Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. mai 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-8523
Kohtuasi
AS-i Saaremaa Piimatööstus hagi Imlitex Eesti OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 2. veebruari 2023 parandamise määrus 3. veebruaril 2023)
Kaebuse esitaja ja liik
Imlitex Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
177 465,15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AS Saaremaa Piimatööstus (registrikood 10053871), lepinguline esindaja Evelin Jõgar
otsus
(vigade
Kostja Imlitex Eesti OÜ (registrikood 14255502), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Pikani Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 2. veebruari 2023. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-228523 (parandatud 3. veebruari 2023. a määrusega) muutmata, täiendades otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta Imlitex Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Imlitex Eesti OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Saaremaa Piimatööstus (hageja) esitas 7. juunil 2022 Harju Maakohtule Imlitex Eesti OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 142 511,68 eurot, 7. juuni 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 8945,08 eurot ja viivise 0,05% päevas põhivõlgnevuselt alates 8. juunist 2022 kuni selle tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. märtsil 2019 fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu nr EE-2019/001 (leping), mille alusel kostja kohustus müüma hagejale elektrienergiat lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o 1. maist 2019 kuni 31. detsembrini 2021 hinnaga 41,35 eurot/MWh. Hageja sai 4. novembril 2021 kätte kostja 30. septembri 2021. a teate, millega kostja ütles lepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 tuginedes erakorraliselt üles alates 1. oktoobrist 2021. Hageja saatis 9. novembril 2021 kostjale lepingu täitmise nõude, mis sisaldas ka lepingu ülesütlemise avaldust koos täiendava tähtaja andmisega rikkumise lõpetamiseks hiljemalt 12. novembril 2021. Kostja ülesütlemisavaldusel puudub õiguslik alus. Lepingu üldtingimuste p-s 7.3 on sätestatud ammendav loetelu lepingu ülesütlemise alustest, mistõttu ei saanud kostja tugineda VÕS § 196 lg-le 1. Praegusel juhul ei esinenud ka elektrituruseaduse (ELTS) § 92 lg-tes 1 ja 41 sätestatud aluseid lepingu ülesütlemiseks. Isegi, kui lepingus loetletud lepingu lõpetamise alused ei piiranud lepingut üles öelda ka muul mõjuval põhjusel VÕS § 196 lg 1 tähenduses, ei ole kostjapoolne lepingu ülesütlemine kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja ei kaalunud ega arvestanud lepingu lõpetamisel hageja huve. Seejuures oli lepingu kehtivuse lõpuni jäänud veel vaid kaks kuud. Kostja ei saanud lepingut üles öelda ka VÕS § 195 lg 3 alusel, sest viidatud säte kohaldub vaid tähtajatule kestvuslepingule. Seega on lepingu kehtivaks lõppemise aluseks hagejapoolne lepingu erakorraline ülesütlemine
9.novembril 2021 ning leping lõppes 13. novembril 2021. Kostja lõpetas hagejale elektrienergia tarnimise alates 1. novembrist 2021, rikkudes seeläbi lepingus sätestatud kohustust varustada hagejat elektrienergiaga kuni 31. detsembrini 2021. Kostja pidi ette nägema oma majandus- ja kutsetegevuses esinevaid riske, muuhulgas arvestama võimalusega, et elektrienergia hind tõuseb planeeritust enam. Lepingujärgse elektrienergia hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe näol on hagejale tekkinud kahju, mis 2021. a. novembri ja detsembri eest oli kokku 142 511,68 eurot. Hageja saatis kostjale nõude hinnavahe hüvitamiseks novembrikuu eest 21. detsembril 2021 ning detsembrikuu eest 11. jaanuaril 2022. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 6.1 tuli kostjal kahju hüvitada 30 päeva jooksul nõude esitamisest. Seega saabusid tähtajad vastavalt 20. jaanuaril 2022 ja 10. veebruaril 2022. Kuivõrd kostja ei ole kahju hüvitanud, tuleb kostjal tasuda hagejale viivist lepingujärgse määraga 0,05% päevas (lepingu üldtingimuste p 6.3). Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Lepingu ülesütlemine ei olnud piiratud üksnes lepingu p-s 7.3 sätestatud alustega, mistõttu võis kostja lepingu ülesütlemisel tugineda ka VÕS § 196
lg-le 1. Seejuures oli kostjal mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Elektrienergia hindade erakorraline tõus ületas piiri, millega mõistlik majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev ettevõtja oleks pidanud arvestama. Sellist ootamatut turusituatsiooni ja erakordselt kõrgeid elektrienergia hindu hulgimüügiturul ei saanud kostja lepingu sõlmimisel mõistlikult ette näha. Ka ei ole sellist turusituatsiooni varem esinenud, mistõttu ei saa seda käsitada hariliku äririskina, milleks kostja ja teised elektrienergia tarnijad oleks pidanud valmistuma. Kostja lõpetas kõik lepingud ning peatas oma majandustegevuse elektrienergia müümisel, et vältida maksejõuetust. Elektrienergia hindade muutumine ehk tsüklilisus on normaalne, kuid selline hindade hüppeline tõus, mille tõttu pidi kostja lepingu üles ütlema, on tsüklilisuse taustal selgelt eristuv ning käsitatav lepingu ülesütlemise aluseks oleva mõjuva põhjusena. Hageja ei saanud 9. novembri 2021. a teatega lepingut üles öelda, sest selleks hetkeks oli leping juba kostja erakorralise ülesütlemise tagajärjel lõppenud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 2. veebruari 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus, parandatud
3.veebruari 2023. a määrusega) hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 142 511,68 eurot, 7. juuni 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 8945,08 eurot ning edasiulatuva viivise 0,05% päevas alates 8. juunist 2022 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata. Maakohtu põhjenduste kohaselt oli poolte vahel müügilepingust tulenev võlasuhe (VÕS § 208 lg 1). Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud 30. septembril 2021 esitatud lepingu ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid. Erakorraline ülesütlemine erisätte puhul tulnuks see elektrituruseadusest, milliseid aluseid esile toodud ei ole. Maakohus nõustus hagejaga, et lepingus ja selle üldtingimustes olid pooled kokku leppinud tähtajalise lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused. Kostjal oli võimalus lepingu sõlmimisel arvestada ja prognoosida tähtajalise lepingu sõlmimisel elektrienergia hinda ja leppida lepingu muutmise või lõpetamise aluseid hagejaga kokku. Antud juhul oli hageja õigustatud lepingus märgitud hinnaga saama elektrienergiat kokkulepitud tähtaja jooksul. Kuivõrd kostjal puudus lepingu ülesütlemiseks nii seaduslik kui ka lepinguline alus, on ülesütlemine tühine. Kuivõrd kostja lõpetas alates 1. novembrist 2021 elektrienergia tarne, ei täitnud ta lepingulist kohustust tarnida elektrienergiat kuni 31. detsembrini 2021 ning hagejal oli alus lepingu ülesütlemiseks. Maakohus tuvastas, et kostja lepingu rikkumise tõttu oli hageja sunnitud kostjaga sõlmitud lepingu üles ütlema ning ostma novembri ja detsembrikuu jooksul elektrienergiat kallima hinnaga. Hinnavahe tõttu on hagejale tekkinud kahju kokku summas 142 511,68 eurot. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 135 lg-d 1 ja 2. Hageja on tõendanud asendustehingu sõlmimise Eesti Energia AS-i esitatud arvetega perioodil 30. november 2021 kuni 31. detsember 2021. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on põhjendatud VÕS § 101 lg p 6 ja § 113 lg 1 alusel lepingujärgse viivisemääraga ning tsiviilkohtumenetluse seadustustiku (TsMS) § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja edasiulatuva viivise nõue. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, kas maakohtu hinnangul ei saanud VÕS § 196 lg-t 1 kohaldada seetõttu, et poolte vahel sõlmitud leping sisaldas ammendavat loetelu lepingu ennetähtaegse lõpetamise alustest või ei kuulu VÕS § 196 lg 1 kohtu hinnangul kohaldamisele
asjaolude tõendamatuse tõttu. Selliselt on maakohtu otsus vastuoluline ning ei ole kooskõlas seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et lepingus kokkulepitud ülesütlemise alused ei olnud ammendavad ja kostjal oli õigus lepingu ülesütlemisel tugineda VÕS § 196 lg 1 eeldustele. Ka lepingueelsete läbirääkimiste käigus ei ole pooled väljendanud tahet piirata lepingu lõpetamise aluseid vaid lepingus sätestatuga. Kostja leiab, et lepingu ülesütlemisel olid täidetud VÕS § 196 lg 1 formaalsed ja materiaalsed eeldused. Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele nagu ei oleks kostja tõendanud lepingu ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid. Maakohus on jätnud kostja esitatud väited ja tõendi arvestamata, jättes seejuures nende arvestamata jätmise otsuses põhjendamata. Ka ei ole maakohus kaalunud poolte huve ega põhjendanud, miks kohtu arvates kaalus hageja huvi lepingu jätkumise vastu üles kostja huvi leping erakorralise ja ettenägematu asjaolu tõttu üles öelda, et vältida maksejõuetuks muutumist. Kostja on lepingu ülesütlemisel tuginenud ka VÕS § 97 regulatsioonile. Nimelt oli elektrituru erakordse ja ettenägematu hinnatõusuga lepinguline tasakaal paigast nihkunud ning lepinguliste kohustuste vahekord VÕS § 97 lg 1 tähenduses lepingu ülesütlemise ajaks oluliselt muutunud. Seetõttu sai kostja VÕS § 97 lg-le 5 tuginedes lepingu VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda. Kostja ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult ette näha hinnatõusu, mida ei ole varem esinenud. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja sellekohaseid väiteid analüüsinud. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 22 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.
7.Maakohus lähtus otsuse p-s 18 poolte esile toodud asjaoludest, mille üle pooled ei vaidle. Ka ringkonnakohus võtab asja lahendamisel TsMS § 652 lg 2 p 1 järgi aluseks järgmised vaidlustamata asjaolud: -
18.märtsil 2019 sõlmisid pooled fikseeritud hinnaga tähtajalise elektrienergia müügilepingu nr EE-2019/001;
-
kostja kohustus hagejale müüma elektrienergiat alates 1. maist 2019 kuni
31.detsembrini 2021 hinnaga 41,35 eur/MWh;
-
30.septembril 2021 esitas kostja hagejale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse;
-
kostja müüs hagejale elektrienergiat kuni 31. oktoobrini 2021;
-
9.novembril 2021 esitas hageja kostjale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse.
8.Poolte üks peamisi vaidlusküsimusi menetluses on olnud see, kas pooled on lepingu üldtingimuste p-s 7.3 ammendavalt loetlenud lepingu erakorralise ülesütlemise alused. Hageja täpsustas apellatsioonimenetluses, et leping oli sõlmitud kostja poolt kasutatavate tüüptingimustega ning vaidlusaluse lepingutingimusega olid erakorralise ülesütlemise alused kostja jaoks piiratud. Kuna lepingu tõlgendamise kaudu tehtud järeldus omab tähtsust poolte ülesütlemisavalduste materiaalsete eelduste tuvastamiseks, siis alustab kolleegium selle asjaolu hindamisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lepingu üldtingimuste p 7.3 sisu väljaselgitamisel rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes oma
järeldused piisavalt põhjendamata. Samuti on maakohtu otsuse p-des 21–23 tehtud järeldused vastuolulised. Kolleegium saab need rikkumised kõrvaldada ning need ei mõjuta asja lõppjäreldust.
8.1.VÕS §-s 196 sätestatud lepingu erakorraline ülesütlemine on üldiselt dispositiivne, st ülesütlemisõiguse kohta võib sõlmida kokkuleppeid, mh piirata ülesütlemise aluseid, samuti võib seadusega võrreldes ülesütlemise võimalusi avardada. Poolte sõlmitud lepingu sisu väljaselgitamiseks pidi maakohus tõlgendama lepingut VÕS §‐s 29 sätestatud reeglite järgi. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid.
8.2.Kolleegium leiab, et VÕS §-s 29 sisalduvaid tõlgendamisreegleid ning VÕS § 39 lg-t 1 arvestades ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik üldtingimuste p 7.3 sõnastusest teha järeldust, et sellega oli kostja seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamine teise lepingupoole suhtes piiratud. Kui lepingu mõte ja lepingupoolte eesmärk oli ühes küsimuses välistada kostja suhtes seaduse kohaldamine, siis mõistliku isiku arusaama kohaselt oleks selline välistus pidanud olema lepingus sätestatud. Üksnes hageja esile toodud lepingu mõttest ja eesmärgist sellise järelduse tegemiseks ei piisa. Samuti ei ole vaidlusaluse lepingutingimusega hageja kahjuks seaduses sätestatust kõrvale kaldutud ning hageja viited hea usu põhimõttele ei anna alust tõlgendada tüüptingimust kostja kahjuks. Kolleegiumi hinnangul mõistsid mõlemad lepingupooled vaidlusalust lepingutingimust selliselt, et nad on täiendavalt kokku leppinud ülesütlemise alustes, kuid ei ole seaduses sätestatud ülesütlemise võimalusi kummagi poole suhtes piiranud. Hageja ise on lepingu üles öelnud VÕS § 196 lg-le 2 tuginedes. Eelnevast tulenevalt täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse p-s 23 tehtud järeldust, märkides, et lepingu üldtingimuste p 7.3 ei piiranud seaduses sätestatud ülesütlemise võimalusi.
9.Kostja on tuginenud 30. septembri 2021. a ülesütlemisavalduse õigusliku alusena VÕS § 196 lg-le 1, avaldades, et „[t]ulenevalt ootamatust turuolukorrast ja erakordselt kõrgetest elektri hindadest hulgimüügiturul, ei saa Imlitex Eesti täita oma kohustusi elektri müügilepingute alusel ning peab elektri müügi äritegevuse lõpetama või vastupidisel juhul muutub Imlitex Eesti maksejõuetuks“. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja ei ole lepingu ülesütlemisel tuginenud VÕS §-le 97. Ülesütlemisavalduses märgitu kohaselt peab kostja kolleegiumi hinnangul silmas just seda, et lepinguliste kohustuste vahekord on muutunud. Seega jättis maakohus põhjendamatult VÕS § 97 lg 5 järgi ülesütlemise eeldused kontrollimata ja oma järeldused kostja ülesütlemise lubatavuse osas nõuetekohaselt põhjendamata.
10.Lisaks sellele on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, sest ei ole lahendanud nõuetekohaselt kostja 23. jaanuaril 2023 esitatud tõendi vastuvõtmise küsimust. Kostja väidab apellatsioonkaebuses põhjendatult, et maakohtu otsusest ei nähtu kohtu põhjendused elektribörsi Nord Pooli turuhindade väljavõtte arvestamata jätmise kohta (tl-d 79 ja pöördel). Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, leides, et tõend tuleb jätta arvestamata, sest see on hilinenult esitatud.
21.novembri 2022. a määrusega määras maakohus pooltele tähtajad avalduste ja taotluste esitamiseks 19. detsember 2022. a ja vastaspoole seisukohtadele vastamiseks 23. jaanuar 2023. a (tl-d 64 ja pöördel). TsMS § 331 lg 1 järgi, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei
põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. 23. jaanuaril 2023 kostja poolt esitatud tõend on esitatud hilinenult ning maakohus oleks pidanud selle vastuvõtmisest keeldumist TsMS § 238 lg 4 järgi otsuses põhjendama. Asja materjalidest ei nähtu objektiivseid põhjuseid, miks oleks maakohus pidanud kostja poolt hilinenult esitatud tõendi vastu võtma. Kostja uue tõendi esitamise vajadus ei saanud tuleneda hageja 19. detsembri 2022. a menetlusdokumendist, sest selles hageja üksnes kordas varem esile toodud asjaolusid. Samuti ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist, sest pooled ei vaielnud võlasuhte kvalifikatsiooni üle ning kostjat esindas vandeadvokaat. Kui kostja tugines lepinguliste kohustuste vahekorra muutumisele ja elektrihinna tõusule, siis TsMS § 230 lg 1 järgi tuli kostjal oma väiteid tõendada. Samuti oli maakohus kohtuotsuse teatavaks tegemise aja juba kindlaks määranud ning tõendi vastuvõtmine oleks põhjustanud menetluse lahendamise viibimist (TsMS § 237 lg 1 ja § 331 lg 1). Eelnevast tulenevalt ei saa asja lahendamisel arvestada kostja 23. jaanuaril 2023 esitatud tõendit (elektribörsi Nord Pooli väljavõte).
11.VÕS § 97 lg-st 5 koosmõjus lg-tega 1 ja 2 tuleneb, et kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupoolel on õigus kestvusleping VÕS §-s 196 sätestatud korras üles öelda järgmistel tingimustel, mis peavad olema täidetud korraga (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 16): -
lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 97 lg 1);
-
asjaolude muutumisega on kaasnenud poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud on suurenenud oluliselt või teiselt poolelt lepinguga saadava väärtus vähenenud oluliselt (VÕS § 97 lg 1);
-
kahjustatud pool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda (VÕS § 97 lg 2 p 1);
-
kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada (VÕS § 97 lg 2 p 2);
-
asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud pool (VÕS § 97 lg 2 p 3);
-
kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel (VÕS § 97 lg 2 p 4);
-
asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise poole suhtes mõistlik (VÕS § 97 lg 5).
Seejuures on Riigikohus leidnud, et viidatud regulatsioonist on võimalik teha ühene järeldus, et seadusandja tahe on olnud võimaldada VÕS § 97 kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel. Vastasel korral muutuks tehinguline õiguskäive väga ebakindlaks (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 11; 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 11).
12.Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid müügilepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte.
12.1.Riigikohus on leidnud, et lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka VÕS § 97 lg 1 tähenduses saab lugeda selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Seega ei kuulu lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka üldjuhul ühe lepingupoole ootused, kui need ei ole teisele poolele teatavaks tehtud ja teine pool ei ole neid teadmiseks võtnud või pidanud neid hea usu põhimõttest lähtuvalt teadma (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-766
10, p 11). Õiguskirjanduses on leitud, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud võivad sisalduda lepingus või tuleneda lepingu olemusest (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.2.1).
12.2.Kostja esile toodud asjaoludest tulenevalt oli elektrienergia turuhind lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolu ning sellist erakordset hinnatõusu ei ole kunagi esinenud (2020. a mais oli hind 10/MWh eurot, 2021. a septembris 100 eurot/MWh). Hageja leidis, et lepingu sõlmimise asjaolude hulka ei kuulunud lepingu sõlmimise hetke turuhinna tase ega selle muutumise ulatus. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et müügieseme väärtus ja kinnisvarahindade üldine seis müügilepingu sõlmimise ajal, võivad olla asjaolud, millest pooled lepingutingimustes kokku leppides lähtuvad (vt 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 17). Kinnisasja müügilepingu osas on Riigikohus leidnud, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas on üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu, mistõttu kinnisasja väärtuse olulise muutumise korral on iseenesest võimalik VÕS § 97 kohaldada (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-176-10, p 15; 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 12). Lisaks saab Riigikohtu arvates käsitada lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluna poolte ootust, et majanduskeskkond püsib stabiilsena ning seetõttu on võimalik pooltel lepingut täita (vt 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15 p 34).
12.3.Lepingu olemust arvestades leiab kolleegium, et ka elektrienergia müügilepingu sõlmimise aluseks on poolte ühine arusaam sellest, et elektrihind stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Seega tuleb elektri turuhinda lepingu sõlmimise ajal käsitada asjaoluna, millest pooled lepingu tingimustes kokku leppides lähtusid. Ehkki pooled leppisid kokku fikseeritud hinnaga elektrimüügis ning turuhinnad ajas muutuvad, leiab kolleegium, et ka sellise kokkuleppe puhul saab eeldada, et lepingupooltel oli ühine arusaam, et lepingu sõlmimise ja selle müügi vahele jääval ajal elektri turuhind oluliselt ei muutu. Seega on täidetud esimene VÕS § 97 lg-st 1 tulenev tingimus lepingu ülesütlemiseks.
13.Järgmisena tuleb hinnata, kas elektri turuhinnas toimunud muutustega kaasnes lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, s.o kostja kohustuste täitmise kulude oluline suurenemine, mis oleks õigustanud lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel.
13.1.Riigikohus on selgitanud, et täitmata müügilepingu puhul tuleb VÕS § 97 lg 1 järgse kohustuse muutumise ajana hinnata kokkulepitud täitmise aega, st lepingu muutmist võib nõuda või lepingust taganeda üksnes muudatuse tulemusena, mis on toimunud lepingu sõlmimise ja ettenähtud täitmise aja vahepeal. Lepingu ettenähtud ajal täitmata jätmine (s.o lepingu rikkumine) ei saa õigustada lepingu muutmist ega lepingust taganemist (see põhimõte kohaldub kolleegiumi arvates ka lepingu ülesütlemise puhul, vt 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 19). Kolleegiumi hinnangul tuleb VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel lähtuda lepingu sõlmimise ajast, kuna siis lepiti kokku müüdava elektri hind.
13.2.VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eelduseks on lepinguliste kohustuste vahekorra oluline muutumine. Senises praktikas on Riigikohus lugenud nt kinnisvara müügilepingu korral oluliseks kinnisvara hinnalangust 50% (21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13611, p 20), mida on ka õiguskirjanduses peetud põhjendatud kriteeriumiks kohustuste vahekorra muutuse olulisuse hindamisel (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.2.3). Kostja on väitnud, et 2021. a septembris lähenes hind 100 eurot/MWh ja „mitmete elektrimüüjate puhul isegi ületasid seda“ (vt kostja 23. jaanuari 2023. a menetlusdokument). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, millise hinnaga tuli temal elektrit hagejale müümiseks osta – esile ei ole toodud asjaolusid ega esitatud tõendeid selleks, et kohus saaks võrrelda elektrienergia muutunud hinda lepingus kokkulepitud hinnaga. Kostja
on vaid väitnud, et selline hinnatõus oli erakorraline, tuues näiteid elektrienergia börsihindadest. Seega ei ole täidetud teine VÕS § 97 lg-st 1 tulenev tingimus lepingu ülesütlemiseks.
14.Kuigi ringkonnakohus ei pea teiste eelduste esinemist enam kontrollima, märgib kohus täiendavalt, et lisaks eelnevale välistavad lepingu ülesütlemise ka VÕS § 97 lg 2 p-d 1 ja 3.
14.1.Esiteks ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et ta ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda (lg 2 p 1). Õiguskirjanduses on leitud, et lepingu muutmist võib VÕS § 97 lg 2 p 1 järgi nõuda ainult siis, kui asjaolude muutumist ei saanud samas olukorras olev heas usus tegutsev mõistlik isik ette näha (Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 97 komm, p 4.3.3).
14.2.Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja tegevuseks on elektrienergia müük. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et isikule, kelle majandus- ja kutsetegevus on seotud kinnisvara arendamisega ning kinnisvaraturuga, peaksid sellega seotud hinnatõusud ja langused olema teada ning ka etteaimatavad (26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7610, p 15). Ka praegusel juhul saab kolleegiumi hinnangul eeldada, et kostja oli elektriturul toimuvaga kursis ja pidi aru saama nii sellest, et turuhinnad võivad kõikuda, kui ka mõistma, millised asjaolud võivad elektri turuhindu mõjutada. Kostja ei ole menetluses välja toonud ega tõendanud, mis asjaolud tõid kaasa elektrienergia hinnatõusu, mistõttu ei ole asja materjalide põhjal võimalik järeldada, et tegemist oleks olnud sellise hinnatõusuga, mida kostja heas usus tegutseva ja mõistliku elektriturul tarnijana tegutsejana ei saanud ette näha. Kostja on vaid väitnud, et sellist hinnatõusu ei saanud kostja mõistlikult ette näha. Kolleegiumi hinnangul ei saa kohus turuhinna muutumise asjaolusid ega selle erakordsust eeldada ning nende asjaolude tõendamisest vabastamise aluseid ei esine – hageja ei ole neid asjaolusid omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2) ning neid saa lugeda üldtuntuks (TsMS § 231 lg 1).
14.3.Samuti ei ole täidetud nõue, et kostja kui kahjustatud lepingupool ei kannaks seadusest või lepingust tulenevalt asjaolude muutumise riisikot (lg 2 p 3). Sõlmitud leping on VÕS § 8 lg 2 järgi pooltele täitmiseks kohustuslik. Riigikohus on selgitanud, et asjaolude muutumisest tulenevat riski, et lepingust tulenevate kohustuste täitmine muutub koormavamaks ja kallimaks, kannab lepingu puhul reeglina võlgnik, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti (21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 22). Kolleegium leiab, et olukorras, kus pooled lepivad kokku fikseeritud hinnaga elektri müügis ja lepingu täitmine toimub pärast lepingu sõlmimist, peavad pooled üldjuhul arvestama võimalusega, et vahepealsel ajal võib elektri hind muutuda, kusjuures ostja kannab hinna vähenemise ja müüja selle tõusmise riski.
15.Kolleegium leiab, et isegi kui VÕS § 97 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud eeldused oleksid olnud täidetud, ei oleks kostja saanud lepingut VÕS § 97 lg 5 järgi üles öelda.
15.1.Lepingupoolte kohustuste vahekorra olulise muutumise korral on kahjustatud lepingupoolel esimeses järjekorras õigus nõuda VÕS § 97 lg 1 järgi lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Lepingu ülesütlemine on võimalik lõike 5 järgi üksnes siis, kui lepingu muutmine ei oleks võimalik või see ei oleks teise lepingupoole (s.o praegusel juhul hageja) suhtes mõistlik. Viimasel juhul tähendab see, et teiselt poolelt ei saa eeldada muudetud lepingu täitmise jätkamist ja õigem oleks leping lõpetada (vt ka Riigikohtu
21.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus ei saa tuvastada lepingu lõppemist, ilma et ta tuvastaks lepingu muutmise võimatuse või muutmise ebamõistlikkuse teise lepingupoole suhtes (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 12). Kolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaksid praegusel juhul VÕS § 97 lg 5 aluse eelistada ülesütlemist lepingu muutmisele.
15.2.Kolleegium leiab, et lepingu muutmine VÕS § 97 lg 1 järgi peaks olema suunatud poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamisele. Kui poolte kohustuste vahekord muutus seeläbi, et elektri turuhinna tõusu tõttu pidi kostja tarnima lepingus kokkulepitud hinna eest hagejale oluliselt kallimat elektrit, oleks eelduslikult sobiv viis lepingu muutmiseks olnud kokkulepitud hinna tõstmine. Kostja põhjendused, miks oli mõistlikum leping üles öelda selle asemel, et korrigeerida lepingus kokkulepitud hinda, ei anna alust VÕS § 97 lg 5 kohaldamiseks. Kui hageja oleks põhjendamatult keeldunud lepingu muutmisest kostja soovitud viisil, oleks kostja pidanud esimeses järjekorras esitama lepingutingimuste muutmiseks kohtule hagi, millisel juhul oleks kohtuotsus asendanud lepingu muutmiseks vajaliku teise poole tahteavalduse (vt TsÜS § 68 lg 5). Lepingu ülesütlemine oleks tulnud kõne alla vaid VÕS § 97 lg-s 5 sätestatud erandlikel asjaoludel.
15.3.Pooled ei vaidle selle üle, et elektrihinna muutmise ettepanekut kostja hagejale ei teinud. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et lepingu muutmine selliselt, et kokkulepitud hind oleks viidud kooskõlla elektri turuhinnast lähtuva hinnaga, ei oleks olnud objektiivselt võimalik. Samuti ei ole alust arvata, et see ei oleks olnud hageja kui teise lepingupoole suhtes mõistlik. Hageja on menetluses välja toonud, et ta sõlmis kostjaga fikseeritud hinnaga lepingu selleks, et tagada kindlustunne elektrihinna püsimise osas lepingu kehtivuse perioodil ning kostja esitas ülesütlemisavalduse kaks kuud enne lepingu lõpptähtaega. Hageja pidi ostma elektri kolmandalt isikult, sest tal oli elektrit vaja ning ta oli valmis selle eest maksma ka kõrgemat hinda. Järelikult ei ole alust järeldada, et lepingu muutmine kohustuste vahekorra tasakaalu viimiseks oleks olnud hageja suhtes ebamõistlik. Eelnevast tulenevalt ei olnud lepingu ülesütlemise eeldused VÕS § 97 lg 5 järgi täidetud, mistõttu ülesütlemine oli lubamatu ja kostja 30. septembri 2021. a ülesütlemisavaldus seega õigusliku tähenduseta.
15.4.Kostja ei ole esitanud menetluses hageja lepingust ülesütlemisele muid vastuväiteid peale selle, et kostja hinnangul oli ta ise juba 30. septembril 2021 lepingu kehtivalt üles öelnud.
16.Maakohus leidis, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ning rahuldas nõude VÕS § 115 ja § 135 lg-te 1 ja 2 alusel. Samuti rahuldas maakohus viivise nõude VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Kostja põhinõude ja viivise arvestusele menetluses vastuväiteid ei ole esitanud. Apellatsioonkaebuse p-s 11 heidab kostja maakohtule kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti.
20.aprillil 2023 esitas kostja apellatsioonimenetluses väite, et kahju hüvitamise nõue ei olnud kostjale ettenähtav ja ei kuulu hüvitamisele 36 511,347 eurot ületavas osas (s.o lepingus kokkulepitud hinda ületav osa). Ringkonnakohus jätab selle väite TsMS § 634 lg 1 alusel tähelepanuta, sest tegemist on apellatsioonkaebuse täiendamisega. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus on 36 511,347 eurot ületava kahju nõude rahuldamisel ebaõigesti tuvastanud VÕS § 127 lg 3 kohaldamise eeldused. Uute asjaolude esitamine apellatsiooniastmes on TsMS § 652 lg-te 2 ja 3 alusel piiratud ning pärast apellatsioonitähtaja lõppu ei saa kaebust laiendada kohtuotsuse osale, mille peale esialgselt ei kaevatud. Menetluskulude jaotus
17.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kostja ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus hagi rahuldas.
18.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
19.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.