2-07-31218/8 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

maksekorraldus nr 269, selgitusega „tsiviilasi nr 2-07-31218, eksperditasu“. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (19. detsember 2008.a). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud 27.08.2007 esitas N K (edaspidi hageja) hagi FOÜ (edaspidi kostja) vastu 7 900 krooni tagastamiseks ja kahju 708 krooni hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 05.11.2006 kostjale kuuluvast kauplusest naiste mantli hinnaga 7 900 krooni. Koos kaubaga sai hageja võõrkeelse bukleti. Hageja kandis mantlit mõned päevad, kui märkas, et mantel on andnud värvi ja muutnud autoistmed punakaks. 19.11.2006 esitas hageja suulise pretensiooni kostja kaupluses töötavale klienditeenindajale. Hageja helistas 20.11.2006 kostja seaduslikule esindajale ja selgitas olukorda. Siis tõi hageja 21.11.2006 kostjale kauplusesse mantli ja tegi avalduse, et ta soovib mantli tagastada ja saada selle eest makstud raha tagasi või mantli ümber vahetada. Kostja oli nõus mantli ümbervahetamsiega, kui hageja tagastab talle mantli ostmisel saadud kliendikaardi. Kuna kliendikaarti polnud, siis pretensioon jäi rahuldamata. 2007.a jaanuaris tagastati mantel hagejale ekspertiisiaktiga. Selle alusel keeldus kostja raha tagastamisest ja mantli ümbervahetamisest. Hageja on seisukohal, et mantel ei vasta müügilepingu tingimustele ega kvaliteedile. Lepingust taganemine on tehtud 16 päeva pärast müügilepingu sõlmimist. Hageja leiab, et mantel ei sobi otstarbeks, milleks hageja seda vajab ja mida kostja müügilepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma. Mantli kvaliteet ei vasta seda liiki asjadele tavaliselt omasele kvaliteedile. Mantliga oli kaasas buklett, milles soovitatakse vältida kokkupuudet heleda materjali ja heleda nahaga, kuna see jätab ebemeid. Autoistmeks on hall kangas ning mantel on sellele jätnud ebemeid ning värvinud istme punakaks. Hageja ei julge mantlit enam kanda. Kui hageja oleks sellest teadlik olnud ei oleks hageja seda mantlit ostnud. Hageja ei ole mantlit valesti hooldanud ega kandnud. Hageja käib jalgsi oma maja või kontori uksest autoni u 20 m, samuti kannab seda kauplustes. On selgunud, et kostjalt ostetud mantel selleks otstarbeks ei sobi. Hagejat sellest müügilepingu sõlmimisel ei teavitatud. Hageja viitab lepingust taganemisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 2 p 2, § 116 lg 1, § 223 lg 1.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Vaidlustamata asjaolude kohaselt: 1) hageja ostis kostja kauplusest 05.11.2006 mantli hinnaga 7 900 krooni; 2) 19.11.2006 esitas ta suulise pretensiooni kaupluses töötavale klienditeenindajale; 3) hageja suhtles 20.11.2006 kostja seadusliku esindajaga, 21.11.2006 tõi mantli kauplusesse tagasi ning kostja saatis selle ekspertiisi (t lk 4); 4) 2007.a jaanuaris teatati hagejat ekspertiisi tulemustest ning kostja keeldus raha tagastamisest ja mantli ümbervahetamisest. Poolte vahel on sõlmitud müügileping. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hageja leiab, et on lepingust taganenud. Taganemise alustena on hageja välja toonud asjaolu, et mantel ei vasta lepingutingimustele ning otstarbele, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2). Kuna kostja keeldus õigustamatult asja parandamast või asendamast, saab lugeda seda VÕS § 223 lg 1 oluliseks lepingurikkumiseks. Kuna hageja on lepingust taganenud, palub ta välja mõista lepingu alusel tasutud mantli hinna 7 900 krooni. VÕS § 188 lg 1 tulenevalt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja leiab, et taganemise formaalsed ning materiaalsed eeldused on täitmata. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et esitatud asjaoludel saab järeldada lepingu lõppemist hagejapoolse lepingust taganemise tõttu. Järelduslik lepingust taganemine on võimalik tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3, mille kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Sellisele seisukohale on kohus jõudnud järgmisi asjaolusid hinnates: 21.11.2006 viis hageja mantli kauplusesse tagasi; pärast mantli ekspertiisi esitas ta koheselt 02.01.2007 tarbijakaebuste komisjonile avalduse, milles soovib mantli eest tasutud raha tagastamist (t lk 35-40, 49-50). Sellest tulenevalt pidi kostja olema teadlik, et hagejal on tahe leping lõpetada. Järgnevalt kontrollib kohus, kas taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 116 lg 1 tulenevalt võib lepingpool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 2 p 2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Käesolevas asjas on kostja ise välja toonud asjaolu, et müüja on tegutsenud edukalt 11-aastat ning kostja poolt müüdavad tooted on kõrge kvaliteediga (t lk 32). Seega võis hageja mantlit ostes tugineda kaupluse klienditeenindaja erialastele teadmistele ning kaupluse mainele. Hageja ei saanud eeldada, et ostes kalli mantli, võib mantel punakat värvi anda ja sellega talle ebameeldivusi tekitada. Puudub vaidlus, et mantli kandmisel kontaktis tekstiil- ja nahkpindadega võivad viimastele külge jääda peenkiud/karvad, mis on ohutud ning eemaldatavad, kuid esteetiliselt soovimatud. Hageja oli sellisest asjaolus teadlik ning selline informatsioon oli esitatud talle ka koos tootega (t lk 5, 7-10).

Asjatundja poolt antud arvamuse, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina, kohaselt kuuluvad mantlil tuvastatud defektid mitteoluliste ja loomulike ekspluatatsiooni defektide liiki, mis tekivad kandmisel ning tootmise päritoluga defekte pole tuvastatud (t lk 15-16). Kohtu poolt määratud eksperdi arvamuse kohaselt tootel esinevat viga, värvida heledamaid tekstiilpindu hõõrdumisel, tuleb lugeda tootmisveaks, mida põhjustab kattevärvi retseptuuri rikkumine ja mitteküllaldane ühinemine nahaga (t lk 93). Kohus leiab, et eksperdiarvamus vastab seaduses sätestatud nõuetele ning seda tuleb tõendina arvestada. Eksperdiarvamuses on ekspert märkinud, et ta on konsulteerinud karusnaha tootmise tehnoloogi I T ja kasutanud kirjandust (t lk 93). Tulenevalt TsMS § 302 lg 3 võib ekspert kasutada teise isiku abi ning peab avaldama kohtule selle isiku nime ja abi ulatuse, kui tegemist ei ole ebaolulise abistamisega. Nii kohtu poolt määratud eksperdi kui ka istungil üle kuulatud asjatundja J R arvamus langeb kokku selles osas, et kui mantel on niiske, annab ta värvi (t lk 93, 113). Eksperdiarvamuse kohaselt mantli mõlemad pooled niiskelt hõõrumisel tekstiilpinnaga annavad värvi, mis seismisel muutub nähtavamaks, ehk tumedamaks (t lk 93). Hageja märgib oma hagiavalduses, et mantel ei ole eriti märjaks saanud (t lk 2). Seega võib järeldada, et mantel andis värvi seetõttu, et ta sai siiski niiskust. Sellest tulenevalt peab kohus võtma seisukoha, kas hagejat oleks pidanud sellisest asjaolust teavitama. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud teadma, et mantel ei tohi niiskust saada, kuna selline märge oli ka kvaliteedi garantiitalongil (t lk 33). Nimetatud talongil on kirjas, et rõivaeset ei tohi kanda tugeva vihma ja märja lume korral, mis raskendab tema puhastatavust. Esiteks ei ole nimetatud talongil kirjas, et mantel võib märjaks saamisel punakat värvi anda. Teiseks ei ole kostja tõendanud, et hageja sellise kvaliteedi garantiitalongi mantli ostmisel ka kaasa sai. Kvaliteedi garantiitalongi esitas kohtule kostja. Tunnistaja T O ütluste kohaselt ta ei vaadanud, kas kvaliteedi garantiitalong oli kasutusjuhendi sees ning ta müüs mantli koos sellega, mis taskus oli. Samuti ei rääkinud mantli müünud klienditeenindaja hagejaga mantli omadustest ega eripäradest ning klienditeenindajale ei olnud teada, et sellised mantlid võivad määrida heledaid esemeid (t lk 64). Kohus on seisukohal, et asjaolu, et mantel võib märjaks saades värvi anda, on oluline informatsioon, millest oleks pidanud hagejat mantli ostmisel teavitama. Kostja kaupluste klienditeenindajad peavad olema vastavalt koolitatud ning asjaolu, et klienditeenindaja müüs mantli oma esimestel tööpäevadel ei võta müüjalt ära teavitamise kohustust. Hageja ei pidanud teadma, et mantliga ei tohi autosse istuda, kuna see ei ole mõistlikult eeldatav. Mantel on õueriie ning seda kantakse õues. Eesti kliima on niiske ning on tavapärane, et sügisel sajab vihma ja lörtsi. Tavaliselt sellisel perioodil mantlit ka kantakse. Hageja võis eeldada, et ostes mantli selliseid tooteid müüvast poest saab ta tugineda müüja erialastele teadmistele ning kuna talle mantli kasutamise kohta täiendavat informatsiooni ei antud, võis hageja eeldada, et mantlit saab kasutada seda liiki asjale omasel otstarbel – jahedamal perioodil õues kandmisel ja ka autos istumisel. Kostja ei ole vastu vaielnud, et hageja taotles kostjalt mantli asendamist. Kostja keeldumine sellest üksnes põhjusel, et hageja ei tagasta talle kliendikaarti, on põhjendamatu. Kuna kostja mantlit ei asendanud, siis saab lugeda seda oluliseks lepingurikkumiseks tulenevalt VÕS § 223 lg 1. Seega on kohtu hinnangul taganemise materiaalsed eeldused täidetud ja hageja lepingust taganemine on kehtiv. VÕS § 189 lg 1 tulenevalt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta

tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS § 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Käesolevas asjas ei ole hageja intressinõuet esitanud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele mantli eest tasutud 7 900 krooni (t lk 10). Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist summas 708 krooni. VÕS § 225 võib ostja nõuda müüjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis asja selle otstarbele mittevastava kasutamise tõttu, kui see tulenes ostja ebapiisavast teavitamisest müüja poolt, samuti kahju hüvitamisest, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Kuna mantel andis värvi, värvis ta ära sõiduauto istmekatted ning selle keemilise puhastamise eest maksis hageja 708 krooni (t lk 20). Kohus leiab, et hageja poolt esitatud fotod tõendavad hagejale kahju tekkimist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hagejale tekkis varaline kahju, sest ta kasutas mantlit otstarbele mittevastavalt ja seda seetõttu, et teavitamine müüja poolt oli ebapiisav. Kohus asub seisukohale, et asjaolu, millel kostja vastutus põhineb, on kahju tekkimisega põhjuslikus seoses, mistõttu kuulub kostjalt kahju väljamõistmisele. Käesolevas asjas on asitõendina juurde võetud vaidlusalune mantel (t lk 73-74). TsMS § 289 lg 1 tagastatakse pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist asitõend isikule, kellelt see on saadud või kellele see kuulub, või antakse üle isikule, kelle õigust sellele on kohus tunnistanud, kui kohus ei määra varasemat tagastamist. Kuna kohus on tuvastanud, et hagejapoolne lepingust taganemine on kehtiv, kuulub mantel kostjale tagastamisele. Kostja taotlusel võib kohus tagastada asitõendi ka enne kohtulahendi jõustumist. Menetlusosalised on menetluskulude katteks tasunud ettemaksu. Sellest enammakstud summad kuuluvad tagastamisele. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jätab kohus kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosalised võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.