Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse kirjeldav osa

hagejale kuuluv liisinguauto ja seda soovitakse hagejale üle anda. Peale seda tellis hageja Läti inkassofirmalt SIA Silence liisinguobjekti tagastamise teenuse ja SIA Silence organiseeris liisinguobjekti Malagast - Eestisse Autolink OÜ platsile aadressile Mäepealse 21A, Tallinn. Liisinguobjekt tagastati 11.12.2018. Liisinguobjektile määrati 20.12.2018 turuväärtuseks 51 000 eurot. Kuna võlad kokku ületasid määratud turuväärtust, siis otsustati liisinguobjekt panna müüki kallimalt (hinnaga 59 000 eurot), eesmärgiga saavutada sellise viisil eeldatava tingimisega suurim võimalik müügitulem. Kui auto oli müügis olnud 1,5 kuud, tehti sellele ostupakkumine summas 55 000 eurot. Liisinguobjekt müüdi Autolink OÜ vahendusel hinnaga 45 833,33 eurot + käibemaks ATH Trade OÜ-le. Peale liisinguobjekti müüki edastas hageja 27.02.2019 liisinguvõtjale e-mailiga teate müügi kohta ja esitas ka nõude järelejäänud võlgade tasumiseks ning andis täiendava tähtaja kuni 08.03.2019. Peale kirja saatmist on hageja mitu korda helistanud ka liisinguvõtja uuele juhatuse liikmele U. Õ.le ja pooled on arutanud võla tasumise asjaolusid ja võimalikku kompromissi, kuid viimane teatas, et liisinguvõtja on rahatu ja liisinguvõtja kohustust täita ei suuda. Eelneva alusel mõistis Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-19-8666 liisinguvõtjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 50 000 eurot ja riigilõivu summas 1000 eurot. Kohtuotsus on esitatud täitmiseks kohtutäitur Elin Vilippusele. Kohtutäituri selgitusest nähtub, et liisinguvõtja ei ole kohustust täitnud ja liisinguvõtjal puuduvad varad, mille arvelt kohustusi täita. Tsiviilasja nr 2-19-8666 ei oleks olnud, kui kostja ei oleks rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust liisinguvõtja ees ega käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt hageja ees ja tagastanud liisinguobjekti hagejale koheselt peale liisingulepingu ülesütlemist. Kostja jättis pika aja kestel tahtlikult täitmata sellist liiki kohustuse: 1) millise ta pidi täitma isiklikult (äriühing juriidilise kehana ei saa vara tagastada); 2) millise täitmine oli kogu aeg võimalik, aga seda tahtlikult ei täidetud; 3) milline kuulus täitmisele otse hagejale; 4) millise kohase täitmise korral oli ette teada, et kahju oleks olnud välditav; 5) millise täitmata jätmise korral oli ette teada, et kahju tekkimine nii liisinguvõtjale kui hagejale on vältimatu. Kostja omandas liisinguvõtja ja asus juhatuse liikmeks 03.09.2015. Kriminaalmenetluses leidis tuvastamist, et tegelikkuses hakkas kostja liisinguvõtja majandustegevusega ja dokumentidega tutvuma vähemalt pool aastat enne liisinguvõtja müügitehingut ja kogu firma dokumentatsioon oli kostjale samuti üle antud ca pool aastat enne notariaalset müügitehingut. Kriminaalmenetluses leidis tuvastamist, et liisinguvõtja ostu ettepaneku tegi liisinguvõtja endisele osanikule D. I.le kostja. Liisinguobjekt asus müügi hetkel Hispaanias ja seda rentis A. I., kes maksis liisinguvõtjale rendilepingu alusel renti 3359 eurot + 20% kuus. Kostja tutvus A. I.ga 2014.a detsembris ja kostja oli enne liisinguvõtja ostu kursis liisinguobjekti soetamisega ja rentimisega seotud asjaoludest. Peale seda, kui kostja omandas liisinguvõtja, jätkas A. I. liisinguobjekti eest rendi tasumist isiklikult kostjale Moneygram või Unistreami kaudu. Antud juhul oli seega tegemist ainult sularaha siirdega. A. I. andis mingis X riigis Moneygramile üle X summa sularaha ja kostja andmed ning sai vastu koodi. A. I. andis selle koodi kostjale ja kostja võttis oma dokumendi ja koodiga Eestis Moneygram esintusest selle X summa sularahas välja. Kostja oli liisinguvõtja juhatuse liige perioodil 03.09.2015 – 15.02.2019. Antud perioodi eest ei esitanud kostja juhatuse liikmena äriregistrile mitte ühtegi majandusaastaaruannet. Selles osas on kostja rikkunud seadusest tulenevat majandusaastaaruannete esitamise kohustust, mis on kehtestatud kõikide võlausaldajate kaitseks. Kuigi antud vaidluse kontekstis see rikkumine iseenesest midagi juurde ei anna, näitab see siiski kostja suhtumist talle seadusega pandud kohustuste täitmisse, teiste rikkumiste kõrval. Kostjal ei olnud liisinguvõtjat ostes kavatsustki olla liisinguvõtja suhtes lojaalne. Liisinguvõtja muutus kostja käe all momentaalselt tühjaks juriidiliseks kehaks, mille käibeks sai alates kostja juhatuse liikmeks saamist null. Tähtsust oma antud vaidluse kontekstis nüüd asjaolu, et samal ajal, kui kostja deklareeris liisinguvõtja käibeks nulli, oli liisinguvõtjal samal ajal vähemalt rendileping A. I.ga, kes maksis rendilepingu alusel liisinguvõtjale renti. Kuna liisinguvõtja oli kuni 09.06.2016 käibemaksukohustuslane, siis ei saanud kostja poolt EMTA-le deklareeritud liisinguvõtja käive selles perioodis null olla ja kostja pidi deklareerima liisinguvõtja KMD-l ka rendiarvete alusel tasumisele kuuluvat käibemaksu. Kuna kostja suunas kogu rendiraha liisinguvõtja kontost mööda, kasutades selleks tema enda ütluste kohaselt sularahasiirde teenust isiklikult, siis sai kostja sellega liisinguvõtja pangakonto ka majandustegevuse käibest puhtana hoida ja jätta mulje käibe puudumisest, et mitte maksta käibemaksu. Viimase rendimakse sai kostja tema enda väidete kohaselt A. I.lt juunis 2017. Rendilepingust tuleneb, et perioodil 03.09.2015 – 07.2017 pidi kostja A. I.lt saama seega isiklikult kokku 70539 eurot (s.o 21 kuud x 3359 eurot). Puuduvad tõendid, et 3 (13)

kostja oleks selle summa täies ulatuses üle andud liisinguvõtjale. Seega sai kostja eeldatavalt isiklikku vaheltkasu 2269 eurot kuus. Kogu perioodi arvestuslik tulu oli kostjal seega kokku 47 649 eurot. Siit tuleneb ilmselt ka põhjus, miks kostja soovis liisinguvõtjat omandada. Selle asemel, et asuda 2017 suvel, kui A. I. lõpetas kostja väidete kohaselt talle rendi maksmise lõplikult, aktiivselt tegema hagejaga koostööd liisinguobjekti kätte saamiseks välismaalt, läks kostja hoopis puhkusele ja naasis puhkuselt alles septembris 2017, jättes puhkuse ajal kolme kuu kestel hagejale kõik liisingumaksed tasumata. Puhkuselt naastes sai kostja kohe kätte ka liisingulepingu ülesütlemise avalduse, milles kohustati kostjat liisinguobjekt koheselt inkassole üle andma, kuid kostja seda kohustust ei täitnud ja algas nn „peitusemäng“. Kostja tegevusetus liisinguobjekti tagasi saamiseks päädis lõpuks sellega, et tema vastu algatati kriminaalasi liisinguobjekti omastamise tunnustel. see fakt näitab, et kostja käitumine ei vastanud üldtunnustatud heade kommete standardile. Peale seda, kui kostja oli teada saanud, et liisinguobjekti tagastamata jätmisega seotud asjaolude tuvastamiseks käib kriminaalmenetlus, müüs kostja liisinguvõtja tuntud likvideerijale U. Õ.le ja kostja edasine seisukoht oli, et tema füüsilise isikuna rohkem enam asjasse ei puutu. Liisingulepingu ülesütlemise päeval s.o 13.09.2017 olid võlad kokku 55 519,94 eurot. Liisinguobjekt müüdi 1,5 aastat hiljem, s.o 01.02.2019 hinnaga 55 000 eurot. Kui liisinguobjekti oleks saanud müüa 2017 lõpus, oleks seda saanud müüa kui 3 aastat vana autot. Antud juhul müüdi liisinguobjekt aga 2019 ja siis oli auto 5 aastat vana. Hinnas tähendas see aga automaatselt ca 20 000 euro suurust kahju, sest 2017 oleks liisinguobjekti võimalik müügihind olnud ca 75 000 eurot. Kui kostja oleks liisinguobjekti koheselt tagastanud, oleks selle müügist saanud 2017 igal-juhul 55 000 eurot ja isegi sellisel juhul ei oleks mitte mingit kahju mitte kellelegi tekkinud. Liisinguvara hindamise kulu 60 eurot, tehnilise rikke kõrvaldamise kulu 81,67 eurot ja müügi vahenduskulu 1375 eurot oleks tekkinud ka siis, kui kostja oleks vara peale liisingulepingu ülesütlemist kohe tagastanud. Nende kulude eest kostja seepärast isiklikult ei vastuta (kokku 1516,67 eurot). Kuigi, kui arvestada, et liisinguobjekti turuväärtus oleks ka need ära katnud, siis peaks kostja ka need hüvitama, kuid hageja ei tõstata seda vaidlust. Kostja enda käitumise tõttu (liisinguobjekti mitte tagastamisega ja pidevate katteta lubaduste andmisega) on tekkinud kulud inkassole summas 200 eurot (kuriteoteade), inkassokulu vara tagastamise eest summas 7051,03 eurot ja kindlustuskulu jääk summas 28,13 eurot. Kokku kulud 7279,16 eurot. Nende kahjude eest kostja täna isiklikult vastutab. Kostja vastutab liisinguvõtja ees täna viivise võla eest summas 40 672,40 eurot ja leppetrahvi eest summas 500 eurot, kuna ka need kohustused on liisinguvõtjale samuti tekkinud kostja enda hoolsuskohustuse rikkumise tõttu. Kohtuotsusega välja mõistetud võlg (liisinguvõtjale tekitatud kahju), mille eest kostja isiklikult täna vastutab, on kokku 49 483,33 eurot, millest: intressi võlg 31,77 eurot; viivise võlg 40672,40 eurot; leppetrahv 500 eurot; kahju hüvitis 7279,16 eurot; riigilõiv eelmises kohtuasjas 1000 eurot. Kostja rikkumine antud asjas on tuvastatud ning rikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hoolas juhatuse liige oleks saanud antud juhul kahju ära hoida, kuid kostja tegevus oli suunatud vaid kahju tekkimisele ja kahju suurenemisele ajas. Kostja on 2017 – 2018 kestel saatnud inkassofirmale igakuiselt ja aasta jooksul e-mailiga kümneid erinevat lubadusi ja erinevaid põhjusi, miks lükkub liisinguobjekti tagastamine jälle ja jälle edasi ning andnud palju erinevaid tähtaegu liisinguobjekti koheseks tagastamiseks või väljaostuks. Kostja suutis ühe aastal kestel hoida inkassofirma Credit Expert OÜ töötajaid ja hagejat uskumuses, et kohe-kohe on liisinguobjekt Eestis. Ainuke info, mida kostja selle aja kestel avaldas, oli, et liisinguobjekt on kuskil Hispaanias ja lõpuks ütles kostja, et seda kasutab A. I. Kui inkassofirma võttis ühendust A. I.ga, jätkas ka see täpselt samasuguste lubaduste jagamisega, nagu oli seda teinud kostja. Seega oli täiesti selge, et kostja ja A. I. teevad koostööd ja nende ühine eesmärk oli liisinguobjekti mitte tagastada või vähemalt venitada liisinguobjekti tagastamisega niikaua kui võimalik. Sellise käitumise pinnalt leidis ka uurija, et esinevad selged võõra vara omastamistahte manifesteerimise tunnused ja septembris 2018 alustati ka kriminaalmenetlus. Antud juhul pidi peale liisingulepingu ülesütlemist olema kostja prioriteet nr 1 liisinguobjekti tagastamine viivitamatult, sest iga tagastamisega viivitatud päev tekitas liisinguvõtjale kahju viiviste näol ja lisaks tekkisid ka täiendavad kulud liisinguandjale, mille hüvitamist nõuab liisinguandja nüüd omakorda liisinguvõtjalt. Kostja, mitte tagastades liisinguobjekti, tegutses antud juhul majanduslikult kõige ebamõistlikumal moel, mis antud juhul üldse oli võimalik ja tekitas kahju nii liisinguvõtjale, kui ka otse hagejale. Kostja poolt antud katteta lubaduste kahjuks räägib ka asjaolu, et liisinguobjekti oleks saanud välja osta, võla tasumise tähtaega pikendada, kohustust refinantseerida ka siis, kui 4 (13)

liisinguobjekt oleks koheselt tagastatud hagejale. Liisinguobjekti tagastamine oleks muu hulgas ka võlasumma kohe nn lukku löönud, sest liisinguobjekti turuväärtus oleks 2017 aasta lõpus oli ca 75 000 eurot, mis oleks katnud kõik kohustused ja liisinguvõtja oleks saanud endale ka müügikasumi. Müügikasumi asemel tekitas kostja aga kahju. Praktiliselt kohe peale liisinguobjekti tagaotsitavaks kuulutamist sai hageja oktoobris 2018 Hispaaniast telefonikõne, kus teatati, et liisinguobjekt asub Malaga linnas ja seda soovitakse liisinguandjale kohe üle anda. Helistaja teadis, et liisinguobjekt on tagaotsitav ja käib kriminaalmenetlus. Liisinguobjektist saadeti hageja nõudmisel koheselt tõestuseks ka pilt, millelt oli näha, et auto oli säravpuhas ja hoolitsetud ning lisaks sellele oli helistaja valduses ka auto võti ja registreerimistunnistus. Isik, kes helistas Hispaaniast, küsis, et kas autot oleks veel kuidagi võimalik välja osta. Hageja teatas seepeale, et kui tasutakse nüüd ja kohe 55 000 eurot, siis võib tehing veel toimuda. 25.10.2018 saatis ka kostja veel inkassofirmale e-maili ja teatas, et autot soovitakse ikka välja ostja ja arutada veel kõiki võimalikke lahendusi. Eelnevaga on lõplikult tõendatud, et kostja oli kogu aeg ja kuni lõpuni kontaktis auto kasutajatega Hispaanias. Hageja edastas Hispaaniast helistanud isiku kontakti Läti inkassofirma SIA Silence töötajale, kes leppis kokku kohtumise Hispaanias ja liisinguobjekt anti seal probleemideta kohe inkassole üle. Peale seda sõitis inkassofirma töötaja liisinguobjektiga isiklikult Malagast-Lätti ja sealt edasi treileriga Eestisse. Kostjal ei olnud tegelikult mitte kunagi mitte mingit takistust liisinguobjekti kättesaamiseks ja teiseks, kostja oleks saanud liisinguobjekti igal ajal tagastada, kui ta oleks seda vaid tahtnud. Kostja lubadused ei olnud antud mitte nende täitmiseks (auto tagastamiseks või välja ostuks), vaid nende lubaduste eesmärk oli ainult võita aega, mille kestel saaks veel liisinguobjekti tasuta kasutada (seega olid need lubadused pettuslikud). Antud juhul on tegemist ka usalduse tahtliku kuritarvitamisega. Liisinguobjekti tagastamise kohustus on liisinguvõtjale pandud nii seaduse kui lepinguga. Kuna kostja oli liisinguvõtja ainus juhatuse liige, siis sai ja pidi juhatuse liikme hoolsuskohustust täitma kostja isiklikult. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 9.1 alusel kohustus liisinguvõtja liisinguobjekti peale lepingu ülesütlemist viivitamata tagastama. VÕS § 363 p 3 alusel kohustus liisinguvõtja lepingu lõppemisel liisingueseme liisinguandjale tagastama. Leping lõppes selle ülesütlemisega. Vara tagastamise kohustuse täitmise eesmärk on katta kõik liisinguandja kahjud liisinguvara turuväärtusega selle tagastamise päeval (VÕS § 367 lg 3) ja vältida seeläbi liisingvõtjale kahju tekkimist. Kostja rikkus seega kohustus, mille eesmärk oli kahju ära hoidmine. Ka VÕS § 620 alusel pidanuks kostja liisinguobjekti koheselt tagastama, sest see säte nõuab samuti juhatuse liikmelt hoolsust ja lojaalsust. Kuna antud juhul väljendub rikkumine tegevusetuses, siis tuleb conditio sine qua non põhimõtte kohaldamisel kasutada antud juhul asendusmeetodit, jättes kostja tegevusetus (auto tagastamata jätmine) ja pettuslikud lubadused (auto tagastamiseks) kõrvale ning hinnata, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui: 1) kostja oleks tagastanud liisinguobjekti kohe peale liisingulepingu ülesütlemist; 2) kostja oleks kohe palunud abi inkassofirmalt või hagejalt liisinguobjekti ära toomiseks välismaalt; 3) kostja oleks koheselt teatanud, et liisinguobjekti ei anta talle välismaalt kätte ja inkasso oleks siis septembris 2017 esitanud kuriteoteate. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt saab antud juhul väita, et: 1) mingit kahju poleks tekkinud, kui kostja oleks kohe peale liisingulepingu ülesütlemist tagastanud liisinguobjekti; 2) mingit kahju poleks tekkinud ka siis, kui kostja oleks kohe alguses teinud inkassoga koostööd ja organiseerinud septembris 2017 kohtumise Hispaanias, et auto järgi (nagu seda tehti lõpuks 2018 detsembris) (kui kostjal nt puudus raha või muu võimalus auto toomiseks Eestisse); 3) mingit kahju poleks tekkinud ka siis, kui kostja oleks septembris 2017 öelnud, et liisinguobjekti välismaalt vabatahtlikult kätte ei anta ja sellega on probleem. Sellisel juhul oleks inkasso kuriteoteate esitanud septembris 2017 ja siis oleks hageja saanud liisinguobjekti kätte detsembris 2017 (on tõendatud, et peale kuriteoteate esitamist võeti kohe ühendust ja anti auto oli Eestis 3 kuu pärast). Äriühingu sisesuhtest tulenevalt rikkus kostja seadusest tulenevat hoolsuskohustust liisinguvõtja ees, mille tõttu sattus omakorda lepingurikkumisse liisinguvõtja hageja ees ja selle tulemusel tekkis kahju. Kostja ei käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega ja kostja on oma käitumisega tekitanud liisinguvõtjale kahju. Liisinguvõtjalt on kohus tsiviilasjas nr 2-19-8666 hageja kasuks välja mõistnud võlgnevuse summas 51 000 eurot. Kostja on oma käitumisega loonud olukorra, millises kahju tekkimine sai võimalikuks ning kostja käitumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja on selles osas oma tõendamiskoormise täitnud. Kostja ei ole käitunud juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Kuna kahju VÕS § 127 lg 1 alusel on ka ÄS § 187 lg 4 kaitsealas, siis on kahju juhatuse liikme kohustuse rikkumise korral 5 (13)

hüvitatav. Eelneva alusel on hageja nõue kostja vastu osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Hageja on tõendanud, et ta on teinud kõik mõistlikult oodatava selleks, et liisinguvõtjalt kohustuse täitmist saavutada, kuid on selge, et liisinguvõtjalt nõude rahuldamist oodata ei ole. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige (kostja) antud asjas tõendama, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega ÄS § 187 lg 2 teine lause. VÕS § 127 lg 1 sätestab diferentsihüpoteesi põhimõtte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult ligilähedane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks olnud siis, kui rikkumist, mis kahju tekitas, ei oleks aset leidnud. Sellele vastaks olukord, millises puuduks kohtuotsus, millega on liisinguvõtjalt hageja kasuks välja mõistetud 51 000 eurot. Kui jätta sellest välja liisinguobjekti hindamise kulu 60 eurot, tehnilise rikke kõrvaldamise kulu 81,67 eurot ja liisinguobjekti müügi vahenduskulu 1375 eurot, siis on liisinguvõtjale tekitanud kahju, mille eest kostja isiklikult vastutab, kokku 49 483,33 eurot. Selleks, et kostja vastutaks hageja ees delikti alusel, peavad antud asjas olema täidetud vähemalt järgmised eeldused: - juhatuse liige on pannud toime õigusvastase teo; juhatuse liige on rikkumises süüdi; hagejale on tekkinud varaline kahju; kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist ja ole seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumise puhul välistatud; õigusvastase teo ja kahju vahel on põhjuslik seos. Valduse tahtlik rikkumine 1,5 aasta vältel on tõendatud. Kostja käitumise pinnalt alustati isegi kriminaalmenetlus, sest kostja käitumine vastas võõra vara omastamistahte manifesteerimise tunnustele. Varemalt leiti, et kostja on oma käitumisega manifesteerinud vara valdusõiguse murdmist enda või kolmanda isiku kasuks, kuna muutis pika aja kestel vara käsutusõiguse hagejale võimatuks. Kuigi kostja käitumisele ei järgnenud kriminaalõiguslikku vastutust, sest kriminaalmenetluse raames liisinguobjekt tagastati, peale mida kriminaalmenetlus ka lõpetati, ei tee see olematuks vara valduse rikkumise fakti 1,5 aasta kestel. Liisinguobjekt anti tagasi üksnes sellepärast, et liisinguobjekt kuulutati kriminaalasja raames tagaotsitavaks. See tõendab ilmekalt, et liisinguobjekti ei kavatsetud tagasi anda, vaid asjaolude muutumisel oldi liisinguobjekti tagastamiseks lõpuks sunnitud. Kui valduse rikkumist ollakse nõus lõpetama vaid olukorras, kus valduse rikkujat ennast ähvardab valduse rikkumise tõttu kahjulik tagajärg (kriminaalvastutus), siis on selline käitumine vaieldamatult heade kommete vastane tahtlik käitumine. Et valduse rikkumisega suurenevad võlad (sanktsioonide ja inkassokulude näol) ja vara väärtus ajas väheneb, mille tulemusel ei kata lõpuks turuväärtus enam kõiki kohustusi, oli kostjale selgelt ette näha. Kuna kostja sõltumata sellest teadmisest vara ei tagastanud, siis oli kostja tahtlus loomulikult suunatud ka hagejale kahju tekitamisele. Antud juhul on kõne all varaline kahju. Heade kommete vastase tahtliku käitumise tõttu on hagejal tekkinud otse kostja vastu varalise kahju hüvitamise nõue summas 18 955,34 eurot, millest 7279,16 eurot on inkasso- ja vara tagastamisega seotud kindlustuse kulu (200 eurot on kuriteoteade + 7051,03 eurot on vara tagastamine Malagast-Eestisse + 28,13 eurot on vara tagastamise kindlustuse jääk); 1000 eurot on riigilõiv tsiviilasjas nr 2-19-8666; 10 676,18 eurot on saamata tulu. Kuna hageja on krediidiandja, siis oli kostjale arusaadavalt ette näha ka see, et liisinguobjekti müügi takistamine vara tagastamata jätmisega jätab hageja ilma ka intressitulust, mida hageja saanuks liisinguobjekti müügist laekuvat raha välja laenates teenida. Kui kostja oleks organiseerinud liisinguobjekti õigeaegselt hoiule andmise või tagastanud liisinguobjekti vähemalt liisingulepingu ülesütlemise päeval, siis oleks hageja saanud vara müügist hiljemalt 06.11.2017 vähemat selle summas, mis laekus reaalselt müügist 01.02.2019 s.o 45 833,33 eurot (käibemaksuta). Müügiperioodi pikkust põhistab hageja antud asjas järgnevalt: alates vara reaalsest tagastamisest 11.12.2018 kuni vara reaalse müügi päevani 01.02.2019 möödus 53 päeva. Kui liisinguobjekti oleks hakatud müüma ülesütlemise päevale järgnevast päevast, oleks see müüdud 06.11.2017 (s.o 14.09.2017 + 53 päeva). Edasi alates 07.11.2017 kuni vara reaalse müügipäevani s.o kuni 01.02.2019 on seega aeg, mil hageja, kelle majandustegevuseks on üksnes krediitide väljastamine, oleks saanud seda raha isegi tarbijale välja laenates teenida intressitulu vähemalt 18,81% aastas (VÕS § 4062 lg 1 järgi võib see intress olla isegi 3 x 18,81% ehk 56,43% aastas) (vastava perioodi Eesti Panga krediidi kulukusemäär hagi lisas nr 29). Äriühingule edasi laenates oleks tulu olnud veelgi suurem. Kuna müügist laekus 45 833,33 eurot, siis seda raha edasi laenates perioodil 07.11.2017 – 01.02.2019 (452 päeva) oleks hageja teeninud intressitulu vähemalt 10 676,18 eurot (45 833,33 x 18,81% aastas / 365 x 452 päeva). Kolmekordese lubatud minimaalse intressi korral oleks võinud isegi tarbijalepingus olla hageja intressitulu sel perioodil 32028,53 eurot. Antud juhul on mõlemal alternatiivsel juhul täidetud kahju 6 (13)

ettenähtavuse põhimõte, sest juhatuse liikme puhul eeldatakse muu hulgas ka kõrgendatud hoolsuskohust ja samuti parimaid teadmisi lepinguliste kohustuste täitmise ja mittetäitmise tagajärgede osas. Sellest tulenevalt kostja igal-juhul nägi ette / pidi ette nägema, et liisinguobjekti tagastamata jätmine, sh tagastamisega viivitamine, põhjustab koheselt kahju. Põhjusliku seose tuvastamiseks asendame ära jäänud tegevuse sellise tegevusega, mis oli vaja teha. Selleks loeme vara tagastatuks liisingulepingu ülesütlemise päeval. Sellisel juhul ei oleks kahju tekkinud, sest vara võimalik müügihind oleks siis ära katnud kõik võimalikud kahjud ja kulud ning hageja oleks saanud müügihinna suunata kohe edasi järgmisse krediiti ja teenida järgmist tulu. 30.08.2019 esitas hageja liisinguvõtja suhtes kohtuotsuse täitmiseks kohtutäiturile. Täitemenetluses midagi laekunud ei ole ja ei ole ka oodata. Hageja suhtles telefoni teel ka liisinguvõtja tänase juhatuse liikme U. Õ.ga, kes kinnitas, et liisinguvõtja oli varatu siis, kui tema juhatusse astus. Liisingvõtja suhtes on äriregistrist kustutamise hoiatus (esitamata on 4 viimast majandusaasta aruannet). Pankrotimenetlus antud juhul midagi juurde ei annaks ja selle menetluse algatamine ei oleks ka majanduslikult mõistlik. Hageja tõendanud, et ta on teinud endast olenevalt kõik mõistlikult võimaliku selleks, et saavutada oma nõude rahuldamine liisinguvõtja vara arvelt, kuid kuna täitemenetlus ei vii nõude rahuldamiseni, siis on nõude esitamine kostja vastu õigustatud. Kahju tekitamise moment algas liisingulepingu ülesütlemise päevast, kuna vähemalt sellest hetkest alates algas kostja poolt arvestatav hoolsuskohustuse rikkumine ja heade kommete vastane tahtlik käitumine (vara mittetagastamine). Liisinguobjekti tagastamata jätmise tagajärjel oli kahju vältimatu ja selle rikkumise jätkumisel kahju ajas vaid suurenes. Kahju ära hoidmiseks oli kostjal vajalik teha ainult üks toiming - tagastada liisinguobjekt. Kostja seda ei teinud (tl-d 1-8). Liisinguvõtja on registrist kustutatud. Seetõttu nõustub hageja sellega, et nõue kostja vastu äriseadustiku järgi ei ole enam võimalik. Registrikande taastamist ja likvideerimismenetluse alustamist hageja otstarbekaks ei pea. Selles osas kuulub hagi läbivaatamata jätmisele väärtuses 30 527,99 eurot (49 483,33-18 955,34=30 527,99). Kostja on hagejale tekitanud õigusvastaselt kahju. Kostja ei tagastanud peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguobjekti, kuigi tal oli selleks võimalus igal ajahetkel olemas. Kostja ei andnud peale liisingulepingu ülesütlemist tema käes olnud liisinguvõtja raha üle liisinguvõtjale, et viimane saaks sellega täita rahalist kohustust hageja ees. Eelneva järgi on tegemist kostja poolse tegevusetusega. Kostja on hagejale kahju tekitanud passiivse käitumisega ehk tegevusetusega. Liisingueseme tagastamiseks oli kohustatud kostja kui liisinguvõtja ainuke juhatuse liige ja ainuosanik. Juriidiline isik kui keha ei saa ise liisingueset tagastada, vaid selle kohustuse peab füüsiliselt täitma juhatuse liige. Kostja ei võtnud liisingueseme tagastamiseks isiklikult ette mitte midagi ja ei kavatsenudki võtta, kuigi liisingueseme Eestisse organiseerimise mõjuvõimu omas vaid kostja. Kostja eesmärk oli jätta hageja liisinguesemest ilma jäädavalt ehk tekitada hagejale kahju liisingueseme koguväärtuse ulatuses. Liisinguvõtja registrist kustutamine on kostja tahe, sest sellel eesmärgil äriühingud nn „firmamatjatele“ võõrandataksegi, et välistada kõik võimalikud endise juhatuse liikme vastu suunatud nõuded. Kostja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt lõpetas A. I. lõpetas talle rendi maksmise juunis 2017. Kostja seletusega kriminaalasjas on tõendatud, et kostjal oli täiesti ükskõik, kas liisinguleping kehtib või see öeldakse üles, sest kostja sõitis juulis 2017 hoopis ära puhkusele ja tuli tagasi alles septembris 2017 ning jättis hagejale sel ajal kõik liisingumaksed lihtalt maksmata. Puhkuselt naastes sai kostja kohe kätte ka liisingulepingu ülesütlemise avalduse. Liisinguese asus Euroopas (täpset asukohta ei avaldatud), mistõttu oli selle kättesaamine hagejale tehtud võimatuks. Kostja oli samas justkui ise kättesaadav ja suhtles, kuid samas mittemidagiütlevalt ja katteta lubadusi jagavalt. Kriminaalasja algatamist ei pidanud kostja ilmselt ise võimalikuks. Kuna käendusleping puudus, polnu mitte mingit vajadust tasuda liisingumakseid sõiduki eest, mida on võimalik kasutada ka tasuta ja millest ilmajäämise risk kostja arvates puudus. Kostjal ja A. I.l olid ühised huvid liisingueseme mittetagastamisel ja nad arvestasid vaid üksteise huvidega, kuid kostjal oli nn juhiroll nende omavahelises suhtes. Kostja juhirolli põhistab see, et kui kostja sai teada, et tema suhtes on siiski algatatud kriminaalasi, liisingueseme omastamise tunnustel, käskis kostja A. I.l kohe liisinguese hagejale tagastada, peale mida A. I. võttis kohe ühendust hagejaga ja teatas, et tahab liisingueset tagastada. Peale seda läks inkassofirma esindaja koheselt kokkulepitud kohta Malagas ja sai seal liisingueseme ilma igasuguste probleemideta kohe kätte. Selle asjaoluga on hageja tõendanud, et kostjal oli kavas jätta hageja jäädavalt liisinguesemest ilma, mille üheks tunnuseks on hagejale kahju tekitamise tahtlus 7 (13)

liisingueseme turuväärtuse ulatuses. Sellega on tõendatud, et tegelikult pole kunagi olnud mitte mingit takistust liisingueseme tagastamisel ja A. I.st ei sõltunud tegelikkuses kunagi mitte midagi. Kostja on väitnud, et tal polnud liisingueseme tagastamiseks mingit võimalust, et ta on suhelnud pidevalt A. I.ga ja palunud tal auto tagastada, aga A. I. pole seda teinud. Ometi tagastati liisinguese koheselt peale seda, kui kostja oli teada saanud tema vastu algatatud kriminaalasjast. Siis ei olnud kostjal enam mitte mingit takistust liisingueseme tagastamiseks vastava korralduse andmisel. Seega kostja väide, et vaid A. I. on süüdi liisingueseme tagastamata jätmises, ei ole veenev. Kostja lihtsalt üritab selliste väidetega mängida justkui kannatanut. Kui A. I. oleks tõepoolest ise varajanud liisingueset vastu kostja tahtmist, oli kostjal võimalus ise pöörduda korrakaitseorganite poole ja tal oli õigus kasutada vara tagasi saamiseks kõiki samu õiguskaitsevahendeid, nagu oli hagejal. Ometi kostja seda ei teinud. Kostjal oli liisingueseme valduse hoidmise või mittehoidmise osas juhi roll ja vaid kostjast sõltus ja kostja ise otsustas, kas liisinguese tagastada või mitte. Kostja ennastõigustavad väited ei ole usutavad, need on tõendamata, pole loogilised, on vastuolus sündmustega ja tuleb jätta tähelepanuta. Mitte kuidagi ei saa pidada heade kommete käitumiseks seda, kui liisinguandjale kuuluva liisingueseme asukohta tahtlikult varjatakse ja selle tagasisaamine muudetakse liisinguandjale võimatuks. Sellise tegevusega manifesteeris kostja vara omastamistahet ja andis mõista, et ta on liisingueseme faktilise omandi üle võtnud ja kostja peab liisingueset enda omaks. Sellisele järeldusele jõudsid kostja käitumise suhtes uurimisorganid ja see oli ajendiks kriminaalasja algatamiseks. Liisinguese tagastati kriminaalkaristuse hirmu ajendil, sest liisingueseme tagastamine võimaldas kohe kriminaalasja lõpetamist. Sellisel põhjusel liisingueseme tagastamine ei ole kooskõlas heade kommetega. Kostjal oli selge tahtlus jätta hageja liisinguesemest ilma jäädavalt. Kostja oli teadlik võla suurusest liisingulepingu ülesütlemise päeval ja sellest, et liisingueseme väärtus ajas langeb. Liisingueseme tagastamata jätmisega lõi kostja teadlikult olukorra, kus liisingueseme turuväärtus hakkas ajas langema ja kui liisinguese lõpuks tagastati, oli selle turuväärtus langenud juba 51 000 euroni. Liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli liisingueseme turuväärtus aga 75 000 eurot, mis oleks katnud kõik kohustused. Lõplik kahju suurus selgub pärast kõigi kulude selgumist ja liisingueseme müüki. Puhtmajanduslik kahju, mis on tingitud vara väärtuse langusest, on pärast müüki esitatava järelejäänud kahjunõude sees. Pärast liisingueseme müüki jäid hageja otseseks varaliseks kahjuks kulud, mida ei katnud liisingueseme müügihind kokku summas 8795,83 eurot, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgne viivis ja 1000 eurot riigilõiv tsiviilasjas nr 2-19-8666. Heade kommete vastane oli see, et kostja tahtlikult ei tagastanud hagejale liisingueset ega kavatsenud liisingueset hagejale mitte kunagi tagastada. Kostja eesmärk oli liisinguese jätta Euroopasse hageja jaoks teadmata asukohta ja tekitada sellega hagejale kahju liisingueseme koguväärtuse ulatuses. Kostja tahe jätta liisinguese enda või kolmanda isiku valdusse murti uurimisorganite sekkumisel. Liisingueseme endale jätmise tahe on tõendatud sellega, et kohe kui kostja sai teada kriminaalasjast tema vastu, liisinguese tagastati. Seega on kostja väide otsitud, et temal polnud liisingueset võimalik tagastada, sest see oli A. I. käes. Kostja käitus heade kommete vastaselt sellega, et lasi sularaha siiretega maksta kogu rendilepingu järgse rendiraha endale, millest liisinguvõtjale kuuluva igakuise rendikasumi osa jättis kostja endale. Selle tõttu ei suutnud liisinguvõtja täita oma finantskohustusi hageja ees pärast liisingulepingu ülesütlemist. Pärast väidetavat renditasu maksmise lõpetamist oli isiklikult kostja käes eelneva perioodi liisinguvõtja rendikasum kokku summas 47 649 eurot , sest rendilepingu punkti 3.1 järgne renditasu oli 3359 eurot kuus miinus liisingumakse 1090 eurot kuus. Kui kostja oleks liisinguvõtjale kuuluva renditulu andnud peale liisingulepingu ülesütlemist üle liisinguvõtjale, oleks liisinguvõtja saanud ülesütlemise järgsest võlast 51 575,49 eurot tasuda koheselt 47649 eurot ja ülejäänud osa võlast summas 3926,49 eurot oleks katnud hiljem liisingueseme turuväärtus. Hea usu põhimõttest lähtuv käitumine eeldab, et isik, kes on saanud alusetult enda käsutusse teise isiku vara, tagastab saadu isikule, kellele see kuulub. Seega ei käitunud kostja hea usu põhimõtte kohaselt. Hea usu põhimõtte vastasus on aga pahausksus. Seega on kostja olnud ka antud juhul ka pahauskne. Kostja on väitnud, et ta sai sularahasiiretega A. I.lt igakuiselt renti liisingu kuumakse suuruses summas. Selline kostja väide on vaid suusõnaline ja tõendamata ning see väide tuleb jätta tähelepanuta. Kostja selgitas uurijale, et kuni liisinguvõtja ostmiseni oli renti makstud korrektselt ja kostja oli teadlik ka rendilepingust, et peale liisinguvõtja ostu jätkas A. I. rendi maksmist kostjale ja et viimane rendimakse laekus kostjale juunis 2017. Seega on hageja oma tõendamiskoormuse selles osas täitnud ja saab asuda seisukohale, 8 (13)

et kostja käes oli liisingulepingu ülesütlemise hetkel renditulu summas 47 649 eurot. Samas, kostja väide, et ta sai A. I.lt rendimakseid liisingumakse suuruses summas ei ole isegi loogiline, sest sellisel juhul tekib mõistlikult mõtleva isiku arusaama järgi küsimus liisinguvõtja ostu otstarbekuses. Kostja ei alustanud pärast ostu liisinguvõtjaga majandustegevust, vaid hakkas koguma järelejäänud rendimakseid. Kostja huvi liisinguvõtja ostuks oli rendi vaheltkasu. Kuna kostja ei kavatsenud saadud vaheltkasu liisinguvõtja kohustuste katteks kunagi suunata ja kuna see tekitab hagejale kahju, siis on selline kahju tekitamine tahtlik ja heade kommete vastane (tl-d 91-92).

OÜ võlausaldaja ning SILVERDALE TRADING OÜ võlgneb hagejale 51 000 eurot. Kohus leiab, et asjaolu on tõendatud Harju Maakohtu 30.08.2019 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-8666 (tl-d 17-18 pöördel). Hageja ja SILVERDALE TRADING OÜ vahel 19.06.2014 liisingulepingu nr 618814JKP, mille järgi oli liisinguesemeks Mercedes-Benz GL 63 AMG; VIN: XXXXXXXXXXXX; ehitusaasta: 2014, sõlmimine on tõendatud lepingudokumendiga (tl-d 10-15

tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Pooled ei vaidle selle üle, et liisingueseme kuulus hagejale. Seega oli hagejal nõudeõigus temale kuuluvat liisingueset valdava isiku vastu asja tagastamiseks hageja valdusse ning asja ebaseaduslikul valdajal kohustus asi anda hagejale valdusse. Kohtu hinnangul on AÕS §-s 80 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ebaseadusliku valdaja kohustus kehtestatud asja omaniku kaitseks, mitte äriühingu võlausaldajate kaitseks. Lisaks eeltoodule ei ole hageja tõendanud, et kostja valdas liisingueset. Liisinguese võeti ära Hispaanias kolmanda isiku valdusest. Liisinguvõtja ja A. I. vahelisest lepingust nähtuvalt andis liisinguvõtja liisingueseme valduse üle kolmandale isikule A. I.le. Liisinguvõtja säilitas küll asja kaudse valduse väljanõudeõiguse näol, kuid sellist valdust ei saa lugeda äriühingu juhatuse liikme valduseks, sest äriühingu juhatuse liikmel isiklikult väljanõudeõigus puudub. Eeltoodut arvestades ei rikkunud kostja seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks ega vastuta seetõttu hageja ees VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi.

pärast seda, kui kostja suhtes algatati kriminaalasi, kuna liisingueseme tagastamine võimaldas kohe kriminaalasja lõpetamist. 07.02.2019 tunnistaja ülekuulamise protokollist kriminaalasjas nr 18230101351 nähtub, et kostja on üle kuulatud tunnistajana, mitte kahtlustatavana (tl 31). Seega on hageja väide kostja suhtes kriminaalasja algatamise kohta ebaõige, mistõttu tuleb hageja avaldatud sõiduki tagastamise põhjust pidada oletuslikuks. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub kostja ja A. I. omavaheline suhtlus, sealhulgas tegevuse kooskõlastamine, kostja poolt A. I.l korralduste andmine. Asjaolu, et liisinguvõtja ja A. I. vahelise 2014.a juunis sõlmitud lepingu alusel (tl 30) andis liisinguvõtja liisingueseme kolmanda isiku valdusse, ei iseloomusta A. I. ja kostja omavahelist käitumist, sest kostja ei olnud 2014.a juunis liisinguvõtja SILVERDALE TRADING OÜ juhatuse liige. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub kostja kasu liisingueseme mittetagastamisest pärast seda, kui A. I. oli lõpetanud sõiduki kasutamise eest tasu maksmise. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud kostja soovi jätta hageja ilma liisinguesemest. Samuti ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest nähtub kostja heade kommete vastane käitumine.

menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kohus jättis hagiavalduse hageja primaarses nõudes rahuldamata ning alternatiivsetes nõuetes läbi vaatamata. Hagiavalduse läbi vaatamata jätmise põhjuseks ei olnud nõude rahuldamine kostja poolt. Kohus jätab seetõttu menetluskulud hageja kanda.

13 (13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.