Kohtulahend

internetiportaalides kehtivad standardid, mis nõuavad eeltsensuuri piiramatule arvule kommentaaridele. Antud juhul häirib hagejat ca 10 % kommentaaridest olukorras, kus hageja omab valitsevat mõju ettevõtjas, mis osutab avalikku veoteenust mandri ja saarte vahel ning mis lõhkus plaanitava jäätrassi. Sellises olukorras isik on üldjuhul kohustatud taluma nii ründavat kui šokeerivat sõnavalikut. Kommentaaride otsene kontekst on hageja valitseva mõju all oleva ettevõtja kui avaliku teenuse osutaja tegevus avalikus küsimuses. Sellises kontekstis antud kommentaaridel ei ole puutumust hageja isikliku au ja hea nimega, isegi kui hageja nii tunneb. Mõistlik inimene nendest kommentaaridest nii ka aru saab. Kommenteerijad on avaldanud oma arvamust siiski plaanitava jäätrassi lõhkumise fakti, mitte hageja isiku suhtes. Ükski nö ähvardav kommentaar ei ole antud juhul mõistliku isiku seisukohast tõsiseltvõetav. Tegemist on ilmselgelt sarkastiliste kommentaaridega. Ükski seadus ei saa sätestada, et lubatud on ainult teaduslik või ilukirjanduslik või mis tahes muu kindel sõnavara. Isikul on vabadus valida väljendusvormiks ka argikeel ja lihtsuseni moonutatud keel. Vandesõnad ja vulgaarsed väljendid on samuti osa keelest. Internetiõiguse üks põhimõte on iseregulatsioon, millest tulenevalt ei ole õigustatud tsentraalne juhitud sekkumine, vaid sekkumine üksnes siis, kui sekkumise vajadusest teavitatakse. Demokraatlikus ühiskonnas ei pea avalik arvamus päevasündmuste suhtes olema üksnes ja ainult ajakirjanduslikult juhitud meedia ainuõigus. Kostja tehniline lahendus, et teatud roppude sõnatüvede kasutamine on automaatselt välistatud, kinnitab seda, et räiged kommentaarid ei ole kostja huvides. Mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa käibekohustus olla midagi sellist, mida isikult mõistlikult oodata ei saa. Isikult ei saa oodata piiramatu hulga reaalajas antavate kommentaaride, mis võivad sisalda nii andmeid kui väärtushinnanguid, sisulist kontrolli ja valiku tegemist sisust lähtuvalt. Kommentaatorid saadavad sõnumi mitte kostjale, vaid üldsusele. Järelikult niikaua, kuni sõnum ei ole üldsuseni jõudnud, on see sõnumisaladusega kaitstud ning kostjal puudub igasugune õigustus sellesse sekkuda. Selleks, et kindlustada kaitse reaalajas jälgimise vastu ning aidata kaasa info liikumisele ja arvamusvabadusele, peab austama internetikasutajate tahet mitte avalikustada nende identiteeti. Kostja on teinud kõik mõistlikult võimaliku, et kommenteerimisteenuse olemust muutmata võimalikke kahju tekitamisi ära hoida. Seega kostja ei ole süüdi. Kostja ei olnud teadlik ei teabe sisust ega sellest, et hageja au väidetavalt teotatakse. Kostja kõrvaldas teabe koheselt, kui hageja teatas, et see teda häirib. Seega on kostja seadusest tulenevat hoolsuskohustust järginud. Infoühiskonnateenuse seadus (IÜTS) ei sätesta kostjale selliseid kohustusi ja tingimusi, nagu hageja soovib. Kostjale kohaldub IÜTS § 10 lg 1 ning kostja tegevus on kooskõlas seal toodud kohustustega. Hageja ei ole tõendanud, et tal on konkreetsete etteheidetavate kommentaaride tagajärjel tekkinud kahju. Hageja ei ole ühelgi viisil veenvalt ja selgelt väljendanud, et tal üleüldse mingeid hingelisi piinu tekkis. Menetluse käik Harju Maakohtu 25.06.2007.a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2007. a otsusega maakohtu otsus tühistati ning asi saadeti samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 27.06.2008.a otsusega maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglase hüvitise kohtu äranägemisel 5000 krooni. Kohus on seotud käesolevas vaidluses ette antud ringkonnakohtu tõlgendusega materiaalõiguse normi kohaldamisel, mille kohaselt tuleb vaidlus lahendada võlaõigusseaduse (VÕS) normide alusel ja sellele ei kohaldu IÜTS. VÕS-i järgi on süül põhineva vastutuse

aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis. Mittevaralise kahju puhul, kus kahjuks on isiku hingelised kannatused, ei ole kahju tuvastamine üheselt kolmandate isikute poolt kontrollitav, küll saab hageja põhistada temale tekkinud mittevaralisi halvemusi. Hageja on hagiavalduses ja kohtuistungitel väitnud, et kommentaarid põhjustasid hagejale negatiivseid emotsioone (solvumist, pettumust), meeleolulangust, ärevust, töövõime langust, mille tulemusena jäi sõlmimata lepinguid. Sellised kommentaarid polnud kerged ei hagejale ega tema perele, lastele. Kui Delfis kutsuti üles hagejat ära tapma, siis ei saanud ta magada mitu ööd. Hageja laps küsis, kas meie võime rahulikult käia või hakatakse meid ka kotti ajama, kuna hageja lapsed ja lapselapsed tajusid kommentaare ähvardusena. Kohus pidas nimetatud hageja väited usutavaks. Tegevusetuse eest vastutusele võtmise eelduseks on kostja kohustus tegutseda, mis võib tuleneda kas seadusest või ka üldisest käibekohustusest. Muuhulgas on selliseks üldiseks käibekohustuseks hea usu põhimõttega kooskõlas olev tegutsemine oma õiguste teostamisel. Kohtu hinnangul ei taga kostja poolt tarvitusele võetavad meetmed üldiste isikuõiguste piisavat kaitset ja ei võimalda väita, et kostja tegutseks oma tsiviilõiguste teostamisel hea usu põhimõttega kooskõlas. Erinevate riikide õigussüsteemides esineb erinevaid käsitlusi internetiportaali pidaja vastutusest kommentaaride avaldamise eest. Eesti kohtupraktikas ei ole kujundatud nimetatud osas seisukohta, kuid meile lähedase õigussüsteemiga Saksamaa kohtupraktikas on varasemalt leitud, et portaalipidaja ei vastuta tegevusetuse eest kommentaaride modereerimisel, kui ta küsitava sisuga kommentaarid koheselt nende teadasaamisest kustutab. Viimastel aastatel on toimunud muutus portaalipidaja vastutuse sisustamisel. Saksamaal on Ülemkohus analoogse vaidluse lahendamisel leidnud, et portaalipidaja kannab vastutust nii anonüümsete kui avaldajana identifitseeritavate kommenteerijate avaldatu eest (BGH VI ZR 101/06, 27.03.2007.a). Kohus leidis, et kostjat tuleb käsitleda kommentaaride avaldajana. Nimetatut ei välista teade Delfi koduleheküljel, mille kohaselt kostja ei vastuta avaldatud kommentaaride sisu eest, samuti teiste väljaannete vastavasisulised avaldused võrgulehekülgedel ega erinevate ajakirjandusväljaannete ja pressinõukogu vahel sõlmitud koostöökokkulepe. Kohus oli seisukohal, et kostjat saab käsitleda kommentaari avaldajana ka sellisel juhul, kui anonüümseks jääda sooviva kommentaatori isik on hagejale teada. Hingeliste kannatuste olemasolu eeldamisest tulenevalt tuleb lugeda tõendatuks ka nende põhjuslik seos ilmunud kommentaaridega (VÕS § 127 lg 4). Kahju on õigusvastane, kui see on tekitatud isikliku õiguse rikkumisega (VÕS § 1045). Au teotamisega alandatakse isiku inimväärikust. Isiku au teotamine, muuhulgas ebakohase väärtushinnanguga, on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul on seadusandja VÕS § 1046 lg-s 1 nimetatud teo liigi juures pidanud silmas isikuõiguste kaitse sfääre, aga samuti ka seda, kas tegemist on jätkuva või korduva isikuõigusi rikkuva teoga, samuti tuleb meediaväljaande puhul arvestada selle leviku ulatusega. Üldiste isikuõiguste rikkumine võib oma ulatuses olla erinev. Isikuõiguste sfääre võib jaotada individuaalsfääriks, privaatsfääriks ja intiimsfääriks. Hageja poolt esiletoodud kommentaaridest tulenevalt saab teha järelduse, et kommentaarid viitavad korduvalt hageja isikuõiguste individuaalsfääri jäävatele isiku võimetele ja iseloomuomadustele nagu rahaahnus, omakasupüüdlikkus, kartmatus karistuste ees ehk ülbus, tühisus, mis on sõnastatud ebakohaste väärtushinnangutena. Au ja head nime kahjustatakse kommentaarides, aga ka ähvardustega hageja elu suhtes, mis võivad olla mõeldud küll sarkastiliselt ja mille näol pole tegemist otsese füüsilise vägivallaga, kuid mille eesmärgiks on hageja au ja väärikustunde riivamine, tema alandamine ja teotamine. Kommentaarid riivavad ka hageja mainet, kuna kahjustavad hageja reputatsiooni avaliku arvamuse mõjutamise kaudu avalike hinnangutena meediakanali kaudu üldsusele laialt kättesaadaval viisil. Kohus oli seisukohal, et meediaväljaande vastutus on eriti suur, kui väljendatakse arvamust isiku võimete ja iseloomuomaduste kohta.

Väljendusvabadusega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Põhiseaduse (PS) § 45 teine lause kehtestab väljendusvabaduse riive põhiseaduslikud alused. Põhiõigustest tulenevad õigused ja kohustused (PS § 19 lg 2), mistõttu põhiõiguste kollisiooni puhul tuleb võrrelda vastuolus olevaid huvisid ja vaadata, kas nende vahel on võimalik leida tasakaalu. Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Sekkumise õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb kaaluda ühelt poolt kannatanu üldiste isikuõiguste (PS § 10) ja teiselt poolt meediaväljaande väljendusvabadust (PS § 45). Alles siis, kui tasakaalu erinevate põhiõiguste vahel ei leita, tuleb uurida rikkumise raskust. Vaidlusalune kommenteerimist ajendanud artikkel otsib kohtu hinnangul vastust küsimusele, miks jäätee lõhuti ja esitab selle suhtes ka argumenteeritud põhjendused, seega on artikkel tasakaalustatud. Kostja ei ole esile toonud asjaolu, et hageja isiklikult on oma tegevusega andnud põhjust halvustava tähendusega hinnangute andmiseks ja üleskutseks omakohtule. Vaidlusalusest artiklist ajendatud kommentaarid peavad silmas kommenteerijate omakasu ja rahuldavad vajadust keelepeksu järele. Kommentaatorite väärtushinnangud on spekulatiivsed, need ei lähtu heast tahtest ja üldisest huvist, hinnangu vorm kaldub vulgaarsustesse, teadlikku solvamisse ja inimväärikuse alandamisse, tegemist pole enam teema üle diskuteerimisega, vaid lihtsalt massimeedia vahendusel alandatakse hagejat. Tegemist on õigustatud kriitika piiri teadliku ja tarbetu ületamisega ning sooviga teist inimest alandada. Nimetatud põhjustel leidis kohus, et hageja au teotamine ei olnud õigustatud, isikliku õiguse rikkumine oli õigusvastane ja selline rikkumine ei ole hõlmatud väljendusvabaduse õigusega. Kostja on käesoleval juhul püüdnud vähendada hagejale tekkivat kahju halvast kommentaarist teatamise võimalusega ja kommentaaride eemaldamisega, on rakendanud tehnilise lahenduse, mis välistab automaatselt teatud vulgaarsete sõnatüvede kasutamise, ning kutsunud üles halvast kommentaarist teavitama. Need katsed on jäänud kohtu hinnangul siiski ebapiisavateks ja kostja ei ole järginud käibes vajalikku hoolt kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks (VÕS § 104 lg 3). Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tal ei ole võimalik pärast kommentaaride ilmumist mõistliku aja jooksul neid tsenseerida. Seega kostja ei tõendanud, et ta ei ole süüdi kahju tekitamises. Lisaks hingelistele kannatustele tõi hageja välja kahanenud töövõime ja sõlmimata jäänud lepingud, kannatused seoses lähedastel tekkinud hirmuga oma elu pärast. VÕS § 134 lg 2 lähtub eeldusest, et hüvitise väljamõistmine on õigustatud, kui eelkõige kannatanu hingeline valu, aga ka rikkumise raskus seda õigustavad. Kohus leidis, et antud juhul õigustavad hüvitise määramist hageja poolt üleelatud ebameeldivused ja kannatused, eelkõige aga stress seoses lähedaste poolt tajutud hirmuga hüvitise määramist rahalise kompensatsioonina. Rikkumine oli raske, kuna kommentaaride sisu oli räige, need avaldati üleriigilise levikuga meediaväljaandes ja kommentaarid rippusid üleval 24. jaanuarist kuni 9. märtsini 2006.a. Kohtu hinnangul on õiglane ja kohtupraktikas välja kujunenud hüvitise määrasi arvestav mittevaralise kahju hüvitis 5000 krooni. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus on õigesti leidnud, et tegemist on vaidlusega sellest, kas kostja on olnud tegevusetu. Sellele vaatamata on kohus jätnud olulise osa kostja vastuväidetest vastuseta, sh väited, mis on suunatud sellele, et avalikustamine ei saa toimuda ilma teadmise ja tegevuseta (kostja vastuse tervikteksti p 2.10-2.30). Kostja palub nende väidetega arvestada ja neile vastata. Kui kohus ei nõustunud kostja käsitlusega avaldaja mõiste sisustamisel, siis oleks kohus samade argumentidega pidanud arvestama muudes VÕS § 1046 lg 1 ja lg 2 kohaldamise ja õigusvastasuse üle otsustamise olulistes küsimustes nagu liik, põhjus, ajend, eesmärk, muud hüved, kolmandate isikute ja avalikkuse huvid. Kui kohus oleks leidnud, et sõltumata sellest

on kostja tegevus õigusvastane, oleks kohus samade argumentidega pidanud arvestama kahju suuruse ehk rikkumise raskuse hindamisel. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et tarvitusele võetud meetmed ei ole piisavad isikuõiguste kaitseks. Tulenevalt PS §-st 45 peab isiku arvamusvabadusse sekkumise kohustus tulenema seadusest, mitte heast usust. Seda kinnitab selgelt valitsev arvamus, mis tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile: riigi üldisele negatiivsele kohustusele mitte sekkuda korrespondeerub üldjuhtudel tema positiivne kohustus rakendada meetmeid selleks, et sõnavabadust saaks vabalt ja põhjendamatute takistusteta kasutada. Seega on VÕS § 1046 kohaldatud vääralt ja PS § 45 jäetud kohaldamata. Heast usust tulenev käibekohustus saab teo ebaõigsuse teooria kohaselt olla üksnes teatud tegevuskohustus, mitte vastutus tagajärje eest. Maakohus on sisutanud ebaõigesti käibekohustust tagajärje kaudu. Selleks, et tuvastada kostja poolt heast usust tuleneva käibekohustuse rikkumine, oleks kohus pidanud defineerima selle käibekohustuse sisu ehk sellest tulenevad tegevuskriteeriumid selliselt, et kostja ja teised sarnased ettevõtjad saavad selle järgi oma vastutust tulevikus ette näha. On selgusetu, kas ja mille alusel peab kostja eeldama, et isikud kuritarvitavad oma arvamusvabadust, mida konkreetselt kostja tegemata jättis ja mida ta edaspidi teisiti peab tegema, et oleks ettenähtav, et sellisel juhul ta ei vastuta. Sekkumiskohustuse panemine kostjale tähendab paratamatult kas teenuse olemuse muutmist (st arvamuse avaldamine ei ole igaühe ühetaoline õigus, vaid see jääb valitute privileegiks) või kaasneb sellega vastutus, mille riski ei ole võimalik hinnata, mistõttu teenust ei ole majanduslikult võimalik jätkata. Maakohtu põhjendustes viidatud tsensuur mõistliku aja jooksul pärast kommentaari ilmumist ei too erilist lahendust isikuõiguste kaitse seiskohalt. Valdav osa kommentaare lisatakse koheselt artikli ilmudes. On mõistlik järeldada, et see on ka aeg, mil kommentaare valdavalt loetakse. Seega on kommentaar juba avaldatud ja väidetavad kahjulikud tagajärjed olulises osas saabunud. Maakohtu viidatud võimalus tsensuuri teostamiseks tähendab tagasiminekut tehnilise arengu uudsete võimaluste kasutamises ning nende uudsete lahenduste õiguslikku eitamist. Kui tehniline areng võimaldab senisest (eestkoste)vabamat sotsiaalset keskkonda, kus igaüks vastutab enda eest, siis ei peaks liberaalse ja demokraatliku riigi õiguse ülesanne olema seda keelata kontrollikohustuste seadmisega. Maakohtu lahend sunnib portaalipidaja sisuliselt kommentaari autorite eestkostja rolli, võrdsustades portaalipidaja ja paberväljaandja võimalused olukorras, kus need tehniliselt ei ole võrdsed. Tuleb nõustuda, et edastatava informatsiooni objektiivsuse nõue on äärmiselt oluline. Antud juhul seisneb see just nimelt selles, et kõik kommentaarid avalduvad automaatselt pärast nende sisestamist autorite poolt. Kostjal on kohustus sekkuda ainult siis, kui tuleb objektiivne teave selle kohta, et kommentaar on kahjustav. Välisriigi või rahvusvahelistest kohtulahenditest juhindumise kavatsuse puhul peab kohus tagama menetlusosalistele õiguse esitada oma põhjendused. Maakohus ei andnud pooltele võimalust nende lahendite tähenduse osas põhjenduste esitamiseks ning see on viinud selleni, et isegi kui neid lahendeid arvestada, on nendest tulenevad järeldused vastupidised maakohtu omadele. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega kohtupraktika muutusest portaalipidaja vastutuse sisustamisel. Maakohtu viidatud lahend põlistab kokkuvõttes „esita kaebus – kommentaar kõrvaldatakse” põhimõtet. See tuleneb selgelt lahendi p-dest 5 ja 9. Maakohtu viidatud lahendi näol on tegemist lihtsalt senisele praktikale kohase õigusliku aluse ülekinnitamisega, mitte senise praktika muutmisega. Sealjuures kinnitab senine praktika, et kommentaari kõrvaldamise kohustus tekib ikka kaebuse esitamisest kommentaari kohta, mitte kommentaari ilmumisest. Kostja kõrvaldas asjakohase nõude saamisel kommentaarid. Kohus ei vastanud kostja väidetele ka lubatava vastutuse ja IÜTS kohaldamise küsimuses. Kostja kui portaalipidaja vastutus tekib seejärel, kui ta saab teadlikuks, et kommentaar kannatanut kahjustab ning teeb aktiivse teo - otsustab jätkata kahjustavat olukorda ja jätab rahuldamata kõrvaldamisnõude. Selline tegu on käsitletav avalikustamisena VÕS § 1046

mõttes ja siis algab vastutus avaldajana. Või siis on vastutus täita kõrvaldamisnõue kvalifitseeritav VÕS § 1055 või AÕS § 80 järgi analoogia alusel. Kuni kõrvaldamise nõudeni tekkinud väidetava kahjustuse hüvitamine portaalipidaja poolt ei ole kindlasti kooskõlas VÕS § 1046 lg-tes 1 ja 2 sätestatud õigusvastasuse hindamise asjaoludega. Ringkonnakohtu otsuses ei ole seisukohta, et vaidlus tuleb lahendada VÕS-i normide alusel ning et see välistab IÜTS-i kohaldamise. Seega puuduvad antud juhul ringkonnakohtu otsuses seisukohad, mida maakohus on endale siduvaks lugenud. Kostja esitas väited IÜTS § 10 kohaldamisest hagi vastuse tervikteksti p-des 2.32-2.37. Kostja palub nende väidetega arvestada ja neile vastata. Tulenevalt IÜTS §-st 10 on vastutuse eelduseks teadlikkus teabe sisust või asjaoludest, et see on ebaseaduslik. Ringkonnakohus ei ole märkinud, millisest seadusest tuleneb, et uudisteartiklite täiendamise asjaolu välistab IÜTS § 10 kohaldamise. Otsustav ei ole mitte artikli täiendamise asjaolu, vaid see, kas kostja teab ja kontrollib kommentaariga avaldatud hinnangut või faktiväidet. Antud juhul on ilmne, et kostja ei ole teadlik kommentaari sisust ega oma mingit mõju ja kontrolli selle üle. Seega kohaldub IÜTS § 10. Kommentaaride poolt uudisteartiklite täiendamise asjaolu ei tee veel kostjat sisuteenuse pakkujaks kommentaaride osas. Kommentaaride sisu pakuvad kommentaari kirjutajad. Õigusvastane saab olla konkreetne kommentaar, mitte erinevate autorite 20 erinevat kommentaari kogumis. Seega tuleb õigusvastasust, põhjuslikku seost ja kahju põhjendada iga kommentaari kohta. Kohus ei ole seda teinud ning ei saagi teha, sest hageja ei ole väiteid selliselt esitanudki. Kostja esitas ümberlükkavad väited kõikide kommentaaride suhtes, kuid kohus ei ole neile vastanud. Maakohtu otsusest ei selgu, miks sellised asjaolud nagu rahaahnus jne kuuluvad üksnes individuaalsfääri ega ole seonduvad tegudega avalikus sfääris. Veendumus sellistes asjaoludes võib olla õigustatud põhjuseks teatud avaliku tegevuse suhtes ründavamaks arvamuse avaldamiseks. Seetõttu kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et puudutatud on isiklikku sfääri. Tegemist on avalikult tegevusele antud väärtushinnanguga. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja ei ole esile toonud asjaolu, et hageja isiklikult on oma tegevusega andnud põhjust halvustava tähendusega hinnangute andmiseks ja üleskutseks omakohtule. Sellise järelduse tegemiseks oleks kohus õigusmõistmise üldprintsiipidest tulenevalt pidanud esitama kostjale küsimuse kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 400 lg-ga 5 ning arutama, kas ta on ikka kostjast õigesti aru saanud. Maakohus on sellega jätnud vastuseta kostja väite, et kommentaaride otsene kontekst on hageja valitseva mõju all oleva ettevõtja tegevus ja et kommentaare tuleb vaadelda proportsioonis hageja enda tegevusega ning on üks võimalikest mõistetavatest reageeringutest jääteed kasutada soovivate isikute poolt sündmusele, kus avalikku tasulist praamiliiklust korraldava ettevõtja poolt lõhuti avalikuks tasuta kasutamiseks kavandatud jäätee. Maakohus on kõiki kommentaare kahjulikuks ja õigusvastaseks hinnates nõustunud hageja positsiooniga, et kõik kommentaarid puudutavad hagejat. Seega on maakohus ise võtnud positsiooni, et hageja samastub avalikku veoteenust osutava ettevõtjaga. See on mõistlik, sest ettevõtja asub hageja valitseva mõju all. Sellest on lähtunud ka kommentaaride autorid. Maakohus on kohasuse hindamisel jätnud arvestamata aspekti, et kommentaaride autorid ei ole ajakirjanikud. Maakohtu otsusest ei selgu kriteeriumid, mille alusel arvamusavaldust käsitleda keelatud keelepeksuna ja millal õigustatud kriitika või diskussioonina. Samuti ei selgu, millisel õiguslikul alusel on inimesel kriitikat lubatud teha ainult loogikast lähtuva eneseväljendusega ning keelatud emotsionaalse eneseväljendusega. Seetõttu kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et kommentaarid rahuldavad vajadust keelatud keelepeksu järele ning tegemist on õigustatud kriitika piiri teadliku ületamisega. Isikul on õigus avalikku tegevust hukkamõistva arvamuse avaldamiseks, sõltumata selle keelelisest vormist. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja väited talle tekkinud kommentaaride tagajärgedest on usutavad. Kui kommentaaridel oleks tõepoolest olnud kohtu poolt usutavaks

tunnistatud negatiivsed tagajärjed, siis ei ole arusaadav, miks hageja midagi koheselt ette ei võtnud, vaid ootas tagajärgede kõrvaldamise nõudega kuni 9.03.2006.a. ei ole usutav, et hageja lapsed usuvad hageja kotti ajamist vms. Paljasõnaliseks jääb hageja perekonna taju tähendus hageja avaliku tähendusega tegevuse suhtes. Hageja loobus nõude esitamisest kommentaaride autorite vastu ega kasutanud kommentaaride kõrvaldamiseks kõige lihtsamalt kostja poolt loodud teatamise võimalust. Kostja arvates ei ole hageja väited negatiivsetest tagajärgedest mõistliku isiku seisukohast usutavad. Ainus mõistlikult usutav negatiivne tagajärg on pettumustunne avalikku veoteenust osutava ettevõtja nõukogu esimehe ja omanikuna. See pettumustunne võis tulla eelkõige hageja ebakindlusest, kas ta on oma ettevõtlust korraldanud sobival viisil, mitte kommentaaridest. VÕS § 134 lg 2 on kohaldatud vääralt. Rikkumise raskuse hindamisel isiku suhtes omab tähendust isiku enda suhtumine väidetavalt rikkuvasse käitumisse. Kohus on jätnud selle arvestamata. Antud juhul on hageja omaks võtnud, et hageja kontrolli all olev portaali seisukoht on samuti see, et kommentaari eest vastutab kommenteerija. Isegi kui tegemist oleks rikkumisega, on selle raskus olematu ning ainsa hüvitisena tuleb kõne alla rikkumist tuvastav kohtuotsus. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooltevahelise õigusvaidluse sisuks on asjaolud, kas kostja vastutab portaalis avaldatud kommentaaride eest, kas kommentaaride sisu sisaldab ebakohaseid väärtushinnangud, mille avaldamisega on hagejale tekkinud hüvitamist vääriv mittevaraline kahju. Vaidlevad pooled veel selles, milliseid abinõusid pidanuks kostja mõistlikult tarvitusele võtma, et täita oma käibekohustus kolmandate isikute isiklike õiguste rikkumise tõhusaks vältimiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on kostja õigusvastase teo olemasolu, tulenevalt VÕS §-is 1046 sätestatust, õigesti tuvastanud ja oma järeldusi piisavalt põhjendanud. Maakohus on tuvastanud õigesti ka kostjal lasuva käibekohustuse ja selle rikkumise. Nõustuda ei saa kaebuse väidetega selles, et (arvamus)sõnavabadusse sekkumise kohustus saab tuleneda ainult seadusest, mitte heast usust. Tulenevalt hea usu põhimõttest on keelatud oma tegevusega kahjustada teisi isikuid. Kostja deliktilise vastutuse kaasatoonud objektiivse teokoosseisu kindlakstegemisel lähtus maakohus eeldusest, et kostjale saab ette heita tegevusetust, st. et kostja lasi kommentaatoritel avaldada hageja au ja head nime teotavaid ja väärikust alandavaid avaldusi, neid eelnevalt kontrollimata või ilmumise järgselt kõrvaldamata. Maakohus on vastavat järeldust piisavalt ja

õigesti põhjendanud, märkides, et tegevusetuse eest vastutusele võtmise vajalikuks eelduseks on kostja kohustus tegutseda, mis võib tuleneda kas seadusest või ka üldisest käibekohustusest. Nimetatud kohustus tegutseda seondub kostja kohustusega võtta tarvitusele piisavad abinõud vältimaks hageja isiklike õiguste rikkumist internetiportaalis Delfi avaldatavate kommentaaride kaudu. Käibekohustuse üldisest mõistest tuleneb, et igaüks, kes loob käibes ohuallika, millest võib äratuntaval viisil tekkida oht kolmandate isikute õiguste kahjustamiseks, on kohustatud võtma tarvitusele mõistlikke abinõusid vältimaks kolmandate isikute õiguste kahjustamist. Kolleegium nõustub kohtu järeldusega sellest, et kostja poolt loodud tehniline lahendus, mille abil peale halvast kommentaarist teatamist see kõrvaldatakse, ei taga üldiste isikuõiguste piisavat kaitset. Kuna kostja võimaldab avalikkusele kättesaadavaks tegemise kaudu avaldada kolmandatele isikutele kättesaadaval kujul kommentaare, on kostja kommentaaride avaldajaks VÕS § 1047 lg 1 tähenduses ja vastutav seega nende avaldamise tagajärgede eest. Kostja kui portaali haldaja võimuses on kontrollida, millised kommentaarid avaldatakse ja millised mitte, samuti neid kõrvaldada. Etteheide kohtule, nagu tähendaks kostja vastutus kommentaaride avaldamise eest väljendusvabaduse ebaseaduslikku piiramist ning põhiseaduse põhimõtetega vastuolus oleva tsensuuri rakendamist, ei ole põhjendatud. Kostja tuginemine tema enda väljendusvabaduse rikkumisele näitab selgelt seda, et kostja peab ennast kommentaaride avaldajaks. Samale seisukohale asus otsuses ka maakohus. Kui kostja peaks kommentaaride avaldajaks kommentaatoreid, ei saaks ta tugineda väljendusvabadusele, mis kuuluks kommenteerijatele. Kolleegium leiab, et õigusvastase sisuga hageja isikuõigusi riivavate kommentaaride internetiportaalist kõrvaldamine ei kujuta endast kommentaatorite arvamusvabadusse sekkumist, millega rikutakse nende põhiseaduse §-s 45 sätestatud põhiõigusi. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-80-97 leidnud, et kõige vähem saab piirata inimväärikust - kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele. Kostja, riivates kommentaaride avaldamisega hageja inimväärikust, ei ole käesolevas asjas tõendanud, et tal oli selliseks riiveks õiguslik alus ning et riive on proportsionaalne. Kostja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, mis annaks talle õiguse ilma vastutuseta avaldada inimväärikust alandavaid kommentaare ning on piirdunud ebaselge viitega „valitsevale arvamusele, mis tugineb EIÕK lahendile“, mida kaebuses aga esitatud ei ole. Kolleegiumi ei nõustu kaebuse väitega, et kohus on jätnud kostjal lasuva käibekohustuse sisu täpsemalt defineerimata ja sellest tulenevaid tegevuskriteeriume ei ole kostjale selgitatud. Kolleegiumi arvates ei pidanudki maakohus kostja vastutuse tuvastamiseks välja tooma, milliseid meetmeid kostja internetiportaali Delfi pidamisel kolmandate isikute õiguste tõhusa kaitse tagamiseks rakendama peab, kohus pidi kontrollima üksnes seda, kas kostja poolt tegelikult rakendatud meetmed olid käibekohustuse täitmiseks piisavad. Maakohtu seisukohaga, et kostja poolt tarvitusele võetavad meetmed ei taga üldiste isikuõiguste piisavat kaitset ega võimalda väita, et kostja tegutseks oma tsiviilõiguste teostamisel hea usu põhimõttega kooskõlas, kolleegium nõustub. Maakohus on seda järeldust õiguslikult põhjendanud. Seega ei ole kohus rikkunud TsMS § 436 lg 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Kolleegiumi arvates kohus ei saagi kostjale ette kirjutada, millisel viisil ta oma käibekohustusi täitma peaks, see on kostja enda otsustada ainuüksi seetõttu, et kostja käibekohustuste täitmiseks on erinevaid võimalusi, mille vahel peab valima kostja ise. On

selge, et praktiliselt välistaks kolmandate isikute õiguste rikkumise asjaolu, kui apellant teostaks kommentaaride suhtes eelkontrolli. Maakohtu otsusest ei tulene, nagu ekslikult leiab kostja, et ta oma käibekohustuste nõuetekohaseks täitmiseks peaks eelkontrolli vältimatult teostama. Eelkontrollist loobumise korral pidanuks kostja siiski looma muu efektiivse süsteemi, mis tagaks õigusvastase sisuga kommentaaride internetiportaalist võimalikult kiire kõrvaldamise. Käibekohustuste täitmiseks pidanuks apellant juhul, kui ta võimaldab kommentaaride avaldamist ilma nende sisu eelkontrollita, rakendama vähemalt efektiivse järelkontrollisüsteemi, mille käigus tulnuks mõistliku aja jooksul nende avaldamisest tuvastada ja kõrvaldada ilmselgelt kolmandate isikute õigusi rikkuvad, eelkõige solvavad, vulgaarsed ning inimväärikust alandavad kommentaarid. Vaidlust ei ole selle üle, et apellant sellist süsteemi ei rakenda. Seega ei ole asjakohane kaebuse väide, nagu tooks maakohtu otsus väidetava eelkontrolli/eeltsensuuri kohustuse ettenägemise kaudu kaasa kostjale vajaduse muuta tema poolt pakutava kommenteerimisteenuse olemust, sest kommentaarid ei ilmuks enam reaalajas. Et kostja ei kontrolli ega tuvasta kommentaaride sisestajaid, ei registreeri neid ning võimaldab anonüümset kommenteerimist, on selge, et õigusvastase sisuga kommentaaride lisamise oht on anonüümse kommenteerimisvõimaluse pakkumise korral oluliselt suurem, kui internetiportaalide puhul, milles kommenteerijad registreeritakse ja tuvastatakse. Kostja poolt tehtud valik internetiportaali ja kommenteerimisvõimaluse kujundamisel eeldanuks seega vähemalt tõhusa järelkontrolli rakendamist, mis võimaldanuks vaieldava sisuga kommentaaride kiiret kõrvaldamist pärast nende avaldamist. Ebaõige ja hea usu põhimõtte vastane oleks kommentaarikeskkonnas toimuva ning kommentaaride jälgimise kohustuse panemine võimalikule kannatanule, kes peaks olenemata avaldatud kommentaaride arvukusest, need üle vaatama ning oma õiguste rikkumise korral sellest portaalipidajale teatama. Maakohus järgis kommentaaride õigusvastasuse tuvastamisel VÕS § 1046 lg-s 2 sätestatud vastastikuste huvide ja hüvede kaalumise kohustust ja põhjendas oma järeldusi. Maakohus ei jätnud vastuseta kostja väiteid, et kommentaaride otsene kontekst on hageja valitseva mõju all oleva ettevõtja tegevus, mistõttu on kommentaarides sisaldunud avaldused adekvaatseks ja kohaseks reaktsiooniks hageja kui füüsilise isiku tegevusele. Põhjendatult on maakohus kostja vastuväiteid kommentaaride kohasuse kohta hinnates viidanud EIÕK lahenditele (otsus Nilsen ja Johansen vs Norra, 25.09.1999; otsus Dalban vs Rumenia, 28.09.1999.a), kus on rõhutatud, et au teotamise korral on oluline, kas rikkuja annab väljendatuga teada informatsiooni avalikkusele huvipakkuvas poliitilises, majanduslikus või sotsiaalses küsimuses või rahuldab vajadust keelepeksu ja odava meelelahutuse järele ning peab silmas eranditult oma huvisid. Arvestades käesolevas asjas avaldatud kommentaaride ilmselt vulgaarset, teadlikult solvavat, inimväärikust alandavat ja ähvardusi sisaldavat iseloomu, on maakohtu järeldus, et kommentaarid ei kujuta endast lubatavat reageeringut vastustaja kui füüsilise isiku tegevusele, õige ja mistahes hageja tegevus ettevõtjana ei saa mitte millegagi õigustada sellist reaktsiooni. Põhjendatud ei ole kaebuse väide selles, et maakohus pidanuks andma eraldi hinnangu kõigile hagiavalduses nimetatud vaidlusalustele kommentaaridele ning põhjendama õigusvastasust, põhjuslikku seost ja kahju iga kommentaari kohta eraldi. Et hagi esitati AS Delfi, mitte kommentaare internetiportaali sisestanud isikute vastu ja kommentaarid avaldati ning need said avalikkusele kättesaadavaks samal viisil ja ajaliselt kokkukuuluva perioodi jooksul, vaatles maakohus põhjendatult kommentaaride avaldamist hageja isiklike õiguste rikkumise tervikliku juhtumina. Ajalise ja sisulise tiheda seose tõttu puudub õiguslik põhjendus käsitleda igat kommentaari eraldiseisva õigusvastase kahju tekitamise juhtumina, mida tuleks eraldi

hinnata. Eelnevat arvestades ei pidanud maakohus põhjendama iga üksiku kommentaari õigusvastasust ega ka seda, millise materiaalse kahju põhjustas iga õigusvastane kommentaar eraldi. Vastuseks kaebuse väidetele kostja vastutust välistavatest asjaoludest, tulenevalt Infoühiskonna teenuse seaduse (IÜTS) §-s 10 sätestatust, märgib kolleegium, et vaidlustatud otsusest tulenevalt need kostjale ei laiene. See seisukoht tuleneb käesolevas menetluses varasemalt tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohast, mida maakohus on vaidlustatud otsuses ka järginud. Kostja ei tegutse kommentaaride tehnilise vahendajana, kelle tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, vaid kutsub internetilehekülge külastavaid isikuid üles kommentaare lisama. Kolleegiumi arvates pakub kostja eeltoodu alusel sisuteenust, mitte IÜTS-is loetletud tehnilisi teenuseid. Kostja väited IÜTS-i kohaldamise kohta on tõendamata ega saa olla aluseks Harju Maakohtu otsuse muutmisele. Käesolevas vaidluses ei oma kolleegiumi arvates tähtsust asjaolu, et hageja on loobunud nõude esitamisest avaldatud kommentaaride autorite vastu ega ole kasutanud isikuid, kelle kaudu jõudis temani info au ja head nime teotavatest ja väärikust alandavatest kommentaaridest. Isik, kelle isikuõigusi on rikutud, valib kohase õiguskaitsevahendi ise ja kommentaaride negatiivse tagajärje mõju ei saa vähendada ajavahemik, milline jääb mõnitava ja õigusvastase sisuga kommentaari avaldamise ja oma õiguste kaitseks õigusabi osutaja poole pöördumise vahele. VÕS § 134 lõikest 2 tulenevalt tuleb isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et vaidlusaluste kommentaaride, millega tekitati hagejale hingelisi kannatusi, üleelatud ebameeldivusi, stressi, töövõime kahanemist ja kannatusi lähedaste poolt tajutud hirmuga oma elu pärast, avaldamine õigustab hagejale hüvitise määramist rahalise kompensatsioonina. Rikkumise raskuse määratlemisega maakohtu poolt, kolleegium, vastupidiselt kostjaga, nõustub. Mõistliku isiku seisukohast vaidlusaluseid kommentaare hinnates on üheselt selge, et need sisaldavad mõnitavaid ja õigusvastaseid hinnanguid („ahv“, “värdjas“, “mölakas/molkus“, jne) ja kujutavad endast vulgaarset sõimu, mis on inimväärikust alandav ja mille eest peab isik olema kaitstud. Kostjalt väljamõistetava hüvitise suurus, arvestades eelkõige tekitatud hingelist valu, on õiglane ja vastav kohtupraktikas väljakujunenud mittevaralise kahju hüvitise suurusele. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 171 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul kostja.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Urmas Reinola

Riigikohtu 10 06 2009 otsuse nr 3-2-1-43-09

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.