Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Peale läbirääkimisi sai A. P N. L 18.12.1999 2 000 USD intressimääraga 8% kuus. Seda tõendab võlakiri asjas 2/1-1012/04/05. Võlakiri on koostatud hageja nimelt kuna A. P on tema tuttav ja N. L A. P ei tundnud. A. P võlakohustust ei täitnud. N. L hakkas raha küsima hagejalt. Tsiviilasjas 2/1-1012/04/05 sõlmiti kokkulepe N. L ja hageja vahel, et hageja maksab N. L võla A. P eest kokku 54 810 krooni suuruses. Nõude aluseks on hagiavalduses märgitu kohaselt VÕSRS § 2 järgi TsÜS § 64 lg 1 ja lg 3 ning TsK § 206, kuna võlakirja võib käsitada käenduslepinguna; VÕS § 152 lg 1, § 1041. Hageja taotleb kostjalt 28 810 krooni väljamõistmist. Korraldaval kohtuistungil 22.05.2008 kinnitas hageja, et on laenu 2000 USD tagasi saanud, nõuab intressi, mille teises asjas tehtud kohtumääruse alusel peab hageja N. L maksma ning selle asja riigilõivu 3850 krooni. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Hageja ja A. P vahel oli käendusleping. Kuna nende vaheline leping ei olnud laenuleping, ei saa see ka tühine olla. Kostja vastuväited Kostja A. P hagile esitatud vastuses hagi ei tunnista. Kostja ei osalenud hageja ja N. L vahelises laenulepingus. Kostja sai laenu hageja käest, ei teadnud, et hageja võttis selleks raha N. L . Kostja pole selleks nõusolekut andnud. Intressidest hageja kostjale ei rääkinud. Ta poleks intressidega nõustunud. Puudus kokkulepe hagejaga laenu tagastamise tähtaja suhtes. Umbes 2000 küsis hageja raha tagasi ja kostja tõi talle 2000 USD. Hageja keeldus raha vastu võtmast, nõudis ka intresse. Kostja vastas eitavalt. Hageja ja kostja vahel oli suuline leping, mis TsK § 273 ja TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on tühine. 1.09.2005 tagastas kostja Harju Maakohtu istungil tühise lepingu alusel saadud 2000 USD hagejale. N L ei ole A. P laenu võtnud. Olemasoleva laenulepingu jäigi sai N. L laenu hageja. Kohtuistungil jäid kostjad vastuväidete juurde. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avalduste ja tõenditega ja ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostja A. P suri menetluse ajal on 19.03.2008 kohtumääruse alusel kostjateks tema pärijad V. P ja V. P. 01.09.2005 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2/1-1012/04 (lk 5-6) kinnitas kohus N. L ja G. I vahelise kokkuleppe, mille kohaselt G. I tunnistas N. L nõuet põhisummas 26 000 krooni ja intressi 24 960 krooni ning G. I kohustus nimetatud summad N. L tasuma maksegraafiku alusel. Kohtukuluna jättis kohus 3 850 kroonise riigilõivu G. I kanda. Selle tsiviilasja toimiku kohaselt esitas N. L G. I vastu hagi 18.12.1999 allakirjutatud võlakirja alusel laenuks antud 2000 USD (hagi esitamise ajal 26 000 kr) tagasisaamiseks. Tõendina esitas N. L kohtule G. I „Allkirja“ (võlakiri), milles G. I kinnitab, et võtab N L võlgu 2000 dollarit 8%-ga kuus. Hagiavalduses märgitud asjaoludest tulenevalt kuulub kohaldamisele 1999 kehtinud TsK 26. peatükk, mis reguleeris laenulepinguga seonduvat. Kehtinud TsK § 272 lg 1 sätestas, et laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) raha või

liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Asjas on tõendatud, et N. L andis hagejale laenu 2 000 dollari suuruses ning hageja laenas selle summa kostjate õiguseelnejale A. P . Kooskõlas §-ga 273 pidi laenuleping summaga üle viiekümne rubla (5 EEK) olema sõlmitud kirjalikus vormis. N. Li ja hageja vaheline laenuleping oli kirjalikus vormis sõlmitud võlakirjana (hageja poolt pealkirjastatud „allkirjana“). Võlakiri on kohtule esitatud, võlakirja andmine on tõendatud ka kohtuistungil üle kuulatud K. Ivanovi ütlustega, kes oli raha üleandmise juures. Hageja ja A. P vahel kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Vaidlus puudub selle üle, et A. P tagastas hagejale laenuks saadud 2 000 dollarit. Laenu tagastamist hageja kostja õigusjärglastelt (pärijatelt) ei nõua, hageja nõuab intresse ja kohtukulusid, mis jäid tema ja N. L vahelises kohtuvaidluses hageja kanda. Kohus, nõustudes A. P vastuväidetega, mida toetasid kostjad, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd tegemist oli tühise lepinguga. Hageja ja A. P ei järginud TsK §-s 273 ettenähtud lepingu vormi. Kehtinud TsÜS § 91 lg 1 lubas tehingu teha mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. § 93 lg 1 kohaselt on seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Tühise tehingu alusel saadud 2000 USD tagastas A. P hagejale. 8%-lise intressi leppisid võlakirjas kokku hageja ja N. L, mitte hageja ja A. P. Nimetatud võlakirjas kokkulepitu A. P ei laiene, kuna tema ei olnud selle lepingu pool. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostjad vastutavad TsK käendust reguleerivate sätete alusel. Muuhulgas kehtestas TsK § 206 lg 3 ka käenduslepingu jaoks kirjaliku vormi nõude. Kirjaliku vormi mittejärgimine toob endaga kaasa käenduslepingu kehtetuse. Hagiavaldus on vastuoluline, kuna hageja on esitanud selles väited, et A. P palus temalt laenu ja N. L sai hageja laenu (hagiavalduses märgitud „1. Faktilised asjaolud“ esimene ja viimane lause – lk 2), samas aga viitab TsK käenduslepingut reguleerivatele, mitte laenulepingut reguleerivatele sätetele (hagiavalduses märgitud „2. Hageja nõue“ 2.lk viimane lause). TsK § 206 lg 1 järgi kohustus käenduslepingu järgi käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või osaliselt. Käenduse tõendamiseks on andnud ütlusi tunnistaja K. Ivanov, kelle ütluste kohaselt N. Li poolt hagejale antud raha lubas tagasi maksta A. P. Isegi kui A. P sellist lubadust saaks pidada käenduseks, on see TsK § 206 lg 3 tulenevalt kehtetu kirjaliku vormi mittejärgimise tõttu. Õige on hageja seisukoht, et tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 1 järgi tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulenenud teisiti. Kohus lahendab vaidluse tehingu sisust tulenevalt, kuna poolte tahet ei ole võimalik teisiti tõlgendada vaid hageja poolt väidetu ja tema tunnistajana ülekuulatud abikaasa K. Ivanovi ütluste alusel. Tehingu teine pool on surnud, tema tahet tuleb tõlgendada vastavalt hagile antud kirjalikule vastusele. Õige on ka hageja viide sama paragrahvi 3.lõikele, mille kohaselt tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. Selle sätte kohaldamiseks puudub aga vajadus, kuna ülalmärgitud põhjenduste tõttu kahtlus puudub. Ka tähendab see säte, et kahtluse korral tuleks tehingut tõlgendada kostjate kasuks, kuna kohustatud isikuteks on kostjad.

Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hagi jätta rahuldamata. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjatel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

T. Hiiuväin kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.