Jätta Jõelähtme Vallavalitsuse hagi J. A.i vastu rahuldamata.
Poolte menetluskulud jätta hageja kanda.
2.1 Välja mõista Jõelähtme Vallavalitsuselt J. A.i kasuks kostja menetluskulude katteks 560 (viissada kuuskümmend) eurot. 2.2 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Jõelähtme Vallavalitsus esitas 20.09.2021.a Harju Maakohtule hagi J. A.i vastu hüvitise 5095,35 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on N. V. (ik xxx, kostja isa) Jõelähtme valla elanik, kes oma tervisliku seisundi tõttu vajab ööpäevaringset hooldust ja kõrvalabi. Alates 18.09.2020.a. viibib N. V. X OÜ X majas, kus üldhooldusteenuse maksumus N. V.ile on 750 eurot kuus. 18.09.2020.a. esitas N. V. Jõelähtme Vallavalitsusele taotluse üldhooldusteenuse rahastamise toetamiseks. N. V.i sissetulekuteks on ennetähtaegne vanaduspension summas 324.37 eurot ja puudega vanaduspensiolise inimese toetus 26.85 eurot kuus. Seega ei kata N. V.i sissetulekud üldhooldusteenuse maksumust. Kinnis- ja muu vara N. V.il puudub. N. V.i abikaasa G.B. (ik xxx) viibib Tapa linnas üldhooldusteenusel ja ei ole seetõttu võimeline ülalpidamiskohustust täitma. N. V.il on tütar J. A. (kostja). J. A. on N. V.i ainus laps ning seega N. V.ile ülalpidamist andma kohustatud isik.
2.Jõelähtme Vallavalitsuse sotsiaaltöötajad teavitasid 2020.a. augustis J. A.it tema isa N. V.i tervislikust seisundist ja üldhooldusteenusele paigutamise vajadusest. J. A. vastas, et ei soovi oma isaga suhelda ja teda aidata. Jõelähtme Vallavalitsus andis 01.10.2020 korralduse nr 807, mille kohaselt tasuti N. V.ile X eakate kodus osutatava üldhooldusteenuse eest teenuse maksumusest puudujääv osa perioodil 18.09.2020 kuni 31.12.2020 ja nende Jõelähtme valla kulutuste osas esitatakse nõue käsundita asjaajamise sätete alusel J. A.ile kui ülalpidamiskohuslasele. 07.01.2021 andis Jõelähtme Vallavalitsus korralduse nr 3, millega otsustati tasuda N. V.ile X eakate kodus osutatava üldhooldusteenuse eest teenuse maksumusest puudujääv osa perioodil 01.01.2021 kuni 31.12.2021 ja nende Jõelähtme valla kulutuste osas esitada nõue käsundita asjaajamise sätete alusel J. A.ile kui ülalpidamiskohuslasele.
3.J. A. esitas 13.11.2020 vastuväite, milles keeldus oma kohustuste täitmisest N. V.i osas. Vastuväide tugines asjaolule, et N. V. on raskelt rikkunud J. A.i ülalpidamiskohustust. Samuti väitis J. A., et tema ülalpidamisel on alaealine laps puuduvad (lisa)vahendid isa ülalpidamiskulude katteks. J. A. on vältinud hageja kõnesid. J. A.i väide, et N. V. ei ole osalenud tema ülalpidamises ja kasvatamises on paljasõnaline ja tõendamata. J. A. väitis, et tema vanemad lahutasid juba tema lapsepõlves. Juba see väide ei ole päris tõene, kuna J. A.i vanemate abielu lahutati 13.04.1995. Abielluti 06.05.1977 ehk enne J. A.i sündi. Lahutamise ajaks oli J. A. 17-aastane. J. A. ei ole toonud välja tõendeid, millega oleks N. V.ilt elatist nõutud. Väited, et N. V. oli alkohoolik ja vägivaldne on samuti tõendamata ja paljasõnalised. J. A. ei ole tõendanud ka oma majanduslikku seisundit (piisava sissetuleku puudumist). Kostjale kuulub 7/8 xxx kinnistust ja xxx eluruum. Sissetulekute puudumisel oleks kostjal võimalik kinnisvara realiseerida ja sellest isa ülalpidamiskulu katta.
4.Vastavalt PKS § 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses. PKS § 97 p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Ülalpidamisekohustuse täitmist ülalpidamisekohustuslaselt saab nõuda eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik PKS §96 ja § 97 p 3 alusel, kuid selle kohustuse ülalpidamist saama õigustatud isikule saab VÕS § 78 lg 1 järgi täita kohustatud isiku asemel ka kolmas isik ning sellisel juhul on kolmanda isikul kohustatud isiku vastu käsundita asjaajamisest tulenevad õigused sh. VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamise nõue. Kuna ülalpidamiskohustuslane J. A. väljendas soovimatust osaleda üldhooldusteenuse eest tasumises ning teenust vajav N. V. satuks sellega olukorda, kus teenuse edasine saamine muutuks võimatuks, tuli kohalikul omavalitsusel teenuse eest tasumine võtta enda kanda. Kohalikul omavalitusel tekkis sellega tagasinõudeõigus ja ta saab pöörduda abivajava isiku ülalpidamiskohuslase vastu maakohtusse käsundita asjaajamise sätete alusel kulude hüvitamise nõudega.
5.Hageja nõue Kostja vastu koosneb hageja poolt N. V.i eest tasutud arvetest nr 2272, 2439, 2584, 2732, 129, 280, 436, 571, 752 summas 5095,35 eurot ja viivisest summas 205,96 eurot. Hageja leiab, et kuna hooldusvajadusega isik ei suuda end ise ülal pidada ja tal on alaneja sugulane (kostja), kellel on hooldusvajadusega isiku ülalpidamise kohustus, peab kostja hagejale hooldusvajadusega isiku eest tasutud hoolduskulud hüvitama käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Seejuures võib käsundita asjaajaja nõuda kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS §-s 1018 sätestatud eeldused. Käsundita asjaajamise esmaseks eelduseks on VÕS § 1018 lg 1 järgi, et midagi oleks tehtud teise isiku kasuks. Hageja tugineb asjaolule, et soodustatud isikuks on kostja. Täites hoolekandeasutusele sotsiaalhoolekandeseadusest tulenevat kohustust tasuda hooldusvajadusega isiku võlg sotsiaalteenuste eest, täitis hageja avaliku võimu kandjana kohustust, mis on reguleeritud avaliku õigusega. See ei välista N. V.i tütre vastu nõude esitamist, tuginedes eraõigusele. SHS § 3 lg 1 p 3 alusel peab kohalik omavalitsus tasuma hooldekodu teenuse eest osaliselt või täielikult, kui abivajava isiku pere ei suuda teenuse eest tasuda. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust jätta enda kanda isiku hooldekodu teenuse eest tasutud summa, kui teenuse saajal endal või tema perekonnal on piisavalt vara, et teenuse eest tasuda. Praegusel hetkel ei ole J. A. tõendanud, et tal ei oleks piisavalt vara, et oma isa teenuse eest tasuda. Hageja palub kostjalt välja mõista 5095.35 eurot, seisuga 28.09.2021.a. sissenõutavaks muutunud viivis 205.96 eurot, alates 29.09.2021.a seadusjärgne viivis põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.
6.Maakohtule 28.10.2021 esitatud seisukohas kostja vastusele märgib hageja, et kostja väide nagu ei oleks hageja pöördunud asjaolude selgitamiseks kostja poole ega andnud võimalust tõendite esitamiseks, vaid kohe pöördus kohtusse hüvitise nõudega, on eksitav ning ei vasta tegelikkusele. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud kostja 12.11.2021 vastuväite kulude hüvitamine nõudele. Kostjaga on proovitud ühendust saada ka hiljem, kuid kostja ei vasta telefonile.
Tõendamata on kostja väide ka selle kohta, et N. V. on raskelt rikkunud J. A.i ülalpidamiskohustust. Kostja väidab, et vanemad ei elanud koos alates aastast 1985. Abielu lahutati väidetavalt 10 aastat pärast tegelikku perekonna lagunemist. Selline väide on ebausutav. T. V.a kirjast ei ole täpselt aru saada, mis põhjusel oleks pidanud abielu nii palju hiljem lahutama. Samas oleks elatise nõudmise võimalus pidanud olema piisav motivaator abielu kiireks lahutamiseks. Samuti annab alust tunnistuses toodus kahtlemiseks asjaolu, et kostja ema on otsustanud jätkata ka pärast lahutust N. V.i perekonnanime kasutamist. Kui N. V.i käitumine oleks olnud niivõrd kohutav, oleks ka eluliselt usutav abielueelse nime kasutusele võtmine. Eelkõige on aga ülalpidamiskohustuse rasket rikkumist võimalik tõendada kohtuotsusega, millega on J. A.i kasuks N. V.ilt elatis välja mõistetud. Hageja leiab, et kostja peaks oma väidet ülalpidamiskohustuse raske rikkumise osas tõendama jõustunud kohtuotsusega.
7.16.01.2023.a esitatud lõppseisukohtades jäi hageja varasemate seisukohtade juurde. J. A. ei ole toonud välja tõendeid, millega saaks tõendada, et N. V.ilt nõuti elatist ning ta oleks keeldunud selle tasumisest. Väited, et N. V. oli alkohoolik ja vägivaldne on samuti tõendamata ja paljasõnalised. Istungil antud tunnistajate ja kostja enda ütlused olid vasturääkivad ja seetõttu hageja hinnangul ebausaldusväärsed. On ebausutav, et kostja ja kostja ema mäletavad elukohti ja nendes elatud aastaid niivõrd erinevalt. Samuti olid vasturääkivad tunnistajate ütlused N. V.i alkoholi tarbimise ning vägivaldsuse osas. Kostja enda ütlused olid märkimisväärselt värvikamad kui kostja ema omad – seejuures ei elanud kostja ja N. V. väidetavalt ühes elukohas teatud aja vältel (tunnistajate ja kostja ütlused ajavahemiku osas lahknesid märkimisväärselt). Seega on väide N. V.i alkoholitarbimise ja vägivaldsuse osas tõendamata. Faktidega on tõendatud vaid, et kostja vanemad olid abielus kuni 13.04.1995 ning lahutamise ajaks oli kostja 17-aastane. Enne 13.04.1995 oli tegemist abieluliste suhetega kostja vanemate puhul. Kostja emal oli õigus ja kohustus oma lapsele elatist nõuda juhul kui lapse isa last ei toetanud, kuid seda ei tehtud. Kostja ei ole N. V.ilt elatist nõudnud. Seega võib järeldada, et N. V.ilt elatise nõudmiseks puudus vajadus. Hageja jääb seisukohale, et kostja ema ei ole tunnistajana kostja suhtes erapooletu. Võttes arvesse T. V.a ütluste märkimisväärset vasturääkivust J. A.i enda ja teise tunnistaja omadega, tuleks hageja arvates T. V.a ütlused jätta tähelepanuta. Vastavalt TsMS § 260 lg-le 1 kuulatakse tunnistajad üle üksteisest eraldi. Üle kuulamata tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. T. V.a poolt ütluste andmise ajal viibis S. B. korduvalt videoistungil, mis on vastuolus TsMS § 260 lg-ga 1. Lisaks leiab hageja, et S. B.i ütlused ei saa tõendada N. V.i vägivaldsust või alkoholi liigtarbimist, kuna S. B. ei viibinud ei väidetavate vägivallaaktide ega ka alkoholitarbimiste juures. S. B.i ütlused tõendasid vaid asjaolu, et T. V.a ja kostja ütlused on vasturääkivad. Tulenevalt eeltoodust tuleks S. B.i ütlused jätta arvesse võtmata. Hageja on seisukohal, et nõue on tõendatud hagiavaldusele lisatud arvetega. Nimetatud summad on hageja tasunud N. V.i eest. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt hagi esitamisel tasutud riigilõiv 425 eurot. Õigusabikulude hüvitamist hageja ei taotle.
8.Hageja vaidleb vastu kostja menetluskulude suurusele ja leiab, et kostjale osutatud õigusabi on suuresti ülepaisutatud. Kostja esindaja on menetluskulude nimekirja kohaselt pühendanud hagiavalduse analüüsile ja vastuse koostamisele kokku 6,7 h. Võttes arvesse, et vastuse sisuline osa on 2.5 lehekülge, millest omakorda moodustab 0.5 lehekülge faktide loetelu, on ajakulu ilmselgelt ülepingutatud. Hageja 28.10.2021 esitatud vastuse sisuline osa oli 1 lehekülg. Selles toodud asjaolud ei olnud uudsed. Seega on 1.8 h selle vastuse analüüsile ja arutamisele kulutatult ilmselgelt liialdatud. 10-realise
tunnistajate ülekuulamise taotluse koostamiseks ja esitamiseks kulunud 0.8 h on samuti Hageja hinnangul üle pingutatud. Samal seisukohal on Hageja ka kostja esindaja poolt tõendite komplekteerimisele ja esitamisele kulutatud 0.7 osas. Hageja esitatud tõend oli ühe leheküljeline. Selle analüüsile ning arutamisele kulunud 1.8 h on suuresti ülepaisutatud. Kostja lõpliku seisukoha sisulise osa pikkus on 1 lehekülg ning tegemist on varasemate väidete kordamisega. Seega on ka selle dokumendi koostamisele kulunud 1.3 h liialdatud. Hageja on seisukohal, et Kostja esindaja poolt esitatud 18.9 h on ilmselgelt liialdatud ning põhjendatud ajakuluks võiks lugeda 7 h.
II KOSTJA VASTUVÄITED
9.J. A. hagi ei tunnista ja vaidleb hageja nõudele täies ulatuses vastu. Hageja oma hagis väidab, et N. V. viibib X OÜ X majas alates 18.09.2020.a., kus üldhooldusteenuse maksumus N. V.ile on 750 eurot kuus. Kostja ei nõustu tema vastu esitatud nõudega juba sel põhjusel, et ükski hageja poolt esitatud tõend ei tõesta, et N. V.ile osutatud teenuse maksumus on 750 eurot kuus. Hageja poolt esitatud tõendite (arvete) kohaselt N. V.i osa X OÜ X maja arvetes on vahemikus 325 kuni 441,85 eurot kuus. Hagiavalduses esitatud tasumata arvete ja viivise kujunemise tabeli järgi nõuab Hageja kostjalt viivist suuruses 8%. Kostjale jääb arusaamatuks hageja viivise arvutamise metoodika. J. A. on selgitanud hagejale, et vanemad ei ela koos juba J. A.i lapsepõlvest, sest isa N. V. oli alkohoolik ja tihti vägivaldne. Lapsepõlvest saadik ei olnud N. V.il oma lapsega kontakti, samuti ei osutanud ta mingisugust materiaalset toetust, st N. V.il ei osalenud lapse J. A. ülalpidamises (ei ole maksnud elatist). Asjaolu, et kostja vanemad lahutasid ametlikult palju hiljem 13.04.1995.a (tegelikult vanemad ei elanud koos juba alates ca 1985 aastast) ei muuda fakti, et N. V. ei osalenud kostja ülalpidamisel. PKS § 103 annab loetelu juhtudest, mil kohustatud isik ei pea elatist andma või seda kohustust vähendatakse. PKS § 103 lg 1 p 2 annab võimaluse kohustatud isik elatise andmise kohustusest vabastada või seda piirata, kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu, ehk, et juhul, kui vanem ei ole omal ajal osalenud lapse ülalpidamises (ei ole maksnud elatist), siis on lapsel tulevikus õigus vabastada ta vanema ülalpidamise kohustusest. PKS § 103 kohaselt olukorras, kui ülalpidamiskohustust rikutakse, tuleb ülalpidamisnõuet piirata või täitmisest vabastada. Arvestades asjaoluga, et N. V. on oma ülalpidamiskohustust raskelt rikkunud, ei ole osalenud lapse J. A. ülalpidamises (ei ole maksnud elatist), on tema ülalpidamiskulude hüvitise nõue J. A.i suhtes äärmiselt ebaõiglane.
10.Lõppseisukohtades jäi kostja oma seisukohtade juurde ja palus Jõelähtme Vallavalitsuse hagi jätta rahuldamata. Hageja oma hagis väidab, et N. V.i üldhooldusteenuse maksumus on 750 eurot kuus. Ükski hageja poolt esitatud tõend ei tõesta, et N. V.ile osutatud teenuse maksumus on 750 eurot kuus. Hageja 21.12.2022 esitatud tõendi kohaselt perioodil 18.09.2020 kuni 31.08.2021 tasus N. V. oma pensionist hooldekodu kohatasuks 3479.65 eurot, mis omakorda ei tõesta N. V.ile reaalselt osutatud teenuse maksumust. Seega hageja kulud ei ole tõendatud. Kostja on kogu asja menetluse raames kinnitanud ja kohtuistungil 14.12.2022 tunnistajate ütlustega tõendanud, et vanemad ei elanud koos juba kostja lapsepõlvest, isa N. V. oli alkohoolik ja vägivaldne. N. V. ei kasvatanud oma tütart, ei osalenud tema ülalpidamisel. PKS § 103 annab loetelu juhtudest, mil kohustatud isik ei pea elatist andma või seda kohustust vähendatakse. PKS § 103 kohaselt olukorras, kui ülalpidamiskohustust rikutakse, tuleb ülalpidamisnõuet piirata või täitmisest vabastada. Arvestades asjaoluga, et N. V. on oma ülalpidamiskohustust raskelt rikkunud, ei ole osalenud J. A. ülalpidamises (ei ole maksnud elatist), on ülalpidamiskohustuse täitmise (hüvitise nõue) äärmiselt ebaõiglane.
Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulude katteks 1512 eurot, so õigusabikulu 18,9 tunni eest x töötunni hind 80 eurot.
III KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära hageja ja kostja seisukohad ning tunnistajate T. V.a ja S. B.i ütlused, on seisukohal, et Jõelähtme Vallavalitsuse hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
12.Tsiviilasja materjalidest tulenevalt: J. A. on N. V.i tütar (tl 109). Rahvastikuregistri andmetel ei ole N. V.il teisi lapsi (tl 110). Alates 18.09.2020.a. viibib N. V. X OÜ X majas ööpäevaringsel hooldusteenusel (tl 5-13, 100); X OÜ X maja on esitanud Jõelähtme Vallavalitsusele tasumiseks arved nr 2272, 2429, 2584, 2732, 129, 280, 436, 571, 752, 907, 1046, 1199 (tl 15-26), millest N. V.i eest tasumisele kuuluv osa on kokku 5095,35 eurot; Jõelähtme Vallavalitsuse 07.01.2021.a. korraldusega nr 3 otsustati tasuda N. V.ile X eakate kodus osutatava üldhooldusteenuse eest teenuse maksumusest puudujääv osa perioodil 01.01.2021 kuni 31.12.2021 ja nende Jõelähtme valla kulutuste osas esitada nõue käsundita asjaajamise sätete alusel J. A.ile kui ülalpidamiskohuslasele (tl 28-29) Jõelähtme Vallavalitsuse 01.10.2020 korraldusega nr 807 otsustati tasuda N. V.i X eakate kodus osutatava üldhooldusteenuse eest teenuse maksumusest puudujääv osa perioodil 18.09.2020 kuni 31.12.2020 ja nende Jõelähtme valla kulutuste osas esitada nõue käsundita asjaajamise sätete alusel J. A.ile kui ülalpidamiskohuslasele (tl 34-35). J. A. esitas 12.11.2020 vastuväite Jõelähtme Vallavalitsuse korraldusele nr 807 ja märkis, et keeldub N. V.i hooldekodu (ülalpidamis)kulude kandmisest, sest N. V. on jämedalt rikkunud lapse ülalpidamiskohustust, pole tema kasvatamises ja ülalpidamises osalenud (tl 36-37). Harju Maakohtu 01.11.2022.a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-12095 määrati N. V.i eestkostjaks viieks aastaks Jõelähtme Vallavalitsus. Jõelähtme Vallavalitsus seati N. V.i kõikide asjade ajamiseks, ning N. V. tunnistati valimisõiguse tähenduses teovõimetuks (valimisõigust ei ole).
13.Jõelähtme Vallavalitsus on kohtule esitanud hagi, milles nõuab J. A.ilt tema isa N. V.i eest tasutud 5095,35 euro hoolduskulude hüvitamist (arvetel nõutud ulatuses) ja tasumisega viivitamise eest viivist. J. A. hagi ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et temalt N. V.i ülalpidamiskohustuse täitmise nõudmine on äärmiselt ebaõiglane, kuna N. V. on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust tema vastu kui ta oli alaealine, kostja enda ülalpidamisel on alaealine laps ning sissetulek ei võimalda katta nii lapse ülalpidamiskulu kui N. V.i hoolduskulu.
14.Nõude õigusliku alusena tugineb hageja võlaõigusseaduse (VÕS) käsundita asjaajamise regulatsioonile. VÕS § 1018 lg 1 p 3 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused.
15.Riigi kohustuse kõrval anda abi puuduse korral sätestab põhiseaduse (PS) § 27 lõige 5 perekonna kohustuse hoolitseda oma abi vajavate liikmete eest. Perekonna kohustusele hoolitseda vastab abi vajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust (RKÜKo 3-3-1-44-11, p 62). Riigikohus on leidnud, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu Põhiseaduse § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (RKPJKo 3-4-1-7-03, p 18). Riigikohtu praktikat arvestades on riigil kohustus tagada puudust kannatavale isikule abi alles pärast seda, kui isiku perekond seda teha ei suuda. Vaidlust ei ole selles, et kostja põlvneb N. V.ist. Perekonnaseaduse (PKS) § 82 sätestab põlvnemise õigusliku tähenduse. Nimetatud sätte kohaselt tulenevad põlvnemisest vanemate ja laste vastastikused kohustused. Vastavalt PKS § 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülaltoodud sättest tulenevalt on vastastikku kohustatud ülalpidamist andma nii vanemad lapsele kui laps vanemale viimase abivajadusel. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. See tähendab hinnangu andmist, kas vanema enda sissetulek ja varaline seisund võimaldavad tal end piisavalt ülal pidada. Seega tuleb kõigepealt hinnata, kas vanem on võimeline ise endale ülalpidamist hankima. Kui vanem ei ole selleks võimeline, siis tuleb vaadata järgmise sammuna, et kes on esimeses järjekorras kohustatud vanemale ülalpidamist andma. Täisealine laps võib esitada kõigepealt vastuväite, mille kohaselt tuleb ta ülalpidamiskohustusest vabastada PKS § 103 toodud põhjustel ning alles siis, kui pole alust last ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada, tuleb hinnata lapse rahalist võimekust vanemat ülal pidada. Ülalpidamist andma kohustatud isik vabaneb ülalpidamisest, kui ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata (PKS § 102 ja 107). Riigikohus on märkinud, et tasulise sotsiaalteenuse korral võib olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15 p13) asunud seisukohale. Juhul, kui kohalikul omavalitsusel on abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase suhtes käsundita asjaajamisest tulenev nõue, on ülalpidamiskohustuslasel õigus esitada PKS §-st 102 ja § 103 lg 1 tulenev vastuväide.
16.Antud asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et N. V.i puhul on tegemist abivajava isikuga, kes ei ole ise võimeline ennast ülal pidama. Harju Maakohtu 01.11.2022.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-22-12095 on määratud N. V. eestkoste tema kõigu asjade ajamiseks, eestkostjaks määrati Jõelähtme Vallavalitsus. Jõelähtme Vallavalitsus on 07.01.2021.a korraldusega nr 3 ja 01.10.2020 korraldusega nr 807 otsustanud katta N. V.i üldhooldusteenuse eest teenuse maksumusest puudujääva osa. Eeltoodu kinnitab asjaolu, et tema igakuine vanaduspension ja puudega inimese toetus ei kata tema ülalpidamiskulu. Kinnistusraamatu andmetel N. V.il kinnisvara puudub. Seega puudub vara, mille realiseerimisest oleks võimalik katta ülalpidamiskulu. J. A. on N. V.i ainuke laps (alaneja sugulane) ja PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi oma abivajava vanema ülalpidamiskohuslane.
Iseenesest on hagejal õigus VÕS § 1023 lg 1 alusel nõuda kostjalt tema vanema eest tasutud hoolduskulude hüvitamist.
17.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Seega käesoleval juhul pidi hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid, samuti nõude suurust, kostjal omakorda PKS § 102 ja § 103 lg 1 p 2 asjaolusid (õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu; kostja majanduslik seisund ei võimalda katta alaealise lapse ja abivajava vanema ülalpidamiskulu).
18.Hageja on küll esitanud kohtule arved (15-26), mis X OÜ on vallavalitsusele esitanud N. V.i hoolduskulude väidetavalt puudujääva osa tasumiseks, ning vallavalitsuse korraldused tasuda OÜ X OÜ-le Jõelähtme valla eelarves kavandatud eakate sotsiaalhoolekandeasutuste vahenditest N. V.ile X eakate kodus osutatava üldhooldusteenuse eest teenuse maksumusest puudujääv osa perioodil 01.01.2021-31.12.2021 ja 18.09.2020-31.12.2020, kuid samas ei ole hageja tõendanud seda, kui suur oli teenuse maksumus viidatud perioodil. Hageja tõendit hooldekodu kohatasu maksumuse kohta ei esitanud, kuigi 14.12.2022.a. kohtuistungil selleks tähtaeg anti (tl 86-89). Hageja esitas 21.12.2022.a kohtule tõendi, mille kohaselt on perioodil 18.09.2020-31.08.2021 N. V. oma pensionist hooldekodu kohatasuks tasunud 3479,65 eurot (tl 100). Kohus juhib tähelepanu sellele, et tõend ei ole esitatud hooldekodu blanketil, vaid tavalisel A4-l, puuduvad igasugused rekvisiidid. Puudub märge, milline seos (ametikoht) on eakate koduga tõendi allkirjastanud M. P.. Äriregistri andmetel on X OÜ juhatuse liige T. P.. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohus esitatud tõendi kui ebausaldusväärse tähelepanuta (TsMS § 238 lg 5). Isegi juhul kui nõustuda hagejaga selles, et perioodil 18.09.2020-31.08.2021 on hooldekodu kohatasu puudujääv osa 5095,35 eurot ja N. V.i enda poolt tasutud 3479,65 eurot, siis liites nimetatu kokku ja jagades kuude arvuga, ei tule igakuise tasu suuruseks 750 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et vald on puuduoleva osa hooldekodule tasunud.
19.PKS § 103 lg 1 p 2 näeb ette, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu; Kostja tugineb oma vastuväidetes nii sellele, et esineb PKS § 103 lg 1 p-s 2 sätestatud asjaolu kui ka oma võimetusele tasuda hüvitisena N. V.i hooldekodu kulu (PKS § 102) Kostja soovis tõendada asjaolu, et N. V. rikkus jämedalt oma ülalpidamiskohustust kostja ees tunnistajate T. V.a ja S. B.i ütlustega.
20.Hageja on seisukohal, et kohtuistungil 14.12.2022.a. ülekuulatud tunnistajate ütlused ning kostja enda selgitused on vasturääkivad ja ei ole usaldusväärsed. Hageja leiab, et kuna T. V.a ja N. V.i abielu lahutati alles siis kui kostja oli 17- aastane (vaatamata tunnistaja väitele, et koos ei elatud juba siis kui J. oli 10-aastane) ning vaidlust ei ole selles, et T. V.a N. V.ilt elatist lapse ülalpidamiseks ei nõudnud, on paljasõnalised kostja väited selle kohta, et N. V. tema ülalpidamises ei osalenud.
T. V.a selgitas, et N. V. ei osalenud lapse kasvatamises ega ülalpidamises. Lahku koliti siis kui J. käis 9. klassis, lapsed elasid peamiselt T. V.a vanemate juures kuna kartsid kui ema kodus polnud. Elatist sisse ei andnud kuna N. V. ei töötanud ning ähvardas, et teeb midagi lapsele. Tunnistaja S. B. oli kostja endine naaber. S. B. märkis, et tunneb J. lapseeast, J. elas lapsena pidevalt vanaema-vanaisa juures xxx, N. seal nendega ei olnud. Ei ole ka näinud, et J. oleks olnud selline isa, kes temaga tegeles. Ei ole kunagi N. tütrega koos näinud. Lapsena käis J. sünnipäeval, aga N. ei olnud seal (tl 86-89) J. A. selgitas, et kõige õudsemad lapsepõlve mälestused on seotud isaga. Kahekesi õega lukustati end koos koeraga tuppa ja kardeti välja tulla, sest isa on oma sõpradega köögis. Purjus isa jooksis mööda korterit ringi nuga käes, sest tal on hallutsinatsioonid ja peksis ema nii, et ta oli sunnitud napis riietuses õue jooksma. Kõige parem aeg oli siis kui isa läks kodust mitmeks kuuks ära või siis, kui mindi elama vanaema juurde. Sel põhjusel muutis kostja 5-6 aastat tagasi oma nime. Kui isa kodus ei olnud siis elas kostja emaga ja kui isa tuli tagasi siis läks vanavanemate juurde. Peamine elukoht oli vanavanemate juures, seal elas kuni 7 eluaastani ja peale seda vahelduvalt nii ema kui vanavanemate juures.
21.Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja ja tunnistajate ütlused on vastuolulised, kus ja millal kostja elas. Nii tunnistajate kui ka kostja enda selgitustest tuleneb üheselt, et lapsest saati viibis J. pidevalt vanaema-vanaisa juures. Naaber (S. B.), kes teab kostjat alates lapseeast, ei ole kunagi näinud N. V.i tütrega tegelemas. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses Ainuüksi see fakt, et vanem ei nõudnud teiselt vanemalt elatist lapse ülalpidamiseks, ei kinnita seda, et vanem lapse ülalpidamises osales, tema eest nõuetekohaselt hoolitses ning sellega vahetult lapse ülalpidamiskohustuse täitis. Tartu Ringkonnakohus on 26. jaanuaril 2016 tsiviilasjas nr 2-15-2555 öelnud, et juhul, kui üks vanem on väljendanud soovimatust teiselt vanemalt toetust ühise lapse ülalpidamiseks saada, ei tähenda ainuüksi see asjaolu, et vanema ülalpidamiskohustus oma lapse suhtes langeb ära ja vanem võiks vaid seetõttu hilisemas eas lapselt ülalpidamist nõuda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuigi T. V.a ei nõudnud N. V.ilt elatist J. A.i ülalpidamiseks, ei langenud ära N. V.i ülalpidamiskohustus oma lapse ees. Ükski tõend menetluses ei viita sellele, et N. V. oleks osalenud lapse kasvatamises, ülalpidamises ning sellest tulenevalt oleks põhjendatud nõuda lapselt ülalpidamist. Mitte millegagi ei ole ümber lükatud tunnistajate ütlusi selle kohta, et N. V. oma lapse kasvatamises ja ülalpidamises ei osalenud. Kas N. V. oli abikaasa suhtes vägivaldne või mitte, ei oma antud asjas tähtsust. Põhjendamatu on kohtu arvates ka hageja arusaam, justkui vastutaks laps vanema ebamõistlike otsuste eest. J. A. ei saanud lapsena mõjutada seda, kas vanem kannatab vägivalda, alkohoolikut või lahutab abielu. Vanema ebaõigetest või lapse huve mittearvestavatest otsustest ei saa lapsele täisealisena tuleneda ülalpidamiskohustust vanema ees, kes oma kohustusi lapse ees täitnud ei ole. Lapse elus mitteosalemine sh ülalpidamiskohustuse mittetäitmine on hinnatav jämeda ülalpidamiskohustuse rikkumisena kostja suhtes, mis õigustab PKS § 103 lg 1 p 2 rakendamist ja vanema ülalpidamiskohustusest vabastamist. Äärmiselt ebaõiglane on kohtu hinnangul nõuda ülalpidamiskohustuse (hoolduskulude) täitmist lapselt, keda vanem kasvatanud ei ole (TsÜS § 138). Kohus jätab hagi rahuldamata. Rahuldamata jääb hüvitise nõue 5095, 35 eurot, seega jääb rahuldamata ka hageja esitatud viivise nõue.
Kuna kohus leiab, et käesoleval juhul vabaneb J. A. PKS § 103 lg 1 p 2 alusel N. V.i ülalpidamiskohustusest / hoolduskulude tasumisest, puudub vajadus hinnata kostja väiteid selles, kas tema majanduslik seisund võimaldab isa hoolduskulu tasuda (PKS § 102 ).
22.Kohus ei nõustu hageja märkega selles, et S. B. viibis T. V.a ütluste andmise ajal korduvalt videoistungil, mis on vastuolus TsMS § 260 lg-ga 1. Vastavalt TsMS § 260 lg 1 kuulatakse tunnistajad üle üksteisest eraldi. Üle kuulamata tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. Ülekuulatud tunnistaja jääb istungisaali kuni asja arutamise lõpetamiseni, kui kohus ei luba tal varem lahkuda. Tunnistajad kuulati küll üle videos, kuid teineteisest eraldi. T. V.a ütluste andmise ajal ei viibinud S. B. istungil nagu märgib hageja. Kui S. B. tehniliste tõrgete tõttu ekslikult logis end sobimatul ajal sisse, katkestati T. V. küsitlemine. Olukorda, kus mõlemad tunnistajad oleks videos sisse logitud ning ühte neist küsitletakse ehk üks tunnistaja (ülekuulamata tunnistaja) viibib teise ülakuulamise juures, ei olnud ning vastuolu TsMS § 260 lg 1 seega samuti mitte. Menetluskulude jaotus
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi täielikult rahuldamata. Seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda.
24.TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Kostja menetluskulude nimekirja (tl 106-107) kohaselt on tema menetluskulu lepingulise esindaja tasu kokku summas 1512 eurot. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kostja menetluskulude kohta omapoolsed vastuväited, leides, et õigusabikulu on ülepaisutatud. Hageja hinnangul on põhjendatud ajakulu 7 tundi. Kohus nõustub, et kostja menetluskulu nimekirjas märgitud õigusabitoimingutele väidetavalt kulunud aeg 18,9 h on põhjendamatult suur. Käesolev tsiviilasi on tavapärase keerukuse ja mahuga, mistõttu on menetlusdokumentide/toimingute: vastus hagile (sisu 1,5 lk), lõppseisukohad (1 lk), menetluskulu nimekiri (1,5 lk) ning taotluste/tõendite esitamine (1 lk), osalemine videoistungil kestusega ca 2 tundi põhjendatud ajakulu mitte rohkem kui 4 tundi, millele lisandub vastaspoole esitatuga tutvumine 3 tundi – seega 7 tundi. Töötunni tasumäär 80 eurot on mõistlik ja vastab keskmiselt sarnastes asjades taotletavale lepingulise esindaja tasumäärale. Kohus loeb põhjendatuks kostja õigusabikulu 7 x 80 = 560 eurot ja mõistab selle välja hagejalt.
25.Kostja palub hagejalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/ allkirjastatud digitaalselt / Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.