Võlaõigus › Võõrandamislepingud

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

12.06.2008 esitas A L (edaspidi hageja, müüja) maakohtule hagi SB (edaspidi kostja, ostja) vastu 76 000 krooni põhivõla ja viiviste nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 09.05.2007 OÜT(edaspidi osaühing) osa võlaõigusliku müügilepingu (edaspidi leping). Lepingu esemeks oli osaühingu osa nimiväärtusega 20 000 krooni, mis moodustab 50 % osaühingu osakapitalist. Lepingu eseme hind oli 120 000 krooni. Vastavalt lepingu punktile 2.3. kohustus kostja lepingu hinna tasuma kümnes võrdses osas lepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi. Lepingu punkti 2.4. kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist määras 0.2 % ostuhinnast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kui viimane hilineb graafikujärgsete maksete tegemisega. Lepingu punktis 3.1. leppisid käesoleva vaidluse pooled osaühingu osa omandi üleandmises kokku järgnevalt: asjaõigusliku lepingu sõlmivad hageja ning kostja 15 päeva jooksul arvates päevast, kui lepingu hind on kostja poolt täielikult tasutud. Maksegraafikust tulenevalt oli kostja kohustuseks tasuda lepingu hind perioodil alates 22.05.2007 kuni 22.02.2008, tehes seda võrdsete osadena (12 000) iga kuu 22. kuupäeval. Kostja ei ole tasunud mitte ühtegi osamakset õigel ajal ning kogusummana on lepingu hinnast tasutud 44 000 krooni. 16.04.2008 esitas hageja kostjale pretensiooni lepingu täitmise nõudes ning teatise lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks (edaspidi pretensioon). 26.05.2008, enam kui aasta pärast lepingu sõlmimist, edastas kostja lepinguline esindaja hagejale lepingust taganemise avalduse (edaspidi avaldus). Avaldusega teatas kostja, et taganeb lepingust ning nõudis tehtud maksete tagastamist koos kasumi ning viljadega. Hageja on seisukohal, et kostja taganemisavaldus on sisutu ja alusetu. Hageja ei ole lepingut rikkunud. Taganemisavaldus ei ole tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kostja on kohustatud tasuma hagejale lepingujärgset viivist summalt 120 000 krooni lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise eest perioodidel 22.05.2007 kuni 29.05.2007 (7 päeva); 22.06.2007 kuni 27.06.2007 (5 päeva) ning 22.07.2007 kuni 11.06.2008 (325 päeva) summas 80 880 krooni. Samuti on kostja kohustatud tasuma lepingujärgset viivist perioodi eest alates 12.06.2008 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Viivise vähendamiseks alus puudub. Kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise asjaolusid. Hageja leiab, et kostjal ei olnud seaduslikku õigust jätta lepingust tulenev hind osaliselt maksmata ning kasutada võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 2 sätestatud õiguskaitsevahendit. Hageja ei ole lepingut ega muid kohustusi kostja ees rikkunud. Müügilepingu ese vastab lepingutingimustele. Pooled sõlmisid 11.09.2006 kokkuleppe, mille kohaselt loobus hageja alates 01.10.2006 osaühingu igapäevasest tegevusest. Tegemist on osanike otsusena juhatuse liikme tagasikutsumiseks äriseadustiku (ÄS) § 184 mõttes. Pooled ei ole lepingus fikseerinud, milliste püsivate omadustega peab osaühingu osa täpselt olema. Pooled kinnitasid lepingus, et müüdava osa suhtes puuduvad kolmandate isikute õigused ning et äriühingu osas puudub lepingu sõlmimise hetkel pankrotirisk. Osaluste müügitehingute puhul on iseloomulikuks, et müüja ei garanteeri tulevikus saadavat tulu ning see jääb ostja riskiks. Kostja on osaühingut täielikult kontrollinud alates lepingu allkirjastamisest ning

hagejal puudus võimalus kontrollida ja suunata osaühingu tegevust ja selle majandamist kostja poolt. Kostja väide, et osa väärtus on vähenenud on paljasõnaline ning tõendamata. Kostjal ei ole õigus jätta lepingust tulenev maksekohustus täitmata põhjusel, et hageja on väidetavalt rikkunud oma juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja on sõlminud juhatuse liikme lepingu osaühinguga ning kostja ei ole lepingu pooleks. Kostja ei saa vastavast juhatuse liikme lepingust endale nõudeõiguseid tuletada. Nimetatud nõudeõigus saaks olla osaühingul ÄS § 187 lg 2 tulenevalt. Seega ei saa kostja tugineda VÕS § 110 lg 1 ja keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu. Kostjal puudub sissenõutavaks muutunud ja lepinguga seotud nõue hageja vastu, mistõttu ei saa kostja keelduda sel põhjusel lepingu alusel ostuhinna tasumisest. Asjaolu, kas hageja tegevuse kaudu on osaühingu väärtus vähenenud ei oma asjas tähtsust. Hageja tugineb VÕS § 218 lg 1 ning lisab, et isegi kui osa väärtus on vähenenud, oli kostja sellisest võimalusest teadlik (VÕS § 218 lg 4). Lisaks leiab hageja, et talle on tekitatud lepingueelsete läbirääkimiste käigus kahju VÕS § 14 lg 3 tulenevalt. Pooled leppisid 12.05.2008 kokku notariaalse lepingu sõlmimise aja, et sõlmida asjaõigusleping osa omandi üleandmiseks, maksegraafiku muutmine, hageja juhatuse liikme tagasikutsumine ja võlatunnistuse andmine. Hageja kandis kõik vajalikud kulutused. Kostja ei ilmunud tehingute tegemise ajaks notari juurde.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja on keeldunud kohustuse täitmises VÕS § 110 lg 1 tulenevalt. Poolte tahe lepingu sõlmimisel oli jätkata koos osaühingu majandustegevust, et võimaldada pooltel raha teenimine. Hageja ei olnud vabastatud juhatuse liikme kohustustest. Kostja tugineb asja lepingutingimustele mittevastavusele põhjusel, et hageja ei täitnud osaühingu juhatuse liikme kohustusi. Hageja tegevusetuses juhatuse liikmena tõi kaasa osaühingu osa väärtuse vähenemise pärast lepingu sõlmimist. Seega ei saa hageja tugineda kostjapoolsele lepingu rikkumisele ega nõuda kostjalt vaidlusaluse aja eest viiviste tasumist. Kostja on lepingust nõuetekohaselt taganenud. Kuna pooled pidasid pikalt läbirääkimisi ning omandiõiguse ülekandmine pidi toimuma 2008.a märtsis, esitas kostja avalduse lepingust taganemiseks mõistliku aja jooksul VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes. Taganemise aluseks on asjaolu, et hageja oli rikkunud enda kohustusi osaühingu juhatuse liikmena. Samas hageja ei eita, et ta ei ole täitnud pärast lepingu sõlmimist osaühingu juhatuse liikme kohustusi. Vastavalt kokkuleppele pidi hageja täitma enda kohustusi osaühingu juhatuse liikmena. Kuna ta seda ei teinud, halvenes osa kui müügilepingu objekti väärtus. Osaühingu 2005.a majandusaasta aruandest nähtub, et osaühingu kasum oli majandusaastal 406 051 krooni, kokku jaotamata kasumiga 582 705 krooni. 2006.a majandusaasta käive oli võrreldes 2005.a käibega väiksem, vaid 1 078 663 krooni ja puhaskasum 85 503 krooni. 2007.a majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingu kahjum juba 205 089 krooni ja käive vähenenud 505 242 kroonini. Kostja järeldab, et alates sellest, kui hagejast sai kostja juhatuse liige ja osanik osaühingu käive ja kasum vähenesid. Lepingu sõlmimisel sai lähtuda sellest, et osaühing on kasumlik äriühing. Eesmärk oli kasumi teenimine, kuni toimub osa omandiõiguse üleminek kostjale. Võrreldes ajaga, millal pooled sõlmisid lepingu, oli osaühingu kasum vähenenud 2007.a lõpuks enam kui 200 000 krooni võrreldes lepingu sõlmimise ajaga ning käive vähenenud enam kui kaks korda. Kostja leiab, et see on seetõttu, et hageja kui osaühingu juhatuse liige ei panustanud mistahes viisil osaühingu igapäevase

majandustegevuse läbiviimisele (käibe ja kasumi suurendamisele). Hageja teadis või pidi teadma, et osaühingu osa tuleb kostjale üle anda sellisena, kus hageja jätkab enda kui osaühingu juhatuse liikme kohustuste täitmist osaühingu käibe ja kasumi suurendamiseks. Hageja ei täitnud tahtlikult enda kui osaühingu juhatuse liikme kohustusi. Kostja on õiguspäraselt lepingust taganenud VÕS § 116 lg 2 p 2 ja VÕS § 97 lg 5 alusel. Kostja on tasunud rohkem makseid kui hagiavalduses on märgitud. Kostja on tasunud hagejale lisaks 20 800 krooni. Juhul, kui hagi on põhjendatud, taotleb kostja viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 tulenevalt. Hagiavalduses esitatud viivisenõue on suurem kui põhinõue. Seega palub kostja vähendada viivisenõuet mõistliku suuruseni.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi kuulub põhinõude osas täies ulatuses rahuldamisele ning viivisenõude osas osaliselt. Puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: 1) poolte vahel on 09.05.2007 sõlmitud osaühingu osa võlaõiguslik müügileping, millega hageja müüs kostjale osaühingu osa hinnaga 120 000 krooni. Ostuhind kuulus tasumisele ositi ning asjaõiguslepingu sõlmimine pidi toimuma 15 päeva jooksul arvates päevast, kui lepingust tulenev ostuhinna tasumise kohustus on täidetud (lepingu p 1.1, 2.2, 2.3, 3.1, t lk 13-21); 2) kostja on jätnud ostuhinna osaliselt tasumata; 3) 16.04.2008 teatisega on hageja andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks (t lk 27-29); 4) 23.05.2008 avaldusega, mis on hageja poolt kätte saadud 26.05.2008, on kostja lepingust taganenud, kuna osa ei vasta lepingutingimustele ning hageja rikkus kohustust, mille täpne järgimine on lepingust tuleneva teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (t lk 30-31) 5) Hageja ei võtnud osa osaühingu juhtimisest alates 01.10.2006 (t lk 117). Poolte vahel on sõlmitud osaühingu osa müügileping. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Pooled vaidlevad selle üle, kui palju on kostja hagejale ostuhinnast tasunud. Hageja väidab, et kostja on lepingu alusel tasunud pangaülekandega 34 000 krooni ja sularahas 10 000 krooni (t lk 119). Kostja väidab, et ta on tasunud lepingu alusel veel 20 800 krooni. Kostja on vande all andnud seletuse, mille kohaselt andis ta kostjale maikuus 2006.a raha 20 000 krooni ja kostja pidi järgimine kuu raha tagasi maksma (t lk 118-119). Konto väljavõtete kohaselt on kostja kandnud hagejale 16.06.2006 - 20 000 krooni selgitusega „raha“ ja 12.06.2006 – 800 krooni selgitusega „raha“ (t lk 64-68). Lepingu alusel tehtud kanded on tehtud selgitusega „transfer for resignation agreement“ või „loovutamine osa väljamakse (notariaalne toiming)“. Vaatamata hageja vande all seletusele, et kostja pidi tagasi andma laenatud 20 000 krooni, loeb kohus konto väljavõtetega tõendatuks, et kostja poolt tasutud 20 800 krooni ei saa lugeda osa ostuhinna sisse. Ostuhinna tasumise maksegraafiku kohaselt algasid maksed 22.05.2007 (t lk 20). Samas on 20 800 krooni maksed tehtud enne ostuhinna tasumise kohustuse tekkimist, s.o 12.06.2006 ja 16.06.2006. Seega on kostjapoolsed 20 800 krooni ülekanded tehtud hagejale mõne muu kohustuse täitmiseks. Seega võib lugeda tõendatuks, et kostja võlgneb hagejale lepingu alusel tasumata ostuhinna 76 000 krooni.

Kostja leiab, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud, mistõttu on kostja õiguskaitsevahenditena kasutanud oma võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumist (VÕS § 101 lg 1 p 2) ning seejärel taganenud lepingust (VÕS § 101 lg 1 p 4, § 97 lg 5). Seega on kostja kasutanud esmalt kohustuse täitmisest keeldumise õigust ja seejärel taganenud lepingust. Esmalt hindab kohus, kas kostjal oli õigus oma võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumiseks kuni taganemisavalduse tegemiseni. Hageja ei ole nimetatud õiguskaitsevahendi kasutamise formaalsetele eeldustele vastu vaielnud. Vaidluse all on, kas olid täidetud materiaalsed eeldused, et kostja võis ostuhinna tasumisest õigustatult keelduda. VÕS § 110 lg 1 kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Täitmata kohustuse vastuväide eeldab, et kostjal on tekkinud hageja vastu sissenõutav nõue ning kostjal on õigus nõuda selle täitmist. Kostja heidab hagejale ette, et hageja ei täitnud osaühingu juhatuse liikme kohustusi ega võimaldanud nii endal kui ka kostjal teenida osaühingu juhatuse liikmete ja osanikena raha. See omakorda tõi kaasa osaühingu osa väärtuse vähenemise pärast lepingu sõlmimist. Kostja viitab sellise kohustuse olemasolule lepingu punktidele 3.1 ja 4.1.1. Kohus ei ole tuvastanud, et kostjal tuleneks vaidlusalusest lepingust sissenõutav nõue hageja vastu seoses hagejapoolse väidetava juhatuse liikme kohustuste rikkumisega. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hagejapoolsest võimalikust juhatuse liikme kohustuse täitmata jätmisest tulenevate nõuete esitamise õigus on osaühingul või osaühingu võlausaldajal, mitte kostjal. ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kahju hüvitamist osaühingule võib ÄS § 187 lg 4 kohaselt nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Esitatud asjaoludel ei saa kohtu hinnangul olla kostjal hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis tulenevad hageja ja osaühingu vahel sõlmitud lepingust (käsunduslepingust) või juhatuse liikme seadusest tulenevate kohustuste rikkumisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kostjal ei olnud õigust lepingust tulenevate kohustuste täitmisest keelduda, kuna õiguskaitsevahendi kohaldamise materiaalsed eeldused puuduvad. Järgnevalt hindab kohus, kas kostja lepingust taganemine on kehtiv. Kostja leiab, et osa ei vasta lepingutingimustele ning selle on põhjustanud hageja tegevusetus. Lepingust võib lepingupool taganeda, kui teine lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist kui rikuti kohustust, mille täpne järgmine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kostja on teinud lepingust taganemise avalduse 23.05.2008. Hageja hinnangul ei ole täidetud lepingust taganemise formaalsed ega materiaalsed eeldused. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust

taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus leiab, et kostjapoolne taganemisavaldus ei ole tehtud mõistliku aja jooksul. VÕS § 221 lg 1 p 1 ja p 2 kohaldamiseks kohtu hinnangul alus puudub. Lähtudes avalduses toodud lepingust taganemise alustest leiab kohus, et kui kostja pidas oluliseks lepingu rikkumiseks hagejapoolset juhatuse liikme kohustuste rikkumist, pidi ta sellest teadma juba lepingu sõlmimise ajal. Kostja väited, et vastavalt kokkuleppele pidi hageja täitma enda kohustusi osaühingu juhatuse liikmena, lähevad vastuollu asjas esitatud tõenditega. Kohus asub sellisele seisukohale kohtule esitatud teatis-kokkuleppe põhjal. Kohtule on esitatud teatis-kokkuleppe, mille kohaselt tulenevalt erimeelsustest osaühingu igapäevase finants-majandusliku tegevuse korraldamisel, finantsvahendite kasutamise ebaselgusest ning reaalse edaspidise tegevuskava vastuolulisest loobus hageja osaühingu igapäevategevuses osalemisest alates 01.10.2006. Nimetatud teatis-kokkuleppele on 11.09.2006 alla kirjutanud ka kostja osaühingu osaniku ja juhatuse liikmena (t lk 96). Teatis-kokkulepet ei saa kohtu hinnangul käsitleda osanike otsusena juhatuse liikme tagasikutsumise kohta kuna see ei vasta ÄS § 174 lg 1, 4 ja § 184 lg 1, 3, 7 nõuetele ning samuti ei ole pooled seda kuni käesoleva kohtuvaidluseni juhatuse liikme tagasikutsumise otsuseks või tagasiastumise teatiseks lugenud. Seda kinnitab lepingu p 1.6.3 antud kinnitus (müüja kui osaühingu juhatusel liige kinnitab, et talle teadaolevalt on osaühingu aruanded koostatud lähtudes raamatupidamisseadusest ning heast raamatupidamistavast ning kajastavad kõiki osaühingu varasid ja kohustusi, t lk 15). Samuti on väär hageja esindaja seisukoht, et sellise teatise sai registripidajale esitada vaid kostja. Järgnevalt hindab kohus kostja väidet, et osa ei vastanud müügilepingu tingimustele. Kohtu hinnangul on kostja väide, et asi ei vasta lepingutingimustele paljasõnaline ja tõendamata. Kostja on meelevaldselt tõlgendades lepingut leidnud, et lisaks osa müügile kaasnes sellega veel hagejale teatud kohustused osaühingu juhatuse liikmena (kasumi teenimine). Lepingut tõlgendades kohus sellist kokkulepet ei ole tuvastanud. Lepingu p 1.6 on hageja, kui osaühingu juhatuse liige andnud kinnitusi osaühingu kohta (t lk 15). VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui: asjal ei ole kokkulepitud omadusi; p 2 kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Lepingu p 1.1 kohaselt on lepingu esemeks osaühingu 20 000 kroonise nimiväärtusega osa, mis moodustab 50 % osaühingu osakapitalist. Järgnevalt on sätestatud andmed osaühingu kohta. Müüja on kinnitanud, et osa ei ole arestitud, selle suhtes ei ole vaidlusi, et seda ei ole koormatud pandiõigusega ega muude kolmandate isikute õigustega; kuni käesoleva lepingu sõlmimiseni ei ole vastu võetud osanike otsust äriregistrisse kantud osakapitali suuruse muutmiseks; müüja, kui osaühingu juhatuse liige kinnitab, et talle teadaolevalt on osaühingu aruanded koostatud lähtudes raamatupidamisseadusest ning heast raamatupidamistavast ning kajastavad kõiki osaühingu varasid ja kohustusi. Osaühingul ei ole kohustusi, osaühingu poolt ei ole antud garantiisid ega tagatisi ning osaühingu varal ei ole kolmandate isikute ees koormatisi ega muid piiranguid, mis ei ole osaühingu dokumentides kajastatud ning müüja ei ole pankrotis ning müüja suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust ega tehtud pankrotihoiatust (t lk 15, lepingu p 1.6.1 – 1.6.4).

Puudub vaidlus, et eeltoodud punktidele osa vastab. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et majandusaasta aruanded ei tõenda osa lepingutingimustele mittevastavust. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et võlaõigusliku või siis asjaõiguslepingu sõlmimise ajal peaks osaühingu majanduslik olukord vastama mingile kindlale kriteeriumile. Kostja, kes on ka osaühingu osanik ja juhatuse liige on lepingus kinnitanud, et ta on tutvunud osaühingu dokumentatsiooniga ja teadlik osaühingu majanduslikust olukorrast. Seega oli kostja lepingu sõlmimisel osaühingu osa väärtusest täielikult teadlik. Kostja on hagejale ette heitnud, et hageja juhatuse liikmena ei arendanud firmat ning ei leidnud selleks raha (t lk 118). Samas sellises kohustuses pole pooled lepingus kokku leppinud. Majandusaasta aruannetest lähtuvalt on osaühingu käive ja kasum vähenenud alates 2006. aastast (t lk 125-173). Majandusaasta aruannetes on osaühingu tegevjuhiks märgitud kostja. Väide, et osa väärtuse vähendamises on süüdi üksnes hageja osaühingu juhatuse liikmena, on kohtu hinnangul üksnes oletuslik. Ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et osaühingu käive ja kasum oleksid vähenenud hageja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Samuti pole tõendatud, et osaühingu käibe ja kasumi vähenemisel vähenes ka osa väärtus. Kohus nõustub hageja esindaja seisukohaga, et äriühingu käibe ja kasumi vähenemine saab olla põhjustatud paljudest objektiivsetest asjaoludest ning nende asjaolude esinemine käesolevas asjas ei ole välistatud. Selles, et osal peaks olema mingi kindel väärtus, pooled lepingus kokku ei ole leppinud. Seega leiab kohus, et lepingust taganemine osa lepingutingimustele mittevastavuse puhul on põhjendamatu, kuna asi vastas lepingus kokkulepitud tingimustele (lepingu p 1.6.1 – 1.6.4, 2.1). Seega ei tõusetu ka VÕS § 218 lg 1 ja 4 tulenevat küsimust, kes vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul. Kostja on lepingust taganemisel tuginenud lisaks VÕS § 97 lg 5 sättele. VÕS § 97 lg 5 kohaselt kui on olemas alused lepingu muutmiseks, kuid asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine käesoleva VÕS § 97 lg 1 kohaselt võimalik või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga VÕS § 196 sätestatud korras üles öelda. Analüüsides nimetatud alusel lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemist, leiab kohus, et ka nimetatud alusel ei ole lepingust taganemine kehtiv. VÕS § 97 lg 1 ja 2 on ette nähtud eeldused, millal saab lugeda kohustuste vahekord muutunuks (lg 1 kohaselt lepingupoolelt lepinguga saadav väärtus väheneb oluliselt ning lg 2 kohaselt kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda ja kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool ja kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel). Seega peaksid olema täidetud nii lõikes 1 kui ka lõikes 2 sätestatud eeldused ning kostjal tulnuks nimetatud eeldusi tõendada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu p 2.4 on pooled kokku leppinud, et tasumisega viivitamisel on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0.2 % ostuhinnast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Viivisearvestuse üle asjas vaidlus puudub. Hageja on hagiavalduse seisuga arvestanud viivist 80 880 krooni ning taotlenud tulenevalt TsMS § 367 veel sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist lepingus sätestatud viivise määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on taotlenud viivise

vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Käeoleval juhul ületab viivise nõue põhivõlgnevust. Seega tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada hagejal, kuna kostja on nõudnud viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Käesoleval juhul pidi võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja on hagis märkinud, et tulenevalt VÕS § 14 lg 3 on hagejal tekkinud kahju seoses notariaalse asjaõiguslepingu ja teiste kokkulepete sõlmimata jätmisega. Kohus leiab, et kahju olemasolu, mis tingiks põhivõlast suurema viivise kostjalt väljamõistmise, on tõendamata. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et viivist võib vähendada põhjendusel, et see on ebamõistlikult suur, põhivõla ulatuseni. Kuna kohus vähendab viivist põhivõla ulatuseni, ei tule eraldi kohtul hinnata võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja viivise summas 76 000 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub põhivõla osas rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.