AS Saaremaa Piimatööstus hagi Imlitex Eesti OÜ vastu kahju 151 456,76 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
177 465,15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Saaremaa Piimatööstus, registrikood 10053871, aadress Pikk tn 64, Kuressaare linn, Saaremaa, 93851; lepinguline esindaja E J, (xxx) Kostja: Imlitex OÜ, registrikood 14255502, aadress Pärnu mnt 141, Tallinn, 11314; lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Pikani ([email protected])
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kohtuotsuse resolutsioon
1.Rahuldada hageja AS Saaremaa Piimatööstus hagi kostja Imlitex Eesti OÜ vastu 151 456.76 euro ja viivise nõudes.
2.Välja mõista kostjalt Imlitex Eesti OÜ hageja AS Saaremaa Piimatööstus kasuks kahju 151 456.76 eurot.
3.Välja mõista kostjalt Imlitex Eesti OÜ hageja AS Saaremaa Piimatööstus kasuks 07.06.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 8945,08 eurot ja TsMS § 367 alusel lisanduv viivis alates 08.06.2022 kuni põhivõla täieliku tasumiseni lepingujärgses määras 0,05% tasumata põhivõlalt päevas. Menetluskulude jaotus
1.Jätta tsiviilasja menetluskulu täies ulatuses kostja kanda.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja palub 07.06.2022 esitatud hagi kohaselt välja mõista kostjalt Imlitex Eesti OÜ hageja AS Saaremaa Piimatööstus kasuks välja võlgnevus summas 151 456,76 eurot, sh põhivõlg 142 511,68 eurot ja 07.06.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 8945,08 eurot; TsMS § 367 alusel lisanduv viivis alates 08.06.2022 kuni põhivõla täieliku tasumiseni lepingujärgses määras 0,05% tasumata põhivõlalt päevas, kusjuures viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni mõista välja kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest ning jätta menetluskulud kostja kanda ja kohustada kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
2.AS Saaremaa Piimatööstus sõlmis 18.03.2019 Imlitex Eesti OÜ-ga fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu nr EE-2019/001, mille kohaselt kostja kohustus müüma hagejale elektrienergiat lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o 01.05.2019 kuni 31.12.2021 hinnaga 41,35 eur/MWh. 04.11.2021 sai hageja kätte kostja poolt 30.09.2021 saadetud teate lepingu ülesütlemise kohta, milles Imlitex Eesti OÜ teatas VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes lepingu erakorralisest ülesütlemisest alates 01.10.2021. Lepingu ülesütlemist põhjendas kostja ootamatu turuolukorraga ja erakordselt kõrgete elektri hindadega hulgimüügiturul, mis ei võimalda oma kohustusi elektri müügilepingute alusel täita. Hageja saatis 09.11.2021 kostjale lepingu täitmise nõude, mis sisaldas ka lepingu ülesütlemise avaldust koos täiendava tähtaja andmisega rikkumise lõpetamiseks hiljemalt 12.11.2021. Kostja vaidles sellele vastu, hageja edastas 21.12.2021 kostjale kahjunõude 2021 novembri elektritarbimise hinnavahe hüvitamiseks. Hageja saatis kostjale 11.01.2022 kahjunõude 2021 detsembri tarbimise hinnavahe hüvitamiseks, avaldades samas valmisolekut kompromissläbirääkimisteks. Hageja tegi kahjuhüvitise maksmiseks ettepaneku summas 71 255 eurot, kostja ei vastanud.
3.Hageja nõue tuleneb tähtajalisest elektrienergia müügilepingust, millele vastavalt VÕS § 208 lg 3 kohaldatakse asja müügilepingu sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega. Elektrienergia müügilepinguga seonduvat reguleerib lisaks eriseadusena elektrituruseadus (ELTS). Hageja põhinõudeks on kahjunõue, mis tuleneb kostja poolsest elektrienergia müügilepingu olulisest rikkumisest alates 01.11.2021, mille tõttu on hageja lepingu üles öelnud alates 13.11.2021 pärast kostjale 09.11.2021 kirjas antud täiendava tähtaja edutult möödumist. Kostja eelneval 30.09.2021 ülesütlemisavaldusel ei olnud õiguslikku tagajärge, kuna kostjal puudus õigus lepingu ülesütlemiseks. Kostja tugines 30.09.2021 lepingu lõpetamise teates lepingu erakorralise ülesütlemise alusele vastavalt VÕS § 196 lõikele 1, põhjendades lepingu lõpetamist ootamatu turuolukorraga ja erakordselt kõrgete elektri hindadega hulgimüügiturul, mis ei võimalda oma kohustusi elektri müügilepingute alusel täita. Müügilepingu üldtingimuste punktis 7.3 oli sätestatud ammendav loetelu lepingu ülesütlemise alustest ning kostjal ei olnud õigust seda loetelu VÕS § 196 lõikele 1 tuginedes omavoliliselt laiendada.
4.Üldtingimuste p 7.3. kohaselt võib lepingu enne lõpptähtaega üles öelda järgmistel juhtudel: a) Poolte kirjalikul kokkuleppel poolte vahel kokkulepitud tingimustel enne ettenähtud perioodi lõppemist. b) Kui leping on tähtajatu, siis ühepoolselt teatades teisele Lepingupoolele ülesütlemisest vähemalt 1 (üks) kalendrikuu ette. Kui see periood ei lõppe kalendrikuu viimasel päeval, siis lõpetatakse leping kalendrikuu viimasel päeval kell 24:00. c) Kui klient rikub oluliselt
lepingut, on tarnijal õigus leping ühepoolselt ilma kohtusse pöördumata üles öelda. Sellisel juhul peab tarnija kliendile lepingu ülesütlemisest vähemalt 10 (kümme) kalendripäeva ette teatama. Üldtingimuste p 7.3 loetletud lepingu lõpetamise aluseid käesoleval juhul ei esinenud. Lepingule täiendavalt sätestab ELTS § 92 lg 1 alused, millal elektrilepingu ülesütlemine müüja poolt on lubatud. ELTS § 92 lg 1 sätestab, et müüjal on õigus elektrileping üles öelda juhul, kui elektrienergia tarbija on lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud ega ole rikkumist müüja antud mõistliku aja jooksul vastanud või kui elektrienergia tarbija on kasutanud elektrienergiat ebaseaduslikult või on tahtlikult või raske hooletuse tõttu kahjustanud mõõteseadme plomme või taatlusmärgiseid.
5.ELTS § 92 lg 41 annab müüjale õiguse elektrileping üles öelda enne kokkulepitud tähtpäeva, kui lepingujärgne tarbimiskoht on võõrandatud ning tarbijal puudub selle kasutamiseks seaduslik alus. Ka sellised asjaolud puudusid. Lepingu üldtingimuste p-s 7.3 ega seaduses sätestatud lepingu lõpetamise aluseid käesoleval juhul ei esinenud, ei olnud kostjal õigus hagejaga sõlmitud tähtajalist lepingut üles öelda. Kui asuda seisukohale, et lepingus loetletud lepingu lõpetamise alused ei piiranud kostja võimalust lepingut üles öelda ka muul mõjuval põhjusel VÕS § 196 lg 1 tähenduses, ei saa kostja 30.09.2021 ülesütlemisavaldust pidada kehtivaks. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kostja tugines lepingu ülesütlemise avalduses ootamatule turuolukorrale ja erakordselt kõrgetele elektri hindadele hulgimüügiturul, kuid ei ole seejuures kaalunud ega arvestanud mingilgi määral lepingupartneri huve, sh õigustatud ootust tähtajalise lepingu kehtima jäämise osas kuni kokkulepitud tähtaja lõpuni ja negatiivseid tagajärgi, mille lepingu lõpetamine kaasa toob.
6.Lepingu kohaselt kohustus kostja müüma hagejale elektrienergiat lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o 01.05.2019 kuni 31.12.2021 hinnaga 41,35 eur/MWh. On tavapärane, et fikseeritud hinnakokkuleppega elektrienergia müügilepingud sõlmitakse hinna tasemega, mis on kõrgem vastava hetke maailmaturu hindadest. Elektritarbija on valmis sellises lepingus maksma turuhinnast kõrgemat hinda just seetõttu, et tagada kindlus hinnapüsimise vastu lepingu tähtaja lõpuni. Hageja täitis sellist tema jaoks mõnevõrra kulukama, kuid riskivaba lepingu hinnakokkulepet kogu lepingu kehtivuse aja jooksul alates maist 2019. Kostja poolt energiamüügi lõpetamise hetke seisuga oli lepingu lõpuni jäänud veel vaid 2 kuud. Tähtajalise lepingu erakorraline ülesütlemine vaid 2 kuud enne lepingu tähtaja saabumist, kusjuures mistahes alternatiive kaalumata ja lepingupartnerile välja pakkumata, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ega VÕS § 196 lg 1 sätestatud kohustusega arvestada lepingu ülesütlemisel mõlemapoolse huviga. Elektriturul hindade tõus ei andnud kostjale automaatselt alust lepingut erakorraliselt üles öelda. Leping oli sõlmitud kindlaks tähtajaks ja fikseeritud hinnaga just selleks, et kaitsta kokkulepitud perioodi vältel hagejat elektrihinna tõusu riski vastu. Kostja elektrienergia müüjana võttis lepingu sõlmimisel ja fikseeritud hinnakokkulepet sõlmides teadlikult selle riski enda kanda, mis ongi fikseeritud hinnaga lepingute põhiline ja olemuslik tunnus. Kostja pidi ette nägema oma majandus- ja kutsetegevuses esinevaid riske, muuhulgas arvestama võimalusega, et elektrihind tõuseb planeeritust enam. Tegemist on kostja äririskiga, mida ei saa üle kanda teisele lepingu poolele.
7.12.11.2021 kirjas tugines kostja alternatiivselt lepingu korralise ülesütlemise õigusele VÕS § 195 lg 3 alusel. VÕS § 195 lg 3 sätestab, et püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Nimetatud säte kohaldub seega üksnes tähtajatule kestvuslepingule. Poolte vahel sõlmitud elektrienergia müügileping sõlmiti aga tähtajalise lepinguna kehtivusega kuni 31.12.2021, mistõttu VÕS § 195 lg 3 ei ole selle lepingu ülesütlemisel kohaldatav.
8.Kostjal puudus alus nii lepingu korraliseks kui ka erakorraliseks ülesütlemiseks, mistõttu kostja 30.09.2021 ülesütlemisavaldus ei omanud õiguslikku tagajärge ning leping kehtis edasi ka pärast kostja poolt teatatud lepingu lõppemise kuupäeva, s.o 31.10.2021. Leping lõppes alles hageja poolt 09.11.2021 esitatud erakorralise ülesütlemise alusel alates 13.11.2021.
9.Kostja lõpetas hagejale elektrienergia tarnimise alates 01.11.2021, rikkudes seeläbi lepingus sätestatud kohustust varustada hagejat elektriga kuni lepingu tähtaja lõpuni ehk kuni 31.12.2021.
3.9.2.Hageja käsitas kostja käitumist olulise lepingu rikkumisena ning esitas 09.11.2021 kostjale nõude rikkumise viivitamatuks lõpetamiseks ja elektrienergia müügi taastamiseks vastavalt kokkulepitud tingimustele. 09.11.2021 kirjas andis hageja kostjale mõistliku tähtaja rikkumise lõpetamiseks VÕS § 114 lg 1 tähenduses. Samuti teatas hageja kostjale kooskõlas VÕS § 116 lgga 5, et kui kostja ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb hageja lepingu ülesöelduks. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. Riigikohus jäi nimetatud seisukoha juurde ka 29.03.2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-1, selgitades otsuse p-s 11, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral ning VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Hageja 09.11.2021 ülesütlemisavalduse tagajärg saabus pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist (tähtaja viimane päev oli 12.11.2021) automaatselt, kuna kostja ei lõpetanud antud tähtaja jooksul rikkumist, vaid keeldus sellest. Leping lõppes seega hageja ülesütlemisavalduses nimetatud kuupäevast ehk alates 13.11.2021. Lepingujärgse elektrienergia hinna (41,35 eur/MWh) ja asendustehingust tuleneva hinna vahe näol on hagejale tekkinud kahju, mis 2021.a. novembri ja detsembri kuu eest oli kokku 142 511,68 eurot (sh novemeber 57 918,78 eurot ja detsember 84 592,91 eurot. Lepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt vastutavad lepingupooled üksnes otsese varalise kahju eest, mis kuulub hüvitamisele hiljemalt 30 päeva jooksul alates nõude esitamisest, tingimusel, et vastav kahju on tõendatud.
10.Hageja esitas kostjale nõude novembri kuu hinnavahe hüvitamiseks 21.12.2021 ning nõude detsembri kuu hinnavahe hüvitamiseks 11.01.2022, millest tulenevalt saabus novembri eest esitatud nõude täitmise tähtpäev 20.01.2022 ja detsembri eest esitatud nõude täitmise tähtpäev 10.02.2022. Nõudekirjadele lisas hageja ka kahju tõendavad dokumendid ehk AS Eesti Energia arved. Kostja ei ole hageja poolt esitatud kahjunõudeid tähtaegselt rahuldanud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt maksab lepingupool, kes ei tasu teisele lepingupoolele õigeaegselt, tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest viivisintressi lepingu eriosas märgitud määras. Lepingu eriosas märgitud viivisemäär oli 0,05% tasumata summalt päevas. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis kokku summas 8 945,08 eurot. Viivise täpsem arvutuskäik nähtub hagile lisatud nõude arvestusest. Hageja nõuab kostjalt ka lisanduvat viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
Kostja vastuväited
11.Kostja hagi tunnista. 30.09.2021 esitas kostja hagejale ülesütlemise teate, millega ütles hageja ja kostja vahel 18.03.2019 sõlmitud elektrienergia müügilepingu nr EE- 2019/001 VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles alates 01.11.2021. Seega on täidetud VÕS § 195 lg-st 1 tulenev lepingu ülesütlemise formaalne eeldus. VÕS § 196 üks eesmärkidest on anda võimalus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingute ülesütlemiseks mõjuval põhjusel, mis ei ole seotud teise poole lepingu rikkumisega. Mõjuvaks põhjuseks on antud juhul elektrihindade erakorraline tõus, mis ületab piiri, millega mõistlik majanduskutsetegevuse raames tegutsev ettevõtja oleks pidanud arvestama. Kostja on lepingu ülesütlemist põhjendanud järgmiselt: „Tulenevalt ootamatust turuolukorrast ja erakordselt kõrgetest elektri hindadest hulgimüügiturul, ei saa Imlitex Eesti täita oma kohustusi elektri müügilepingute alusel ning peab elektri müügi äritegevuse lõpetama või vastupidisel juhul muutub Imlitex Eesti maksejõuetuks“. Kostja selgitas 12.11.2021 hagejale, et: „Praegust ootamatut turusituatsiooni ja erakordselt kõrgeid elektrihindu hulgimüügiturul ei oleks saanud Imlitex mõistlikult ette näha Lepingu sõlmimise hetkel. Sellist turusituatsiooni ei ole kunagi esinenud ja mingil juhul ei saa seda käsitleda hariliku äririskina, milleks Imlitex ja kõik teised elektri tarnijad oleks pidanud valmistuma ning millele tulnuks üles ehitada ka äriplaanid“.
12.Kohtuasjas nr 3-2-1-84-10 on Riigikohus väljendanud järgmist seisukohta: „ Majanduse normaalset toimimisviisi iseloomustab tsüklilisus, st selle aktiivsuse suurenemine ja vähenemine. Samas ei välista kolleegium võimalust, et majanduse erakordne madalseis või hüppeline hoogustumine kui selgelt eristuv anomaalia tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal, võib olenevalt asjaoludest olla VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks, seda eriti pikemaks tähtajaks sõlmitud üürilepingute puhul“. Olgugi, et nimetatud kohtulahendis on käsitletud üürilepingu ülesütlemist, on Riigikohus selgelt väljendanud mõttekäiku, et majanduse normaalset toimimist iseloomustab küll tsüklilisus, kuid erakordseid asjaolusid, mis on tsüklilisuse taustal eristatavad, võib pidada lepingu ülesütlemise aluseks. Kostja peab eelviidatud kohtulahendis Riigikohtu poolt väljendatud seisukohta käesoleva vaidluse raames asjakohaseks olenemata viitest üürilepingutele, sest majandustsükleid käsitlev analüüs ei ole otseselt seotud lepinguga, mille ülesütlemise üle arutletakse, ja analoogia korras saab samale Riigikohtu loogikale tugineda käesoleva vaidluse puhul. Samuti nagu Riigikohus, leiab ka kostja, et elektrihindade muutumine ehk tsüklilisus on normaalne, kuid selline elektrihindade hüppeline tõus, mis viis kostja lõpuks 30.09.2021 teostatud lepingu ülesütlemiseni, on tsüklilisuse taustal selgelt eristuv ning käsitletav lepingu ülesütlemise aluseks oleva mõjuva põhjusena. Kostja ei öelnud lepingut üles koheselt pärast elektrihindade tõusu, kui olukord muutus lõplikult kriitiliseks, oli kostja sunnitud peatama oma majandustegevuse ning ütlema üles kõik lepingud, mille alusel kostja oma majandustegevuse raames elektrit müüs, sh hagejaga sõlmitud lepingu, et vältida maksejõuetust.
13.Kostja ei nõustu hageja hagiavalduse p-s 3.6.2 esitatud seisukohaga, mille kohaselt, müügilepingu üldtingimuste punktis 7.3 oli sätestatud ammendav loetelu lepingu ülesütlemise alustest ning kostjal ei olnud õigust seda loetelu VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes omavoliliselt laiendada. Pooled ei leppinud lepingus kokku, et poolte vahelisi suhteid reguleerib üksnes leping. Kostja on seisukohal, et lepingu ülesütlemisel ei olnud ta piiratud üksnes lepingu punktis 7.3 sätestatud alustega, eelkirjeldatud olukord elektri hulgimüügi turul on käsitletav mõjuva põhjusena ning kostja on lepingu õiguspäraselt VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelnud alates 01.11. 2021. Lepingu rikkumise tulemusena tekkis hageja väitel talle kahju summas 142 511, 68 eurot. Hageja õiguskäsitlus ei ole antud juhul asjakohane, sest nagu käesolevast kostja vastusest juba eelnevalt selgus, ütles kostja lepingu õiguspäraselt üles alates 01.11.2021. Kostja poolne kehtiv lepingu ülesütlemine tähendab omakorda, et kostja ei olnud kohustatud osutama hagejale lepingu alusel teenust alates 01.11.2021 ning seega ei rikkunud kostja ka lepingut. Samuti ei olnud hagejal võimalik alates 13.11.2021 üles öelda lepingut, mis kirjeldatud kuupäeval ei olnud enam kehtiv. Hageja poolt kirjeldatud kahju, s.o elektrienergia ostmiseks perioodil 01. november 2021 kuni 31.
detsember 2021 sõlmitud asendustehingute hinnavahe ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, mistõttu ei saa omistada vastutust hageja poolt kantud kulude eest kostjale. Kohtu põhjendused
14.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.
15.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
16.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus saab lähtuda hagi piiridest ja nõudest tulenevalt TsMS § 5 ja 363 lg 1 p 1 ja 2, kohus ei või otsuses ületada nõude piire TsMS § 438 lg1 kohaselt ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
17.VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva ja kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
18.Asjaolud, millest kohus asja lahendamisel lähtuda saab, mille üle vaidlus puudub: AS Saaremaa Piimatööstus sõlmis 18.03.2019 Imlitex Eesti OÜ-ga fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu nr EE-2019/001. kostja kohustus müüma hagejale elektrienergiat lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o 01.05.2019 kuni 31.12.2021 hinnaga 41,35 eur/MWh. kostja tarnis hagejale elektrit kuni 31.10.2021. hagejale tarnis alates 01.11.2021 elektrit Eesti Energia AS-lt, kahe kuu hinnavahe on 142 511,68 eurot. hageja esitas 09.11.2021 erakorralise ülesütlemise avalduse. kostja esitas 30.09.2021 teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta.
19.Vaidluse all ei ole, et hageja on vastavalt kostja tellimustele müünud elektrienergiat sellest tulenevalt nõustub kohus hagejaga, et on poolte vahel oli ostu-müügilepingust tulenev õigussuhe. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
20.Hageja loeb VÕS § 196 lg 2 alusel lepingu ülesöelduks ning nõuab kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kahju suuruse arvestus baseerub hinnavahe ulatuses. VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Käesolevas asjas on hageja vaidlustanud kostja poolt lepingu ülesütlemise seoses teenuse mitteosutamisega alates 01.11.2021 ja kahju tekitamisega.
21.Nimetatud sättest tulenevalt on erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks eelkõige olukord, kus kostja ei või kõiki asjaolusid ja ka mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud 30.09.2021 lepingu ülesütlemise teates märgitud asjaolusid. Kostja on põhjuseks toonud ootamatu turuolukorra ja erakordselt kõrge elektrihinna hulgimüügiturul, mis sundis teda lepingu lõpetama või vastasel juhul pankrotistuma.
22.Erakorraline ülesütlemine erisätte puhul tulnuks see elektrituruseadusest, milliseid aluseid esile toodud ei ole. ELTS § 92 lg 4.1 annab müüjale õiguse elektrileping üles öelda enne kokkulepitud tähtpäeva, kui lepingujärgne tarbimiskoht on võõrandatud ning tarbijal puudub selle kasutamiseks seaduslik alus.
23.Pooled on kokku leppinud, et poolte kirjalikul kokkuleppel võib lepingu enne tähtaega üles öelda, ning mh kui ei täideta üldtingimuste punktides 3.1-3.3 sätestatud kohustusi. Kostja on tuginenud oma ülesütlemise teates VÕS §- le 196 lg 1. Kohus nõustub hagejaga, et müügilepingus ja üldtingimustes olid pooled kokku leppinud tähtajalise lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused. Kostjal oli võimalus arvestada ja prognoosida tähtajalise lepingu sõlmimisel elektrienergia hinda ja lepingu muutmise või lõpetamise aluseid hagejaga kokku leppida lepingu sõlmimisel. VÕS § 196 näeb ette vajaduse mõlemapoolse lepingu poole huvide arvestamise. Antud juhul oli hageja õigustatud lepingus märgitud hinnaga saama elektrienergiat kokkulepitud tähtaja jooksul. Kuivõrd kostja poolt lepingu ülesütlemiseks puudub nii seaduslik kui lepinguline alus, on ülesütlemine tühine. Vaidluse all ei ole, et kostja lõpetas elektrienergia tarne, seega ei täitnud ta lepingulist kohustust ning hagejal oli alus lepingu ülesütlemiseks.
24.Asja menetluse käigus kohus tuvastab, kas võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kas võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; kas võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagi faktiliste asjaoludena on esile toodud, et (TsMS § 363 lg 1 p 2) kostja tegevuse tõttu pidi hageja ostma kallimat elektrienergiat, mistõttu on tekkinud kahju. Kahju hüvitamise eesmärk ja ulatus on sätestatud VÕS §-s 127. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tegemist on varalise kahjuga, mida reguleerib VÕS § 132.
25.Kohus leiab, et eeltoodud põhjendustel on tõendatud, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud lepingulist kohustust müüa hagejale elektrit kokkulepitud tähtaja jooksul. Müügilepingus oli lepitud kokku elektrienergia tarneperiood 01.05.2019 00:00-31.12.2021 24:00. Kostja tarnis hagejale elektrit kuni 31.10.2021. Tuvastatud on Eesti Energia AS arvetega, et kostja rikkumise
tõttu oli hageja sunnitud kostjaga sõlmitud lepingu üles ütlema ning ostma novembri ja detsembrikuu jooksul elektrit kallima hinnaga. Hinnavahe tõttu on hagejale tekkinud kahju kokku summas 142 511,68 eurot. VÕS § 135 lg 1, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. VÕS § 135 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud. Asendustehing on tehing mis on tehtud mõistliku aja jooksul pärast taganemist mõistlikul viisil ja millega saavutati sama eesmärk, mida peeti silmas lepinguga millest taganeti. Hageja on tõendanud asendustehingu sõlmimise Eesti Energia AS esitatud arvetega perioodil 30.11.2021-31.12.2021. Kostja väitel on ta lepingu üles öelnud koheselt pärast elektrihindade tõusu, samas ei ole esile toonud ega tõendanud majanduslikku võimetust täita oma kohustust.
26.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seoses hagi rahuldamisega on põhjendatud välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis ja edasiulatuv viivis alates hagi esitamisest 08.06.2022 kuni põhivõla täieliku tasumiseni lepingujärgses määras 0,05% tasumata põhivõlalt päevas. Menetluskulud
27.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
28.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
29.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus
kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.