Kostja: P. V. (ik XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat K. P, e-post XXX
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada E. E. hagi P. V. vastu võla väljamõistmiseks.
2.Mõista P. V. E. E. kasuks välja 2300 eurot, kuni 31. jaanuarini 2023 sissenõutavaks muutunud viivis 538 eurot 32 senti ja edasiulatuv viivis alates
1.veebruarist 2023 kuni põhivõla (2300 eurot) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta poolte menetluskulud P. V. kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Otsus toimetada kätte menetlusosalistele. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.E. E. (hageja) esitas 15. detsembril 2021 Tartu Maakohtule hagi P. V. (kostja) vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõla 2300 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 325 eurot 75 senti, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja XX.XX.XXXX suulise töövõtulepingu, mille alusel kohustus kostja hagejale valmistama, tarnima ja paigaldama köögimööbli maksumusega 1200 eurot (I etapp). Kokkuleppe kohaselt pidi kostja tööd teostama hiljemalt kahe kuu jooksul alates ettemaksu 800 euro laekumisest. Hageja tasus ettemaksu 800 eurot 3. juunil 2018. Seega oli tööde teostamise tähtaeg 3. augustil 2018. Kuna töid ei olnud tehtud veel ka 2019. aasta lõpuks, toimusid läbirääkimised ja pooled leppisid kokku, et kostja valmistab ja paigaldab koos esimese etapi mööbliga teise etapi köögimööbli hiljemalt 31. jaanuariks 2020 ja et köögimööbel paigaldatakse teise seina. Pooled leppisid kokku, et kogu köögimööbli maksumus on 3800 eurot. Hageja tasus kostjale 3. jaanuaril 2020 täiendavalt 1000 eurot ja 21. jaanuaril 2020 veel 500 eurot. Kostja ei paigaldanud mööblit kokkulepitud tähtajaks, 2020. aasta veebruari keskel andis hageja kostjale täiendava tähtaja mööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks
28.veebruariks 2020. Kostja oma kohustust ei täitnud. Hageja ütles 1. märtsil 2020 töövõtulepingu e-kirja teel üles ja palus tagastada tasutud ettemaksu 2300 eurot hiljemalt
8.märtsiks 2020 (dtl 32). Hageja leiab, et kostja rikkus oluliselt lepingut, kuna ei teostanud töid ega paigaldanud köögimööblit hiljemalt 31. jaanuariks 2020 ega mõistliku aja jooksul pärast nimetatud tähtaega. Seega oli hagejal õigus lepingust taganeda ja nõuda kostjale ettemaksuna tasutud 2300 euro tagastamist. Kostja väited hageja vastuvõtuviivitusest on ebaõiged ja tõendamata. Hageja esitas ainsa paigaldust puudutava muudatuse 2019. aastal, kui pärast pikka ootamist otsustas paigaldada köögimööbli teise seina. See ei mõjutanud mööbli valmistamist, sest I etapi mööbel koosnes 3 töötasapinna alla jäävast kapist. II etapi mööbli tellimine ei takistanud ega mõjutanud kostja võimalust I etapi mööbliga seotud tööde teostamist. Muud tehnilist laadi täpsustused olid tingitud kostja ettepanekutest, nt palus kostja hagejal illustratiivseid jooniseid täiendada, mida hageja tegi nii palju kui oskas. Kostjal oli olemas kogu informatsioon köögimööbli valmistamiseks. Kostja tasaarvestusavaldus on ebaselge ja põhjendamata.
KOSTJA SEISUKOHT
3.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja teha menetluslik tasaarvestus poolte vastastikuste nõuete kattuvas ulatuses. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja väitel oli pooltel kokkulepe, et tööde teostamine toimub pärast ettemaksu laekumist. Hageja soovis tööde eest tasuda osade kaupa ja ettemaks sai tasutud
21.jaanuaril 2020. Kostja alustas mööbli valmistamist (eeltööd) küll juba varem, kuid sai töid teha üksnes nii palju, kui hageja juhised seda võimaldasid. Probleemid juhistega algasid koheselt, sest selgus, et puudub sein, millele mööbel paigaldada. Vastavalt poolte kokkuleppele ehitas kostja vaheseina. Seejärel muutis hageja köögi asukohta, mistõttu 2019. aastal ehitati uus vahesein ja köögimööbli valmistamine (ettevalmistustööd) seniste jooniste järgi tuli katkestada. Hageja muutis pidevalt oma juhendit, millest otseselt sõltusid ka valmistatava mööbli parameetrid. Tellija esitas uue köögimööbli joonised 21. septembril, 23. septembril ja 24. septembril 2019. 26. jaanuaril 2020 saatis hageja info, et torustik jääb seina peale varasema seinasisese lahenduse asemel (dtl 53). See tähendas, et seniste mõõtmetega alumine köögimööbel ei mahu ära. Hageja edastas uued joonised (dtl 57-59). Kostjal ei olnud jaanuaris 2020 jätkuvalt integreeritava tehnika mõõtmeid, valamut, segistit ega infot värvitooni kohta. Hageja pärast 20. veebruaril 2020 toimunud vestlust kostja kõnedele ei vastanud. Kostja ei nõustu, et tegemist oli etapiviisiliste töödega. Kostja ei ole lepingut rikkunud, sest tööde teostamise tähtaeg ei olnud veel saabunud. Hageja ei edastanud olulisi andmeid, mis olid vajalikud mööbli lõpuni valmistamiseks. Lisaks muutis hageja pidevalt sisendit, mis tõi kaasa tööprotsessi venimise. Seega puudus hagejal alus leping erakorraliselt üles öelda. Hageja pöördus märtsis 2020 kostja toonase tööandja poole, kes pakkus hagejale täitmist selliselt, et mööbel oleks valminud
31.märtsiks 2020, st tähtajaks, kuid hageja ei soovinud seda. Kostja esitab hageja vastu menetlusliku tasaarvestuse vastuväite kokkulepitud tasu 3800 euro ulatuses. Kostjal tekkis nõue samaaegselt hagejapoolse lepingu ülesütlemisega, seega tekkis tasaarvestuse olukord samal ajal ja hagejal ei saa olla viivisenõuet. Tasaarvestus on toimunud väidetava ülesütlemise aja seisuga, mis hagis märgitu kohaselt oli 1. märtsil 2020. Kostja märkis 19. aprillil 2022 toimunud istungil, et valmistas esmalt seina, seejärel sai köögimööbli joonised ja mõõdud. Esimene etapp hõlmas nii alumisi kui ülemisi kappe, mööbli hinnaks oli kokku lepitud 1200 eurot. Tavaliselt on tööde tähtaeg 2-3 kuud alates ettemaksu tasumisest. Hageja pidi ettemaksuna tasuma 800 eurot, mille ta tasus 2018. aasta suvel. Hagejal olid osad asjad otsustamata, nt käepidemete osa, kuidas ja mida freesida. Kõik joonised tegi hageja, kostja käis mõõtmas. Vastavalt joonistele lepiti kokku etapid. Esimene etapp oli köögimööbel vastavalt joonistele.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada.
5.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid XX.XX.XXXX suulise töövõtulepingu, mille järgi pidi kostja valmistama, tarnima ja paigaldama hagejale köögimööbli. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja on kostjale tasunud ettemaksuna kokku 2300 eurot ning et leping on 1. märtsil 2020 lõppenud. Vaidlusaluseks küsimuseks on eelkõige see, kas kostja on oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning kas seetõttu
on tegemist olnud hagejapoolse töövõtulepingu korralise ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 alusel või lepingust taganemisega VÕS § 116 lg 1 alusel. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kostja kui töövõtja rikkumise kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas kostja on oma töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitnud ja kas ta on teinud seda tähtaegselt. Kostja töövõtulepingust tulenevaks põhikohustuseks oli köögimööbli valmistamine, tarnimine ja paigaldamine. Hageja on viidanud etapilistele töödele, kuid kostja on seda eitanud. Samas ei ole kostja vastu vaielnud hageja väitele, et esmaselt kokku lepitud töö maksumus oli 1200 eurot. Eeltoodud hind annab alust eeldada, et pooled leppisid XX.XX.XXXX sõlmitud töövõtulepingus kokku, et kostja valmistab pärast ettemaksu tasumist hagejale köögimööbli alumise osa, st alumise kapirea. VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Hageja tugineb oma nõuet esitades asjaolule, et kostja ei ole töövõtulepingust tulenevat kohustust tähtaegselt täitnud. Seejuures ei ole hageja ja kostja ühel meelel selles, millal oli kohustuse täitmise tähtpäev. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1). Kohus leiab, et suuliselt sõlmitud kokkuleppe puhul tuleb lähtuda tähtpäeva määramisel VÕS § 82 lg-st 3, mis sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kui kohustuse täitmise aeg on määramata jäetud, tuleb otsustamaks, milline on mõistlik aeg kohustuse täitmiseks, arvestada nii võlgniku kui võlausaldaja huve. Võlausaldaja peab lepingu sõlmimisel võlgnikule teatama asjaoludest, millest sõltub, kui kiiresti on võlausaldajal täitmist vaja, võlgnik aga omakorda oma võimalustest kohustus täita. Asjaolusid, mida teatavaks ei teha, ei saa arvestada mõistliku ajavahemiku määramisel. (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 395, p 4.5.) Hageja on selgitanud, et tema tingimuseks oli köögimööbli valmimine enne kooliaasta algust, st septembriks 2018. Kostja väljendas kohtuistungil, et tavaliselt on tööde tähtaeg 2-3 kuud alates ettemaksu tasumisest. Kostja ei ole tõendanud, et lepingu sõlmimisel oleks kostjal esinenud või et ta oleks hagejale avaldanud muude lepingu täitmist takistavate asjaolude esinemist. Kohus on seisukohal, et eluliselt usutav on hageja soov saada ostetud korterisse köögimööbel võimalikult kiiresti, sest X-lapselise pere jaoks on köögi olemasolu esmatähtis, ning et hageja sellise soovi ka lepingu sõlmimisel kostjale avaldas. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid asjaolule, et ettemaks oli eelduseks kostja poolt tööde teostama asumisele. Kuna kostja ei avaldanud lepingu sõlmimisel hagejale peale ettemaksu tasumise kohustuse muid lepingu täitmist takistavaid asjaolusid, asub kohus seisukohale, et kostja pidi täitma lepingu mõistliku aja jooksu peale hageja poolt ettemaksu tasumist. Hageja on seisukohal, et tasus tööde teostama asumiseks nõutava ettemaksu XX.XX.XXXX. Kostja on seisukohal, et hageja tasus ettemaksu viimase osa alles
21.jaanuaril 2020. Kohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt tasus hageja ettemaksu
21.jaanuaril 2020 ja seega tuleb tööde valmimise tähtaega arvestada sellest kuupäevast alates. Kohus märgib, et üldlevinud tava kohaselt tasutakse ettemaksu n.-ö. tehingu kinnitamiseks ja kui pooled on nii kokku leppinud, siis arvestatakse sellest ajast ka tööde teostamise tähtaega. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et pooltel oli algusest peale
kokkulepe, mille kohaselt hagejal tuli tasuda ettemaks kolmes osas mitme aasta vältel ning tööde valmimise tähtaega arvestati viimase osamakse tasumise kuupäevast alates. Kohus leiab, et antud juhul ei ole võimalik suuliselt sõlmitud kokkuleppe sisu tähtpäeva osas absoluutse kindlusega kindlaks määrata, seetõttu on põhjendatud lugeda tööde tegemiseks kuluvaks mõistlikuks ajaks 3 kuud. Eelnevast tulenevalt tuleb tööde valmimise tähtpäevaks lugeda 3. septembrit 2018, mis on 3 kuud ettemaksu 800 euro tasumisest 3. juunil 2018.
6.Vaidlust ei ole selles, et 3. septembriks 2018 köögimööblit valmistatud ega paigaldatud ei olnud. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja väitel ei saanud ta alustada mööbli valmistamisega, kuna puudus sein, millele köögimööbel paigaldada, mistõttu ei olnud võimalik köögimööbli täpseid mõõte võtta. Nimetatud sein valmis alles 2018. aasta sügisel. Kohus leiab, et kostja vastuväited on alusetud. Kõnealuse seina ehitamises leppisid samad pooled kokku hiljemalt
26.märtsil 2018, mida tõendab hageja sama kuupäevaga maksekorraldus 1200 euro tasumise kohta kostjale, makse selgitusse on märgitud „vahesein“ (dtl 165). Hageja tasus vaheseina eest ülejäänud summa 1. oktoobril 2018, mida tõendab kostja esitatud maksekorraldus 450 euro tasumise kohta kostjale 1. oktoobril 2018, makse selgitusse on märgitud „sein“ (dtl 95). Seega nähtub asja materjalidest, et nii seina kui köögimööbli valmistamise puhul on tegemist sama töövõtjaga ning kostja ei saa väita nagu oleks talle selgunud alles köögimööbli tellimisel, et sein, millele köök paigaldada, puudub. Vastupidi, kostja ise oli sõlminud teise töövõtulepingu seina valmistamiseks juba enne köögimööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks töövõtulepingu sõlmimist. Kuna kostja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, mille tõttu oleks rikkumine vabandatav, vastutab kostja töövõtulepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest, mis seisnes selles, et ta ei valmistanud ega paigaldanud hagejale köögimööblit 3. septembriks 2018.
7.Kohus ei analüüsi lähemalt, milliseid õiguskaitsevahendeid oleks hageja võinud kostja vastu kasutada, kuna hageja asus õiguskaitsevahendite kohaldamise asemel pidama kostjaga läbirääkimisi töövõtulepingu edasise täitmise üle. Läbirääkimiste käigus muudeti köögi asukohta, lisati juurde kappe ja muudeti osaliselt materjali. Hageja väitel oli ta nõus kostjaga kompromissina kokku leppima, et kostja teeb kokkulepitud mööbli valmis prioriteetsena ja kiiresti, kostja ettepanekul 31. jaanuariks 2020. Kostja seisukoha kohaselt sellist tähtaega kokku ei lepitud. Kostja märkis, et kui eeldada hageja väite õigsust, et tööd pidid olema valmis 2 kuu jooksul alates ettemaksu tasumisest, oli tööde teostamise tähtaeg 31. märtsil 2020. Lepingut võib muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel (VÕS § 13 lg 1). Kohtu hinnangul muutsid hageja ja kostja juba olemasolevat töövõtulepingut, suurendades selle mahtu ja hinda. Pooled on kohtule kinnitanud, et köögimööbli valmistamise ja paigaldamise koguhinnaks oli 3800 eurot. Kohus leiab, et lepingu muutmisel saavutati poolte vahel kokkulepe tööde valmimiseks 31. jaanuariks 2020. Hageja on esitanud tõendina 1. märtsi 2020. a e-kirja kostjale, milles kirjutab mh: „Sa oled andnud mulle järjepidevaid lubadusi ning nendest järjepidevalt taganenud. Rohkem ma mingeid katteta antud lubadusi ootama jääma pole nõus. Viimane sinu poolt antud lubadus oli see, et hiljemalt jaanuarikuu lõpuks on köögimööbel kindlasti ja igal juhul valmis. Veebruarikuu lõpu seisuga pole see minu kodus olemas. Sellega on ühtlasi ka kõik öeldud.“ (dtl 31). Kostja nimetatud e-kirjale ei vastanud. Kohus leiab, et kuna kostja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal oli tööde tegemise tähtaeg ega vaielnud hagejale nimetatud tähtaja osas vastu enne kohtumenetlust, siis tuleb hageja e-kirjale tuginedes asuda seisukohale, et muudetud lepingu alusel oli tööde tegemise
kokkulepitud tähtajaks 31. jaanuar 2020. Kuna tegemist oli jätkuva lepinguga, ei ole asjakohased kostja väited, et lepingu täitmise tähtaega tuleb lugeda ettemaksu teostamisest. Hageja oli lepingu sõlmimisel ettemaksu tasunud, seega korduva ettemaksu küsimine kostja poolt ei olnud põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et 31. jaanuariks 2020 ei olnud köögimööblit paigaldatud.
8.Hageja ütles kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu 1. märtsil 2020 töövõtulepingu ekirja teel üles ja palus tagastada tasutud ettemaksu 2300 eurot hiljemalt 8. märtsiks 2020. Kostja on seisukohal, et hageja ei olnud õigustatud lepingut üles ütlema, kuna tööde valmimist takistas hageja viivitus juhiste andmisel.
9.Kohtu hinnangul ei olnud pooltevahelise lepingu puhul tegemist kestvussuhtega (lepingu esemeks oli köögimööbli valmistamine), mistõttu tuleb hageja avaldust käsitleda kui lepingust taganemise avaldust. Lepingust taganemiseks peavad olema täidetud materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud taganemise formaalsed nõuded. Vaidlust ei ole, et täidetud on taganemise avalduse formaalne eeldus – taganemisavaldus (1. märtsil 2020 saadetud e-kiri) on kostjale edastatud (VÕS § 188 lg 1). Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole taganemisavaldust nõuetekohaselt kätte saanud. Materiaalse eeldusena peab taganemiseks olema seda õigustav põhjus (taganemise alus), eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4). VÕS § 103 lg-s 1 sätestatud üldise vastutusstandardi kohaselt vastutab lepingupool mis tahes lepingurikkumise eest, kui ta ei tõenda rikkumise vabandatavust VÕS § 103 lg-s 2 sätestatud vääramatu jõu esinemise tõttu või muu erandliku vastutust välistava asjaolu esinemist. Seega peab töövõtja vastutusest vabanemiseks tõendama, et esineb erandlik vastutust välistav asjaolu, nt et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103 lg 2) või et selle põhjustas tellija tegevus (VÕS § 101 lg 3). Kostja väitel ei saanud ta oma kohustust tähtaegselt täita tellijast tulenevatel asjaoludel. Kostja toob esile, et hageja muutis pidevalt jooniseid, kostjal ei olnud isegi veel jaanuaris 2020 integreeritava tehnika mõõtmeid, valamut, segistit ega infot värvitooni kohta. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tellija kohustus toimingute tegemiseks, mis võimaldaks töövõtjal töid alustada või neid jätkata, on [seega] erandlik ning selle tekkimise eelduseks on üldjuhul vastavasisulise erikokkuleppe olemasolu töövõtulepingus, tellija kohustuse olemasolu peab vaidluse korral tõendama töövõtja (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, lk 95, p 3.1. Tellija viivituse mõiste). Kohus leiab, et spetsiifiliste tööjooniste tegemine on töövõtja kohustus ning ta ei saa tugineda sellele, et tellija ei ole talle jooniseid esitanud või et ta on neid esitanud liiga sageli. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et ta oleks väljendanud rahulolematust tellija väidetavate pidevate jooniste muutmistega. Ebaõige on kostja väide, et tal ei olnud isegi veel jaanuaris 2020 integreeritava tehnika mõõtmeid. Hageja on esitanud tõendid, et integreeritav tehnika oli ostetud 4. märtsil 2018 ja 18. märtsil 2018 (dtl 143). Kostja on ise kinnitanud, et käis hageja juures kohapeal mõõtmisi tegemas, samuti on kostja viibimine hageja korteris vähemalt märtsis 2018 tõendatud asjaoluga, et kostja ehitas hageja korterisse vajaliku vaheseina (ettemaks tehtud 26. märtsil 2018, millele eelnes hageja ja kostja kohtumine korteris). Valamu puudumise või olemasolu kohta puuduvad
kohtule esitatud tõendites andmed. Kohus leiab, et kapiuste käepidemete olemasolu või nende asendamine mingi muu mehhanismi või sissefreesitava süvendiga ei ole selline asjaolu, mis takistaks köögimööbli valmistamist kogumis. Sama kehtib segisti olemasolu või puudumise kohta. Kohtu hinnangul oleks töövõtja olukorras, kus esinesid tellijast tulenevad takistused, pidanud tellijat nendest teavitama ning hoiatama, et tellijast tingitud viivituse tõttu ei ole töövõtjal võimalik kokkulepitud tähtajast kinni pidada. Kostja ei ole kohtule tõendanud vastavat suhtlust tellijaga, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjapoolne töödega viivitamine ei ole tingitud tellijast. Kuna vaidlust ei ole, et kostja ei ole oma lepingust tulenevaid kohustusi 31. jaanuari 2020 seisuga täitnud, on kostja lepingut VÕS § 116 lg 2 p-st 4 tulenevalt oluliselt rikkunud ning hagejal oli õigus lepingust taganeda. Kuna kostja vaatamata kokkulepetele ei valmistanud köögimööblit lubatud tähtaegadeks, st rikkus lepingut oluliselt, andis see hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida kohustust ka edaspidi ning täiendava tähtaja andmine ei olnud põhjendatud ega vajalik. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et ta oleks täiendava tähtaja jooksul lepingu täitnud.
10.VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tõendatud on, et hageja tasus kostjale ettemaksu 2300 eurot. Seega tuleb kostjal saadud ettemaks 2300 eurot hagejale tagastada.
11.Raha tagastamisega viivitamisel võib nõuda viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja teatas 1. märtsil 2020 kostjale saadetud e-kirjas, et soovib raha tagasi saada 8. märtsiks 2020. Seega on põhjendatud mõista välja viivis alates 9. märtsist 2020 kuni kohtuotsuse tegemise ajani
31.jaanuaril 2023. Hageja on palunud mõista viivis seadusjärgses määras vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele, mille kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg-s 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt kehtib alates 1. jaanuarist 2023 intressimäär 2,50%, enne seda 0,00%. Seega kohaldub ajavahemikule 9. märtsist 2020 kuni 31. detsember 2022 viivisemäär 8% ja ajavahemikule 1. jaanuarist 31. jaanuarini 2023 intressimäär 10,50%. Põhinõudelt 2300 eurot tuleb seega tasuda sissenõutavaks muutunud viivist kokku 538 eurot 32 senti (517 eurot 81 senti + 20 eurot 51 senti) ja edasiulatuvat viivist alates
1.veebruarist 2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla (2300 eurot) tasumiseni.
12.Kohus märgib, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt kokkulepitud tasu VÕS § 655 lg 1 alusel, kuivõrd tellija taganes töövõtulepingust kostja olulise lepingurikkumise tõttu ning tegemist ei olnud ilma põhjuseta töövõtulepingu ülesütlemisega VÕS § 655 alusel.
13.TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 alusel kostja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 4 näeb ette, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kohus ei määra kohtulahendiga kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb seda TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel eraldi määrusega pärast lahendi jõustumist. Hagejat esindas kohtumenetluses osaliselt lepinguline esindaja. Lepingulise esindaja kulude menetluskuluna maksma panemiseks tuleb hagejal esitada lepingulise esindaja allkirjastatud arve, millest nähtuvad osutatud teenused, nende maht ja tasu suurus.
/allkirjastatud digitaalselt/ Hele Kaldma kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.