Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

õigusliku aluse ja laenatud rahasumma muutub sissenõutavaks, seega kaotas sellest hetkest intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Kohus leidis, et lepingu punkt 4.3, mis lubab võlausaldajal nõuda intressi laenult ka pärast laenu tähtaja saabumist ja laenu sissenõutavaks muutumist, on tüüptingimus, millega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel kokkuleppel ei ole õiguslikke tagajärgi. Laenu intress oli kokku lepitud 700 krooni üheks kuuks. Laenuleping lõppes 23.09.2006. Seega ei ole hagejal õigust nõuda suuremat intressi kui 700 krooni. Kostjal oleks olnud võimalik vältida intressi maksmise kohustust, kui ta oleks laenuks saadud raha koheselt tagastanud. Kostja seda ei teinud, seega tuleb tal maksta hagejale intressi tagastamisele kuuluva raha kasutamise eest. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leidis, et SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punkt 13 on tühine 0,5% suuruse viivise määra tõttu. Kuigi VÕS § 403 lg 3 p 1 ja 2 kohaselt tarbijakrediidilepingu kohta seaduses sätestatut ei kohaldata väiksema kui 200 euro suuruse ja lühema kui 3-kuulise tagastamistähtajaga laenu puhul, oli kohus seisukohal, et arvestades VÕS § 42 tarbijakaitse kohta sätestatut, on seaduslik ja põhjendatud kohaldada ka väiksemas summas kui 200 eurot laenude puhul VÕS § 415 lg 1 sätestatut: tarbijalt ei või nõuda kõrgemat viivist kui on VÕS § 113 sätestatud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 3000 kroonilt alates 24.09.2006. Viivise määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 24.09.2006 kuni 31.12.2006 oli 9,75% aastas, alates 01.01.2007 kuni 30.06.2007 10,5% aastas ja alates 01.07.2007 kuni käesoleva ajani on viivise määr 11% aastas. TsMS § 461 lg 4 lubab kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi summalt arvestada viivist kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 24.09.2006 kuni 31.12.2006 (viivis 0,0267% päevas) 98 päeva eest (3000x98x0,0267) 78.50 krooni; viivis perioodi eest 01.01.2007 kuni 30.06.2007 (0,02876% päevas) (3000x181x0,02876) 156.20 krooni ning alates 01.07.2007 kuni 05.06.2008, s.o kohtuistungi toimumise päevani (0,03% päevas) (3000x341x0,03) 306.90 krooni, kokku 541.60 krooni. Alates 06.06.2008 tuleb kostjal maksta viivist 0,03% päevas põhinõude ja intressi jäägilt kuni nimetatud summade täieliku tasumiseni. Kohus rahuldas ka kostjale nõudekirjade saatmise kulu nõuded summas 350 krooni, s.o lepingu punkti 12.2.1 alusel 150 krooni ja lepingu punkti 12.2.2 alusel 200 krooni VÕS § 127 lg 1 ja 3 alusel. Kuivõrd võlateadete saatmine ja nende hind oli lepingus toodud, pidi kostja teadma lepingu rikkumisel hagejale sellega tekkida võivast kahjust. Hagiavalduse kohtusse esitamise kulud (1000 krooni, tulenevalt lepingu punktist 12.2.3) on menetluskulud, mille sissenõudmine toimub TsMS §-de 173; 174 järgi kohtulahendi alusel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus selgitanud, millisest õigusnormist tulenevalt ta leiab, et intressi arvestamine kaotab õigusliku aluse pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist. Seadus ei keela intressi arvestamist ka pärast laenu sissenõutavaks muutumist. Juhul kui laenusaaja jätkab raha kasutamist ka pärast laenu sissenõutavaks muutumist ja kui leping näeb ette, et sellisel juhul on võlausaldajal õigus nõuda intressi ka pärast laenu tasumise tähtaja saabumist, ei ole sellises lepingutingimuses midagi taunitavat või ebamõistlikku. Nimetatud tingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav juba seetõttu, et laenuandja võtab kiirlaenude väljastamisega endale suuremad riskid, kui seda tavaliselt eeldatakse. Seda asjaolu tasakaalustab laenuandja laenulepingust tulenev õigus nõuda intressi ka pärast laenu sissenõutavaks muutumist. Asjakohane ei ole väide, et võlausaldaja saab nõuda pärast laenu sissenõutavaks muutumist ainult viivist. Viivis on pigem sanktsioon ehk kohustuse täitmist tagav õiguskaitsevahend. Intress on aga tasu raha kasutamise eest ning on loogiline, et laenuandja nõuab intressi tegeliku raha kasutamise aja eest. Nimetatud lepingupunkt on seaduslik ja ei ole tarbijat ebamõistlikult kahjustav või lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu rikkuv. Kohus on alusetult kohaldanud VÕS § 415 sätestatut, kuna tulenevalt VÕS § 403 lg 3 p 1, 2 ei kohaldata tarbijakrediidi kohta seaduses sätestatut krediidilepingule, mille puhul krediidi netosumma on väiksem 200 eurole vastavast summast ja mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul. SMS Laen OÜ väljastas laenu summas 3000 krooni 30 päevaks ning SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingule ei kohaldata tarbijakrediidi kohta seaduses olevaid sätteid. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et vaatamata VÕS § 403 lg 3 p 1, 2 on asjakohane kohaldada VÕS § 415 lg 1 sätestatut. Viiviste vähendamisel tugines kohus ka VÕS § 42 lg 3 p 5. Kohtuotsus on vastuoluline. Juhul kui kohus on leidnud, et lepingu punktis 13 olev tüüptingimus on tühine, siis ei ole asjakohane tuginemine VÕS § 415 lg 1. Samas ei ole kohus toonud ühtegi põhjendust, miks 0,5% viivisemäär on tüüptingimusena tühine. Ebamõistlikkuse hindamisel tuleb hinnata ka poolte õiguste tasakaalu. Laenusaaja saab tagatiseta kiirlaenu, mis väljastatakse vähem kui ühe tunni jooksul pärast laenutaotlust. Kiirlaenude puhul on 0,5% viivisemäär proportsionaalne, arvestades laenuandja kõrgendatud riske ja laenu saamise lihtsust. Viivis on võlausaldaja sanktsioon, mis tagab võlgniku kohustuse täitmist. Viivise nõudmise asjaolu ja selle suurus sõltub üksnes võlgniku käitumisest. Võlgnik ei ole oma kohustust täitnud enam kui 1,5 aastat ning sellest tulenevalt on viivisenõue igati põhjendatud ja proportsionaalne. Kohus, vähendades nii intressi kui viivist, on sekkunud oluliselt hageja majandustegevusse, ning oluliselt rikkunud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu. Kohus on tekitanud olukorra, kus kohustuse rikkumine on laenusaajale soodsam kui kohustuse nõuetekohane täitmine. Laenuandja opereerib kõrge riskiga krediidisektoris ning tema õigused on suures ulatuses rikutud, kuna otsusega on ta jäetud ilma intressist raha kasutamise eest ja viivisest kohustuse täitmisega viivitamise eest. Sisuliselt on kohus jätnud laenuandja kohustused nõuetekohaselt täitmata jätvate võlgnike suhtes ilma seadusliku kaitseta. Poolte huvide hindamise aluseks ei saa olla argument, et üks pool ei vääri oma majandusliku või muu üleoleku tõttu kaitset.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.