Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Paal
Kohtuasi
OÜ TOOMEMAA hagi Deniss Golubi ja Maksim Golubi vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ TOOMEMAA kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
189 410 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Kassaator OÜ TOOMEMAA, lepinguline esindaja Tarmo Peterson Vastustajad Deniss Golub ja Maksim Golub, vastustajate lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2022. a otsus ja Viru Maakohtu 24. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-228. Saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.OÜ TOOMEMAA (hageja) esitas 7. jaanuaril 2020 Deniss Golubi (kostja I) ja Maksim Golubi (kostja II) vastu hagi 189 410 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli kostja I OÜ EKG-Ida Ehitusgrupp (võlgnik) juhatuse liige alates
30.augustist 2005 kuni 19. veebruarini 2016 ning 27. juulist 2016 kuni 8. maini 2017. Kostja II oli võlgniku juhatuse liige alates 30. augustist 2005 kuni 27. juulini 2016.
2-20-228
11.juulil 2017 kuulutati välja võlgniku pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Hillar Villers. Pankrotimääruse kohaselt saabus võlgniku maksejõuetus hiljemalt 2015. aasta esimeses pooles ning maksejõuetus oli tingitud võlgniku juhatuse liikmete suutmatusest leida tekkinud olukorrale adekvaatset lahendust ja täita rahalisi kohustusi. Võlgniku pankrotimenetluses tuvastati, et alates 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2015 võtsid kostjad võlgniku arvelduskontodelt välja 160 460 eurot ning kandsid endale üle kokku 28 950 eurot. Hageja hinnangul omastasid kostjad eeldatavasti võlgniku arvelduskontodelt välja võetud sularaha, mida ei kasutatud võlgniku huvides, ning tegid võlgniku arvelduskontolt endale rahaülekandeid, mis samuti ei olnud võlgniku majandustegevusega seotud. Hageja arvates tuli võlgniku arvelduskontodelt kostjate poolt sularahas välja võetud ja endale üle kantud summasid, mida ei ole kasutatud võlgniku huvides, käsitada võlgnikule tekitatud otsese varalise kahjuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 mõttes. Mitte ühestki kostjate esitatud dokumendist ei tulene, kuidas välja võetud raha kasutati ja kas seda kasutati võlgniku huvides. Viru Maakohus lõpetas 26. augusti 2019 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu. Pankrotihaldur loovutas 13. novembril 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga (nõude loovutamise leping) kostjate kui võlgniku endiste juhatuse liimete vastu suunatud kahju hüvitamise nõude hagejale.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nad leidsid, et nõude loovutamise leping oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-st 1 tulenevalt tühine, kuna tegemist oli heade kommetega vastuolus oleva tehinguga. Lisaks oli nõude loovutamise leping tühine TsÜS § 87 järgi vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga. Pankrotihaldur, rikkudes pankrotiseaduse (PankrS) §-s 55 sätestatud kohustusi, loovutas hagejale tasuta teoreetiliselt 189 410 euro suuruse nõude. Võlgniku pankrotipesas oli piisavalt raha võimalike menetluskulude katmiseks. Nõude loovutamisega kahjustas pankrotihaldur võlausaldajate huve. Hageja ei tõendanud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Ainuüksi võlgniku arvelduskontolt sularaha väljavõtmine ei ole kvalifitseeritav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena. Ajutise pankrotihalduri aruandest ei tulenenud isegi kaudselt, et kostjad tekitasid võlgnikule kahju. Sularaha võeti välja võlgniku töötajatele töötasu maksmiseks. Seega kasutati sularaha võlgniku huvides, sest ilma töötajateta ei oleks võlgnik olnud võimeline töid tegema. Lisaks ei toonud hageja välja ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes. Hageja hagist ega muudest menetlusdokumentidest ei tulene, milline oli võlgniku varaline olukord enne ja pärast väidetavat kohustuste rikkumist.
3.Viru Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu hinnangul, arvestades nõude suurust ning asjaolu, et pankrotimenetluses laekus pankrotivarasse vaid 250 eurot, olnuks nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvides olnud pankrotihalduri kahju hüvitamise nõude esitamine endiste juhatuse liikmete (kostjate) vastu. Vahendid riigilõivu tasumiseks olid seejuures olemas (pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja tasutud deposiit). Maakohus märkis, et vaidluse esemeks olev kahju hüvitamise nõue võlgniku endiste juhatuse liikmete vastu loovutati pärast pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumist (kui tehing oli teiste võlausaldajate mõjualast väljas), kuid ajal, mil pankrotihalduri volitused võlgniku esindajana veel kestsid. Ühestki pankrotimenetluses esitatud aruandest ega ettekandest ei tulenenud viidet võimalikule kahju hüvitamise nõudele või kavatsusele see esitada. 2(8)
2-20-228 Maakohtu hinnangul tähendas nõude loovutamine ühe võlausaldaja (hageja) eelistamist teistele, sest pankrotimenetluses esitatud kahju hüvitamise hagi rahuldamise korral oleks pankrotipesasse laekunud vahendid läinud jagamisele võlausaldajate vahel vastavalt jaotisele ning seejuures suurimas ulatuses (70%) suurvõlausaldajale Maksu- ja Tolliametile. Hageja osaks jäänuks jaotise järgi umbes 3%. Eeltoodu ei olnud maakohtu hinnangul kooskõlas pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga ning riivas arusaama ausast ja õiglasest pankrotimenetlusest ning võlgniku ja võlausaldajate huvide kaitsest menetluses. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et nõude loovutamine oli seadusega vastuolu tõttu TsÜS § 87 järgi tühine. Küll aga leidis maakohus, et loovutamise tehing oli tühine TsÜS § 86 lg 1 mõttes. Maakohus selgitas, et pankrotihalduril tuli pankrotimenetluses esitada juhatuse liikmete vastu äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 2 tulenevad osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõuded ning et selles sättes nimetatud kahju hüvitamist sai nõuda ka võlausaldaja, kuid sel juhul mitte endale, vaid pankrotivõlgnikust osaühingule. Kuivõrd nõude loovutamine oli maakohtu hinnangul tühine, ei olnud hagejal nõuet kostjate vastu ning hagi tuli jätta rahuldamata. Maakohus selgitas lisaks, et juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, osaühing on saanud kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Kostjate kohustus oli eelnevast tulenevalt tõendada, et võlgniku arvelduskontolt võetud sularaha ja ülekandeid endale tehti võlgniku huvides. Kostjate väitel kasutasid nad sularaha võlgniku huvides ja maksid võlgniku töötajatele palka sularahas. Maakohus leidis, et kostjate esitatud dokumendid (sh töövõtulepingud ja tehtud tööde aktid) ei tõendanud, kuidas kasutati võlgniku arvelduskontolt võetud või endale kantud raha. Kostjate väited, et ülekanded endale tehti juhatuse liikme tasu katteks, olid maakohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus selgitas, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu arvelduskontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 189 410 eurot ning jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud nõude loovutamine hagejale vastuolus heade kommetega. Kostjate põhjenduseks nõude loovutamise heade kommetega vastuolu kohta oli asjaolu, et nõue loovutati tasuta või väikese tasu eest. Pankrotihaldur ei loovutanud nõuet tasuta, vaid 1710 euro eest. Maakohus ei pidanud otsuses loovutamise tehingu hinda või selle tasumise viisi (tasaarvestus) heade kommete vastaseks. Kuivõrd kostjad muid põhjendusi ei esitanud, ei saanud kohus hageja arvates hinnata, kas üldse ja kui, siis kuidas konkreetselt oleks nõude loovutamine 2019. aastal saanud rikkuda võlausaldajate õigusi. Nõuete loovutamine tasu eest on majanduskäibes tavaline. Ainuüksi madal hind loovutuse eest ei tähenda, et loovutustehing oli sõlmitud eesmärgiga kahjustada pankrotistunud ühingu võlausaldajate huve. Maakohtu väide, et kahju hüvitamise hagi rahuldamise korral oleks pankrotipesasse laekunud raha läinud jagamisele võlausaldajate vahel vastavalt jaotisele, on oletuslik. Kostjatel puudus hageja väitel
3(8)
2-20-228 vara, mille arvel oleks hagi osalise rahuldamise korral kostjate kui võlgniku juhatuse liikmete vastu olnud võimalik kohtuotsust täita. Nõude loovutamise lepingu sisust tulenevalt ei olnud pankrotihaldur nõuet ega võimalikku kohtuvaidlust pidanud pankrotimenetluse seisukohalt perspektiivikaks. Hageja märkis, et kostjad ei andnud pankrotimenetluses pankrotihaldurile üle raamatupidamisdokumente. Raamatupidamise algdokumentatsioonita ei ole pankrotihalduril võimalik hagi perspektiivikust ning hagi esitamisega kaasnevaid riske hinnata, sest võimatu on ennustada, missuguseid tõendeid kostjad võimalikus hagimenetluses esitama asuvad. Võlgniku pankrotimenetlus lõpetati raugemisega, deposiidis olevast rahast ei piisanud pankrotimenetluseks, rääkimata hagimenetluse alustamisest ja kulude kandmisest. Olukorras, kui pankrotihaldur oleks loovutanud nõude samadel tingimustel kolmandale isikule, kes ei ole võlgniku võlausaldaja, ei oleks võlausaldajate huvid olnud hageja hinnangul rohkem kaitstud. Hageja ei pidanud põhjendatuks maakohtu etteheidet, et pankrotihaldur ei kajastanud nõuet üheski aruandes või ettekandes. Hagejal ei olnud võimalik mõjutada pankrotimenetluses ajutise pankrotihalduri 2017. aasta aruande või ettekande koostamist. Nõude olemasolu või puudumine endiste juhatuse liikmete vastu ei sõltu sellest, kas ja kuidas pankrotihaldur nõuet sisustab või oma aruandluses kajastab. Hageja arvates ei tulenenud seadusest pankrotihaldurile keeldu müüa pankrotivara (sh nõudeid kolmanda isiku vastu) pankrotivõlausaldajale. Pankrotiseaduse mõtte kohaselt ei ole kolmanda isikuga tehtud pankrotihalduri tehing kehtetu isegi juhul, kui ta oleks rikkunud pankrotiseaduses sätestatud vara müügi korda. Pankrotihalduril olid volitused ja pädevus lepingu sõlmimiseks. Olukorras, kus tehing ei saanud olla seaduse (erinormi) alusel kehtetu, ei saanud tunnistada tehingut samadel asjaoludel (võlausaldajate koosoleku või toimkonna otsuse puudumine, müük ilma enampakkumiseta jne) heade kommetega vastuolus olevaks. Heade kommete vastasuse seisukohast saavad olla tähtsad ainult asjaolud, mis olid olemas ja said olla teada novembris 2019. Seda, millised tõendid nõude kohta koguti käesolevas kohtumenetluses, ei saanud hageja arvates automaatselt üle kanda ja omistada tehingu poolte teadmisena asjaoludest tehingu tegemise ajal. Hageja juhtis oma apellatsioonkaebuses tähelepanu ka vastuolule, et maakohus leidis küll ühelt poolt, et nõude loovutamise leping ei olnud tühine TsÜS § 87 alusel seadusega vastuolu tõttu, kuid teisalt, et tehing ei olnud kooskõlas pankrotiseadusega. Maakohus rikkus hageja arvates selgitamiskohustust, kuna ei juhtinud poolte tähelepanu sellele, et asus asja lahendama nõude loovutamise lepingu tühisusele tuginedes.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja leidsid, et maakohtu otsus oli seaduslik ja põhjendatud. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda. Kostjad nõustusid maakohtu põhjendustega, et võlgniku ja hageja vahel sõlmitud kostjate vastu suunatud nõuete loovutamise leping oli tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Tehingu tühisuse hindamisel TsÜS § 86 lg 1 järgi oli kostjate arvates tähtis see, et vaidlusalune nõue loovutati pärast pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumist ehk olukorras, kui tehingu tegemine oli pankrotivõlgniku teiste võlausaldajate mõjualast väljas. Asjas ei esitatud tõendeid ja hageja ei toonud esile, et pankrotitoimkond või võlausaldajate üldkoosolek kinnitas pankrotipessa kuulunud nõude loovutamise. Ühestki pankrotimenetluses esitatud dokumendist ei tulenenud viidet võimalikule kahju hüvitamise nõudele või kavatsusele see esitada. Teised võlausaldajad ei olnud isegi 4(8)
2-20-228 teadlikud võimaliku nõude esitamise võimalusest ja selle nõude võimalikust suurusest. Võlgniku pankrotihaldur eelistas seega kostjate hinnangul üht võlausaldajat teistele. Juhul kui jaatada hagi esemeks oleva nõude olemasolu, siis oli hageja muutunud nõude loovutamise tulemusel võlgniku pankrotivaraks olnud 189 410 euro suuruse nõude ainuomanikuks. Seda olukorras, kus pankrotihaldur ei olnud teisi võlausaldajaid võimaliku nõude esitamise võimalusest isegi teavitanud. Selline olukord ei olnud kostjate arvates kooskõlas pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga ning riivas arusaama ausast ja õiglasest pankrotimenetlusest ning võlgniku ja võlausaldajate huvide kaitsest menetluses. Pankrotihalduril on küll kaalutlusõigus hagi esitada või jätta see esitamata, kuid PankrS § 55 lg-s 1 sätestatud tema kohustus tagada seaduslik, kiire ja majanduslikult otstarbekas pankrotimenetlus ei ole samastatav talle antud kaalutlusõigusega, vähemalt olukorras, kus võlausaldajaid ei teavitatagi pankrotivaraks olevatest võimalikest nõuetest. 189 410 euro suuruse ja pankrotivaraks oleva nõude võõrandamine oli kostjate hinnangul vaieldamatult pankrotimenetluse jaoks erilise tähtsusega tehing, mida pankrotihaldur võis teha üksnes toimkonna nõusolekul. Nimetatud keelu rikkumine tõstatab küsimuse tehingu tühisusest TsÜS § 87 järgi. Meelevaldne oli hageja väide, nagu ei oleks pooled vaielnud pankrotihalduril lepingu sõlmimiseks vajalike volituste ja pädevuse olemasolu üle. Kostjate hinnangul oli see üheks põhiliseks vaidlusküsimuseks. Kostjate hinnangul oli küsitav, kas pankrotihaldur võis tegeleda pankrotivara võõrandamisega olukorras, kus pankrotimenetlus oli raugemisega lõppenud. Hageja tõi kostjate arvates apellatsioonkaebuses uue asjaoluna esile, et loovutamise lepingus olevate kinnituste valguses võis asuda seisukohale, et pankrotihaldur ei pidanud nõuet ega võimalikku teoreetilist kohtuvaidlust pankrotimenetluse seisukohalt perspektiivikaks. Uue väite esitamine on TsMS § 652 lg 4 järgi lubamatu ning tuli seetõttu kostjate arvates jätta tähelepanuta. Kostjad pidasid arusaamatuks, miks hageja soovis kostjate suhtes täitedokumenti saada, kui kostjatelt raha saamine oli hageja arvates vähetõenäoline. Hageja väited kohtu selgitamiskohustuse rikkumise kohta olid kostjate hinnangul otsitud ja ainetud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 18. veebruari 2022 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus lähtus sellest, et maakohus tuvastas ning pooled ei vaielnud apellatsioonimenetluses selle üle, et võlgniku pankrot kuulutati välja 11. juulil 2017 ja pankrotihalduriks nimetati Hillar Villers. 26. augusti 2019. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu ning võlgnik kustutati äriregistrist 20. novembril 2019. Hageja omandas nõude kostjate vastu 19. novembri 2019. a lepinguga, millega võlgniku pankrotihaldur loovutas hagejale nõuded kostjate vastu. Hageja esitas seejärel kostjate kui võlgniku endiste juhatuse liikmete vastu nende kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Hagiavalduse kohaselt oli kahjuks summa, mille kostjad võtsid võlgniku arvelduskontodelt välja sularahas või kandsid üle enda kontole ning mille võlgniku huvides kasutamise kohta puudusid nõuetekohased algdokumendid. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti 19. novembril 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepingu tühisuse TsÜS § 86 lg 1 alusel. Hageja kui võlgniku võlausaldaja pidi olema teadlik sellest, et teistel võlausaldajatel puudus pankrotimenetluses igasugune teave võlgniku nõudest tema juhatuse liikmete vastu ning neil puudus isegi võimalus otsustada nõude perspektiivikuse üle, rääkimata nõude omandamise kaalumisest. Võlausaldajatel puudus ka võimalus hinnata, kas nad 5(8)
2-20-228 oleksid soovinud hagi menetlemist finantseerida. Seega käitus hageja, omandades nõude pärast pankrotimenetluse lõppu, viisil, mis otseselt kahjustas teiste võlausaldajate huve. Nõue võõrandati kohtu teadmata. Pankrotihalduri ja hageja kui ühe võlausaldaja vaheline nõude loovutamise leping, mille pankrotihaldur sõlmis pärast pankrotimenetluse lõppu teiste võlausaldajate huve kahjustades, on tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. Pankrotihaldur tegutses lepingut sõlmides pankrotimenetluse eesmärke rikkudes, hageja kui üks võlausaldajatest pidi aga olema kõikidest pankrotimenetlusega seotud asjaoludest teadlik. Ringkonnakohus märkis, et kostja I tugines vastuses hagile nõude loovutamise lepingu tühisusele TsÜS § 86 lg 1 alusel, kuna see kahjustas võlausaldajate huve. Lisaks hindab kohus tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja hagi kostjate vastu täies ulatuses ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 189 410 eurot. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus põhjendamiskohustust, rajas otsuse esitamata tõenditele ning tegi üllatusliku otsuse, leides, et võlausaldajate huve kahjustati, kuna nõue loovutati sümboolse tasu eest. Nõude väärtus ei olnud hageja arvates samastatav kahjunõude summaga. Ringkonnakohus leidis valesti, et nõude loovutamise leping oli TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Lisaks ei saanud kostjad kui isikud, kes ei olnud nõude loovutamise lepingu pooleks, hageja arvates TsÜS § 86 lg-le 1 tugineda. Nõude loovutamine ei mõjutanud kostjate õiguste ja kohustuste ulatust, nõude loovutamisega muutus üksnes võlausaldaja. Nõude loovutamine turuväärtusest madalama hinnaga ei ole vastuolus heade kommetega. Isegi kui tehing oli sisuliselt vastuolus heade kommetega, oli see tulenevalt PankrS §-st 142 siiski kehtiv. Ringkonnakohus järeldas põhjendamatult ja tõenditele tuginemata, et hageja oli võimaliku nõudega seotud asjaoludest teadlik, kuid teised võlausaldajad mitte. Nõude võõrandamine ühele võlausaldajale ei ole asjaolu, mis viitab tehingu heade kommete vastasusele. Ringkonnakohus ei põhjendanud, milles väidetavalt võlgniku võlausaldajatele tekkinud kahju seisnes. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja makstud nõude loovutamise tasu oli väiksem, kui summa, mida võlgnik oleks saanud nõude loovutamata jätmisel.
8.Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostjate arvates oli neil õigus tugineda nõude loovutamise lepingu tühisusele (VÕS § 171 lg 1). Nõude loovutamise leping oli kostjate arvates tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Lisaks oli nõude loovutamise leping tühine ka tulenevalt TsÜS §-st 87, kuna PankrS ei luba võõrandada pankrotivara pankrotitoimkonna nõusolekuta ja võlausaldajate ja kohtu teadmata ning seda pärast pankrotimenetlust lõpetava määruse tegemist. Kostjate arvates oli nõude loovutamise leping tühine ka seetõttu, et selle sõlmimisel rikuti ÄS § 187 lg 4 teisest lausest tulenevat piirangut.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6(8)
2-20-228
9.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt kuulutati võlgniku pankrot välja 11. juulil 2017 ja pankrotihalduriks nimetati Hillar Villers. 26. augusti 2019. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu ning võlgnik kustutati äriregistrist 20. novembril 2019. Võlgniku pankrotihaldur loovutas nõude loovutamise lepinguga hagejale kahju hüvitamise nõude kostjate vastu. Hageja väitis, et võlgniku kahju hüvitamise nõue kostjate vastu tulenes sellest, et kostjad võtsid ajavahemikul 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2015 võlgniku arvelduskontodelt välja 160 460 eurot ning kandsid enda arvelduskontodele 28 950 eurot.
11.Kohtud tuvastasid iseenesest õigesti, et nõude loovutamise leping ei ole tühine TsÜS § 87 mõttes. Maakohus tuvastas, et nõude loovutamise leping sõlmiti pärast pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumist, kuid ajal, mil pankrotihalduri volitused võlgnikku esindada veel kestsid. Maakohus märkis, et enne nõude esitamist on pankrotihalduril mh kohustus hinnata selle majanduslikku otstarbekust ning esitada hagi juhul, kui see tegelikult on võlausaldajate huvides, ning et nimetatud kohustuste täitmata jätmine võib olla käsitatav pankrotihalduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse ja võlausaldajate huvidega arvestamise kohustuse rikkumisena. Arvestades nõude suurust ja asjaolu, et pankrotimenetluses laekus pankrotivarasse vaid 250 eurot TIKI Treiler C-250 müügist, olnuks maakohtu hinnangul nii võlgniku kui ka pankrotivõlgniku võlausaldajate huvides pankrotihalduri kahju hüvitamise nõude esitamine endiste juhatuse liikmete vastu. Kolleegium märgib eeltoodu kohta, et juhul, kui lugeda kostjate vastu kahju hüvitamise nõude esitamata jätmine pankrotihalduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse rikkumiseks, ei annaks niisugune rikkumine siiski alust lugeda kahju hüvitamise nõude loovutamise lepingut TsÜS § 86 lg 1 või 87 alusel tühiseks. Iseenesest ei ole kostjad tuginenud sellele (ja kohtud ei ole ka tuvastanud), et nõue loovutati liiga odavalt, kuid kui see isegi nii oleks olnud, siis ka see asjaolu ei oleks kolleegiumi arvates andnud alust lugeda nõude loovutamise lepingut TsÜS § 86 lg 1 või § 87 alusel tühiseks. Olukorras, kus pankrotihaldur ei olnud ise kahju hüvitamise nõuet esitanud, kuid sellel nõudel oli rahaline väärtus, oli pankrotihaldur PankrS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt kohustatud selle nõude kui pankrotivara hulka kuuluva eseme müüma, välja arvatud juhul, kui müük ei olnud võimalik olulise viivituseta ja oleks toonud endaga kaasa ebamõistlikke kulutusi. Nõude loovutamise vastu saadud raha tuli PankrS § 158 lg 2 esimesest lausest tulenevalt välja maksta PankrS §-s 146 sätestatu järgi.
12.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu etteheitega, et nõue võõrandati kohtu teadmata. Seaduses ei ole sätestatud pankrotihalduri kohustust teavitada kohut sellisest nõude loovutamisest. Juhul kui pankrotihaldur rikkus oma kohustusi (vt PankrS § 54 jj) sellega, et ta ei teinud võlausaldajate huvide kaitsmiseks kõiki nõutavaid toiminguid seoses hagejale loovutatud nõudega, ei annaks see asjaolu iseenesest alust lugeda nõude loovutamise lepingut TsÜS § 86 lg 1 või 87 järgi tühiseks.
13.Kohtud on nõude loovutamise lepingut pidanud heade kommete vastaseks ja tühiseks TsÜS § 86 lg 1 järgi eelkõige põhjusel, et see leping sõlmiti pärast pankrotimenetluse lõppu teiste võlausaldajate huve kahjustades. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.
7(8)
2-20-228 Nagu eespool öeldud, ei olnud nõude loovutamise lepingu sõlmimine seadusega keelatud ning seda on leidnud ka kohtud (vt käesoleva otsuse p 11). Seega ei saa nõude loovutamise lepingu tühiseks lugemist põhjendada asjaoluga, et pankrotihaldur rikkus oma kohustusi, sõlmides nõude loovutamise lepingu pärast seda, kui maakohus oli teinud pankrotimenetluse lõpetamise määruse, kuid pankrotihalduri volitused veel kestsid.
14.Nõude loovutamise lepingut ei saa kolleegiumi arvates pidada TsÜS § 86 lg 1 järgi tühiseks ka selle tõttu, et pankrotihaldur ei teavitanud teisi võlausaldajaid ja pankrotitoimkonda nõudest ning et ta ei kuulanud ära teiste võlausaldajate arvamust selle kohta, kas nõuet oleks mõistlik hakata sisse nõudma või see võõrandada. Seda põhjusel, et viimastel puudus seadusest tulenev õigus nõuda, et pankrotihaldur peaks ise hakkama seda nõuet sisse nõudma. Seetõttu ei ole tähtsust ka ringkonnakohtu tuvastatul, et hageja pidi olema teadlik asjaolust, et teistel võlausaldajatel puudus pankrotimenetluses igasugune teave võlgniku nõudest tema juhatuse liikmete vastu ning et teistel võlausaldajatel puudus võimalus otsustada selle nõude perspektiivikuse üle. Nagu kolleegium eespool märkis, ei annaks asjaolu, et pankrotihaldur rikkus sellega, et ta ei esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõuet, PankrS § 55 lg-s 2 sätestatud hoolsuskohustust, alust lugeda nõude loovutamise lepingut tühiseks ei TsÜS § 86 lg 1 ega ka § 87 alusel (vt käesoleva otsuse p 11). Üldjuhul tagab võlausaldajatele ülevaate võlgniku vara koosseisust pankrotihalduri koostatav pankrotivara nimekiri (PankrS § 126). Praegusel juhul ei ole teada, et vaidlusalune nõue oleks pankrotivara nimekirja järgi kuulunud pankrotivara hulka. Kuid ka see asjaolu ei välista pankrotihalduri õigust käsutada pankrotivara hulka kuuluvat kahju hüvitamise nõuet ega mõjuta sellise nõude loovutamise lepingu kehtivust.
15.Kostjad tõlgendavad valesti ÄS § 187 lg 4 teises lauses sätestatut, mille kohaselt võib sama lõike esimeses lauses nimetatud kahju hüvitamise nõude osaühingu pankroti väljakuulutamise korral esitada osaühingu nimel üksnes pankrotihaldur. Kolleegium selgitab, et see säte ei keela pankrotihalduril sellist kahju hüvitamise nõuet loovutada.
16.Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium kohtute otsused ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
17.Kuna kohtute otsused tühistatakse, tuleb otsused tühistada ka menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramise osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.