HAGEJA OK Incure OÜ, rk 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn, lepinguline esindaja kuni 31.12.2022 Anne-Liis Veski KOSTJA A. P., ik xxxx, elukoht hagiavalduses xxxx, tegelik elukoht teadmata Suuline menetlus – kohtuistung 18.01.2023 Hagi hind 2447,15 eurot
RESOLUTSIOON:
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt A. P. hageja OK Incure OÜ kasuks I OÜ ja A. P. vahel 28.06.2019 sõlmitud krediidikonto lepingust nr. xxxx tulenev tasumata põhivõlgnevus summas 1090,27 eurot, tasumata intressid summas 162,41 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivised summas 1090,27 eurot.
3.Jätta rahuldamata hageja OK Incure OÜ intressinõue summas 44,20 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue summas 60 eurot.
4.Jätta menetluskulud 96% ulatuses kostja kanda ja 4% ulatuses hageja kanda ning välja mõista kostjalt A. P. hageja OK Incure OÜ kasuks riigilõivu katteks 240 eurot.
5.Välja mõista kostjalt A. P. hageja OK Incure OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (240 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja menetluse käik
1.OK Incure OÜ esitas 24.11.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 17.01.2022 hagi A. P. vastu võla nõudes ning 28.03.2022 hagiavalduse täienduse. Kohtu 19.04.2022 puuduste kõrvaldamise määrusele hageja reageerinud ei ole.
2.Hagiavalduse ja täienduste kohaselt on krediidikonto personaalsete tingimuste kohaselt krediidiandjaks I OÜ (praegune I AS) ning pooled sõlmisid (kohtu märkus: lepingu kuupäev on 28.06.2019) tähtajatu krediidikonto lepingu nr xxxx. Krediidikonto taotlemiseks esitab klient elektroonilise taotluse veebilehel xxxx või suulise taotluse telefoni teel ja loob isikliku identifitseerimistunnuse. Taotluse esitamine ei kohusta krediidiandjat krediidikontot avama. Esmakordsel taotluse esitamisel identifitseerib krediidiandja või tema esindaja kliendi vahetu kontaktiga kooskõlas krediidiandja poolt kehtestatud nõuetega. Leping loeti sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja oli teinud otsuse krediidikonto avada. Krediidiandja teavitab klienti otsusest SMS-i teel. Lepingu sõlmimisel avab krediidiandja kliendile krediidikonto personaalsetes tingimustes määratud limiidiga. Krediidikonto on kliendi personaalne konto, mida võib kasutada üksnes klient. Krediidikonto limiit on korduvkasutatav krediidilimiit, mille summat võib poolte kokkuleppel suurendada ja vähendada, muutes sellega vajadusel ka muid personaalseid tingimusi. Sellist muudatust loetakse käesoleva lepingu muudatuseks ning muudatusele kehtivad kõik lepingu tingimused. Klient kasutab krediidikonto limiiti, esitades selleks väljamaksetaotluse iseteenindussüsteemis või muul krediidiandja poolt lubatud viisil vastavalt krediidiandja poolt määratud korrale. Kostja on taotlenud interneti vahendusel krediidilimiidi kasutamise võimalust summas 1100 eurot. Lepingu tingimuste kohaselt oli krediidikonto leping tähtajatu, kostja pidi tasuma intressi määraga 47,28 % aastas ja tasumise kuupäevaks iga kuu 27. päev. Limiidi tagasimakse miinimummakse ulatuses oli kostjale kohustuslik ning selle kohta edastati kostjale igakuiselt vastav arve. Lepingu üldtingimuste punkti 11.2.4 kohaselt oli krediidiandjal õigus viivitamatult peatada krediidikonto kasutamine ja/või öelda leping üles ja/või nõuda sisse kogu krediit, intress ja muud maksmisele kuuluvad tasud m.h kui klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 (kolme) üksteisele järgneva krediidi, intressi või tasu maksega ning krediidiandja on andnud kliendile vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja viivitatud maksete tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu lepingust tuleneva võla tasumist. 29.10.2019 edastas krediidiandja kostjale teate, milles märkis, et klient ei ole täitnud krediidilepingust tulenevaid kohustusi ja on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, rikkudes oluliselt krediidilepingut. Kirja saatmise seisuga oli kliendi kogu krediidilepingust tulenev võlgnevus krediidiandja ees 145,74 eurot. Krediidiandja andis kliendile
täiendava tähtaja teates toodud kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks kuni 18.11.2019. Krediidileping loetakse automaatselt üles öelduks ülaltoodud täiendava tähtaja möödumise päevast alates ning krediidiandja ei saada ülesütlemise kohta täiendavat teadet. Ühtlasi teavitas krediidiandja, et ülaltoodud täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja üles öeldud krediidilepingust tulenevad kõik nõuded OK Incure OÜ-le Kostja on teinud tasumise 27.07.2019 summas 45 eurot, millest 9,73 eurot on arvestatud põhiosa katteks, seega on põhiosa jäägiks 1090,27 eurot (1100 – 9,73), mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intressi vastavalt lepingu tingimustele 47,28 % aastas kuni lepingu ülesütlemiseni 19.11.2019 alljärgneva arvestuse alusel 1100 eurolt perioodil 28.06.2019-19.11.2019, 145 päeva eest kokku summas 206,61 eurot. Krediidiandjal on õigus arvestada ning nõuda viivise maksmist ja kliendil kohustus viivist maksta, kui klient ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve tähtpäeval või kui muud tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Viivis on viivitusintress, mida klient on kohustatud krediidiandjale tasuma rahaliste kohustuste (välja arvatud intressi tasumise kohustus) täitmisega viivitamise korral iga viivitatud päeva eest. Viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne intressimääraga. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 20.11.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.01.2022, s.o 790 päeva eest intressiga võrdses määras ehk 47,28% aastas. Hageja on otsustanud vähendada viivise nõuet kuni põhivõla suuruseni, s.o summani 1090,27 eurot. Hageja tugineb viivisenõude esitamisel Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr. 2-20-103014 ja Riigikohtu lahendile 3-2-1-120-08 (p 12). Sõlmitud lepingu üldtingimuste punkti 11.5. kohaselt juhul kui klient maksega viivitab, saadab krediidiandja kliendile meeldetuletuskirja. Meeldetuletuskirja koostamisele ja kättetoimetamisele kohaldatakse tasu vastavalt seadusele ja hinnakirjale. Kostjale on edastatud eelnevalt tasuta meeldetuletused: 02.09.2019 ja 10.09.2019. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade tasu summas 10 eurot ning VÕS § 1132 lg 2 alusel võla sissenõudmiskulu peale lepingu lõppemist summas 50 eurot. Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmisega, ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma. Sissenõudmiskuludeks võivad olla kulutused, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, näiteks võlgnikule helistamiseks või talle meeldetuletuskirjade saatmiseks jms. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Seega võlausaldaja soovib need kulutused omakorda võlgnikult sisse nõuda. Kuivõrd hageja on korduvalt teinud pingutusi, et kostjaga ühendust saada, edastanud temale meeldetuletuskirju, teinud kõnesid ja täitnud muid ülesandeid asja kohtuväliseks lahendamiseks kuid edutult, siis on eeltoodud summa väljamõistmine põhjendatud. Kostja on saadud raha kasutanud, kuid tagasimaksmise kohustust täitnud nõuetekohaselt ei ole. Hageja tugineb nõude esitamisel VÕS § 407 lõigetele 1, 21, 22 ja 23. Menetluskulud taotleb hageja jätta kostja kanda ja välja mõista ka viivis menetluskuludelt. 06.06.2022 seisukohas kostja vastusele märgib hageja, et üllatuslik on hageja väide, et 2019 aastal varastati kostja rahakott koos ID-kaardiga ja kotis oli kõik koodid, ka panga andme koodid. Kostja ei ole terve kohtueelse menetluse perioodi kordagi nimetatut esile toonud. Kontakt kostjaga on olnud alates 19.12.2019, kuid ainus, mida kostja on omapoolses vastuväites avaldanud, siis seda, et toimub ühisvara jagamise menetlus. Samas märgib hageja, et vastavalt VÕS § 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste
tahteavalduste vahetamise teel kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Antud juhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et tema isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega oleks tema käest välja läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. Isiku enda kohustus on tagada, et tema isiklike koodide kasutamine toimuks tema kontrolli all ning kostja ise vastutab tehingute eest, mis on sõlmitud tema ID-kaarti kasutades ning tema enda poolt üle antud PIN-koode kasutades. Riigikohus on seisukohal, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (vt Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450 p 22). Käesoleval juhul ei ole kostja millegagi tõendanud, et tema ID-kaart ja selle PIN-koodid oleksid tema valdusest välja läinud tema süüta, tema tahte vastaselt, seega saab hageja hinnangul lugeda lepingu sõlmituks A. P. poolt ning hageja nõue on esitatud õige isiku vastu. Lepingu poolena vastutab A. P. ka lepingutest tulenevate kohustuste eest. 12.12.2022 seisukohas märgib hageja täiendavalt, et kostja ei ole kunagi avaldanud väidetavat isikuandmete ärakasutamise võimalust. Aastaid kestnud kontakti vältel on ainus vastuväide olnud seoses asjaoluga, et toimub ühisvara jagamise menetlus. Antud juhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Nii nagu hageja märkis hagiavalduses, klient loob isikliku identifitseerimistunnuse, mis koosneb kasutajatunnusest (kliendi isikukood) ning kliendi poolt loodud paroolist. Klient kinnitab oma isikusamasust ja valitud identifitseerimistunnuse õigsust Internetipanga kaudu, ID-kaardiga või mobiili- ID-ga. Esmakordsel taotluse esitamisel identifitseerib krediidiandja või tema esindaja kliendi vahetu kontaktiga kooskõlas krediidiandja poolt kehtestatud nõuetega. Asjas ei ole esitatud kostja poolt mitte ühtegi tõendit väidetava isikuandmete ärakasutamise kohta, seega palub hageja eeltoodud väite jätta tähelepanuta. Kostja vastuväited
3.17.05.2022 vastuses hagile märgib kostja, et pöördub kohtu poole, et õigus jalule saada. Kostja ei ole võlgu, ega ole ka võtnud laenusid. Kostja palub kohtul läbi vaadata asjad, täidedokumendid tsiviilasjades xxxx, xxxx, ja 2-21-138404. Kostja märgib, et 2019. aastal varastati tema rahakott koos id-kaardiga. Kotis oli kõik koodid, nii ka panga andmekoodid. Selle kohta on tehtud ka politseisse avaldus. Kostja helistas 17.05.2022 xxxx ja sai teada, et laenu on võetud mobiili- ID’ga, mida kostjal ei ole kunagi olnud. Pangast sai nii palju teada, et väikeste summade haaval on rahad kantud tema kontole, mida pank ei suuda tuvastada. Kostja ei ole rahul, et kohtutäitur A. K. pani kostja autole võõrandamiskeelu. 18.01.2023 kohtuistungile kostja ei ilmunud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
4.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
5.Kostja, olles istungi toimumisest teadlik, istungile ei ilmunud ning mitteilmumise takistustest kohtule ei teatanud. Kohus leiab, et asi on võimalik lahendada TsMS § 410 ja § 414 kohaselt sisuliselt kostja osavõtuta, kuna kostja on haginõudest ja istungist teadlik ning mitteilmumise põhjust tõendatud ei ole.
6.Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt.
7.Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et I OÜ (praegune I AS) ja kostja sõlmisid 28.06.2019 krediidikonto leping nr. xxxx (dtl 27–34), millega võimaldati kostjal kasutada krediiti summas 1100 eurot intressiga 47,28 % aastas, krediidi kulukuse määraga 60,03% aastas. Kohtule esitatud leping ei ole allkirjastatud, hagile lisatud krediidikonto lepingu p. 2.1. kohaselt toimub krediidikonto taotluse esitamine krediidiandja veebilehel xxxx ning punkti 3.1 kohaselt loetakse leping sõlmituks pärast seda kui krediidiandja on teinud otsuse krediidikonto avada. Otsusest teavitatakse SMS-i teel. Hageja on esitanud lepingu sõlmimise tõendamiseks ka konto väljavõtte krediidikonto kasutamise kohta (dtl 53).
8.I OÜ on loovutanud kõik lepingust tulenevad nõuded hagejale ning seetõttu on hagejal kostja vastu rahaline nõue. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. I AS on 29.10.2019 laenulepingu ülesütlemise teates teatanud kostjale, et alates krediidilepingu ülesütlemisest astub krediidiandja asemele uus võlausaldaja OK Incure OÜ.
9.Kostja väitel ei ole tema laenu võtnud. 2019. aastal varastati tema rahakott koos ID-kaardiga ning kotis olid kõik koodid. Laenu on võetud mobiili- ID’ga, mida kostjal ei ole kunagi olnud.
10.Hageja kinnitusel ning kohtule esitatud lepingust nähtuvalt sõlmiti leping laenuandja teeninduskeskkonna kaudu ehk tegu oli sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Kohus osundab, et seadus ei näe laenulepingute sõlmimisele ette kohustuslikku kirjalikku vormi ehk laenulepingut ei pea tingimata sõlmima mõlema poole poolt allkirjastatud vormis. VÕS § 52 lg 1 p 1 sätestab, et sidevahendi abil sõlmitud lepinguks loetakse ettevõtja ja tarbija vahelist lepingut, kui leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Eeltoodust tulenevalt ei pea sidevahendi abil sõlmitud leping olema mõlema poole poolt allkirjastatud. Hageja on tõendanud, et laenuandja on omapoolse kohustuse täitnud raha väljamaksmisega kostjale (dtl 53).
11.Riigikohtu 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-s 22 on selgitatud, et „kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.“ Kostja väitel on laenuandja avaldanud, et vaidlusalune leping on sõlmitud mobiilID vahendusel. Antud väite puhul võib eeldada, et lepingu sõlmimine/kostja identifitseerimine toimus lepingus märgitud telefoninumbriga seotud mobiil-ID-ga, mis nähtub ka rahvastikuregistris kostja kontaktnumbrina lepingu sõlmimise ajal. Kostja küll väidab, et ei ole kunagi omanud mobiilID-d, kuid ei ole pidanud vajalikuks antud väidet ning lepingus märgitud telefoninumbri talle mittekuulumist tõendada. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et tundmatu kolmas isik, kes väidetavalt vargusega sai enda kätte kostja ID-kaardi, oskab laenutaotlusse märkida õigesti muuhulgas kostja aadressi ja telefoni numbri.
12.Kohus leiab, et ka krediidi osalise tagastamisega on kostja tunnistanud nii lepingu sõlmimist kui krediidi saamist. Hagile on lisatud krediidisummade väljamaksmist tõendav konto väljavõte (dtl 53). Kostja ei ole tõendanud, et tal puudus nimetatud ajal juurdepääs oma arvelduskontole. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidet, et 2019 aastal on politseile tehtud avaldus seoses varastatud IDkaardiga. Kohtule jääb arusaamatuks kostja väide, et „väikeste summade haaval on rahad kantud tema kontole, mida pank ei suuda tuvastada“. Hagile lisatud krediidisummade väljamaksmist tõendava väljavõtte kohaselt ongi krediidilimiidi piires tehtud väljamakseid korduvalt ning summades 100 eurot – 500 eurot. Hageja poolt 28.03.2022 esitatud hagi täienduses on tekstisiseselt kopeeritud kirjavahetus, kust nähtub, et kostja on võlausaldaja 02.09.2019 meeldetuletuskirjale vastanud – „Tere! Vabandan Teie ees et olen teile võlgu kui tööantja palka välja maksab kohe tasun arve. Lugupidamisega, A.“. Kuigi nimetatud kirjavahetust ei ole tõendina hagile lisatud, peab kohus ebatõenäoliseks, et võlausaldajaga suhtles keegi kolmas isik. Seega kostja väide selle kohta, et ta ei ole lepingut sõlminud ja laenu võtnud, on paljasõnaline ja tõendamata. Lähtudes eeltoodust eeldab kohus, et kostja on laenulepingu sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused ise andnud ja seega võib hageja nõuda kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist.
13.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 407 lg 1 sätestab, et arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses ületada. Arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.
14.Hagiavalduse kohaselt on kostja kasutanud krediiti kokku 1100 eurot, mida on tagastanud summas 45 eurot, millest 9,73 eurot on arvestatud põhinõude katteks, seega on laenu põhiosa jäägiks 1090,27 eurot (1100 – 9,73), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
15.VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus on kokku lepitud krediidi intressimääras 47,28 % aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista perioodil 28.06.2019-19.11.2019 intress summas 206,61 eurot. Kohus leiab, et hageja intressi nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on ekslikult arvestanud intressi põhinõudelt 1100 eurolt, kuid tegelikkuses on seoses esimese osamakse tasumisega põhinõude suuruseks 1090,27 eurot. Kuigi kohus on kostja tähelepanu sellele juhtinud 19.04.2022 kohtumääruses, ei ole hageja oma nõuet korrastanud. Samuti ei nõustu kohus hageja märgitud intressi arvestamise perioodiga. Kostja tasus 27.07.2019 45 eurot, millest 9,73 eurot arvestati põhinõude katteks ning seega ülejäänud summa s.o 35,27 eurot arvestati esimese osamakse intressi katteks. Seega kuni 27.07.2019 on intress tasutud ning tasumata intressi tuleb arvestada alates 28.07.2019. Lähtudes eeltoodust moodustab intress perioodil 28.07.2019–19.11.2019 (115 päeva eest) määraga 47,28% aastas põhinõudelt 1090,27 eurolt kokku 162,41 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude summas 44,20 eurot (206,61 – 162,41).
16.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik
on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
17.Hageja palub kostjalt välja mõista viivis alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 20.11.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.01.2022 lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras 47,28% aastas. Hageja on vähendanud viivise nõuet kuni põhivõla suuruseni, s.o summani 1090,27 eurot. Kohus on kontrollinud, et viivis põhinõudelt (1090,27 eurolt) eelmärgitud perioodil ületaks põhinõuet (s.o viivis oleks 1114,28 eurot). Seega on põhjendatud kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhinõude suuruses ehk summas 1090,27 eurot, mida hageja on vähendanud vastavalt kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt ei või kõrvalkohustused reeglina ületada põhikohustust.
18.Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade eest summas 10 eurot ning peale lepingu lõpetamist VÕS § 1132 lg 2 alusel summas 50 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole esitatud kujul õiguslikult põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Igale tasulisele meeldetuletuskirjale peab eelnema tasuta kiri. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.
19.Hagiavaldusele ei ole lisatud ühtegi ei enne ega pärast lepingu lõppemist kostjale saadetud meeldetuletuskirja ega muid tõendeid sissenõudmiskulude kandmise kohta. Hageja on puuduste kõrvaldamisel 28.03.2022 menetlusdokumendis kopeerinud 02.09.2019 ja 10.09.2019 meeldetuletuskirjade teksti, märkides, et need on kostjale edastatud tasuta meeldetuletused. Viidatud kirju hagile lisatud ei ole. Meeldetuletuskirjade saatmine on nii VÕS § 1132 lg 1 kui ka lg 2 alusel nõude esitamisel eelduseks. Samuti ei selgita hageja hagis millal (kuupäevaliselt) on kostjale tasulised meeldetuletuskirjasid saadetud ja kuidas on nõudesumma kujunenud. Hagimaterjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostjale pakkunud kohtuvälist lahendust või soovinud sõlmida maksekokkuleppeid. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja nõue sissenõudmiskulude väljamõistmiseks kostjalt on põhjendamata, tõendamata ning ei kuulu rahuldamisele.
20.Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
22.Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 2447,15 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 104,20 eurot ehk ümmarguselt 4% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 96% ulatuses kostja ja 4% ulatuses hageja kanda.
23.Hageja esitatud hagi hind on 2447,15 eurot, milliselt nõudelt kuulus vastavalt kuni 31.12.2021 kehtinud riigilõivuseaduse lisale 1 tasumisele riigilõiv summas 250 eurot (maksekäsu kiirmenetlus on alustatud 24.11.2021). Hageja esindaja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 350 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu 100 eurot ettenähtust enam. Kohus ei pea põhjendatuks kostjalt välja mõista riigilõivu rohkem kui seadus ette nägi. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 96% ulatuses ehk summas 240 eurot. TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 kohaselt on hagejal õigus esitada enamtasutud riigilõivu 100 euro tagastamiseks vastav taotlus.
24.Kostja vastusest ei nähtu lepingulise esindaja kasutamist, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad.
25.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
26.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.