Võlaõigus › Väärtpaberid

Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud

RESOLUTSIOON

Menetluskulud

Tamara Šabarova

Tsiviilasi nr 2-04-648

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule (aadress: Kalevi 1; 50050 TARTU; telefonid: 7500702 või 7500703; faks 7500701; e-post: [email protected] või [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt TsMS §

lg

tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

11.06.2004.a esitas V.A Narva Linnakohtule hagi V.L, E.L ja notar T.B vastu kingelepingust taganemise kehtetuks tunnistamise nõudes. 21.12.2007.a ja 03.03.2008.a esitas hageja muudetud nõuetega hagiavalduse. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kostjate pojaga registreeritud abielus. Abielu oli registreeritud Narva linna Perekonnaseisuametis 28.01.1995.a. Abielust on pooltel ühine laps E.L. Abielu ajal kinkisid kostjad abikaasale kinnistu aadressil xxx xx xxx, mille hageja surnud abikaasa ehitas lõpuni, ehitas juurde veranda ja sauna ning välisbasseini. 2003.a mais, juunis sõlmisid kostjad ja hageja surnud abikaasa notari B juures notariaalse tehingu: kinnistu aadressil xxx xx, xxx kinkelepingu. Notariaalakt oli edastatud kinnisturegistrisse. Kuni maja omandiõiguse kandmiseni kinnistusraamatusse juhtus 07.08.2003.a hageja abikaasaga õnnetusjuhtum, mille tagajärjel viimane suri (surmatunnistus 08.08.2003). Hageja sai teada, et kostjad pöördusid notari poole ja taganesid kinkelepingust. Hageja arvab, et kinkelepingust taganemine on toimunud ebaseaduslikult, kuna tema ja tema poeg on surnu seadusejärgsed pärijad. Hageja viitab VÕS § 267, mis sätestab kinkelepingust taganemise enne selle täitmist: kinkija võib enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja sureb. Antud paragrahv sätestab kinkelepingust taganemist enne selle täitmist, so enne kinkeobjekti üleandmist. Kinkeobjekt oli juba kingisaajale üle antud, järelikult alust kinkelepingust taganemiseks ei olnud. 21.12.2007.a esitas hageja muudetud nõuetega hagiavalduse. Hageja väitel määrab asjaõiguslepingu p 6, et «lepingu eseme valduse üleminek " lepingu eseme otsese valduse ning päraldisteks olevad dokumendid (Lepingu Eseme omandamist, valdamist ja sellel ehitamist käsitlevad dokumendid, kaardid ja plaanid) on Kinkija Kinnisaajale üle andnud enne käesoleva lepingu sõlmimist. Lepingu p 8 «Lepingu jõustumine" - Käesolev leping jõustub selle notariaalsest tõestamisest, mille tulemusena Lepingupooltel tekib lepingu täitmise kohustus ja õigus nõuda selle täitmist vastavalt seadusele ja lepingutingimustele. Vastavalt lepingu p 6 ja 8 oli lepingu ese A.L-le üle antud enne tehingu sõlmimist ja pooled olid kohustatud lepingu täitma. Notariaalne akt oli edastatud notari poolt Ida-Viru Maakohtu kinnistuosakonda. Enne kande tegemist kinnistuosakonnas juhtus kingisaajaga õnnetusjuhtum, mille tagajärjel A.L suri. 07.04.2004.a hageja ja tema poeg E.L, astusid surnud A.L seaduslikeks pärijateks. Nimetatud kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldusega - kostjad keeldusid enda peale võetud kohustustest kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu aluseks, registreeritud numbriga 6280, ning esitasid valed andmed. 23.09.2003.a Ida-Viru Maakohtu kinnistuosakonna kohtunikuabi A.V tegi määruse, mille kohaselt selgitas et kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma. 02.10.2003.a Ida-Viru Maakohtu kinnistuosakonda saabus teine kinnistu kinkilepingust taganemise avaldus numbriga 10397. Hageja arvab, et tuleb tunnistada tühiseks 2(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

04.09.2003 kinnistu kinkelepingust taganemisavalduse numbriga 10397 ja 25.05.2004 kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu numbri 3939 all järgmistel põhjustel: Notariaalakt - 04.09.2003 kinnistu kinkilepingust taganemisavalduse registreeritud numbriga 10397 tuleb tunnistada kehtetuks, kuna ta sisaldab andmed, mis ei vasta tõele. Tõestamisseaduse § 9 lg 3 kohaselt notariaalakti märgitakse tõestamise kuupäev ja koht. Notariaalaktis on märgitud koostamise kuupäev 04.09.2003a. Asja materjalidest on näha, et kinnistu kinkilepingust taganemisavaldus registreeritud numbriga l0397 ja koostatud pärast 23.09.2003 aastat. Kuna praeguse ajani pole viga notariaalaktis parandatud, siis vastavalt Tõestamisseadusele § 45 lg 1 ja 3 § 54 lg 3' nimetatud notariaalakt loetakse kehtetuks. Notariaalakt nr 10397 tuleb tunnistada tühiseks, seoses sellega, et kostjad kaotasid õiguse kinkelepingu tagasivõtmise avalduse esitamise õigust järgmiste asjaolude tõttu ja seadus keelab kinkelepingust taganeda pärast selle täitmist. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 267 p 5 sätestab, et Kinkija võib enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja sureb. Järelikult kostjatel oli õigus lepingust taganeda ainult juhul, kui lepinguese ei olnud üle antud kinkesaajale enne lepingu sõlmimist. Ja kuna lepingust tuleneb, et lepinguese oli üleantud kinkesaajale enne kinkelepingu sõlmimist, siis kostjad kaotasid lepingu taganemise õiguse. VÕS § 270 lg 1 sätestab, et Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma. Lähtudes VÕS § 267 lg 5 ning VÕS § 270 lg 1 kostjad ei saanud kinkelepingust taganeda, kuna see on seadusega keelatud. TsÜS § 87 sätetsab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Järelikult, kinkelepingust taganemise avaldus registreeritud numbriga 10397 on tühine. TsÜS § 84 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna kinkelepingust taganemise avaldus registreeritud numbriga 10397 on tühine ning tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, järelikult, kostjatel puudus õigus kinkelepingu nr 3939 sõlmimiseks, mille alusel E.L kinkis kinnistu E.L-le, kuna nimetatud kinnistu oli üle antud A.L-le ja vastavalt kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingule nr 6280 kuulub täitmisele. Arvestades, et kinkeleping nr 6280 kuulub täitmisele, järelikult; kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping numbriga 3939, 25.05.2004 a on tühine kuna kinnistu aadressil xxx xx, xxx kuulub A.L-ile. VÕS § 1040, sätestab, et eseme tasuta käsutamisel selleks õigustamata isiku poolt peab kasutuse alusel esemele õiguse saanud isik saadu õigustatud isikule välja andma, isegi kui kasutus on kehtiv. Kuna E.L-l ei olnud õigust sõlmida E.L-ga kinnistu kinkelepingut, siis E.L peab tagastama saadud kinkelepingu nr 3939 all alusel kinnistu aadressil xxx xx, xxx. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. AÕS § 65 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi. Arvestades, et E.L suri 12.06.2007a, siis läksid kostja kohustused üle tema pärijatele. Pärimisseaduse § 130 lg 1 pärijatele lähevad üle mitte ainult õigused, vaid ka kohustused. Hageja palub tunnistada kehtetuks ja tunnistada tühiseks 04.09.2003 kinnistu kinkelepingust taganemisavaldus registreeritud numbriga 10397, tunnistada tühiseks kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping, mis on koostatud 25.05.2004. a ja registreeritud numbriga 3939. Kohustada kostjat II tagastama kinnistu aadressil xxx xx, xxx. Tunnistada kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping 30.05.2003 registrinumbri 6280 all jõustunuks. Muuta kinnisturegistris kanne kinnistu suhtes registreeritud Ida-Viru Maakohtu kinnistuosakonnas registreerimisnumbriga 29409 teises osas kustutada kanne E.L omandi suhtes 3(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

ja kanda kanne, millega märkida omanikuks A.L isikukood xxxxxxxxxxx. Välja mõista kostjatelt menetluskulud solidaarselt. 03.03.2008.a muutis hageja oma nõudeid jäädes hagiavalduses ära toodud asjaolude ja põhjenduste juurde. Lähtudes kostjate vastusest on vaja lahendada küsimus «Mis on kohustuste täitmine poolte poolt või teiste sõnadega lepingu täitmine?». E.L ning A.L võlasuhted tekkisid VÕS § 3 lg 1 mõttes 30.05.2003.a sõlmitud kinnisasja kinkelepingust ning asjaõiguslepingust. VÕS 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 263 sätestab, et kinkija peab andma kingisaajale üle kingitud eseme või tegema võimalikuks kingisaajale selle valduse saamise muul viisil ning kõrvaldama kõik takistused eseme valdamiseks. Võlaõiguse II kommenteeritud väljaande (Juura 2007) kohaselt on paragrahvi sisu «Kinkelepingu järgi tekkinud kohustus anda kinnisaajale või üle kinkelepingu ese tähendab kommenteeritava paragrahvi järgi otsese valduse üleandmist.» VÕS § 76 lg 3 sätestab, et Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaande (Juura Tallinn 2006) kohaselt lk 228 4.3 „Otsustades selle üle, kas kohustuse täitmine on nõuetekohane, tuleb kontrollida, kas kohustus on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.“ Sel viisil, valdamise üleandmine kinkesaajale on kinkelepingu täitmine. 30.05.2003.a sõlmitud kinkelepingust p 6-st nähtub, et Kinkija täitis oma kohustused kingisaaja ees, kuna andis otsese valduse ja kõik päraldised üle enne lepingu sõlmimist. Ülaltoodust tuleneb, et pooltevaheline leping täideti nõuetekohaselt. Lähtudes VÕS § 267 lg 5 ning VÕS § 270 lg 1 kostjad ei saanud kinkelepingust taganeda, kuna see on seadusega keelatud. Kuna leping E.L ja A.L vahel oli täidetud, siis ei olnud E.L-l õigust lepingust taganeda. Kuna aga kinkelepingust taganemise avaldustega, mis on registreeritud numbrite 10375 ja 10397 all, E.L taganes lepingust, siis rikkus ta kohustust «teha võimalikuks omandi üleminek kingisaajale». VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab , et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Võttes arvesse, et kingisaaja hukkus traagiliselt, said tema seaduslikeks õigusjärglasteks TsÜS § 6 lg 1,2 alusel Hageja 1 ja Hageja 2, järelikult on hagejatel õigus nõuda kostjalt 20.12.2007 märgitud kohustuste täitmist. E.L mitte ainult ei jätnud loomata võimalust omandi A.L-le üleminekuks, vaid ka takistas seda, taganedes 30.05.2003 koostatud kinkelepingust, ning vormistas ka kinkelepingu E.L nimele nr 3939 all, mis oli sõlmitud 25.05.2004. VÕS § 64l sätetsab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Hagejad muudavad ja täiendavad oma haginõudeid ainult nende pärijateks tunnistamise ning kinnistusregistri kande muutmise osas, kuna hagi rahuldamise korral ei ole täiendav pärimisõigusesse astumine otstarbekas. Kuna asjaõigusleping kehtib, kostja II ei anna aga oma nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks, siis kostja II nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnisturaamatu kanne muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. (Riigikohtu lahend 3-2-1-129-05 p 18). Kuna 30.05.2003.a sõlmitud asjaõiguslepingu kehtivuse ajal käsutas E.L kinnisvaraja andis 25.05.2004 kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel kinnisasja, aadressil xxx xx, xxx, üle E.L-le, kuigi tal ei olnud selleks seaduslikku õigust, siis kuulub kinnisasi, aadressil xxx xx, xxx, tagastamisele VÕS § 1028 ja § 104 alusel, kui alusetu rikastumine. Hageja palub: tunnistada kehtetuks ja tunnistada tühiseks 04.09.2003 kinnistu kinkelepingust taganemisavaldus, mis on registreeritud numbri 10397 all, tunnistada tühiseks kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping, mis on koostatud 25.05.2004. a ja registreeritud numbri 3939 all. Tunnistada et 30.05.2003.a sõlmitud „Kinnistu Kinkelepingu ja Asjaõiguslepingu“ mis on registreeritud nr 6280 all on kehtiv, jõustunuks ja kuulub täitmisele. Tunnistada hageja I ja hageja II 07.08.2003 surnud A.L pärijateks. Lugeda kostja II 4(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

omanikukanne Ida-Viru Maakohtu Kinnistuosakonna kinnisturegistris kinnistu aadressil xxx xx, xxx registri nr. xxxxx all muutmisega nõustunuks. Muuta kinnisturegistris kanne kinnistu suhtes registreeritud Ida-Viru Maakohtu kinnistuosakonnas registreerimisnumbriga xxxxx teises osas kustutada kanne E.L omandi suhtes ja kanda kanne, millega märkida omanikuks V. A ik xxxxxxxxxxx ning omanikuks E.L. Kohustada kostjat II tagastama Ida-Viru Maakohtu Kinnistuosakonna kinnisturegistris kinnistu aadressil xxx xx, xxx registri nr. 29409 all, mis oli saadud alusetu rikastumise tulemusena. Välja mõista kostjatelt menetluskulud solidaarselt.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostjade E ja V.L vastuväited Kostjad ei tunnista nimetatud hagi ja vaidlevad sellele vastu täies ulatuses alljärgnevatel põhjustel. Kostjad E ja V.L elasid xxx linnas xxx xx asuvas majas koos poeg A.L-ga. Vanematekodu oli A.L ainsaks elukohaks, kuna hageja V.L-st elas A.L peamiselt lahus. Kostja E.L on invaliid, mistõttu oli pojast majapidamises palju abi. Kuna kostjad soovisid tagada pojale kindla elukoha ning olid veendunud, et poeg ka vanemaid nende eluajal peavarjuta ei jäta, otsustasid kostjad E ja V.L kinkida oma kodu xxx linnas xxx xx asuva kinnistu poeg A. L-le. Kostjad E ja V.L ning nende poeg A.L sõlmisid 30. mail 2003.a Jõhvi notar T.B poolt koostatud ja tõestatud kinnistu asukohaga xxx linn xxx xx kinkelepingu ja asjaõiguslepingu. Kingisaaja A.L hukkus traagiliselt 07. augustil 2003. a. Pärast poja surma otsustasid kostjad kinnistu kinkelepingust taganeda, sest vajadus pojale elukohta tagada ning kindlustunne kostjate enda elukoha säilimise osas olid kadunud. Kostjatel puudub pärast poeg A.L ja hageja V.L vahelise kooselu lõppemist hagejaga ja abielust sündinud lapsega igasugune kontakt. Kuna kinnistusraamatusse ei olnud 30. mail 2003.a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel veel vastavat kannet tehtud, tegid kostjad E.L ja V.L 04. septembril 2003.a kinnistu kinkelepingust taganemise avalduse ning kinnistamisavalduse tagasivõtmise avalduse, millised notar T.B edastas Ida-Viru Maakohtu Kinnistusosakonnale. Kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus rahuldati ja kanne, millega oleks kinnistu uue omanikuna kinnistusraamatusse kantud A.L, jäi tegemata. Võlaõigusseaduse § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale. Tulenevalt võlaõigusseaduse § 267 p-st 5 võib kinkija lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda juhul, kui kingisaaja sureb enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist. Võlaõigusseaduse § 270 lg 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Asjaõigusseaduse §-s 641 sätestatakse, et kinnisomandi üleandmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Õigusmuudatuse lõplikuks saavutamiseks peab järgnema kokkuleppele ka selle sissekandmine, st alles asjaõigusleping koos sissekandega põhjustavad õigusmuudatuse. Valduse üleandmine kinnisomandi üleandmisele tähendust ei oma. Seega tekib kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega ning läheb ka teisele isikule üle kinnistusraamatu kande kaudu. Kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 7 kohaselt võib kuni kinnistamisotsuse tegemiseni kinnistamisavalduse esitaja selle osaliselt või täielikult tagasi võtta. Kinke eesmärgiks on kingitava eseme omandi üleandmine kinkijalt kingisaajale. Kinkeleping loetakse täidetuks kingitud eseme omandi üleandmisega kingisaajale, mis kinnisomandi üleandmisel tähendab asjaõiguslepingu sõlmimist ja sellekohase kande tegemist kinnistusraamatusse. Kostjate poeg A.L suri 07. augustil 2003. a, milliseks hetkeks ei olnud kinnistusraamatus kanne veel tehtud ega omand üle läinud. Seega oli kostjatel Õigus võlaõigusseaduse § 267 p 5 alusel kinkelepingust taganeda ning kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 7 alusel kinnistamisavaldus täielikult tagasi võtta. Lisaks eelnevale peavad kostjad vajalikuks märkida, et hageja väide, nagu oleks A.L xxx linnas xxx xx asuva maja lõpuni valmis ehitanud, samuti viited sauna, veranda ja välisbasseini juurdeehitamisele ei ole asjakohased ning on alusetud. Maja oli kostja E.L poolt lõpuni valmis ehitatud juba enne poeg A.L sündimist. Tulenevalt ülaltoodust ning juhindudes võlaõigusseaduse § 259 lg 1, § 267 p 5, § 270 lg 1, asjaõigusseaduse § 641, kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 7 ja 5(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60, § 167 paluvad kostjad jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja välja mõista hagejalt kohtukulud kostjate kasuks. Notar T.B vastus Notar T.B hagi ei tunnista. Esitatud hagiavalduse koopiast nähtub, et notarile on esitatud ainult kinkelepingu ja lepingust taganemisega seotud dokumentide kohtule esitamise nõue. Imelik, et hageja ei märgi sealjuures kostjaks Ida-Viru Maakohust, kellelt ta samuti palub dokumentide väljanõudmist. Vaatamata 21.06.2004 a kohtumäärusele hagi käiguta jätmisest, pole hageja selget nõuet esitanud. Hageja tõlgendab seadust ühepoolselt, võttes tähelepanuks ainult VÕS §-s 267 p 5 ettenähtud kinkelepingust taganemise ühe tingimuse, kuid antud juhul lähtus notar kinkelepingust taganemise avalduse tõestamisel VÕS § 268 lg l ja §-st 267 p 2, mis lubavad kinkelepingust taganemist peale selle täitmist, kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul ennast mõistlikult ülal pidanud. Lepingust taganemise avalduse sisust nähtuvad kinkijate ja hageja ebameeldivad suhted, kinkijate kartus edasise elamise võimalusest kinkelepingu esemeks olevas majas, aadressil: xxx xx, xxx. Notaril ei olnud Tõestamisseaduse §-s 4 ettenähtud alust tõestamistoimingust keeldumiseks. Ida-Viru Maakohus kinkelepingust taganemise avalduse läbivaatamisel leidis, et avaldajate väited on veenvad, hagejate kohtumääruse peale pole edasi kaevatud. Notar palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda. 04.02.2008.a vastus. Kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 7 kohaselt võib kinnistamisavalduse esitaja kuni kandemääruse tegemiseni selle osaliselt või täielikult tagasi võtta. Notariaadiseaduse § 40, Tõestamisseaduse § 4 ning tekkinud olukorraga - ei olnud notaril alust keelduda ametitoimingu tegemisest, seega tõestas notar tagasivõtmise avalduse ning edastas selle Viru Maakohtu kinnistusosakonnale, selleks, et kohtunikuabi tegi lõpliku otsuse. Kinnistusraamatuseaduse § 46 lg 1 p 2 alusel tagasivõtmise avalduse läbivaatamisel kohtunikuabi pidi selgitama, kas kinnistusraamatusse kantud või märkega tagatud õigustest või seadusest tulenevalt ei ole kinnitamine välistatud ning Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 595 lg 2 p 3 kohaselt kui kohtunikuabil tagasivõtmiseavalduse läbivaatamisel ilmnesid õiguslikud raskused pidi ta määruse või kande tegemise andma pädevale kohtunikule. Eelnimetatud seaduse sätetest nähtub, et kohtunikuabi pädevusse kuulub ka õigusliku olukorra läbivaatamine ning kui tagasivõtmise avaldus oli seadusega vastuolus pidi kohtunikuabi tegema määruse tagasivõtmise avalduse rahuldamata jätmisest. Eelnimetatud põhjustel ma ei tunnista minu vastu suunatud nõudeid. Oma 03.03.2008 hagiavalduses nõuete muutmisest V.A palub tunnistada tühiseks kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping, mis oli tõestatud Narva notar S.N poolt 25.05.2004 ja registreeritud notari ametitoimingute raamatu registri nr 3939 all. Seega tekkib küsimus, miks V.A suunas oma nõuded notar T.B vastu, vaid ei esitanud mitte mingisuguseid nõudeid notar S.N vastu. Üldiselt asjaolu, et V.A on juba mitu korda muutunud oma haginõuded, jätab muljet, et tema ei saa olukorrast aru ning ei ole selge miks notar T.B on kostja käesolevas tsiviilasjas aga näiteks notar S.N või VMK kohtunikuabi A.V - mitte.

Kostja E.L vastuväited Kuna E.L oli kinnistu kinkelepingust nr. 6280 (tõestatud notar T.B poolt 30.05.2003. a., sõlmitud A.L kasuks) vastavalt võlaõigusseaduse § 267 p 5 alusel taganenud ning kinnisturaamatuseaduse § 34 lg 7 alusel kinnistamisavalduse täielikult tagasi võtnud, siis kinkeleping nr. 3939 (tõestatud notar S,N poolt 25.05.2004.a) oli sõlmitud seaduslikult minu, E,L kasuks vastavalt vanemate tahteavaldusele. Tulenevalt sellest ma ei ole kohustatud tagastama kinnistut aadressil xxx xx, xxx, registri nr xxxxx all, samuti ei tunnista ennast kostjana. Seoses sellega, et hageja tõlgendab seadusi vääralt, korduvalt seab kahtluse alla nii notari T.B kui Ida-Viru Maakohtu kinnistuosakonna pädevuse ja vandeadvokaadi M.M õigsuse palub E.L jätta hagiavalduse nõude muutmine täies 6(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

ulatuses rahuldamata ja asjas menetlus lõpetada ning mõista välja hagejalt kohtukulud kostjate kasuks. 03.03.2008.a vastuses märgib kostja, et kinkeleping jõustub selle notariaalsest tõestamisest, mille tulemusena lepingupooltel tekib lepingu täitmise kohustus ja õigus nõuda selle täitmist lepingu tingimustele. Ühe lepingupoole surm oli asjaolu, mis mõjutas lepingu täitmist. Valdus ei ole kinnisasja omandiõigust tõendavaks tunnuseks nagu see on näiteks vallasasjade puhul. Kõigi kinnisasjade ja kinnisasjaõiguste jaoks on määrav kinnistusraamat ja omanik on vaid see isik, kes on omanikuna kantud kinnistusraamatusse, järelikult kinkeleping loetakse täidetuks peale kinnisomandi üleminekut. Sellest tulenevalt ei saa lepingut lugeda täidetuks lepingu eseme otsese valduse ning päraldisteks olevate dokumentide üleandmisega enne kinkelepingu sõlmimist. Ei ole siiamaani arusaadav, miks hageja nimetab nii kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldust nr 10375 kui ka kinkelepingust taganemise avaldust nr 10397 mõlemat kinkelepingust taganemise avaldusteks. Arvan, et A.L pärijatele ei edastatud kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldust ja kinnistu kinkelepingust taganemisavaldust, põhjusel et kinnistu omandiõigus ei olnud muutunud, mis tähendab seda, et kinnistu aadressil xxx xx jäi E.L omandisse ja ei ole kunagi olnud A.L omandis. Kui V.A arvab, et E.L rikkus nii kinkelepingut kui kehtivat seadusandlust siis ta peab nimetama kostjateks mitte notar T.B ja mind E.L vaid Ida-Viru Maakohtu Kinnistusosakonda, kus vaadati läbi kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus ja kinnistu kinkelepingust taganemisavaldus ja võeti vastu otsus. Hageja väidab, et asjaõiguslepingu ülesütlemise kohta ei ole esitatud avaldust ja ta kehtib käesoleva ajani. Ometigi oli Viru Maakohtu Kinnistusosakonnale esitatud notariaalakt nr 10375 kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldusega, kus E.L avaldas soovi kutsuda tagasi vastavalt Kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 7 kohaselt 30.05.2003.a Jõhvi notar T.B poolt tõestatud ja notari ametitoimingute raamatus registri nr 6280 all registreeritud kinnistu kinkelepingus ja asjaõiguslepingus sisalduv kinnistamisavaldus. Tahan väita, et kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping nr 3939 oli koostatud ja tõestatud Narva notar S.N poolt 25.05.2004.a seaduslikult kuna selle lepingu sõlmimiseni ei olnud lepingu eset kellelegi võõrandatud, koormatud ega keelustatud ja ka mitte arestitud, samuti polnud selle kohta kohtulikke vaidlusi. Kostja V.L vastus Kostja ei tunnista ei hagi ega hagiavalduse nõude muutmist ja vaidleb sellele vastu täies ulatuses alljärgnevatel põhjustel. Hageja väidab, et 14.05.2003.a. volituses nr. 5149 E.L volitas V.L tingimusteta nende pojale A.L-le kehtestatud korras kinkima kinnistut asukohaga xxx linnas, xxx xx. Kinkimine tingimusteta tähendab volikirjas seda, et esindatav lubab esindajal teha tehingu tema äranägemise kohaselt ja ta ei piira esindaja õigusi määratud tingimustega (tehingu tegemise tähtaja, tehingu hinna või muude tingimustega). Volitus on Õiguskäibe hõlbustamiseks välja töötanud õigusinstituut, millega on antud esindusõigus, mis teeb võimalikuks tehingu tegemise esindaja kaudu. Sellest tulenevalt ei ole volitus seadus ja seda enam ei või ta laieneda kinkelepingu seaduse paragrahvidele. Hageja väidab, et kinnistusavalduse tagasivõtmise avaldusega kostjad keeldusid enda peale võetud kohustustest kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu täitmiseks ja esitasid valeandmed. Kuid lepingu jõustumine notariaalsest tõestamisest ei tähenda seda, et leping oli täidetud ja lepingu eseme valduse üleminek ei tähenda kingitud eseme kingisaajale üleandmist s.o. omandiõigust. Kinkeleping loetakse täidetuks asjaõiguslepingu täitmisega s.o. kingitud eseme omandi üleandmisega kingisaajale, mis kinnisomandi üleandmisel tähendab asjaõiguslepingu alusel sellekohase kande tegemist kinnistusraamatusse. Kuna kostja I poeg A.L hukkus 07.aug.2003.,-i. ja selle ajani ei olnud kinnistusraamatusse kanne veel tehtud ega omand üle läinud, oli E.L-l õigus võlaõigusseaduse § 267 p. 5 alusel kinkelepingust taganeda ja kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 7 alusel kinnistamisavaldus täielikult tagasi võtta. Hageja kirjutab, et 23.09.2003. a. tegi Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi määruse, mille kohaselt selgitas, et „kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma ". Määrusega E.L-le oli 7(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tegelikult selgitas kohtunikuabi A.V määrusega 23.09.2003.a., et on esitatud nõuetekohane kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus kinkija E.L poolt, kuid kingisaaja ei saa temapoolset kinnistamisavaldust tagasi võtta, sest on surnud. 09.09.2003.a. esitatud kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldusest ei ole selgunud, kas kinkija on kasutanud võlaõigusseaduse § 267 p 5 ja § 270 lõikest 1 tulenevat õigust kinkelepingust taganemiseks ja kuna kinkelepingust taganemise kohta koostatud notariaalselt tõestatud dokumenti Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonnale esitatud ei ole, siis juhindudes Kinnistusraamatusseaduse § 44 lõikest 1 ja § 47 lõikest 1 kohtunikuabi määras: E.L-l esitada 30.05.2003.a sõlmitud kinkelepingust taganemist tõendav notariaalakt Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonnale hiljemalt 30.11.2003.a. Hageja väidab samuti, et kuna 04.09.2003.a. koostati notariaalakt numbri all 10375-„kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus", siis teine notariaalakt kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus" numbriga 10397 oli koostatud pärast kinnisturegistrist saadud puuduste kõrvaldamise määrust ja kuna puuduste kõrvaldamise määrus oli koostatud 23.09.2003.a. siis teine kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus" numbri 10397 all võis olla koostatud pärast 23.09.2003.a. Selle peale viitab ka see, et teine „ kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldus" numbriga 10397 saabus kinnistusregistrisse alles 02.10.2003.a. ja saatekirjas 01.10.2003. a. Notar märgib, et avaldus on koostatud 23.09.2003. a tehtud määrusele. Kuna E.L oli kinnistu kinkelepingust nr. 6280 (tõestatud notar T.B poolt 30.05.2003. a., sõlmitud A.L kasuks) vastavalt võlaõigusseaduse § 267 p 5 alusel taganenud ning kinnisturaamatuseaduse § 34 lg 7 alusel kinnistamisavalduse täielikult tagasi võtnud, siis kinkeleping nr. 3939 (tõestatud notar S. N poolt 25.05.2004.a) oli sõlmitud seaduslikult E.L kasuks vastavalt vanemate tahteavaldusele.

HAGEJA ARVAMUS KOSTJATE VASTUSE KOHTA

Kostja jääb 20.12.2007 esitatud hagis ära toodud asjaolude juurde ning lisab vastusest lähtuvalt aluseid ja muudab haginõudeid, mis esitatakse eraldi dokumendina. Hageja ei saa nõustuda kostjatega, kuna kõikidel vastustes ära toodud asjaoludel puuduvad õiguslikud alused , nad on rohkem emotsioonide najal koostatud. Esitaks ei olnud E.L-l õigust kinkelepingut tagasi kutsuda neil asjaoludel, mis on ära toodud 20.12.2007 hagis, teiseks E.L ei taganenud asjaõiguslikust lepingust, mille alusel oleks pidanud tegema sissekanne selle kohta, et A.L on kinnisasja omanik, kuna seda ei kutsutud kellegi poolt tagasi. Hageja ei ole nõus, et kohtukulud tuleb jätta hageja kanda, samuti ei ole ta nõus sellega, et tema suhtes kohaldataks trahvi, kuna hageja esitas põhjendused ja TsMS lubab esitada muudetud nõudeid kuni kohtuvaidlusteni. § 376 alusel on hageja uuesti sunnitud oma nõudeid muutma, kuna lähtuvalt vastusest ja Eesti kohtupraktikast peab ta seda tegema. Ülaltoodu alusel palun rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta kohtukulud kostjate kanda, kuna kinkelepingu ülesütlemisel ning kinkelepingu vormistamisel E.L nimele rikkusid kostjad oluliselt seadust. Hageja 06.08.2008.a arvamuses kostjate vastuse kohta loobuvad hagejad nõuetest notar T. B suhtes, kuna ta ei saa antud protsessis kostja olla. Hagejad leiavad, et A.L kasuks koostatud kinkelepingust taganemisel ning uue lepingu esitamisel E.L kasuks rikkus E.L, kui kinkija oluliselt kehtivat seadusandlust ning protseduurireegleid kinkelepingust taganemine. E.L oleks pidanud saatma avalduse A.L kasuks tehtud lepingust taganemise kohta hagejatele, arvestades, et nemad on surnud A.L pärijad. VÕS § 188 lg 1 sätestab, et Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Võttes arvesse seda, et lepingust taganemine toimus seadusega ettenähtud protseduurireeglite rikkumisega, tuleb kingilepingust taganemine, mis on registreeritud nr 10397 all, tunnistada tühiseks. Kuna A.L kasuks koostatud kinkelepingut ja asjaõiguslepingut, mis oli registreeritud nr 6280 all, ei taganenud seaduses ettenähtud korras ja veelgi enam, asjaõigusleping kehtib kuni käesoleva ajani, järelikult nõuavad hagejad sissekande muutmist kinnisvararegistris vastavalt kinkepingule ning asjaõiguslepingule, mis on registreeritud nr 6280 all 30.05.2003. Kinnisvararegister ei saa olla antud protsessis kostjaks. Hagejad vaidlustavad kingilepingust taganemise protseduuri rikkumise ja kinkelepingu koostamise E.L kasuks, kui asjaõigusleping ei ole kuni käesoleva ajani taganenud. Kuna asjaõigusleping, mis koostati 30.05.2003 nr 6280 all A.L kasuks, on kehtiv, ei saa ilma selle 8(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

taganemisega tunnistada uut asjaõiguslepingut E.L kasuks mis sõlmiti 25.05.2004 nr 3939 all. Hagejad jäävad oma nõuete juurde, mis esitati kohtule 03.03.2008.

KOHTUISTUNGID

Kohus määras 27.11.2007.a kohtuistungi. Kohtuistungil jäi hageja oma nõuete juurde ja väitis et kostjatel ei olnud õigust kinkelepingust taganeda. 23.09.2003.a register tegi määruse, mille kohaselt ei saa taganeda kinkelepingust, kuna kinkeleping on täidetud. Kinkija ei saa taganeda kinkelepingust, kuna kinkesaaja on surnud. Kui näeme kinnistusregistrist, et kosta sai taganeda kinkelepingust. Kuid A pärijad ei teinud midagi, mis oli aluseks kinkelepingust taganemiseks. Registrimääruses on märgitud, et kui ei ole puudused kõrvaldatud, siis ei saa sisse kanda teda registrisse. Kostja hagi ei tunnistanud. Asja valduse üleminek ei tähenda sellele omandiõiguse üleminekut. Omandiõigus jõustub siis, kui kingisaaja on kinnistiraamatusse sissekantud omanikuna. Kinkijal on õigus taganeda kinkelepingust ühe aasta jooksul. Omandiõigust hagejal ei olnud. Kostjatel oli õigus VÕS § 267 p 5 alusel kinkelepingust taganeda ning KRS § 34 lg 7 alusel kinnistamisavaldus täielikult tagasi võtta. 11.11.2008.a kohtuistungil jäi hageja oma nõuete juurde, lisades, et kinkelepingu p 6 järgi oli lepingu ese üle antud kasutusele kingisaajale enne lepingu sõlmimist, kuni 30.05.2003.a. Samuti on tähtis see, et kui isegi kostjad on rikkunud kinkelepingust taganemise protseduuri, siis avaldusega kinkelepingust taganemisest nad osaliselt taganesid kinnistu kinkelepingust esimesest osast ja teisest osast – kinnistu asjaõiguslepingust – nad ei taganenud ja teine lepingu osa on kehtiv käesoleva ajani. Seoses sellega on rikutud hagejate õigused, kuna nendel on olemas asjaõigusepingu järgi omandiõigus kinnistule aadressil xxx xx, xxx. Kinkeleping ja asjaõigusleping ei olnud kantud registrisse, seega uus omanik ei olnud kantud. Leping on kehtiv. Ja selle lepingu alusel pidi olema kinnisturegistris kanne, et asuvad pärimisse kingisaaja pärijad. hageja on selle kinnistu pärija PärS alusel ja VÕS § 195 lg 1 sätestab lepingu korralise ülesütlemise. Kui A oli tol ajal surnud, siis teine lepingu pool on A pärijad. Seadus täpselt räägib, et avaldus ei esitatakse kinnisturegistrisse, aga avaldus esitatakse teisele lepingupoolele. Kui teine lepingupool sureb, siis lähtudes seadusest esitatakse avaldus tema pärijatele. Asjaõigusleping sõlmitakse VÕS järgi. Kui on vaja taganeda kinkelepingust, siis hageja viitab VÕS § 195 järgi lepingu korralisele ülesütlemisele. Võib olla kinkeleping ei olnud täitnud, ja teil vist oli õigus taganeda kinkelepingust. Kuid mitte sellise tegumoega, nagu see oli tehtud. Kostja hagi ei tunnista. VÕS § 267 p 5 annab kinkijale õiguse kinkelepingust taganeda kingisaaja surma korral. VÕS sätted kinkelepingu kohta annavad viited teistele punktidele. Kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 8 sätestab, et kui notarid on õigustatud kinnistamisavaldust esitama ja ta on seda teinud, siis on avalduse tagasivõtmise õigus kas ainult sellel notaril või asjaõiguslepingu osalisel teiste osaliste notariaalselt kinnitatud nõusolekul. Teine lepingupool oli surnud ja omandiõigus ei olnud veel tekkinud. Kinkija oli tol ajal kinnisasja omanik ja tema käsutas oma vara.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu seega rahuldamisele täies ulatuses. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

9(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hageja on loobunud notar Ta.B vastu esitatud nõuetest. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus leiab, et hagist loobumine ühe kostja vastu esitatud nõuete osas ei ole seadusega vastuolus ega riku avalikku huvi. Kohus võtab nõuetest loobumise notar T.B suhtes vastu ja lõpetab menetluse selles osas. Hageja on esitanud järgmised nõuded:

Tunnistada kehtetuks ja tunnistada tühiseks 04.09.2003 kinnistu kinkelepingust taganemisavaldus, mis on registreeritud numbri xxxxx all. Tunnistada tühiseks kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping, mis on koostatud 25.05.2004. a ja registreeritud numbri xxxx all. Tunnistada et 30.05.2003.a sõlmitud „ Kinnistu Kinkelepingu ja Asjaõiguslepingu" mis on registreeritud nr xxxx all on kehtiv, jõustunuks ja kuulub täitmisele. Tunnistada hageja I ja hageja II 07.08.2003 surnud A.L pärijateks. Lugeda kostja II omanikukanne Ida-Viru Maakohtu Kinnistuosakonna kinnisturegistris kinnistu aadressil xxx xx, xxx registri nr. xxxxx all muutmisega nõustunuks. Muuta kinnisturegistris kanne kinnistu suhtes registreeritud Ida-Viru Maakohtu kinnistuosakonnas registreerimisnumbriga xxxxx teises osas kustutada kanne E.L omandi suhtes ja kanda kanne, millega märkida omanikuks V.A ja E.L. Kohustada kostjat II tagastama Ida-Viru Maakohtu Kinnistuosakonna kinnisturegistris kinnistu aadressil xxx xx, xxx registri nr. xxxxx all, mis oli saadud alusetu rikastumise tulemusena.

Tuvastatud on et:
30.05.2003.a notar tõestas kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega kinkijad V.L ja E.L kinkisid xxx linnas xxx xx asuvat kinnistut oma pojale A.L-le (i köide tl 28-30)
07.08.2003.a kingisaaja A.L suri (surmatunnistus nr. DL 0250800, i köide tl 3)
04.09.2003.a tõestas notar V.Li ja E.L kinnistamisavalduse tagasivõtmise avalduse ja kinnistu kinkelepingust taganemise avalduse (i köide tl-d 31, 32)
25.05.2004.a, kinkijad V.L ja E.L tõestasid notari juures kinnistu xxx xx, xxx linnas kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega kinkisid nimetatud kinnistu oma pojale E.L-le (i köide tl 87-91). Vaidlust ei ole selle üle, et V.L ja E.L ning A.L vahel oli sõlmitud kinkeleping. Pooled vaidlevad selle üle, kas kinkeleping oli täidetud või mitte ja kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Hageja väidab, et kinkelepingust taganemine on toimunud ebaseaduslikult, kuna tema ja tema poeg on surnu seadusejärgsed pärijad ja kinkeobjekt oli juba kingisaajale üle antud st. kinkeleping oli täidetud, järelikult alust kinkelepingust taganemiseks ei olnud. Samuti oli ese lepingu p 6 ja 8 alusel kingisaajale üle antud enne tehingu sõlmimist ja pooled olid kohustatud lepingu täitma. Hageja arvates võib antud asjaoludel lepingust taganeda ainult juhul, kui lepinguese ei olnud üle antud kinkesaajale enne lepingu sõlmimist. Hageja arvates täideti pooltevaheline leping nõuetekohaselt ja on vaja lahendada küsimus «mis on kohustuste täitmine poolte poolt või teiste sõnadega lepingu täitmine?».

10(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

Kohus leiab, et tsiviilasja lahendamisel on kaks keskset küsimust; kas 30.05.2003 sõlmitud kinkeleping oli täidetud või mitte ning kas kinkelepingust taganemine oli seaduslik, kuna küsimustele vastusest sõltuvad tähtsust omavad ja tõendamist vajavad asjaolud ning nõuete rahuldamine. Seega lahendab kohus esmalt eelnimetatud küsimused. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 259 lg 1 kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkeleping on ühekülgne võlaõiguslik kohustustehing, mille täitmine toimub lepingu eseme üleandmise ja kingisaajale omandi ülemineku võimalikuks tegemisega. Leping loetakse täidetuks, kui on saavutatud õigussuhte eesmärk. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (edaspidi TsÜS) § 6 lg 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva kohustustehingu kehtivusest. Kinkelepingut kui võlaõiguslikku kohustustehingut tuleb eristada täitmiseks sõlmitavast käsutustehingust (asjaõigusleping kinkelepingu omandi üleandmiseks). Kinkeleping sõlmiti kinkijate poolt isiklike suhete tõttu kingisaajaga, kuna kingisaaja oli nende poeg, seega oli ka lepingu eesmärgiks pojale tasuta kinnistu üleandmine. Kinkijale on VÕS §de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse (edaspidi RKTKo) 3-2-1-2905 p-d 26-27). Kinkelepingu eesmärgiks oli antud juhul omandiõiguse üleminek kinkijatelt kingisaajale. Kuna kinkelepingu objektiks oli antud juhul kinnistu, siis vastavalt asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 119 lg 1 tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Vastavalt AÕS § 119 lg 2 käesoleva paragrahvi 1 lõikes sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. AÕS § 120 lg 1 kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi ülekandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega kinnisasja omandi üleminek eeldab, et kinkija teeb nõutavas vormis tahteavalduse kinnisomandi kingisaajale ülekandmiseks, mille alusel tehakse vastav kanne kinnistusraamatusse. Kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega ehk kinnistamisega ning läheb ka teisele isikule üle kinnistusraamatu kande muutmisega. Võlaõigusliku kinkelepingu täitmise eesmärgiks ja selle täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu eesmärgiks on omandi üleminek kinkijalt kingisaajale, seega saab lugeda kinkelepingu täidetuks, kui omand on kinkijalt kingisaajale üle läinud. Asjaõiguslepingu sisu ei ole võlaõiguslike kohustuste tekitamine, vaid teatud õigusmuutuse saavutamine, vaidlusalusel juhul kinnisomandi ülekandmine.

11(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

Võlaõigusliku kohustustehingu (antud juhul kinkelepingu) täitmine ja täidetuks lugemine, eeldab mitte ainult asjaõiguslepingu sõlmimist, vaid ka selle täitmist, mis omakorda eeldab omaniku kande tegemist kinnistusraamatusse (AÕS § 119 lg 2), mille alusel läheb omandiõigus üle kinkijalt kingisaajale, seega ei saa lugeda nii võlaõiguslikku kinkelepingut ja selle täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingut täidetuks enne, kui kinnistusraamatusse on tehtud vastav kanne omaniku vahetumise kohta. Asjaõiguskokkuleppel üksi ei ole asjaõigusliku õigusmuudatuse toimet. Kuigi kinkija on juba oma korralduse teinud, jääb ta veel siiski selle õiguse omanikuks, mis tal oli, st. ta jääb omanikuks pärast kinnisomandi ülekandmise tehingu (asjaõiguslepingu) tegemist. Käsutuspiirangut tema suhtes veel ei teki st. leping pole täidetud. Kinnistusraamatu kanne ei ole asjaõiguskokkuleppe tõestamise üks viis, vaid õigusmuudatuse teine samaväärne element asjaõiguskokkuleppe kõrval. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud kinkeleping täidetud, kuna omand ei olnud üle läinud kinkijatelt kingisaajale. Sama on pooltele selgitatud ka 30.05.2003.a kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu punktis 9, kus on öeldud, et omandiõigus lepinguesemele läheb üle alles kingisaaja lepingu eseme omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega, mitte aga lepingu sõlmimisega. Hageja väite kohta, et lepingu punkti 6 alusel oli lepingu ese kingisaajale üle antud enne tehingu sõlmimist ja pooled olid kohustatud lepingu täitma märgib kohus järgmist. Lepingu punktis 6 sätestab, et lepingu eseme otsese valduse ning päraldisteks olevad dokumendid on kinkija kingisaajale üle andnud enne käesoleva lepingu sõlmimist. Vastavalt AÕS § 68 lg 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. Vastavalt AÕS § 32 on valdus tegelik võim asja üle ja AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Kingisaaja omandas valduse asja üle kinkijaga sõlmitud kokkuleppe alusel (AÕS § 36 lg 2), kuid valdus ei tähenda seda, et kingisaajal oleks olnud täielik õiguslik võim asja üle (omand). Hageja käsitluse järgi saaks lugeda kinkelepingu täidetuks juhul, kui kinnisasja otsene valdus on üle läinud kingisaajale, kuid omandiõigus kingisaajale üle läinud ei ole st. kingisaaja ei oleks kinnisasja omanik. Sellises olukorras puuduks kingisaajal täielik õiguslik võim asja üle ning kingisaajal poleks võimalik kinnisasja käsutada (võõrandada, asjaõigustega koormata, kasutusse anda) ja kinnisasja omanikul säiliks õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt oma õiguste rikkumise vältimist. Kohus leiab, et hageja käsitlus on väär, kuna nimetatud lepingu punkti 6 alusel ei saa lugeda lepingut täidetuks eeltoodud põhjendustel, kuna otsese valduse ja päraldiste üleandmine enne lepingu sõlmimist ei ole omandiõiguse tekkimise eelduseks ja aluseks ning selle põhjal ei saa lugeda kinkelepingut täidetuks, kuna valduse üleandmisega ei ole täidetud kinkelepingu eesmärk, milleks on omandi üleminek kinkijalt kingisaajale.

Seega peab kohus tuvastatuks, et 30.05.2003 kinkeleping ja asjaõigusleping ei olnud täidetud kingisaaja A.L surma hetkeks, ehk 07.08.2003-ks.

12(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

Hageja väide, et kinkelepingust taganemine on toimunud ebaseaduslikult, kuna tema ja tema poeg on surnud kingisaaja seadusejärgsed pärijad on asjakohatu, kuna kingisaajal, kes suri alaealise pärija olemasolu ei tee lepingust taganemist ebaseaduslikuks ning pärija seaduslik esindaja ei ole pärija iseenesest. Hageja viide Lepingu p 8-le «Lepingu jõustumine" - käesolev leping jõustub selle notariaalsest tõestamisest, mille tulemusena lepingupooltel tekib lepingu täitmise kohustus ja õigus nõuda selle täitmist vastavalt seadusele ja lepingutingimustele ja kinnistamisavalduse tagasivõtmise avaldusega kostjad keeldusid enda peale võetud kohustustest on asjakohatud, kuna lepingu sõlmimine, jõustumine ja notariaalne tõestamine ei välista lepingust taganemist seaduses sätestatud korras. Hageja küsimusele «mis on kohustuste täitmine poolte poolt või teiste sõnadega lepingu täitmine?» on hageja ka ise vastanud. Hageja leiab tuginedes Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaandele (Juura Tallinn 2006) lk 228 4.3 «Otsustades selle üle, kas kohustuse täitmine on nõuetekohane, tuleb kontrollida, kas kohustus on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil." Sel viisil, valdamise üleandmine kinkesaajale on kinkelepingu täitmine. Kohus ei nõustu hageja sellise käsitlusega eeltoodud põhjendustel. Hageja väidab, et kinkelepingust taganemine on toimunud ebaseaduslikult, kuna tema ja tema poeg on surnu seadusejärgsed pärijad. Pärimisseaduse (PärS) § 1 lg 1 pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule. PärS § 2 pärand on pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Pärandvara hulka kuuluvad pärandaja omandiks olnud asjad ning nendega seotud õigused ja kohustused, nagu kinnis- ja vallasomand, servituudid, reaalkoormatised ja pandisuhted. Pärimiseks peab pärija PärS § 4 järgi pärandi vastu võtma. Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale PärS § 130 lg 1 järgi üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kuna kinkeleping ei olnud täidetud, ei saanud ka kinkelepingu objektiks olev kinnistu kuuluda kingisaaja pärandi hulka st. kinnistu ei olnud tema varaks (pärandvaraks). Kuna kingisaajal ei tekkinud vaidlusalusele varale omandiõigust, siis ei saa kingisaaja pärija seda ka pärida. Kohus leiab, et materiaalsed eeldused kinkelepingust taganemiseks on täidetud ja kostjatel oli õigus lepingust taganeda VÕS § 267 p 5 alusel, sest kinkeleping ei olnud täidetud. Kinkeleping sõlmiti kinkijate poolt isiklike suhete tõttu kingisaajaga, kuna kingisaaja oli nende poeg, seega on loomulik ka kinkijate lepingust taganemine poja surma korral. VÕS § 186 punkti 5 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingust taganemisega. Kinkelepingust taganemine VÕS § 270 lg 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kinkeleping oli sõlmitud 30.05.2003.a, kingisaaja A.L suri 07.08.2003 ja 04.09.2003.a tõestas notar kinnistamisavalduse tagasivõtmise ja kinkelepingust taganemise avalduse. Taganemisavaldus on esitatud seaduses sätestatud tähtajast kinni pidades.

13(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud lisaks materiaalsetele eeldustele ka formaalsed eeldused. Formaalseks eelduseks on lepingust taganemise teate esitamine kingisaajale, mis hakkab kehtima alates teise pooleni jõudmisest. Taganemisavaldus muutub kehtivaks selle teatavakstegemisega. Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS § 188 lg 1). Taganemise puhul on tegemist nn kujundusõigusega, s.t. lepingupool ühepoolse tahteavaldusega kujundab olemasoleva õigussuhte ümber. TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 77 lg 1 mõttest tulenevalt on taganemisavaldus vormivaba. Kostjal ei olnud võimalik saata teisele poolele taganemisavaldust, kuna kingisaaja oli surnud. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole vorminõuet ette nähtud lepingust taganemise avaldusele, lepingu ülesütlemise avaldusele, hinna alandamise avaldusele ega lepingu tühistamise avaldusele (RKTKo otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-29-06, p 20, nr 3-2-1-50-06, p 23, nr 3-2-1-59-06, p 16, nr 3-2-1-140-07, p 35 ja nr 3-2-1-31-08 p 15). Riigikohus on asunud seisukohale, mille kohaselt lepingust on võimalik taganeda ja leping üles öelda ka järelduslikult (RKTKo 3-2-1-29-06 p 20, 3-2-1-32-06 p 20, 3-2-1-50-06 p 23). Järelduslik lepingust taganemine (ka ülesütlemine) seisneb teos või tegudes, millest saab järeldada lepingust taganemise soovi. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda õiguspäraseks igasugusel viisil lepingust taganemise soovist teatamist ning lepingut rikkunud pool taganemisele vorminõude järgimata jätmisest tulenevaid vastuväited esitada ei saa. Ülesütlemine ja taganemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad TsÜS-i üldised nõuded tahteavaldustele (TsÜS § 67 ) (RKTKo nr 3-21-146-04, nr 3-2-1-3-06 p 12). Võlaõigusseaduse § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, st võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena (3-2-1-23-08 p 15). Tuvastatud ei ole poolte kokkulepet lepingu ülesütlemiseks üksnes mingis kindlas vormis. Tahteavalduse võib TsÜS § 68 lg 1 kohaselt teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne. TsÜS § 68 lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Seega peab kinkija teavitama kingisaajat küll ise oma tahtest, kuid VÕS ei välista, et ta ei võiks teha seda ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui kinkija ei ütle ega kirjuta kingisaajale (antud juhul ei olnud see võimalik), et ta on lepingust taganenud, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Seega võib kinkija, kellel ei ole võimalik teavitada suuliselt või kirjalikult kingisaajat, teha seda ka muul viisil, sh teoga. Antud juhul on selliseks teoks kinkelepingust taganemise avalduse esitamine kinkelepingu sõlminud notarile, kuna avalduse esitamine teisele poolele ei olnud võimalik. Kohus leiab, et arvestades kõiki asjaolusid, on kinkelepingust taganemine antud juhul toimunud järelduslikult st. kaudse tahteavaldusena, mis jõudis ka hagejani (kes polnud isegi lepingu pool, ega ka pärija), mida tõendab asjaolu, et peale kinkelepingust taganemist, esitas hageja kingisaaja alaealise pärija seadusliku esindajana hagi kohtusse.

14(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

Nii 11.06.2004 esitatud hagiavalduses kui ka 09.07.2004 esitatud parandatud hagiavalduses väidab hageja, et ta sai teada, et kostjad pöördusid notaribüroosse ja kutsusid kinkelepingu tagasi. Kuna kingisaaja suri 07.08.2003 ja hagi on esitatud kohtule 11.06.2004.a, siis sai hageja kinkijate tahteavaldusest, mis väljendus teos ja millest hageja järeldas kinkijate tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg teada õigeaegselt st. lepingust taganemise formaalsed eeldused on samuti täidetud ja tehtud tähtaegselt. Kohus loeb tuvastatuks, et 30.05.2003 kinkelepingust taganemine oli seaduslik ja et olid täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused taganemiseks. Tulenevalt kinnistusraamatuseaduse § 34 lg-st 7 võib kuni kinnistamisotsuse tegemiseni kinnistusavalduse esitaja selle osaliselt või täielikult tagasi võtta. Kinkija E.L on esitanud nõuetekohase kinnistamisavalduse tagasivõtmise avalduse kinnistusraamatu pidajale 09.09.2003. Seega hageja väide, et 30.05.2003 sõlmitud asjaõigusleping kehtib, on väär. Hageja nõude kohta, et 04.09.2003 kinnistu kinkilepingust taganemisavalduse registreeritud numbriga 10397 tuleb tunnistada kehtetuks, kuna ta sisaldab andmed, mis ei vasta tõele, kuna on koostatud peale Ida-Viru Maakohtu Kinnistusosakonna 23.09.2003 määruse saamist, märgib kohus järgmist. Hageja väidab, et notariaalaktis on märgitud koostamise kuupäev 04.09.2003a. Asja materjalidest on näha, et kinnistu kinkilepingust taganemisavaldus registreeritud numbriga 10397 on koostatud pärast 23.09.2003 aastat. Selline hageja väide on kohtule arusaamatu, kuna kohtule esitatud dokumentide kohaselt on kinnistu kinkelepingust taganemisavaldus koostatud 04.09.2003 ja registreeritud numbri all 10397 (I köide tl-d 32, 85). Ida-Viru Maakohtu Kinnistusosakonna 23.09.2003 määruse (I köide tl 33, 84) kohaselt kinkelepingust taganemise kohta koostatud notariaalselt tõestatud dokumenti Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonnale esitatud ei ole. Notari 01.10.2003 saatekirja kohaselt (I köide tl 86) esitas ta kinnistusosakonnale 23.09.2003 määruses märgitud kinkelepingust taganemisavalduse algärakirja. Ülalmainitust ei saa kohus kuidagi järeldada, et kinkelepingust taganemisavaldus oli tehtud peale 23.09.2003 määruse saamist ja hageja väide vastupidisest on paljasõnaline. Seoses sellega, et kohus on tuvastanud, et 30.05.2003 sõlmitud kinkeleping ja asjaõigusleping ei olnud täidetud ning et kinkelepingust taganemine oli õiguspärane ja vastas taganemisele seaduses ettenähtud reeglitele, ei kuulu hagi rahuldamisele täies ulatuses.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna menetlus on alustatud 2004.a., tuleb seega antud asjas menetluskulude väljamõistmisel juhinduda kuni 31.12.2005.a. kehtinud TsMS sätetest. TsMS 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Tulenevalt TsMS § 60 lg 3 kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. 15(16)

Tsiviilasi nr 2-04-648

Mõlemad pooled ei esitanud kohtule ei kohtukulude nimekirja ega kuludokumente. Kohus leiab, et antud asjas tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda. Kuna kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata, kostjad ei esitanud kohtule ei kohtukulude nimekirja ega kuludokumente, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1.

Tamara Šabarova Kohtunik

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.