Kohtulahend

hagi

Harju Maakohtu kohtuotsuse vastuapellatsioonkaebuse.

peale

esitas

ASF

apellatsioonkaebuse

2-06-15503 ning AS S

Tallinna Ringkonnakohus tegi 26.09.2007 kohtuotsuse, millega jäeti AS-i F apellatsioonkaebus ning AS-i S vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, tühistati Harju Maakohtu otsuse põhjendav osa, jättes hagi rahuldamata Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel. Kohtukulude jaotamise osas jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ning. apellatsioonimenetluse kulud jäeti poolte endi kanda. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 01.11.2007. 23.11.2007 esitas AS S taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vastavate menetluskulude nimekirja, milles paluti jätta AS-i F kanda AS-i S menetluskulud 74891 krooni ja 40 sendi ulatuses. Kostja avalduse kohaselt on nimetatud tsiviilasjas menetluskuluks kostja õigusabikulud juriidilise nõustamise eest kokku summas 73 650,00 krooni (04. 09.2006. arve alusel 14 230,00 krooni, 21.11.2006 arve alusel 38 340,00 krooni, 29.12. 2006 arve alusel 3740,00 krooni, 12. 01.2007 arve alusel 13 090,00 krooni ja 18. 01. 2007 arve alusel 4250,00 krooni). Kostja on menetluskuluna näidanud tõlkekulu 1241,40 krooni. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on AS F edastatud 21.02.2008 määrusega ning see on kätte saadud 27.02.2008. 06.03.2008 on ASF esitanud vastuse AS S menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele, milles vaidleb taotlusele vastu alljärgnevas:

F

Siinkohal peab hageja vajalikuks rõhutada, et määruses nr 306 kehtestatud summad on maksimaalsed piirmäärad, mis on arvestatud kokku kolme kohtuastme peale. Kohtupraktikast tulenevalt on vastaspoolelt maksimaalselt lubatud määras lepingulise esindaja või nõustaja kulude väljamõistmine erandlik (nt menetlus kestab mitu aastat, asjas korraldatakse mitmeid istungeid jne) ning eeldab igal üksikjuhtumil õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse põhjalikku analüüsi. Hageja viitab siinkohal Riigikohtu 12. detsembri 2006.a. otsusele nr 3-2-2-5-06, kus kohus on asunud seisukohale, et õigusabikulude väljamõistmisel tuleb õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust põhjalikult analüüsida ning lahendis põhjendada. Hageja on seisukohal, et eeltoodu

2-06-15503 tähendab kindlasti ka seda, et kohus peab teiselt menetlusosaliselt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude suuruse üle otsustamisel arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Hageja peab vajalikuks juhtida tähelepanu alljärgnevatele asjaoludele:

2-06-15503 millest lähtuvalt on vastava tõlkekulu summa saadud. Teiseks leiab hageja, et välismaise kohtupraktika tõlkimise kulu ei saa pidada vajalikuks ega põhjendatuks, mistõttu tuleb see summa jätta hagejalt välja mõistmata. Kolmandaks on hageja seisukohal, et kuna ükski menetluskulusid reguleeriv säte ei hõlma eelnimetatud kulu ega selle väljamõistmise alust, ei saa seda käsitleda kuluna, mille hageja peab kostjale hüvitama. Riigikohus on oma 24. septembri 2004 otsuses nr 3-2-1-103-04 asunud seisukohale, et: „Asja läbivaatamiskulud on ammendava loeteluna sätestatud TsMS §-s 52. Nimetatud paragrahvist ei tule, et poolte enda tarbeks kohtuistungi protokollidest koopiate tegemiseks kulutatu on käsitatav kohtukuluna, mida vastaspool peab hüvitama.“ Seega on Riigikohus asunud seisukohale, et menetluskulud, mida saab otsuse jõustumisel vastaspoolelt välja nõuda, peavad tulenema otse seadusest. Juhul kui seadus konkreetset kulu ei nimeta, tuleb jätta see teiselt poolelt välja mõistmata. Viidatud printsiip ei ole muutunud ka 01. jaanuaril 2006 jõustunud TsMS-is. TsMS § 143 sätestab asja läbivaatamiskulud ammendava loeteluna. Nimetatud kuludeks on: 1) tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud; 2) dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud; 3) vaatluse kulud, muu hulgas sellega seotud vajalikud kohtu sõidukulud; 4) menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise ning menetlusdokumentide väljastamise kulud; 5) väljaandes Ametlikud Teadaanded või ajalehes kutse või teate avaldamise kulud ning 6) tsiviilasja hinna määramise kulud. TsMS § 143 p-is 1 on peetud silmas kohtuistungil kasutatava suulise tõlgi kulusid ning kulud dokumentaalse tõendi (küsitav on asjaolu, kas Saksa kohtupraktika on üldse käsitletav dokumentaalse tõendina) tõlkimiseks eelnimetatud normi mõjualasse ei kuulu. Samuti ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses tegu dokumentaalse tõendi saamise kuluga, kuivõrd kohtupraktika oli saksakeelsena kostjal olemas juba varasemalt. Kostja ei ole oma avalduses viidanud ka mingile muule sättele, mille alusel avalduses märgitud tõlkekulu kuuluks väljamõistmisele. Seetõttu leiab hageja, et dokumentaalse tõendi tõlkimisele kulutatud summa tuleb jätta kohtukuluna hagejalt välja mõistmata. Asja läbivaatamiskulud on ammendava loeteluna sätestatud TsMS §-s 143. Viidatud säte ei hõlma endas dokumentaalse tõendi tõlkimise kulusid, mis ei ole seetõttu käsitletavad vastaspoole poolt hüvitamisele kuuluva menetluskuluna. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta summa 1 241,40 krooni hagejalt välja mõistmata. Käesolevas vastuses toodud põhjustel palub hageja kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja hagejalt väljamõistmiseks käesolevas vastuses toodud põhjustel ja mahus rahuldamata jätta. Hageja ei nõustu hüvitama kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses nimetatud tõlkekulu.

27.06.2008 on Harju Maakohtule esitatud AS S seisukohad seonduvalt AS-i F 06.03.2008 vastusega. AS S ei nõustu AS-i F 06.03.2008 vastusega. AS-i S arvates on AS-i F seisukoht, et käesoleva vaidluse puhul ei olevat põhjust kohaldada menetluskulude maksimaalset hüvitamise määra, ebaõige. Käesoleval juhul omab tähtsust, et Vabariigi Valitsus 15.12.2005 määrus nr 306 koosneb kolmest paragrahvist. Tulenevalt §-st 1 tõepoolest kuulub kuni 200000 krooni suuruse hinnaga hagi puhul hüvitamisele menetluskuludest kuni 50500 krooni. Sama määruse §-s 2 on aga sätestatud, et kohus võib asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem, poolel on olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest

2-06-15503 või menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära korrutamisel koefitsiendiga 1,3. AS-i S arvates on käesoleval juhul põhjendatud kõrgendatud piirmäära kohaldamine ning seda järgmistel põhjustel: 1) tegemist on mahuka vaidlusega. Nii esitas ASF20.06.2006 Harju Maakohtusse hagiavalduse, mis oli 13 lehekülge pikk ja millele oli lisatud 23 lisa. AS S vastas viimatinimetatud hagiavaldusele 21.08.2006. Ajendatuna AS-i S21.08.2006 vastusest, esitas ASF14.09.2006 oma täiendavad seisukohad 14 leheküljel. Seonduvalt AS-i F 14.09.2006 protsessidokumendiga, oli ka AS S sunnitud 13.11.2006 esitama oma täiendavad seisukohad 12 lehel ja mitu lisa. Seepeale esitas ASF08.01.2007 13-leheküljelise protsessidokumendi koos nelja lisaga. Vastamaks AS-i F 08.01.2007 protsessidokumendile, valmistas AS Sette kohtukõne kirjalikud seisukohad 15 leheküljel. Vaidlus jätkus Tallinna Ringkonnakohtus. Apellatsioonimenetluses esitas ASF apellatsioonkaebuse ning AS S vastuapellatsioonkaebuse. Mõlemale viimatinimetatud kaebusele esitasid menetlusosalised ka vastused. Samuti valmistas AS Sette põhjalikud kohtukõne kirjalikud seisukohad. Seega oli tsiviilasi nr. 2-06-15503 mahukas. ASF on esimeses kohtuastmes toimunud menetluse käigus esitanud kolm mahukat protsessidokumenti ning kokku 27 dokumentaalset tõendit. Samuti koostas AS S esimeses kohtuastmes kolm mahukat protsessidokumenti ning esitas mitmeid dokumentaalseid tõendeid. 2) tsiviilasi oli oma sisu poolest õiguslikult keerukas. Nimelt vaidlesid pooled selle üle, kas sõlmitud on kompromissileping või on tegemist võlatunnistusega ning juhul, kui tegemist peaks olema võlatunnistusega, siis millist liiki võlatunnistusega tegemist on. VÕS §-is 30 sisalduva võlatunnistuse regulatsiooni eeskujuks on olnud Saksa õigus. Viimatist väidet kinnitab VÕS-i kommenteeritud väljaande esimese köite leheküljel 111 toodud seisukoht, et VÕS §-i 30 väljatöötamisel on juhindutud BGB §-dest 780 ning 781. Kuna seonduvalt võlatunnistuse olemusega oli 2006. aastal Eesti õiguses veel mitmeid segaseid ja lahtiseid küsimusi, uuris AS SEB Eesti Ühispank, kuidas on võlatunnistuse-instituudiga seonduvat käsitletud Saksa õiguses. AS-i S poolt on esitatud kohtule nii väljavõtteid Saksa erialasest õiguskirjandusest kui ka kohtupraktikas ning AS-i S13.11.2006 protsessidokumendis on käsitletud mitmeid Saksa õiguses tunnustamist leidnud seisukohti. 3) tsiviilasi oli keerukas ja mahukas seetõttu, et tuli tuvastada, milliseid rahasid on AS-i F arveldusarvele laekunud ning sellelt arveldusarvelt üle kantud, tegemaks kindlaks, kas ASF on rikkunud AS-iga S sõlmitud laenulepingut. AS-i S13.11.2006 protsessidokumendi lisaks nr 2 on AS-i F kontoväljavõte 22 leheküljel. Ainuüksi sellise kontoväljavõtte läbi töötamine ning sellest järelduste tegemine on töömahukas ja aeganõudev. Lisaks AS-i F kontoväljavõtte analüüsimisele, tuli kontoväljavõtet võrrelda AS-i F 2005. aasta majandusaasta aruandega, mõistmaks paremini, mida erinevad AS-i F kontoväljavõttest nähtuvad kanded tähendavad. Eeltoodust lähtudes on AS-i S arvates käesoleval juhul õigustatud lähtumine Vabariigi Valitsus 15.12.205 määrusega nr 306 kinnitanud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade §-st 2 ning kõrgendatud piirmäära kasutamine sissenõutavate menetluskulude suuruse kindlaks määramisel. Kostjale jäävad arusaamatuks AS-i F vastuses esiletoodud arutlused selle kohta, et kuna menetlust Riigikohtus ei toimunud, siis võib 1/3 ulatuses AS-i F kanda jäävaid AS-i S menetluskulusid vähendada. Kostja leiab, et kohtumenetlus esimese astme kohtus on kõige töömahukam ja aeganõudvam. Just esimese astme kohtus kujundatakse välja õiguslikud positsioonid, esitatakse oma nõudmised ja väited ning nõudmisi ja väiteid kinnitavad tõendid. Teises kohtuastmes on uute asjaolude

2-06-15503 esiletoomine ning uute tõendite esitamine väga piiratud. Kõige vähem töömahukas on kindlasti kolmas kohtuaste.Seega on täiesti meelevaldne AS-i F seisukoht, nagu oleksid menetlused kõigis kohtuastmetes võrdselt kulukad. Kostja arvates on asjassepuutumatu ka AS-i F vastuses esiletoodu, et AS S olevat kasutanud liiga paljude erinevate advokaatide teenuseid. AS S on Advokaadibüroo Paul Varul klient. Advokaadibüroo Paul Varul advokaadid on, suurendamaks oma töö efektiivsust ning vähendamaks töö peale kuluvat aega, spetsialiseerunud. Käesoleval juhul on erinevad advokaadid oma spetsialiseerumisest lähtuvalt teinud koostööd AS-i S kohtuasja ajamisel. Seeläbi on säästetud aega. On ilmne, et kui AS-i S kohtuasjaga oleks tegelenud ainult üks vandeadvokaat, oleks tema töö aeg ja maksumus olnud veel suurem kui käesoleval juhul. Kostja arvates tingis tsiviilasja mahukuse suures osas ka AS-i F poolt mahukate protsessidokumentide koostamine, millele AS S pidi vastama. Juhul, kui ASF ei oleks niivõrd mahukaid ning mitmeid alternatiivseid seisukohtasid sisaldavaid protsessidokumente kohtule esitanud, oleksid ka AS-i S menetluskulud olnud väiksemad. Kostja märgib, et tingituna AS-st F , kes esitas kohtusse hagi, on AS S tsiviilasjas nr 2-06-15503 menetluskulusid kandnud. Seetõttu oleks äärmiselt ebaõiglane, kui AS-ist F tingitud AS-i S menetluskulud jääksid suures osas AS-i S enda kanda. Kostja ei nõustu F vastuses esiletoodud seisukohaga, nagu ei oleks tõlkekulud vaadeldavad menetluskuludena. Käesoleval juhul on AS S kandnud tõlkekulusid seonduvalt Saksa kohtupraktika ja erialakirjanduse tõlkimisega. AS S on koopiad saksakeelsetest materjalidest ning nende eestikeelsed tõlked esitanud kohtule oma õigusteoreetiliste väidete kinnitamiseks. Kostja on seisukohal, et viimatinimetatud tõlkekulud on vaadeldavad dokumentaalse tõendi saamise kuludena TsMS § 143 p 2 tähenduses. Eeltoodust lähtudes palub AS S kohaldada menetluskulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära ja nõuda AS-ilt F välja AS-i S kasuks menetluskulud 65650 krooni ulatuses. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse toimetab kohus viivitamata koos menetluskulude nimekirja ja tõenditega kätte vastaspoolele ja annab talle tähtaja vastuväidete esitamiseks. Tähtaja jooksul vastuväiteid või vastust saamata teeb kohus määruse üksnes avaldaja menetluskulude kohta. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse võib teha ka kohtunikuabi. Kohtunikuabi nõustub hageja väitega, et kostja esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses nimetatud tõlkekulu (summas 1241,40 krooni) ei kuulu menetluskulude hulka ja tuleb jätta kohtukuluna hagejalt välja mõistmata. AS Son kandnud tõlkekulusid seonduvalt Saksa kohtupraktika ja erialakirjanduse tõlkimisega ning tõlked esitanud kohtule oma õigusteoreetiliste väidete kinnitamiseks. Kostja ise on seisukohal, et tema tõlkekulud on vaadeldavad dokumentaalse tõendi saamise kuludena TsMS § 143 p 2 tähenduses. TsMS § 143 sätestab asja läbivaatamise kulud ammendava loeteluna. TsMS § 143 p 1 on peetud silmas kohtuistungil kasutatava tõlgi kulusid, mitte dokumendi tõlkekulusid. Kohtunikuabi nõustub hageja väitega, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses nimetatud

2-06-15503 tõlkekulu puhul ei ole tegu ka dokumentaalse tõendi saamise kuluga, kuivõrd kohtupraktika oli saksakeelsena kostjal olemas juba varasemalt. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtunikuabi nõustub hageja seisukohaga, et teiselt menetlusosaliselt ei saa nõuda lepingulise esindaja kulude hüvitamist üle kehtestatud piirmäära. Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005 määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad § 1 kohaselt on tsiviilasjalt hinnaga kuni 200 000 krooni võimalik sisse nõuda lepingulise esindaja kulu maksimaalselt 50 500 krooni. Kostja taotlusega, et antud juhul peaks kostja õigusabikulude hagejalt sissenõudmisel rakendama kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära ning mõistma välja 65650 krooni, kohtunikuabi ei saa nõustuda. Kohus võib asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem, poolel on olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest või menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära korrutamisel koefitsiendiga 1,3. Kostja põhjendab kõrgendatud piirmäära rakendamist vaidluse mahukusega, mille tõenduseks on tema sõnul esitatud avalduste suur lehekülgede arv ning lisadokumentide suur arv. Kohtuasja mahukust ei saa hinnata lehekülgede arvuga. Esitatud dokumendid sisaldavad endas hulgaliselt ka kordusi, mis küll suurendavad mahtu, kuid mille väljatöötamiseks ei kulu lisaaega. Asja keerukust ja mahukust on kostja põhjendanud ka sellega, et tuli tuvastada, milliseid rahasid on AS-i F arveldusarvele laekunud ning sellelt arveldusarvelt üle kantud, tegemaks kindlaks, kas ASF on rikkunud AS-iga S sõlmitud laenulepingut ning võrrelda ja analüüsida konto väljavõtet hageja majandusaasta aruandega. Kuna AS S on krediidiasutus, kelle igapäevane tegevus on seotud kontode haldamisega ja analüüsidega, ei saa seda tegevust pidada eriliseks või keerukaks. Antud tsiviilasjas toimus maakohtus ainult üks istung, seega ei toimunud ka tavalisest rohkem kohtuistungeid ega tehtud aeganõudvaid menetlustoiminguid. Kohtunikuabi ei nõustu kostja seisukohaga, et tegemist oli mahuka ja keeruka tsiviilasjaga, mis annaks põhjust rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära. Hageja on seisukohal, et lepingulise esindaja või nõustaja kulude väljamõistmine AS F summas 50 500 krooni ei ole vaidlusalusel juhul põhjendatud ega vajalik, kuna see on maksimaalne piirmäär, mis on arvestatud kokku kolme kohtuastme peale. Kostja ei vaidle vastu, et piirmäär on määratud kõigi kohtuastmete peale kokku. Küll aga ei nõustu kostja hageja seisukohaga, et kulude piirmäär jaguneb automaatselt kolmeks. Kostja arvates on kohtumenetlus esimese astme kohtus kõige töömahukam ja aeganõudvam. Kohtunikuabi nõustub kostja seisukohaga, et esimese astme kohtus kujundatakse välja õiguslikud positsioonid, esitatakse oma nõudmised ja väited ning nõudmisi ja väiteid kinnitavad tõendid. Kohtunikuabi, pidades kohtumenetlust esimese astme kohtus kõige töömahukamaks ja järgnevates kohtuastmetes alustpanevaks, peab põhjendatud ja vajalikuks hagejalt välja mõista kostja õigusabikulu 60% ulatuses Vabariigi Valitsuse määruses nr 306 200 000 kroonisele tsiviilasja hinnale vastavast piirmäärast 50500 krooni, s.o 30300 krooni.

2-06-15503 Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäärale lisandub seitse protsenti aastas. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

Sirje Biin kohtunikuabi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.