2-21-16141/21 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele hõlmab TsÜS § 158 lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1). Riigikohus on selgitanud, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (TsÜS § 67 ), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes ei saaks aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks olnud kohustatud isiku esindamise õigust. TsÜS § 115 järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid (Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 16). Kohtule esitatud Jaan Soometsa 21. oktoobri 2019. a e-kiri ja sellele lisatud raamatupidamise väljavõte (tl 26–27) ei tõenda kostja poolt intressinõude tunnustamist, kuivõrd kirja sisust ja manusena lisatud debitoorsete arvete aruandest ei nähtu seost poolte vahel sõlmitud laenulepingu ega selle alusel esitatud intressinõudega. Samuti ei tõenda 2. oktoobri 2020. a e-kiri (tl 28) ja sellega edastatud intressiarve kostja poolt nõude tunnustamist. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Seega ei katkenud aegumine hageja viidatud kuupäevadel, s.o

võlatunnistusega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, samas deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte tahet kokku leppida konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama hageja. Kohtupraktika kohaselt võib äriühingu väljastatud saldokinnitus sisaldada võlatunnistust (Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees TsÜS § 158 mõttes tunnustab. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud 2. oktoobril 2020 kostjale laenulepingu intresside 2014–2015 eest arve (tl 8) summas 7065 eurot 6 senti. Hageja raamatupidaja on väljastanud kostjale saldokinnituse hagejale intressivõlgnevuse kohta ning kostja raamatupidaja on selle allkirjastanud 26. veebruaril 2021 (tl 9). Seega tuleb hinnata, kas kostja raamatupidajal oli oma tööülesannete täitmise raames selline esindusõigus (TsÜS § 115) ja sellises ulatuses (TsÜS § 120), mis võimaldas tema väljastatud saldokinnitust pidada kostja nimel tehtud tahteavalduseks, millega on kostja oma nõuet hageja eest TsÜS § 158 lg 2 mõistes tunnustanud. RPS § 15 lg 3 kohaselt inventeeritakse aastaaruande koostamiseks raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste saldo. RPS § 15 lg 1 järgi on raamatupidamise aastaaruande eesmärk õigesti ja õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Seega reguleerivad raamatupidamise seaduse sätted aastaaruande koostamise toiminguid ja neist ei tulene, et võlgnikule väljastatud saldoteatisel oleksid õiguslikud tagajärjed. Saldoteatise eesmärgiks on teha kindlaks varade ja kohustuste saldo ja see on vajalik, et tagada õige aastaaruande koostamine. Seega asjaolu, kas saldokinnitust saab lugeda võlatunnistuseks, millega nõuet tunnustatakse, sõltub eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. Esindatav saab volituse anda nii otsese, kui ka kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3). Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav TsÜS § 118 lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus) või TsÜS § 118 lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus). Kohtule esitatud raamatupidamisteenuse osutamise lepingu (tl 21) p-i 1 kohaselt oli raamatupidaja ülesanneteks raamatupidamisteenuste ja muude teenuste, milleks oli konsultatsioon finantsalastes, raamatupidamise ja sisekontrollialastes küsimustes ja finantsanalüüsid, osutamine. Kersti Kilk on kirjalikes ütlustes (tl 67) hageja küsimustele vastates selgitanud, et intressivõlg oli raamatupidamisandmete kohaselt seisuga 31. detsember 2015, mis nähtub ka kostja raamatupidamisprogrammist (tl 36 pöördel). Raamatupidaja on selgitanud, et tegeleb raamatupidamisandmete võrdlemisega ja allkirjastab saldokinnitusi ning nendeks eraldi volitust ei anta, aga üldjuhul toimub enne kinnitamist suhtlus juhatuse liikmega. Kuigi K. Kilgi ütlustest nähtuvalt tal vaidlusaluse saldokinnituse allkirjastamiseks eraldi volitust ei olnud ning väidetavalt küsis ta suuliselt juhatuse liikmelt K. Kõivikult saldo kinnitust ning juhatuse liikmel ei olnud vastuväiteid, ei tähenda see veel seda, et ta sai juhatuse liikmelt volitused avaldada tahet võlga tunnustada. Samuti ei nähtu Jaan Soometsa kirjalikest ütlustest (tl 64), et kostja oleks intressinõuet tunnustanud. J. Soomets üksnes eeldab, et raamatupidaja kontrollis saldosid ja kooskõlastas allkirjastamise kostja juhatuse liikmega. Asjaolu, et kostja ei eita võlgnevuse olemasolu, ei tähenda veel seda, et ta nõuet tunnustab. Raamatupidaja ütlustest nähtuvalt kontrollis ta raamatupidamise andmeid, korrigeeris neid ning allkirjastas saldokinnitusi, kuid ütlustest ja asja materjalidest ei nähtu, et tema tahe oli suunatud tehingulise tahteavalduse andmisele. Seega saab järeldada, et raamatupidajal oli õigus teha vaid neid toiminguid, mis olid vajalikud raamatupidamisaruannete kontrollimiseks (sh varade ja kohustuste inventeerimiseks) ja koostamiseks. Tõendeid, millest nähtuks, et kostja juhatuse liige oleks raamatupidajale andnud volituse, millega kaasneb rahalise kohustuse kinnitamine, millega soovitakse tunnustada aastaid tasumata nõuet, esitatud ei ole. Samuti ei nähtu, et kostja

oleks raamatupidaja tegevuse hilisemalt heaks kiitnud. Kostja raamatupidaja allkirjastatud saldokinnitust ei saa käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõistes, millega kostja oleks tunnustanud võlgnevust hageja ees TsÜS § 158 lg 2 tähenduses. Kuigi nõude tunnustamine on võimalik ka käitumisega ning erandina võib kõne alla tulla isegi vaikimine, on siiski oluline, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada kostja sellist käitumist. Hageja väiteid, justkui sõlmisid pooled kokkuleppeid üksnes suuliselt ning hageja küsis kostjalt iga kolme kuu tagant intressivõla tasumise kohta, on paljasõnalised ja ei ole kooskõlas asja materjalidega, sest nii laenuleping, kui ka mõlemad lepingu pikendamised on sõlmitud kirjalikus vormis. 27. novembri 2015 lepingu pikendamise kokkuleppes on pooled kokku leppinud, et hageja esitab kostjale intressiarve maksetähtajaga 15. jaanuar 2016. Hageja on esitanud kostjale intressiarve alles 2. oktoobril 2020. Hageja väitel on kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, lubades pidevalt võlgnevuse täita, kuid ei teinud seda, mistõttu ei või kostja üldse aegumise vastuväitele tugineda. VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 kohaselt kohustuvad võlausaldaja ja võlgnik käituma heas usus, s.t teostama oma õigusi ja täitma kohustusi heauskselt. Praegusel juhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate äriühingutega, kellelt võib eeldada kõrgemat hoolsusstandardit kokkulepete sõlmimisel ja kohustuste täitmisel. Samas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja on andnud lubadusi võlg tasuda. Ka hageja ei ole lepinguliste kohustuste täitmist nõudes olnud piisavalt hoolas ning hoolimata sellest, et kostja ei ole oma kohustust täitnud, ei tähenda see veel seda, et tema käitumine oleks hea usu põhimõttega vastuolus, mis võtaks temalt õiguse tugineda aegumisele. Vaidlust ei ole, et kostja tagastas laenu 29. detsembril 2016. Seega katkes aegumine ja algas uuesti 30. detsembril 2016. Hagi esitati 14. oktoobril 2021. Seega oli nõue hagi esitamise ajaks aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kostja allkirjastatud saldoteatise puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Sealjuures ei pea saldokinnitust allkirjastama juhatuse liige, et see oleks käsitatav võlatunnistusena (Riigikohtu 16. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-04, p-d 5, 20). Kuivõrd saldokinnituse puhul on tegemist võlatunnistusega, siis allkirjastatud saldokinnituse väljastamisega on kostja aegumise vastuväitest loobunud (Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13). Kostja raamatupidajal oli õigus (volitus) saldokinnitus allkirjastada. Kostja raamatupidaja tegi kõiki tehinguid (sh andis vaidlusaluse võlatunnistuse) kostja nimel ja volitusel ning isegi kui ta ületas tema ja kostja vahel sõlmitud lepinguga antud volitusi, siis selline sisesuhtest tulenev piirang ei kehti hageja suhtes. Esindamisel tekkiva sise- ja välissuhte puhul on vastavad suhted õiguslikult teineteisest sõltumatud. Kostja juhatuse liige K. Kõivik on saldokinnituse allkirjastamise heaks kiitnud. Kostja raamatupidaja kinnituse kohaselt küsis ta enne selle allkirjastamist kostja juhatuse liikmelt selle kinnitamiseks luba ning juhatuse liikmel polnud vastuväiteid. Kostja talus sellist raamatupidaja tegevust (võlatunnistuse andmist) ning isegi kui kostja polnud võlatunnistuse andmisest teadlik, oleks kostja pidanud vähemasti järeldama, et tema raamatupidaja tegutseb võlatunnistuse andmisel kostja esindajana. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja väited suuliste kokkulepete ning kostjalt iga kolme kuu tagant intressivõla tasumise nõudmise kohta on paljasõnalised. Intressivõla tasumise pidev nõudmine on tõendatud J. Soometsa ütlustega. Suuliste kokkulepete olemasolu ei muuda paljasõnaliseks üksnes see, et leping oli sõlmitud kirjalikus vormis. Nõude aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui kostja käitub võlasuhtes vastuoluliselt, näiteks lubab pidevalt võlgnevuse täita, kuid ei tee seda, käitub kostja vastuolus hea usu põhimõttega.

8.TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja tugines oma vastuväidetes hageja nõudele menetluses sellele, et hageja on intressinõudest loobunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Pooled leppisid 27. novembril 2015 kokku, et hageja väljastab „vastavasisulise intressiarve maksetähtajaga 15. jaanuar 2016 (tl 5 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et just sellise täitmiskuupäevaga arve esitamata jätmine ei tähenda nõudest loobumist. Nõudest loobumine tegevusetusega hõlmab reeglina juhte, kus võlgnikul on hea usu põhimõttest tulenevalt alus eeldada, et võlausaldaja tema vastu enam nõuet ei esita (nn võlasuhtes vastuolulise käitumise keeld, vt Riigikohtu 22. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-331, p 13.1). Selle kindlakstegemiseks tuleb hinnata pooltevahelist suhet. Kostja ei vaidlustanud, et ta on kätte saanud hageja esindaja 21. oktoobri 2019. a ja 8. jaanuari 2021. a ekirjad, milles viidatakse varasematele (mh 2020. a) läbirääkimistele intresside tasumise kohta (tl 26, 29). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kostja hageja esindajat ei teavitanud sellest, et ta võiks tugineda intressi nõude mitteesitamisele. Hageja on esitanud menetluses K. Kilgi, kes osutas kostjale raamatupidamisteenust, kirjalikud ütlused (tl 67). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Kostja oli ringkonnakohtu istungil nõus, et kohus nendega arvestab (tl 104 pöördel). K. Kilgi selgituste kohaselt kajastus intressivõlg kostja raamatupidamises juba 2015. aastast ning talle ei tehtud korraldust selle korrigeerimise kohta. Seega arvestas kostja raamatupidamislikult, et tal on hageja ees võlgnevus. Kostja esitas ka J. Soonmetsa kirjalikud ütlused, kes on olnud hageja poolt volitatud äriühinguga seotud finantstegevuseks. J. Soonmets koostas laenulepingud hageja ja kostja vahel ning korraldas laenulepingute finantseerimise. Ütluste kohaselt kinnitas kostja juhatuse liige pidevalt hageja ees oma kohustusi ning on andnud suulisi lubadusi intressi tasumise kohta.

9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti asjas esitatu põhjal asunud seisukohale, et menetluses ei ole tõendamist leidnud hageja intressinõude aegumise katkemine TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Hageja esitas kostja raamatupidaja poolt 26. veebruaril 2021. a allkirjastatud saldokinnituse Maakohus on iseenesest põhjendatult märkinud, et RPS § 15 lg 1 järgi on raamatupidamise aastaaruande koostamise ja avaldamise eesmärk anda aruande kasutajale, kellel on aruandest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised, raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi, tulemuse ja rahavoogude kohta asjakohast ning tõepäraselt esitatud informatsiooni, mida aruande kasutaja saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Maakohus on sellest ka õigesti järeldanud, et RPS sätted reguleerivad aastaaruande koostamise toiminguid ja neist ei tulene, et võlgnikule väljastatud saldoteatisel oleks õiguslikud tagajärjed. Maakohus on küll viidanud Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-9796 p-le 13, mille kohaselt võib äriühingu väljastatud saldokinnitus olla võlatunnistus. Nimetatud lahendis käsitles Riigikohus aga jooksva arvega püsivas ärisuhtes olevate isikute vahel sõlmitud lepinguid. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja poolt esitatud saldokinnitus on menetluses tõend, mida tuleb kohtul hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Saldokinnitusest tuleneb selgelt ja üheselt arusaadavalt kinnitus, et hagejaga arveldamisel esineb kostja raamatupidamise andmetel võlgnevus 7065 eurot 6 senti. Saldokinnitus on saadetud vastuseks hageja palvele allkirjastada ja kinnitada hageja poolt kostjale saadetud teatis võlgnevuse kohta. Lisaks saldokinnitusele on hageja esitanud K. Kilgi ja J. Soonmetsa kirjalikud ütlused (tl 67, 64). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Maakohtus leidis kostja, et kirjalikud ütlused ei vasta protsessivormile. Kostja oli aga ringkonnakohtu istungil nõus, et kohus nendega arvestab (tl 104 pöördel). K. Kilgi ütluste järgi oli intressivõlg kostja raamatupidamises juba 2015. aastast, intressivõlg tulenes laenulepingust. K. Kilgi arvamusel kostja juhatuse liige ei eitanud võlgnevust. Raamatupidaja ei korrigeerinud võlgnevust pika aja jooksul. K. Kilk tegeleb raamatupidamisteenuse osutajana raamatupidamisandmete võrdlemisega tehingupartneritega ja allkirjastab saldokinnitusi, nii ka hageja nõude puhul. Eraldi volitust saldokinnituse andmiseks ei ole talle antud, üldjuhul toimub enne kinnitamist suhtlus juhatuse liikmega. K. Kilk küsis ka enne hagejale antud saldokinnitust suuliselt kostja juhatuse liikmelt, kas kinnitame saldo ja vastuväiteid kostja esindaja ei esitanud. Maakohus on sellest järeldanud, et nimetatu ei tähenda juhatuse liikme volitust avaldada tahet võlga tunnistada. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu alljärgnevatel põhjendustel. TsÜS § 121 lg 2 järgi loetakse teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et K. Kilk väljastas kostja saldokinnitusi. Olukorras, kus äriühingu raamatupidamises kajastub võlgnevus ühe võlausaldaja ees mitme aasta jooksul ja äriühingu esindaja ei ole seda muutnud, puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ei saa pidada õigustatud isiku poolt väljastatud saldokinnitust üheks tõendiks nõude tunnustamise kohta. J. Soonmetsa ütluste kohaselt on kostja juhatuse liige ühingu kohustusi hageja esindajale pidevalt kinnitanud ning saanud erinevaid lubadusi tasumise osas. Kostja ei ole ütluste kohaselt kunagi vaidlustanud intressivõlga, esimene eitus tuli peale kohtusse nõude esitamist (ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja et hageja sai kostja 8. oktoobri 2021 aegumise vastuväite kätte kohtumenetluses).