Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtu põhjendused Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist lihtmenetluse vaidlusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi, siis teeb kohus otsuse lihtsustatud vormis kooskõlas TsMS § 444 lg 2. TsMS §444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg-te 1-2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Parkimislepingu on VÕS § 271 mõttes üürilepinguks, mille kohaselt tuleb ühel isikul tasuda teise isiku poolt kasutamiseks antud asja, õiguse, eseme eest kasutamise eest tasu. VÕS § 8 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgu on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostjapoolset raha maksmise kohustuse täitmata jätmist tuleb käsitleda kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 on sätestatud õiguskaitsevahendina võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Vaidlus puudus järgmiste asjaolude üle: kostjale kuuluv sõiduk registrimärgiga nr XXXXXX (edaspidi sõiduk) oli pargitud 31.08.2019 Telliskivi 60, Tallinn, parkimisalal EP18 ja parkimistasu oli maksmata, hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude 30 eurot nr 1203 1081 9142 6518 tasumise tähtajaga 14.09.2019, leppetrahvi nõue oli paigatud sõiduki kojamehe vahele, kostja ei tasunud leppetrahvinõuet tähtajaks, kostja tasus leppetrahvi 24.07.22 (hageja 03.10.22 kiri kohtule), kostja ei ole hüvitanud hagejale sissenõudmiskulusid 10 €. Seega oli poolte vahel sõlmitud VÕS § 8 lg 1-2, § 271 järgi ülalviidatud parklas märgitud ajal sõiduki parkimisleping, mille eest jättis kostja tasumata. Selle tõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 30 € VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 2, § 101 lg 1 p 1, 108 lg 1, § 158 lg 1 järgi, mille kostja tasus 24.07.22. Ülaltoodu tõttu ei ole kohtul vaja hinnata hagiavalduse lisadeks olevaid hageja tõendeid (väljatrükid leppetrahvidest, fotod, parkimistingimustest fotod). Vaidlus on sissenõudmiskulude üle. VÕS § 113.2 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot.

Hagejal väitel tekkisid tal sissenõudmiskulud kostja andmete päringute tegemiseks Rahvastikuregistrisse. Vaidlust pole selles, et kostjal on need kulud hagejale hüvitamata. Hageja leppetrahvi nõue oli 30 eurot. Seega on hagejal põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt VÕS § 113.2 lg 2 p 1 järgi 10 euro suurust sissenõudmiskulu. Kostja väitis, et e-posti aadressi, millele hageja saatis leppetrahvi nõude, ei kasuta ta enam kui 10 aastat. Kostja poolt kohtule esitatud ekirjavahetusest hagejaga nähtub, et kostja on sedasama hagejale ka selgitanud. Hageja on talle vastanud 28.07.22, et ta tegi päringu Rahvastikuregistrile, mis annab mingil põhjusel kõige vanema e-posti aadressi. Kostja poolt kohtule esitatud maksekäsu kiirmenetluse dokumenditest ja kostja päringutest maksekäsu menetluses nähtub, et ta ei tunnistanud nõuet (esitas vastuväite) ja soovis saada tõendeid parkimise kohta ning selle kohta, kuhu talle on saadetud meeldetuletused (kostja ekiri maksekäsu osakonnale 19.07.22 kl 10:56:26 ja e-kirjad hagejaga 11.07.22-28.07.22, makseettepanek - määrus 11.07.22). Eeltoodu alusel asub kohus järeldusele, et kuni maksekäsu kiirmenetluse ajani (maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 04.07.22, vt kostja vastuse lisamaksekäsu ettepanek) ja maksekäsu menetluses ei olnud kostjale teada, et talle on saadetud nõudekirjad/meeldetuletused. Hageja on hagiavalduse p -s 3.4.1 märkinud et ta saatis kostjale meeldetuletuskirjad rahvastikuregistri e-posti aadressil xxx. Hageja väide ei vasta tõele, sest kohtule esitatud hagiavalduse lisadest 4 ja 5 nähtub, et need e-kirjad on saadetud I korda 11.06.2021 e-posti aadressil xxx ja II korda 02.06.2022 samal e-posti aadressil. Seda, et kostja e-posti aadress oleks olnud rahvastikuregistris nende nõudekirjade saatmise ajal ja seda aastase vahega xxx, ei ole hageja tõendanud. Lisaks on see vastuolus hagis märgitud asjaoludega, et need kirjad saadeti xxx, mida kostja väidab just kasutatavat enda e-postina parkimisnõuete rikkumise ajal (vastus 05.12.22 kohtule), ja mida ta on kasutanud nii käesolevas menetluses kui ka maksekäsu kiirmenetluses. Eeltoodu alusel asub kohus järeldusele, et hageja ei ole tõendanud, et ta on saatnud kostjale nõudekirjad 2 korda hagis märgitud aadressil xxx, mida kostja kasutab, või et kostja e-posti aadress oli hoopis nõudekirjade saatmise ajal xxx. Nimetatud põhjendustel ei ole põhjendatud ja tõendatud hageja nõue sissenõudmiskulude saamiseks VÕS § 113.2 lg 1 p 2 järgi 10 eurot. Hagi jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotamine, rahaline suurus TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1, 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 1,2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud ja § 484.2 järgi maksekäsu kiirmenetluse avaldaja kulud 20 €. Kohtuvälised kulud on lepingulise esindaja kulud TsMS § 144 p 1 järgi. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud hageja kanda. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad hageja hagimenetlusega seotud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja enda kanda ja selleks on lõiv, mille hageja tasus täiendavalt hagi esitamisel 35 eurot ja hagimenetlusega seotud esindaja kulud. Hagimenetlusega seotud kulud on hageja arvestuse järgi: hagi koostamise kulu 55 minutit, lisade komplekteerimise kulu 60 minutit, riigilõivu tasumise kulu 5 minutit, menetluskulude nimekirja koostamise kulu 15 minutit kokku 2 tundi ja 15 minuti. Tasu on selle eest 247,50 eurot. Need kulud jäävad hageja enda kanda, ja kohus ei hinda nende kulude enda põhjendatust. Kostja ei ole esitanud kohtule hagimenetlusega seotud menetluskulude avaldust. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kandnud menetluskulusid. Seega jääb tema menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et asjas ei ole põhjendatud jätta maksekäsu kiirmenetluse kulusid hageja kanda. Nimelt tuvastas kohus tuvastas, et kostjale pole saadetud nõudekirju enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist kostja märgitud e-posti aadressile või et see oleks tegelikult olnud xxx, millele hageja, erinevalt hagis märgitust, tegelikult nõudekirjad saatis. Kostja esitas maksekäsuavaldusele vastuväite, ent tasus siiski leppetrahvi ära. Seega tasus ta leppetrahvi ära alles pärast seda, kui tema vastu esitati leppetrahvi nõue maksekäsu kiirmenetluses. Seda saanuks kostja vältida, kui leppetrahv oleks olnud tasutud tähtajaks, sest leppetrahvinõue oli asetatud sõiduki kojamehe vahele (vaidlustamata asjaolud, vt eespool), Viimase tähelepanematusest või tasumata jätmisest tulenevaid negatiivseid riske, milleks on ka hagimenetlusele eelneva maksekäsu kiirmenetlusega seotud kulud, kannab kostja, sõltumata sellest, kelle kasutuses parkimisnõude rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise ajal sõiduk oli. Nimetatud põhjendustel on äärmiselt ebaõiglane jätta maksekäsu kiirmenetluses tasutud lõivu 65 eurot ja maksekäsu kulu 20 eurot hageja kanda. Need kulud jäävad kostja kanda TsMS § 162 lg 4 järgi. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista TsMS § 162 lg 1, 2, 4, 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, 2, § 484.2 järgi kokku (65+20) 85 €. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.