Osaühingu Aktiva Finants hagi X vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.12.2022 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
259,32 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja AŽ Kostja X (XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 06.12.2022 tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-11456 menetlusse.
2.Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646).
3.Tühistada Harju Maakohtu 06.12.2022 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-22-11456 osas, millega maakohus jättis Osaühingu Aktiva Finants hagi esitamise seisuga (05.08.2022) sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 259,32 eurot rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
4.Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse (v.a resolutsiooni p 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses oli Osaühingu Aktiva Finants (hageja) hagi X (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla 384,91 eurot, intressi 47,34 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 324,74 eurot ja viivise alates 06.08.2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja riigilõivu 245 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja 06.01.2020 tarbijakrediidilepingu nr SR3503818 (laenuleping), mille alusel sai kostja laenu 500 eurot. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles laenuandja lepingu 20.06.2020 üles. Laenuandja loovutas 26.06.2020 oma nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja on tasunud laenu põhiosa katteks 115,09 eurot, seega on põhivõla suuruseks 384,91 eurot. Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks kokku 39,71% aastas. Kostjal on intressivõlg alates 4. osamaksest 05.04.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 04.06.2020 summas 47,34 eurot. Kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega arvestab hageja viivist tasumata põhinõudelt laenulepingus kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 39,71%, alates 21.06.2020 kuni hagi esitamiseni 05.08.2022, kokku 324,74 eurot. Alates 06.08.2022 nõuab hageja põhinõudelt viivist kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Laenuandja ja hageja on saatnud kostjale kohtuväliselt korduvalt maksemeeldetuletusi, kuid sellele vaatamata ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudmisega seotud kulud on kokku 30 eurot. Hageja taotles, et juhul, kui kostja hagile kohtu määratud tähtajaks ei vasta, lahendataks asi tagaseljaotsusega. Kostja vastuväited
2.Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus tegi 06.12.2022 tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 384,91 eurot, intressi 47,34 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 65,42 eurot ning viivise alates 06.08.2022 kuni põhinõude 384,91 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt viivisena 259,32 euro väljamõistmiseks. Maakohus
2 (6)
jättis menetluskulud 68% ulatuses kostja kanda ja 32% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 345 eurot ning mõistis kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele välja menetluskulud 234,60 eurot. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt välja viivise menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.1.Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi, siis on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Riigikohtu praktika kohaselt toob ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (RKTKm nr 3-2-1-25-16 p 13). Käesolevas asjas leppisid pooled kokku viivisemääras 39,71% aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8% aastas, siis ületab lepingujärgne viivisemäär seadusjärgset enam kui kolm korda. Seetõttu on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivise suurus ajavahemiku 21.06.2020–05.08.2022 eest on 65,42 eurot (384,91 × 0,022% × 776). Hageja viivisenõue jääb 259,32 euro ulatuses rahuldamata (324,74 – 65,42).
3.2.Muus osas on hagi õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3.3.Võttes arvesse, et hagi rahuldati 68% ulatuses, jäävad menetluskulud 68% ulatuses kostja kanda ning 32% ulatuses hageja kanda (TsMS 163 lg 1). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 345 eurot, millest riigilõiv on 245 eurot ja lepingulise esindaja kulu 100 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud 1 tunni ulatuses. Lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 100 eurot käibemaksuta. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 234,60 eurot (345 × 68%). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist (TsMS § 177 lg 4). Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab otsuse osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude 259,32 euro osas. Samuti vaidlustab hageja otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Hageja palub maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 324,74 eurot, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud riigilõiv 245 eurot ja hageja õigusteenuse kulu 240 eurot. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
3 (6)
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt nõudis hageja hagiavalduses viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,71%. See on kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. Käesoleval juhul on kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 39,71% aastas. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendi asjaolud on erinevad praegusest: tegemist ei olnud tarbijakrediidiga ja poolte vahel ei olnud kokku lepitud intressimääras.
4.2.Viivisemäär 39,71% ei ole vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Puuduvad alused lugeda leping tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kokkulepe vastab VÕS § 415 lg-le 1, sest nimetatud sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lg-le 1 võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Kuna intressimäär või krediidileping ei ole tühine, on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumise korral lepingu ülesütlemisel on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
4.3.VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. Viivise vähendamise aluseks peab olema võlgniku vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Praegusel juhul ei ole kostja vastavat taotlust esitanud.
4.4.Menetluskulude jaotamisel jättis maakohus ebaõigesti menetluskulud osaliselt hageja kanda. Maakohus ei võtnud arvesse kõiki hageja menetluses tehtud toiminguid. Õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 2 töötunni ulatuses oli põhjendatud ning vajalik. Lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot käibemaksuta) on mõistlik ja vastab üldteadaolevale teabele õigusteenuse hinna kohta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse. Maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ja § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
6.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 259,32 euro osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hageja nõuded rahuldati.
4 (6)
7.Maakohus on ekslikult jätnud hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt rahuldamata.
7.1.Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.
7.2.Hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust nähtub, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
7.3.Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo nr 32-1-120-08 p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
7.4.Praegusel juhul olid kostja ja laenuandja leppinud hageja esile toodud asjaoludel lepingus kokku intressimääras 39,71% aastas. Seega oli kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt viivist määras 39,71% aastas.
7.5.Maakohus ei ole viidanud asjaoludele, millega võiks kaasneda lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
5 (6)
7.6.Kuna praegusel juhul on hagist nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5 ning Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
8.Maakohtu eksimused hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuna ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646 ja § 656 lg 2 analoogia alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
9.Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise tõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Eeltoodu tõttu ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad menetluskulude kindlaksmääramisega.
10.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
11.Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
12.TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu
24.jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.