Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused 08.08.2005 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2005013447, mille kohaselt laenas AS SEB Eesti Ühispank hagejale selleaegse ärinimega OÜ Y 10 400 000 krooni. Laenu sihtotstarbeks oli Tartus Vitamiini 1 asuva ärihoone (Veeriku Selver) ehituse finantseerimine ja Tartus Näituse tn 33B ja 33C asuvate kinnistute omandamine laenusaaja poolt. 30.09.2005 sõlmisid pooled lisakokkuleppe, millega suurendati laenusummat 19 900 000 kroonini. 02.03.2006 teavitas kostja hagejat baasintressi tõusust, mille tulemusena loeti laenulepingu uueks intressimääraks 4,5 % aastas. 10.03.2006 saatis hageja kostjale kirja, milles avaldas, et soovib poolte vahel sõlmitud laenulepingu erakorraliselt üles öelda. Hageja tugines laenulepingu punktile 13.3.3, mis näeb ette, et juhul kui suurenenud baasintress ei ole laenusaajale vastuvõetav, on viimasel õigus mitte hiljem kui kaks kuud pärast baasintressi suurenemise teate kättesaamist leping erakorraliselt üles öelda. 13.03.2006 esitas kostja hagejale leppetrahvi nõude summas 199 000 krooni. Leppetrahvi määramise aluseks oli hagejapoolne väidetav laenulepingu p 12.1.3 rikkumine, mille kohaselt ei või laenusaaja ilma kostja eelneva kirjaliku nõusolekuta tagastada omanike ja kolmandate isikute laene ning maksta intresse, samuti mitte maksta omanikele dividende. Nimetatud kirjas tugines kostja hageja bilansile ja arvelduskonto väljavõtetele ning asus seisukohale, et kuna bilansis kajastatud lühiajaliste laenude summa on väiksem kui OÜ-le Y laenudena laekunud maksete summa, on tegemist laenulepingu p 12.1.3 rikkumisega, mis toob kaasa leppetrahvi maksmise kohustuse 1 % ulatuses tagastamata laenust. 14.03.2006 esitas hageja kostja 13.03.2006 trahvinõudele vastuse, milles palus tühistada kostja eelnimetatud otsuse leppetrahvi määramise kohta. Hageja selgitas, et OÜ Y ei ole võlausaldajatele laene tagastanud ega kostjaga sõlmitud laenulepingu tingimusi rikkunud. OÜ Y arveldusarvelt nähtuvad võlausaldajate poolt makstud laenusummad ning hageja 2005. a. majandusaasta aruandes kajastatud lühiajaliste laenude summad erinevad seetõttu, et hageja osanik ja juhatuse liige HH on võlausaldajana osaliselt loobunud oma nõudest OÜ Y vastu ning täitnud OÜ Y kohustusi kolmandate isikute ees. 15.03.2006 sõlmisid pooled laenulepingu lisakokkuleppe, millega leppisid kokku laenu ennetähtaegses tagastamises. Hageja tasus 16.03.2006 kostjale 199 000 krooni leppetrahvi. 06.04.2006 vastas laenuandja hageja 14.03.2006 kirjale, milles leidis, et kuna 15.03.2006 laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kokkuleppega on hageja tunnistanud leppetrahvi nõuet nii selle aluse kui ka summa osas, tuleb hageja taotlus leppetrahvi tühistamiseks jätta tähelepanuta. Hagiavalduse kohaselt ei ole hageja leppetrahviga tagatud laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Seetõttu puudus kostjal õiguslik alus leppetrahvi nõudmiseks ning kostja AS SEB Eesti Ühispank on hageja arvel alusetult rikastunud. Hagejal on soorituskondiktsioon ehk õigus kostjalt tagasi saada õigusliku aluseta makstud leppetrahv 199 000 krooni (VÕS § 1028 lg 1). Hageja ei ole leppetrahvi nõuet tunnistanud, vaid tasus leppetrahvi suurema varalise kahju ärahoidmiseks. Hageja oli tasunud ligikaudu 1 000 000 krooni broneerimistasu Tartus Jaama 74/76 asuva kinnistu ostmiseks ning kuna kostja keeldus laenu andmisest ega aktsepteerinud teisi finantseerijaid, ei jäänud hagejal broneerimistasu tagastamata jätmisest tuleneva kahju vältimiseks muud võimalust kui lõpetada laenuleping kostjaga ennetähtaegselt ja otsida uus koostööpartner. Samuti oli Tartus Vitamiini 1 asuva ärihoone ehituse lõpetamiseks vajalik laenu suurendamine ning

2(10)

ehitise tähtaegselt üleandmata jätmise korral oleks hageja pidanud juba sõlmitud rendilepingute alusel maksma rentnikele suuri leppetrahve (näiteks A-Selver AS-le 20 000 krooni iga viivitatud päeva eest). Lähtuvalt eeltoodust palus AS X esitatud hagis tuvastada kostja poolt määratud leppetrahvi õigusliku aluse puudumine ja kohustada kostjat tagastama AS-le X alusetult tasutud leppetrahv 199 000 krooni ning maksma seaduses (VÕS § 94, § 1035 lg 3 p 2) sätestatud suuruses intressi eelviidatud summa kasutamise eest perioodil 16.03.2006 kuni 04.06.2006. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et hageja viited võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) alusetu rikastumise sätetele (§ 1028) on asjakohatud. Vaidlusalune summa on makstud hageja poolt kostjale poolte vahel 15.03.2006 sõlmitud kirjaliku lepingu (laenulepingu lisakokkuleppe nr 3) p 2 alusel. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Tegemist on seega lepingust tulenevat kohustust puudutava vaidlusega, milles ei saa tugineda alusetu rikastumise sätetele. Kostja nõudis hagejalt 13.03.2006 kirjaga laenulepingust tuleneva leppetrahvi tasumist. Kostja järeldas laenulepingus ettenähtud kohustuste rikkumist hageja esitatud aruannete põhjal ja esitas nimetatud kirjas oma seisukohad koos põhjendustega. Kostjale esitatud andmetest järeldus, et hageja oli tagastanud kostjalt nõusolekut küsimata oma osanikelt võetud laene, mis oli vastuolus poolte vahel sõlmitud laenulepinguga ja andis aluse leppetrahvi nõudmiseks. Kostja arvates ei ole usaldusväärselt tõendatud hageja väide, et tema laenukohustuste vähenemine osanike ees on toimunud nõudest loobumise, mitte võla tasumise tulemusel. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks osanik vastusooritust saamata loobuma oma nõudest osaühingu vastu. Seda eriti olukorras, kus osanikke on rohkem kui üks ja osaniku vara väheneb nõudest loobumise tagajärjel rohkem kui kasvab tema osa väärtus. OÜ Y ja osaniku HH vahel 09.01.2006 sõlmitud võlasuhte lõpetamise kokkulepe ei ole tõendina usaldusväärne ja sellega ei ole lükatud ümber asjaolude esinemine, mis olid aluseks leppetrahvi nõude esitamisele kostja poolt 13.03.2006. 15.03.2006 kohtusid hageja ja kostja esindajad, kus hageja algatusel sõlmiti leping kostja kasuks seatud hüpoteekide võõrandamiseks AS-le Hansapank. Samas sõlmisid hageja ja kostja ka laenulepingu lisakokkuleppe nr 3, mille punkti 2 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale vaidlusaluse summa (199 000 krooni). Laenulepingu lisakokkuleppe nr 3 sõlmimisel ei esitanud hageja esindaja mingisuguseid vastuväiteid kostja 13.03.2006 kirjalikule nõudele leppetrahvi tasumiseks. Alles 16.03.2006, s. o päev pärast lepingu sõlmimist leppetrahvi tasumise kohta, sai kostja kätte hageja kirjaliku vastuse 13.03.2006 kirjale. Seega ei olnud kostjale laenulepingu lisakokkuleppe nr 3 sõlmimisel teada, et hagejal on leppetrahvi tasumise nõude kohta vastuväiteid. Leppetrahvi nõudele vastuväidete esitamine tagantjärele on pahauskne. Kostja hinnangul andis hageja 15.03.2006 laenulepingu lisakokkuleppe sõlmimisel VÕS § 30 tähenduses konstitutiivse võlatunnistuse leppetrahvi tasumise kohta eesmärgiga luua selgus pooltevahelises õigussuhtes. Õigusteooriast ja Saksamaa Liitvabariigi Ülemkohtu (Bundesgerichtshof) praktikast tuleneb, et sellisel viisil antud võlatunnistuse täitmist ei ole võimalik alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Hageja on püüdnud seostada leppetrahvi tasumise nõuet kostja sooviga takistada poolte vahel sõlmitud laenulepingu lõpetamist. Sellised süüdistused on alusetud. Hagejal oli õigus laenuleping ühepoolselt lõpetada ja kostja ei olekski saanud seda takistada. Leppetrahvi

3(10)

nõudmise õigus tulenes poolte vahel sõlmitud lepingust ja kostja esitas hagejale täpsed selgitused selle nõude aluste kohta. Vajadus nõude esitamiseks 13.03.2006 oli seotud laenulepingu lõpetamise taotlusega vaid seeläbi, et kostja soovis leppida kokku laenulepinguga seotud kohustuste täitmises enne laenulepingu lõpetamist, mis hageja poolt oli kavandatud toimuma 15.03.2006. Kostja nõudis leppetrahvi tasumist viis korda väiksemas ulatuses, kui poolte vahel sõlmitud laenuleping seda oleks võimaldanud (hagiavalduse lisaks nr 2 oleva laenulepingu p 13.6). Nimetatu lükkab iseenesest ümber hageja meelevaldsed väited, nagu oleks leppetrahvi nõudmisega püütud hagejat takistada teiselt isikult laenu võtmisel või karistada teda selle eest. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 02.02.2007 otsusega hagi rahuldamata. Kohus otsustas jätta menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on rikkunud poolte vahel sõlmitud laenulepingut ning kas hagejale kostja poolt määratud leppetrahvil on seaduslik alus. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt 01.09.2005 HH-ga sõlmitud laenulepingut, 26.09.2005 LL-ga sõlmitud krediidilepingut, OÜ-ga G ja VV-ga [peab olema VV-ga] sõlmitud lepinguid saab tõlgendada poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 12.1.3 rikkumisena. Kohus leidis, et asja lahendamisel on esmajoones oluline anda õiguslik hinnang poolte vahel 15.03.2006 sõlmitud lepingule. 08.08.2005 sõlmisid pooled laenulepingu ning 10.03.2006 tegi hageja kostjale avalduse, milles palus laenuleping lõpetada erakorralise ülesütlemisega. 13.03.2006 esitas kostja hagejale leppetrahvi nõude lepingu p 12.1.3 rikkumise eest 199 000 krooni suuruses summas, mis on 1 % tagastamata laenult. Hageja esitas vastuse trahvinõudele 14.03.2006, mis jõudis tunnistaja TT sõnul ja kohtule esitatud kostja ärakirja (tl 67) järgi panka 16.03.2006. 15.03.2006 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu lisa nr 3, milles leppisid kokku, et hageja tasub kostjale leppetrahvi 199 000 krooni vastavalt 13.03.2006 trahvinõudele. Tunnistaja TT sõnul sõlmiti lepingu lisa notari kontoris koos notariaalsete lepingutega hüpoteegi loovutamise kohta. TsÜS § 69 lg 1 järgi loetakse kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisest ning sama paragrahvi lg 2 järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus asus seisukohale, et hageja oli teadlik kostja poolt esitatud leppetrahvi nõudest. Hageja ei ole seda asjaolu kohtumenetluse käigus vaidlustanud ning seda tõendab ka asjaolu, et hageja vastas kostja 13.03.2006 dateeritud nõudele 14.03.2006. Seega tegi hageja tahteavalduse, millega ta ei nõustunud kostja nõudega. 15.03.2006 allkirjastas hageja laenulepingu lisa nr 3 , millega tegi uue tahteavalduse, milles nõustus kostja nõudega. Üksteisele vastuoluliste tahteavalduste tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS §-s 72 sätestatust. Hageja tahteavalduse leppetrahviga mittenõustumise kohta sai kostja kätte hiljem kui hageja tahteavalduse leppetrahviga nõustumise kohta. TsÜS § 72 järgi tuleb lugeda, et hageja ei teinud leppetrahviga mittenõustumise tahteavaldust, sest vastupidist tahteavaldust ehk leppetrahviga nõustumist võib tõlgendada kui tahteavalduse tagasivõtmist. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas käitumine, kus üks võlasuhte pool esitab väikese ajavahega üksteisele vastukäivaid seisukohti. Kohus pidas vajalikuks märkida, et juhul, kui

4(10)

tahteavaldus ei vasta isiku tegelikule tahtele, saab seda tühistada, mida hageja käesolevas hagis nõudnud ei ole. Hageja on põhjendanud leppetrahviga nõustumist sellega, et leppetrahviga mittenõustumisel oleks rentnike poolt esitatavad leppetrahvi nõuded tekitanud temale oluliselt suurema rahalise kahju kui kostja poolt nõutud leppetrahv. Hageja väidete kohaselt oleks leppetrahvi vaidlustamine toonud kaasa olukorra, kus hageja ei oleks pankadelt saanud täiendavaid rahalisi vahendeid ehitustegevuse lõpetamiseks ning see omakorda oleks toonud kaasa hageja kohustused juba sõlmitud rendilepingute osas. Seega leidis hageja, et tema äritegevuse huvides on mitte vaielda vastu leppetrahvile, et hoida sellega ära tulevikus kolmandate isikute poolt esitatavad nõuded. Maakohtu hinnangul tuleb 15.03.2006 laenulepingu lisa käsitleda kui võlatunnistust VÕS § 30 lg 1 järgi. Hageja, hoolimata sellest, et ta arvas, et leppetrahvi nõue on alusetu, nõustus 199 000 krooni tasumisega. Seega võttis hageja endale rahalise kohustuse, mida enne ei olnud olemas. Võlatunnistusest tulenev kohustus on samuti kohustus, mida tuleb täita vastavalt VÕS § 76 lg-le 1. Kuivõrd 15.03.2006 laenulepingu lisaga võttis hageja endale iseseisva kohustuse leppetrahvi 199 000 krooni tasumiseks, siis puudub vajadus hinnata väidetavat laenulepingu rikkumist, mis oli leppetrahvi määramise aluseks. AS X apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 02.02.2007 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata AS X nõue AS SEB Eesti Ühispank vastu alusetult saadud leppetrahvi 199 000 krooni hüvitamiseks, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud leppetrahv 199 000 krooni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning kohustada kostjat hüvitama AS-le X tsiviilasjaga seoses kantud vajalikud kohtuvälised menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus vääralt tõlgendanud AS X tahet leppetrahvi maksmisel ja kostjaga 15.03.2006 laenulepingu lisakokkuleppe nr 3 sõlmimisel. Apellandi väitel on hageja andnud 15.03.2006 laenulepingu lisakokkuleppe nr 3 sõlmimisel deklaratiivse võlatunnistuse, millega tunnistatakse laenulepingust tuleneva leppetrahvi maksmise kohustuse olemasolu. Deklaratiivne võlatunnistus on aktsessoorne ehk jääb seotuks tehinguga, millest tulenevat kohustust tunnistatakse, ja võlgnik ei kaota vastuväiteid, mida ta saaks esitada võlatunnistuse aluseks oleva tehingu suhtes. Võlatunnistus oli vormistatud laenulepingu lisana ja leppetrahv on olemuslikult kõrvalkohustus laenu tagamiseks. Poolte 15.03.2006 kokkulepe ei sisaldanud sõnaselget tahteavaldust luua uus, iseseisev kohustus. Seetõttu oleks maakohus pidanud hindama hageja väiteid ja tõendeid seoses pooltevahelise 08.08.2005 laenulepingu täitmisega ning kontrollima (lepingulise) vastutuse aluste olemasolu. AS X väitis, et ta ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ja kostjal puudus õiguslik alus leppetrahvi nõudmiseks. Samuti väitis hageja, et AS X tahe oli leppetrahvi tasumisel suunatud suurema kahju ärahoidmisele ning põhjendas ja esitas tõendid kahju kohta, mis oleks võinud tekkida, kui kostjaga sõlmitud laenulepingut ei oleks õnnestunud lõpetada ja laenu teise laenuandja juures refinantseerida. Maakohus on jätnud sellekohased tõendid üldse hindamata ja hageja vastavad väited analüüsimata. Kaevatav kohtuotsus on olulises osas motiveerimata ning sellest ei nähtu, milliste tõendite alusel asus kohus seisukohale, et hageja nõue leppetrahvi tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht, et

5(10)

laenulepingu lisakokkulepet nr 3 tuleb tõlgendada konstitutiivse võlatunnistusena, on väär ning faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata. Tõendite hindamata jätmise ning otsuse piisaval määral põhjendamata jätmisega rikkus Harju Maakohus TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Apellant leiab, et kohus on otsuse tegemisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse norme ebaõigesti tõlgendanud ja sisustanud. Kohus oleks pidanud hindama 15.03.2006 võlatunnistuse tehingu tegemise asjaolusid, mille hageja esile tõi (VÕS § 29 lg 5). Hageja vaidles algusest peale leppetrahvile vastu. Tehingu tühistamata jätmine ei välista hageja õigust esitada alusetu rikastumise nõuet kostja vastu. Teiseks ei ole Eesti seadusandja inkorporeerinud Eesti õigusesse Saksa õigusteoorias valitsevat seisukohta, et alusetu rikastumise nõuet ei saa esitada, kui võlgnik võis soorituse tegemisel aimata, et sooritusel puudub õiguslik alus. Hageja nõue tugineb asjaolul, et kostja sai hagejalt leppetrahvina summa, mille saamiseks puudus tal õiguslik alus. Vastuväidete esitamine hageja poolt enne või pärast soorituse tegemist ei oma tähtsust, kui kohustust ei olnud selle täitmise ajal olemas. Hageja jääb esimese astme kohtumenetluses esitatud väite juurde, et ta ei ole rikkunud ühtegi kostjaga 08.08.2005 sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust. Hageja tugineb jätkuvalt selle kinnituseks esitatud tõenditele. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole AS X tagastanud laene HH-le, LL-le, VV-le, OÜ-le G ega P OÜ-le. AS X osanik HH andis hagejale 01.09.2005 laenu 755 000 krooni ja 09.01.2006 vaidlusalune võlasuhe lõpetati seoses HH loobumisega kõigist nõuetest hageja vastu vastavalt VÕS § 207 lg-le 1. 23.09.2005 kandis hageja HH kontole avansina 400 000 krooni suuruse summa ärikuludeks. 12.08.2005 omandas hageja P OÜ-lt nõude SS vastu ja maksis nõude eest 300 600 krooni. Nõude loovutamist ei saa käsitleda kolmandale isikule laenu tasumisena pooltevahelise laenulepingu p 12.1.3 mõttes. LL-ga oli hagejal sõlmitud krediidileping, mille kohaselt hageja pidi tagastama 250 000 krooni laenu ja 50 000 krooni intressi LL-le 27.01.2006. Kuna tegelikult tasus AS X LL-le võla 28.03.2006 ehk pärast AS-ga SEB Eesti Ühispank sõlmitud laenulepingu lõppemist, ei saa seda käsitleda laenulepingu p 12.1.3 rikkumisena. Kostja on tõlgendanud pooltevahelise laenulepingu p 12.1.3 meelevaldselt ja vastuolus poolte tegeliku tahtega. Samuti on kostja muutnud oma positsiooni kohtumenetluse ajal ja asunud tõlgendama lepingu p 12.1.3 selliselt, et hagejal oli laenulepingu kehtivuse ajal keelatud võtta võlaõiguslikke kohustusi, mille alusel võib tal tekkida vajadus tagastada kolmandatele isikutele laene või maksta dividende. Eeltoodu ei ole õige, sest tegelikult leppisid pooled kokku, et hageja ei tohi tagastada laene ilma kostja (laenuandja) kirjaliku nõusolekuta. Samuti on paljasõnalised ja tehislikult genereeritud kostja väited, et hageja on kasutanud kostjalt saadud laenu selle sihtotstarbe vastaselt ja rikkunud laenu omafinantseerimise kohustust. Hageja märgib täiendavalt, et leppetrahvi nõude esitamisel kostja nendele asjaoludele ei tuginenud. AS X maksis 02.09.2005 SS-le avanssi majanduskuludeks, mitte ei andnud lühiajalist laenu. Avansi andmise eesmärgiks oli SS poolt maksete tasumine töövõtjatele Vitamiini 1 ärihoone ehitamisel. Seoses sellega, et vastav alltöövõtja ei olnud nõus tööd tegema, tagastas SS vaidlusaluse summa hageja arvele. Täielikult väär ja lepingu mõttega vastuolus on kostja väide, et HH võttis hageja arvelt raha, et maksta raha pooltevahelise laenulepingu omafinantseeringuks hageja arveldusarvele. Kostja on valikuliselt analüüsinud väikest osa AS X pangakontol kajastuvatest tehingutest ning

6(10)

omistanud vaidlusalustele pangaülekannetele tähenduse, mida neil tegelikkuses pole. Seetõttu oleks tulnud kostja väited asja lahendamisel kõrvale jätta. Hageja on tõendanud, et ta ei ole 08.08.2005 laenulepingut rikkunud ja leppetrahvi nõudmiseks puudus alus. Maakohus on pidanud hageja nõuet põhjendamatuks, kuid vastav motivatsioon puudub kaevatavas kohtuotsuses täielikult. Apellant leiab, et hagis esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuleks hagi rahuldada. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et Harju Maakohus on hageja tahte 15.03.2006 laenulepingu lisakokkuleppe nr 3 sõlmimisel õigesti tuvastanud ning TsÜS § 69 lg 1, 2 ja § 72 õigesti kohaldanud. AS SEB Eesti Ühispank vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja AS SEB Eesti Ühispank palub vastuapellatsioonkaebuses muuta Harju Maakohtu 02.02.2007 otsuse põhjendusi selles osas, et 15.03.2006 laenulepingu lisakokkulepe nr 3 on kompromissilepinguks. Muus osas palub vastuapellatsioonkaebuse esitaja jätta Harju Maakohtu 02.02.2007 otsuse muutmata ja jätta kõik menetluskulud vastaspoole kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kostja kaevatava kohtuotsuse järeldusega, et poolte vahel 15.03.2006 sõlmitud laenulepingu lisakokkulepe nr 3 on vaadeldav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 järgi. Vastuapellatsioonkaebuse esitaja arvates on 15.03.2006 kokkulepe kompromissileping VÕS § 578 lg 1 tähenduses. VÕS § 578 lg 1 kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. 15.03.2006 kokkuleppe sõlmimisel olid kõik eelnimetatud tingimused täidetud. Poolte vahel oli vaidlus 08.08.2005 sõlmitud laenulepingu tõlgendamise üle, see on selle üle, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt laenulepingu p-de 12.1.3 ja 13.6 alusel leppetrahvi. Vaieldavuse kõrvaldamiseks tegid mõlemad pooled järeleandmisi, mille kohta sõlmisid 15.03.2006 laenulepingu lisakokkuleppe nr 3. Kostjapoolne järeleandmine seisnes selles, et ta nõustus lõpetama laenulepingu 15.03.2006 ja piirdus 199 000 krooni leppetrahvi nõudmisega (laenulepingust tulenevalt oli laenuandjal õigus nõuda 5 korda suuremat leppetrahvi). Hagejapoolne järeleandmine seisnes 199 000 krooni leppetrahvi tasumisega nõustumises. Apellant leiab, et lisaks Harju Maakohtu 02.02.2007 kohtuotsuses tuvastatule on hageja kaotanud leppetrahvi tagasinõudmise õiguse ka VÕS § 578 lg-st 2 tulenevalt, mille kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja tasus 199 000 krooni kostjale kompromissilepingu alusel ja seetõttu ei ole tegemist alusetu rikastumisega. Maakohus rikkus kaevatava otsuse tegemisel TsMS § 436 lg 1 seeläbi, et ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja seisukohaga 15.03.2006 kokkuleppe kvalifitseerimise kohta kompromissilepinguks. Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole esimese astme kohtumenetluses tingimusteta väitnud, et pooled sõlmisid 15.03.2006 laenulepingu lisakokkuleppena kompromissilepingu. Kostja leidis, et lisakokkulepe on alternatiivselt käsitletav kas konstitutiivse võlatunnistuse või kompromissilepinguna. Vastuses apellatsioonkaebusele tugines kostja seisukohale, et

7(10)

tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Seega ei ole Harju Maakohus menetlusnorme rikkunud ja on kooskõlas kostja AS SEB Eesti Ühispank seisukohtadega jõudnud järeldusele, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu lisakokkulepe nr 3 on vaadeldav konstitutiivse võlatunnistusena. Eranditult väidetavale kompromissilepingule tuginemine on uus asjaolu ja selle esitamist vastuapellatsioonkaebuses ei ole kostja vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 põhjendanud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid otsuse põhjendav osa kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus 15.03.2006 kokkuleppe tõlgendamise osas, mis puudutab leppetrahvi tasumise kohustust. Nimetatud kokkulepe on sõnastatud laenulepingu nr 2005013447 lisakokkuleppena nr 3 ning selle punktis 2 kohustus hageja laenusaajana tasuma pangale leppetrahvi 199 000 krooni vastavalt 13.03.2006 trahvinõudele nr K9-10.6.5-1/13761/ t. lk. 29/. Maakohus asus seisukohale, et antud kokkulepe leppetrahvi osas on käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 järgi. Antud võlatunnistuses võttis hageja endale kohustuse, mida enne ei olnud olemas. Seega on kohus hageja poolt kohustuse võtmist käsitlenud konstitutiivse/ abstraktse / võlatunnistusena. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, st. kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Apellant leiab, et kohtu seisukoht on ekslik ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluses kokkuleppes olevat leppetrahvi tasumise kohustust tuleb käsitleda võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes. VÕS § 30 lg 1 järgi võlatunnistuseks on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Antud seaduse sättest tuleneb, et esimesel juhul on tegemist konstitutiivse/abstraktse/ võlatunnistusega ja teisel juhul on tegemist deklaratiivse / aktsessoorse/ võlatunnistusega. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et 15.03.2006 olevat kokkulepet punkti 2 osas tuleb käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena, mille eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine, mitte aga uue kohustuse loomine. Leppetrahvi osas on tegemist kõrvalkohustusega, mille maksmise tingimused olid kokku lepitud laenulepingus. Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 asus seisukohale, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlgnik loobub võimalikest vastuväidetest võlale ning sellega lihtsustub ka võla sissenõudmine. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Vastuväidete korral peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või on see lõppenud. Laenulepingu nr 2005013447 punktis 13.6 leppisid pooled kokku leppetrahvi kohaldamises lepingu tingimuste rikkumise korral, so kuni 5 % kohustuse rikkumise hetkel tasumata laenust. 13.03.2006 esitas kostja hagejale trahvi nõude lepingu punkti 12.1.3 rikkumise eest, nõudes leppetrahvi 1% tagastamata laenust, so 199 000 krooni/ t. lk. 25/.

8(10)

Võlatunnistuses hageja tunnistas leppetrahvi laenulepingus kokkulepitu.

suurust, mille

õiguslikuks aluseks oli

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja esitas vastuolulisi tahteavaldusi leppetrahviga mittenõustumise osas. Saates välja leppetrahviga mittenõustumise avalduse 14.03.2006, kirjutas ta 15.03.2006 alla võlatunnistusele leppetrahvi osas ning ka täitis võlakohustuse. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja käitumisest ilmneb leppetrahviga mittenõustumise tahteavalduse tagasivõtmine. Seega ei oma õiguslikku tähendust see asjaolu, et kostja sai kätte 14.03.2006 leppetrahviga mittenõustumise avalduse 16.03.2006. Apellandi väidetel leppetrahvi nõudeks puudus alus. Deklaratiivse võlatunnistuse korral on võlgniku kohustuseks tõendada aluse puudumist leppetrahvi kohaldamiseks. Kolleegium leiab, et selliseid usaldusväärseid tõendeid hageja esitanud ei ole. Pooltevahelise laenulepingu punkti 12.1.3. kohaselt ilma panga kirjaliku nõusolekuta ei võinud laenusaaja tagastada omanike ja kolmandate isikute laene ning maksta intresse ning omanikele dividende. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja tegelikult rikkus lepingu punkti 12.1.3, mis oli leppetrahvi kohaldamise aluseks, või mitte. Apellandi väidetel ta ei ole rikkunud laenulepingu punkti 12.1.3. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kostja väidetel ei võinud hageja tagastada omanikele ja kolmandate isikutele ka varasemaid laene, st kui laen oli võetud enne pangaga lepingu sõlmimist. Hageja selle seisukohaga ei nõustunud. Kolleegium leiab, et kostja poolt toodud väide ei oma tähendust, kuivõrd leidis tõendamist see asjaolu, et hageja andis laenuks rahasummasid ka pärast pangaga laenulepingu sõlmimist. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks võtta seisukoht hageja väidete osas, et faktiliselt ei ole ta laenulepingu tingimusi rikkunud. Antud puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Pooltevaheline laenuleping sõlmiti 08.08.2005. Toimikus olevatest tõenditest ilmneb, et pärast lepingu sõlmimist hageja andis laenu omanikule HH-le 23.09.2005 400 000 krooni/ t.lk. 238/. Ülekande selgituses on toodud laen/ 2 päeva/. Kolleegium nõustub AS SEB Eesti Ühispank vastuväidetega, et hageja väited HH-le avansi andmisest äriühingu huvidest lähtudes ei ole tõendamist leidnud. Ka on tõendatud P OÜ-le 300 000 krooni ülekandmine laenuvõla tagastuse ja intressidena/ t.lk.113/. Asjaolu, et apellant omandas väidetavalt P OÜ nõude SS vastu ning viimase eest tasus võla, ei anna alust lugeda panga nõuet alusetuks. Faktiliselt hageja teostas rahalisi väljamakseid kolmanda isiku laenu tagastamise osas ilma panga nõusolekuta. Seega oli pangal alus pidada laenu andmist ilma tema nõusolekuta lepingu punkti 12.1.3 rikkumiseks. Arvestades eeltoodut, puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. AS SEB Ühispank on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist põhjenduste osas ning leiab, et 15.03.2006 kokkulepe on käsitletav kompromissilepinguna.

9(10)

Kolleegium ei nõustu AS X vastuväidetega, et vastuapellatsioonkaebuses olev väide kompromissilepingu olemasolu kohta on uus asjaolu, millele ei ole kostja esimese astme kohtus tuginenud. 12.01.2007 kohtuistungi protokollist ilmneb, et kostja on kokkulepet käsitlenud ka kompromissina/ t.lk. 223/. Kolleegium vastuapellatsioonkaebuses olevate väidetega kompromissilepingu olemasolu osas ei nõustu. 15.03.2006 sõlmisid pooled laenulepingu lisakokkuleppe nr 3, milles muutsid lepingu punkti 6 ning antud kokkuleppe punktis 2 kohustus laenusaaja maksma panga poolt nõutud leppetrahvi summas 199 000krooni. Laenulepingu punkti 13.6 kohaselt lepingu tingimuste rikkumise korral võis pank kohaldada laenusaaja osas leppetrahvi kuni 5 % kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Trahvinõudes taotles pank hagejalt leppetrahvi 1% ulatuses, milline suurus sisaldus ka lisakokkulepe punktis 2. VÕS § 578 lg 1 järgi kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Toimikust ei ilmne, et kostja oleks teinud mingit järeleandmist leppetrahvi osas. Mingit leppetrahvi vähendamist ei toimunud. Seega ei saa rääkida ka kompromissist antud nõude osas. Kohtukulude jaotamine Kolleegium leiab, et kuivõrd apellatsioonkaebus hagi rahuldamise taotluses ning vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta poolte endi kanda. Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.