Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

I. Asjaolud, Asjaolud, hageja nõue ja hageja vastuväited kostja seisukohtadele. seisukohtadele. Hagiavalduse kohaselt 29.11.1996.a. müüs Lehtse kolhoosi reformikomisjon esimees I -P K 'u isikus, kes tegutses vastavuses Lehtse valla Lehtse kolhoosi reformikomisjoni 26.11.1996.a. otsusega nr. 52 Lehtse valla Lehtse kolhoosi reformikomisjoni reservfondi kattevarana oleva endise Lehtse kolhoosi Pruuna teraviljakuivati seadmetest osaliselt Aravete Põllumajanduslikule osaühingule, ärinimi käesoleval ajal Aravete Agro OÜ: 1) kuivatišahti koos šahti teenindava nelja elevaatoriga ja ventilaatoriga, 2) ahju, 3) kaks jahutit. 29.11.1996.a. ostu-müügilepingu p. 1 on nimetatud ostu-müügiobjekt ja p. 2 kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale 70 000 krooni, sellest avansina 20 000 krooni Lehtse valla Lehtse kolhoosi reformikomisjoni laekurile ja 50 000 krooni reformikomisjoni arveldusarvele 1966.a. jooksul. Lehtse valla Lehtse kolhoosi reformikomisjon esitas ostjale 19.12.1996.a. arve nr. 1 lepingujärgse 70 000 krooni tasumiseks. 05.12.1996.a. tasus ostja müüjale vastavalt ostumüügilepingu p.-le 2 avansina 20 000 krooni, mida tõendavad reformikomisjoni 05.12.1996.a. kviitung kassa sissetuleku orderile nr. 20 ja hageja kassa 05.12.1996.a. väljaminekuorder. 10.03.1997.a. maksekorraldusega nr. 286 tasus ostja müüjale reformikomisjoni arveldusarvele ülejäänud lepingujärgse 50 000 krooni. Tapa linna, Lehtse valla ja Saksi valla ühinemislepingu p. 4.4. kohaselt on Tapa linna, Lehtse valla ja Saksi valla õigusjärglane Tapa vald ja p. 8.1. kohaselt läksid kõik Tapa linna, Lehtse valla ja Saksi valla õigused ja kohustused Tapa valla moodustamise hetkest üle Tapa vallale. Seega on Tapa Vallavalitsus käesolevas asjas õiguspärane ja kohane kostja. 2006.a. lõpus sai hageja juhuslikult teada, et kostja oli 27.02.2006.a. vallavanem Kuuno Rooba isikus müünud Lääne Viru maakonnas Tapa vallas Tõõrakõrve külas asuva Pruunamõisa kuivati M K ile. Ehitise müügilepingu tõestas Rakvere notar Katre Pustak. Lepingu p. 1.1. järgi on lepingu esemeks Lääne Viru maakonnas Tapa vallas Tõõrakõrve külas asuv ehitis koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Lepingu p. 2.1. kohaselt müüs kostja kolmandale isikule lepingu eseme 70 000 krooni eest, mis oli ostja poolt tasutud juba enne lepingu sõlmimist. Lepingu p. 3.1. kohaselt sai kolmas isik lepingu eseme omanikuks lepingu notariaalse tõestamise hetkest ja lepingu p. 3.2. järgi oli lepingu eseme otsene valdus kostja poolt kolmandale isikule üle antud juba 01.09.2005.a. Notariaalakti lisa kohaselt lepingu esemeks olevad ehitised on kantud ehitisregistrisse järgmises koosseisus teraviljakuivati (ehitisregistri kood 120253788), ehitise aluse pinnaga 1101 m2 ja suletud netopinnaga 981,3 m2. Samuti kinnitab kostja, et lepingu ese on müüja omand ning lepingu ese ei ole arestitud, selle suhtes ei ole vaidlusi, et seda ei ole koormatud käesolevas lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustega, et seda ei ole koormatud käesolevas lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustega, sealhulgas üüri-, rendi- või muude kasutuslepingutega, ning et lepingu eseme valdamise, kasutamise ega käsutamise suhtes ei kehti mitte mingisuguseid piiranguid. Hageja võttis koheselt ühendust M K iga, kes väljendas selgelt, et oli ostnud kostjalt ka kuivatišahti koos šahti teenindava nelja elevaatori ja ventilaatoriga, ahju ja kaks jahutit ning keeldus hagejale nende valdust üle andmast. Hageja saatis 23.05.2007.a. kostjale päringu, kus muuhulgas teatas, et M K 'ilt saadud informatsiooni kohaselt on tekkinud olukord, kus samad asjad on kahe erineva müügilepinguga müüdud kahele erinevale isikule. Selle tulemusena on Aravete Agro OÜ-le tekitatud oluline rahaline kahju ning palus kostjal vastata, milles kostja näeb probleemi lahendust väljaspool kohut. Kostja 04.06.2007.a. kirjaga nr. 3-8/2015 „Pruunamõisa kuivati seadmed" vastas hagejale, et kostja kinnitab, et 29.11.1996.a. ostumüügilepingu p. 3 kohaselt demonteerib ostja oma jõududega lepingu esemeks olevad seadmed. Sellejuures oli lubatud kuivatihoone eterniidist piirdekonstruktsioonide osaline avamine. Pärast tööde lõpetamist kohustus ostja piirdekonstruktsioonid taastama ja esitama suletud hoone Lehtse Vallavalitsuse esindajale, kui hoone edasisele haldajale. Samas kostja kordab seisukohta, et 1996.a. novembris-detsembris Lehtse kolhoosi reformikomisjonilt ostetud kuivati seadmed lakkasid olemast Pruunamõisa kuivati päraldised, kuna need lahutati

peaasjast – Pruunamõisa kuivati ehitisest ning ühtlasi oli väljendatud õigustatud isiku ehk ostja – Aravete Põllumajandusliku osaühingu tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides, kuna 29.11.1996.a. sõlmitud ostu-müügilepingu p.-s 3 oli kokku lepitud müügiobjekti demonteerimine. Kostja käsitleb kuivatišahti koos šahti teenindava nelja elevaatori ja ventilaatoriga, ahju ja kaht jahutit tehingueelselt peaasjaks oleva kuivatihoone päraldistena. 19.12.1996.a. ostu-müügilepingu tagajärjel vastavalt siis kehtinud AÕS § 19 lg. l lakkasid asjad olemast päraldised, sest nad lahutati peaasjast kui ühtlasi on õigustatud isiku tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides. Sama redaktsioon on sätestatud alates 01.07.2002.a. TsÜS § 61 lg. l. Hageja leiab, et müüdud seadmed olid alates müügihetkest iseseisvad liigitunnustega vallasasjad, mille omanikuks sai hageja. Leping ja seadus kohustasid ostjat vara (asja valdust) vastu võtma ning seda hageja ka tegi. Kokku oli lepitud, et asjade demonteerimine toimub ostja kulul ja tema jõududega, aga mitte miski ei kohustanud asju teisaldama (demonteerima), sest selles puudus mistahes kokkulepe. Demonteerimisega viivitamine või selle tegemata jätmine ei võtnud ära ega piiranud mitte millegagi hageja omandiõigust. Oma vastuses kostja teatab, et Lehtse Vallavalitsuse 02.12.2003.a. korraldusega nr. 273 "peremehetu vara arvelevõtmine" on peremehetu ehitisena arvele võetud Pruunamõisa uus kuivati asukohaga Tõõravere külas, kuna ehitise omanik oli lõpetanud ehitise valduse. Lehtse Vallavalitsusele teadaolevalt oli Pruunamõisa uue kuivati viimane omanik Lehtse Põllumajanduslik Osaühing. 30.01.2004.a. avaldas Lehtse Vallavalitsus Pruunamõisa uue kuivati peremehetu ehitise hõivamise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teate kohaselt paluti kõigil, kellel on vastuväiteid Pruunamõisa uue kuivati peremehetuse kohta, esitada need Lehtse Vallavalitsusele kahe kuu jooksul pärast teate avaldamist. Vastuväiteid ehitise peremehetuse kohta ei esitatud. Lehtse Vallavolikogu 29.04.2004.a. otsusega nr. 54 „peremehetuks ehitiseks tunnistamine" on teiste ehitiste hulgas peremehetuks tunnistatud ka Pruunamõisa uus kuivati, mille omanikuks sai Lehtse vald. Hageja leiab, et Lehtse Vallavalitsus võis küll 02.12.2003.a. korraldusega nr. 273 „Peremehetu vara arvelevõtmine" arvele võtta peremehetu varana Pruunamõisa kuivati, kuna ehitise omanik Lehtse Põllumajanduslik Osaühing oli lõpetanud ehitise valduse, kuid ei omanud õigust võtta peremehetu varana arvele kuivatišahti koos šahti teenindava nelja elevaatori ja ventilaatoriga, ahju ja kaht jahutit, sest nimetatud asjade omanikuks oli hageja. Ei ole teada ühtki asjaolu, mis oleks lõpetanud hageja omandiõigust ostetud asjadele. Kuna nimetatud asjad ei olnud enam peaasja päraldised, ei laienenud neile kui endistele päraldistele peaasjaga seotud õigused ja kohustused (TsÜS § 57 lg 3). Samas oli Lehtse Vallavalitsus teadlik, kes on Pruunamõisa kuivati kuivatišahti, elevaatorite, ventilaatorite, ahju ja jahutite tegelik omanik. Kuivati kui ehitise viimase teadaoleva omanikuna oli märgitud Lehtse Põllumajanduslik osaühing. Üheski materjalis ei avalda kostja, et kuivatišahti koos šahti teenindava nelja elevaatori ja ventilaatori, ahju ja kahe jahuti omanik on hageja. Oma vastuses kostja selgitab, et Aravete Agro OÜ, jätkuvalt põllumajandusliku tootmisega, s.h. tereviljakasvatusega tegeleva ettevõtjana sisuliselt loobus kuivatiseadmete valdusest, kui ta ei demonteerinud ega viinud seadmeid ära kuue aasta jooksul (1996.a. detsember kuni 2003.a. november) kuni ajani, mil Lehtse vald alustas Pruunamõisa kuivati hõivamist peremehetu ehitisena. Võime ainult järeldada, et ettevõtja ei vajanud ostetud kuivatiseadmeid oma tavapärases majandustegevuses.Vastuses kostja teatab, et 2004.a. hõivas Lehtse vald Pruunamõisa kuivati ehitise peremehetuna ning koos sellega ka ehitises sees olnud seadmed, mille üle tegelikust võimust oli omanik loobunud (AÕS § 96 lg 1). Kui vald sai hõivamise protsessi tulemusel ehitise omanikuks, siis sai ta ka ehitise päraldiseks taas muutunud kuivatiseadmete omanikuks ning asus valdama kuivati ehitist koos päraldistega. Hageja on seisukohal, et Lehtse vald peremehetu vara hõivajana teadis ja pidigi teadma, kes on kuivatiseadmete tegelik omanik, ja seetõttu puudus kostjal õigus hõivata teisele isikule kuuluv vara. Lehtse vallavolikogu 29.04.2004.a. otsuse nr. 54 preambulast nähtub, et otsust vastu võttes on lähtutud muuhulgas Vabariigi Valitsuse 08.08.1996.a.

määrusega nr. 211 kinnitatud „peremehetu ehitise hõivamise korra" p.-st 10, mis sätestab, et valla- või linnavolikogu vaatab läbi esitatud vastuväited ja otsustab, kas ehitis on peremehetu või mitte. Nimetatud „peremehetu ehitise hõivamise korra " p. 1 sätestab, et käesolev kord reguleerib hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist AÕSRS § 13 lg. 2 alusel. Siit järeldub, et hageja poolt juba 1996.a. omandatud Pruunamõisa kuivati kuivatišaht, elevaatorite, ventilaatorid, ahi ja jahutid olid iseseisvad liigitunnustega vallasasjad, millel polnud enam mingit hõivamise positsioonilt olemasolevat sidet ehitisega. Seetõttu ei saanud seadmed olla ka hõivamise objektiks aktuaalses peremehetu vara hõivamise protsessis. Pole millegagi tõendatud, et hageja oleks kaotanud omandiõiguse ostetud asjadele. AÕ § 96 lg. 3 järgi on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Seetõttu polnud hagejal tarvidust ega ka kohustust esitada vastuväiteid Pruunamõisa uue kuivati peremehetuse kohta Lehtse Vallavalitsusele kahe kuu jooksul pärast teate avaldamist Ametlikes Teadaannetes. Hageja ei osanud järeldada, et kuivatit müües müüb kostja uuesti maha ka hagejale kuuluvad kuivatiseadmed. Kostja seisukoht, et hageja sisuliselt loobus kuivatiseadmete valdusest, kui ta ei demonteerinud ega viinud seadmeid ära kuue aasta jooksul, s.t. kuni ajani, mil Lehtse vald alustas Pruunamõisa kuivati hõivamist peremehetu ehitisena, on ülimalt subjektiivne tõlgendus. Ei ostu-müügilepingust ega ka seadusest tulenenud tähtaega seadmete demontaažiks. Kostja pole selgitanud, miks kuus aastat oli siduvaks tähtajaks valdusest loobumisele. Kostja järeldus, et ettevõtja ei vajanud ostetud kuivatiseadmeid oma tavapärases majandustegevuses, on arusaamatu ja tõendamata. Ei ostu-müügilepingust ega ka seadusest tulene kohustust ostetud seadmeid kasutada sihipäraselt tavapärases majandustegevuses ega ka üldse kasutuskohustust. Seega oli omanikul vaid õigus ja vabadus oma vara vallata kasutada ja käsutada. Kostja viide hageja jätkuva põllumajandusliku tootmisega tegeleva ettevõtja kohta ei oma mingit seost käesoleva asjaga. Eelnevast lähtuvalt on kostja võtnud meelevaldselt seisukohti asjades, milleks tal puudus igasugune õigus. Oma vastuse kostja võtab asja kokku ja selgitab, et Tapa valla õiguseellane Lehtse vald ja ka Tapa vald on käitunud õiguspäraselt, kui otsustati müüa ja müüdi Pruunamõisa kuivati koos oluliste osade ja päraldistega kolmandale isikule Mart Kruus'ile. Samas väljendas kostja valmisolekut kohtumiseks, et arutada seoses Pruunamõisa kuivati seadmetega tekkinud küsimusi. Hageja märgib, et hageja esindajad kohtusid antud asjaoludel Tapa vallavanema hr. K R 'ga. Hageja soovis vallavalitsuse kaasabi ostetud seadmete kättesaamisel kolmandalt isikult või müügihinna tagastamist, kostja ei nõustunud kummagi ettepanekuga, ega esitanud ka ise mitte ühtegi lahendusvarianti. Samas ei osanud kostja esindaja ka selgitada, et kui ka seadmete valdus on kolmandale isikule üle läinud seaduspäraselt, siis millisel õiguslikul alusel jäi hageja ilma ja kostja omandas hageja poolt tasutud 70 000 krooni. Sellest ajahetkest alates sai hageja lõplikult teada, et tema õigust omandi valdusele, kasutusele ja käsutusele on rikutud ning et tekitatud on oluline rahaline kahju. Nii kostja kui ka kolmas isik olid mõlemad kinnitanud, et nende jaoks on hagejale kuuluva vara hõivamine ja omandamine seaduspärane. Kostja ei ole tunnistanud asjas mingilgi moel oma süüd. Hageja arvates on kostja eelkõige tema arvelt alusetult rikastunud. VÕS § 1037 lg. l regulatsioonis õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Hageja leiab, et esemete harilikuks väärtuseks on 70 000 krooni, s.o. ostumüügihind, mille hageja tasus kuivatiseadmete ostmisel. Hageja on seisukohal, et kostja on hagejale oma õigusvastase tegevusega otsese varalise kahju tekitanud. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg. 1 p. 5 järgi kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega

sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1044 lg 1 kohaselt kahju õigusvastase tekitamise nõude esitamine ei välista ega piira kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist muul kui käesolevas peatükis sätestatud õiguslikul alusel ega muuda nõuete esitamist, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Hageja kujundab oma lõpliku seisukoha materiaalõigusliku aluse valikul menetluse käigus. Hageja taotleb kohustada Tapa Vallavalitsust hüvitama Aravete Agro OÜ-le kuivatiseadmete väärtus summas 70 000 krooni ja panna menetluskulud kostja kanda. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja kohtule 13.03.2008.a. saabunud kirjalikus vastuses leiab, et hageja ei ole kunagi saanud 29.11.1996. a ostu-müügilepingu järgi ostetud asja omanikuks, sest hageja ei ole kunagi võtnud üle ostetud asja valdust. Kostja ei ole rikkunud hageja omandiõigust. Ostumüügilepingu p. 3 kohaselt demonteerib ostja oma jõududega lepingu esemeks olevad seadmed. Selle juures oli lubatud kuivatihoone eterniidist piirdekonstruktsioonide osaline avamine. Pärast tööde lõpetamist kohustus ostja piirdekonstruktsioonid taastama ja esitama suletud hoone Lehtse Vallavalitsuse esindajale, kui hoone edasisele haldajale. Seega oli hageja poolseks kohustuseks teostada valduse ülevõtmisega seonduvad toimingud ning ostetud seadmed Pruunamõisa kuivatist demonteerida ja ära viia. Hageja kui jätkuvalt põllumajandusliku tootmisega, sh teraviljakasvatusega tegelev ettevõtja aga ei demonteerinud ega viinud seadmeid ära seitsme aasta jooksul (1996. a detsember kuni 2003. a november) kuni ajani, mil Lehtse vald alustas Pruunamõisa kuivati hõivamist peremehetu ehitisena. TSK § 242 lg. 1 kohaselt kohustub ostu-müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Ka alates 01.07.2002.a. kehtiva VÕS § 208 lg. 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. AÕS § 92 lg. 1 kohaselt tekib vallasasja omand üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 94 sätestas 29.11.1996.a. redaktsioonis, et omandi üleandmisel võib asi võõrandaja ja omandaja kokkuleppel jääda ka võõrandaja valdusse. Sel juhul loetakse omandajat kaudseks ja võõrandajat otseseks valdajaks. Poolte vahel selline kokkulepe puudus. Seega ostjal oli ostu-müügilepingu järgi kohustus asja valdus vastu võtta. Kuivõrd hageja ei ole kunagi asja valdust üle võtnud, siis ei ole ta saanud kunagi vaidlusaluste seadmete omanikuks. Kuna hageja ei ole asja omanik, siis ei saa kostja olla ka mingil viisil hageja omandiõigust rikkunud. Hagejale kuulub üksnes sõlmitud ostumüügilepingust tulenev nõue asja omandi talle üleandmiseks, kuid seadmete omanik hageja ei ole. Kostja õiguseellane Lehtse vald ega kostja Tapa vald ei ole hagejale vaidlusalused seadmed müünud ja ostuhinna hagejalt saanud Lehtse kolhoosi ega selle reformikomisjoni õigusjärglane. Seega kostja ei ole hagejalt saanud hageja väidetud 70 000 krooni. Samuti ei olnud kostjale teada, et peremehetuna hõivatud ehitises asuvad seadmed olid müüdud kolmandale isikule. Kostja leiab, et hagejale kuuluv müügilepingust tulenev nõue asja omandi üleandmiseks on aegunud. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. TsÜS, VÕS ja RVEÕS rakendamise seaduse § 9 lg. 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07. 2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. 01.07.2002.a. jõustunud TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 1 ja lg 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt aegusid hageja mis tahes 29.11.1996.a. müügilepingust tulenevad nõuded, sealhulgas nõue asja omandi üleandmiseks, igal juhul 01.07.2005.a. Hageja pöördus Tapa valla poole päringuga 23.05.2007.a. ning esitas hagi kohtusse alles 08.02.2008.a., s.o. peale aegumistähtaja möödumist. Kostja palub kohtul kohaldada hageja nõude suhtes aegumist. Kostja on seisukohal, et hageja ei saa esitada nõudeid lepinguvälisel alusel. VÕS § 1044 lg. 2 kohaselt lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või VÕS 53. peatükis sätestatud alusel (ehk lepinguvälisel alusel) nõuda. Kuivõrd hagejale kuuluvad primaarselt lepingust tulenevad nõuded, siis ei ole hagejal õigust esitada nõudeid lepinguvälisel alusel ning puudub alus hageja väidetavate nõuete osas alusetu rikastumise ja lepinguvälise kahju hüvitamise sätete kohaldamiseks. TsÜS § 152 lg. 1 sätestab, et kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele sama peatüki 2. jaos sätestatut. TsÜS vastava osa 2. peatükk reguleerib tehingust tuleneva nõude aegumist, seega prevaleerib tehinguline aegumistähtaeg. Järelikult ei anna ka asjaolu, et hageja tehingust tulenevad nõuded on aegunud, hagejale alust esitada nõudeid lepinguvälisel alusel ning isegi kui hagejal saaksid olla lepinguvälised nõuded, siis on ka need nõuded igal juhul aegunud, sest kohaldatakse tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaega ning see aegumistähtaeg lõppes 01.07.2005.a., s.o. enne hagi esitamist. Hageja väidab endal olevat hageja väidetava omandiõiguse rikkumisest tulenevalt VÕS § 1037 lg. 1 kohase alusetu rikastumise ja VÕS § 1043 kohase lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kostja vastu. Kostja on seisukohal, et hagejale ei kuulu ”omandi” rikkumisest tulenevaid mistahes nõudeid, sest hageja nõuetel puudub alus.

müües müüakse ka seadmeid. Kostja hageja väidetega ei nõustu. Hageja, olles alates 1996.a. jätnud üle võtmata seadmete valduse, pidi mõistlikult võttes aru saama ja eeldama, et keegi teine seadmeid ehitisest ära viinud ei ole ning need kuuluvad jätkuvalt ehitise juurde. Juba 30.01.2004.a. avaldati ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teade peremehetute ehitiste, sh Pruunamõisa kuivati hõivamise kohta.

kanda. III. Asja kohtulik arutelu. arutelu. Hageja esindaja selgitab, et 29.11.1996.a. müüs Lehtse kolhoosi reformikomisjon Aravete Agro OÜ-le kuivatišahti koos elevaatoriga, ahju ja 2 jahutit. Selle lepingu kohaselt kohustus ostja tasuma 70 000 krooni, millest 20 000 krooni avansina reformikomisjoni laekurile, 50 000 krooni reformikomisjoni arveldusarvele. Kohustused hageja täitis. Kuna hetkel neid esemeid vaja polnud, siis jäid need hoonesse ning Aravete Ühistu võttis need arvele. 2006.a. lõpus tekkis vajadus seadmete järgi ning siis hageja avastas, et kostja oli need 27.02.2006.a. müünud M K ́ile. Peale seda, hageja võttis ühendust uue omanikuga, kes aga ei nõustunud seadmeid tagastama, kuna oli need ostnud, ja keeldus valduse üleandmisest. Kuivatihoone müüdi peremehetu asjana. Kostja keeldus vara kompenseerimast, kuna omanikku pole tekkinud. Omand tekkis, kui leping sõlmiti. Vahet pole, kus need seadmed asusid, keegi polnud kohustanud seadmeid sealt ära viima. Hageja on seisukohal, et need seadmed oleks võinud ka praegu seal olla. Ehitis kuulutati peremehetuks, mitte seadmed. Kusagil pole märgitud, et asjad kuulusid ka sinna. Asjas vaidlust pole, et kuivatišaht koos šahti teenindava nelja elevaatoriga ja ventilaatoriga, ahi ja 2 jahutit kuulusid Aravete Agro õiguseellasele. Aravete Agro OÜ 29.11.1996.a. lepingu alusel oma kohustused täitis ja maksis summa 70 000 krooni. Lepingust tulenevalt sai vallasvarast omand ja läks üle hagejale. 10.03.1997.a tasuti viimane makse 50 000 krooni. Valduse ülemineku võib välja lugeda ka ostu-müügilepingust, kuigi mitte otseselt, vaid ridade vahelt. Hageja oli kohustatud vara valdama. Lepingu p. 3 andis hagejale õiguse avada konstruktsioone. Üheks kohustuseks oli säilitada hoones endine olukord. Müüja aktsepteeris seda, et ostja on õigustatud sisenema hoonesse ja tegema demonteerimistöid. Pooltele oli teada, kuidas toimus varade müük. Hagejale kuuluva vara ostmüük toimus kostja poolt, kellel polnud selleks õigust. Siit tulenevalt on vald alusetult saanud selle raha. Kostja on alusetult rikastanud 70 000 krooni võrra. Hoone on täna kindlalt suurema väärtusega, kuid hageja nõuab seda, et summa, mille ta maksis, talle tagasi makstakse. Tegemist on lepinguvälise suhtega ja VÕS § 1037 tulenevalt on tegemist kostja poolt alusetult rikastumisega. Õige alus ongi VÕS § 1037. Hageja palub hagi rahuldada ja kohtukulud jätta kostja kanda. Aegumise osas hageja nõus ei ole. Kostja esindaja selgitab, et kostja jääb kõigi esitatud seisukohtade juurde ja palub hagi jätta rahuldamata. Kostja hagi ei tunnista, sest pole hageja õigusi rikkunud. Kostja on seisukohal, et hageja pole müügilepingu alusel saanud seadmete omanikuks, sest ei ole kunagi seadmete valdust üle võtnud. AÕS kohaselt läheb omand üle, kui on kokkulepe ja valdus läheb üle, kuid valduse ülemineku tingimus on täitmata. Hageja dokumendid ei tõenda valduse faktilist ülevõtmist ja muid tõendeid ülevõtmise kohta esitatud pole. Hagejal oli müügileping ja selle alusel oli tal õigus nõuda omandi üleandmist, kuid seda pole tehtud. Seega omandit hageja saanud pole ja kostja ei saanud hageja omandiõigust rikkuda. Vallal on tegelik võim asja üle, hagejal ei ole kunagi olnud tegelikku võimu nende seadmete üle. Ta ostis seadmed, mis asusid müüja ehitises ja see ehitis jäi jätkuvalt müüja omandisse. Hagejal oli kohustus seadmed demonteerida, kuid tänaseni seda tehtud pole. Seega jäid ka seadmete müüja võimu alla, kuivõrd hageja neid sealt ära ei viinud. Seega hagejal ei tekkinud omandit nendele seadmetele. Tapa Vald polnud ka teadlik, et seadmed on müüdud hagejale. Hageja lepinguvälise kahju hüvitamise nõue eeldab kostja õigusvastast tegevust, hagejale tekkinud kahju ja kostja süüd sellise väidetava kahju tekitamises. Kostja leiab, et puudub õigusvastane tegevus. Kostja tegevuses igasugune süü puudub, kostja on täiesti korrektselt läbi viinud peremehetu ehitise hõivamise. Juba 30.01.2004.a. avaldati AT-s teade Pruunamõisa kuivati hõivamise kohta. Ehitises olnud seadmed olid taas muutunud ehitise päraldiseks ning seega hõivati seadmed peremehetuna koos ehitusega TsÜS § 57 lg. 1 kohaselt. Samuti on hageja jätnud tõendamata kahju tekkimise ja kahju suuruse. Hageja küll üle kümne aasta tagasi ostis 70 000 krooni eest seadmed, kuid seadmete tänast väärtust pole tõendanud. Ei ole ka tõendatud seadmete väärtust väidetava rikkumise hetkega.

Kostja leiab, et väidetav nõue on aegunud ja palub kohtul kohaldada aegumist. TsÜS § 150 lg. 1 järgi aegub lepinguväline nõue kolme aasta jooksul alates sellest, mil isik sai või pidi teda saama õigusrikkumisest. 30.01.2004 on avaldatud teade AT-s, hagi on esitatud alles 08.02.2008.a. Hageja ei ole üle seitsme aasta teinud mitte ühtegi toimingut seadmete ülevõtmiseks. Lehtse kolhoosi õigusjärglaseks pole Lehtse vald ega ka Tapa vald. Tapa vald polnud teadlik, et hageja pretendeerib Pruunamõisa kuivatihoone seadmetele, samuti Tapa vald pole süüdi sellise olukorra tekkimisel, kuna vara peremehetuks tunnistamine oli avalikult teatavaks tehtud ja vähemasti teatavaks tegemisega sai hageja teada, et tal on viimane aeg teavitada kostjat oma õigustest. Ta pidi teadma, et need seadmed on selles hoones, et kui hoone hõivatakse, siis ka need seadmed hõivatakse. Seega 2004.a. pidi hageja olema teadlik oma õiguste rikkumisest. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. IV. Kohtu tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, vaadanud läbi toimikus olevad hagiavalduse, dokumentaalsed tõendid ja poolte kirjalikud seisukohad, tuvastas: 1) kohtuistungil hageja jääb oma nõude alusena VÕS § 1037 juurde. Seega ei vaja hindamist hageja nõue VÕS kahju hüvitamise sätteist lähtuvalt. 2) VÕS § 1027 sätestab alusetu rikastumise mõiste ”Isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.” Hageja viidatud VÕS § 1037 sätestab väärtuse hüvitamise nõude õiguse rikkumise korral. Selle paragrahvi lg. 1 järgi õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Hageja on leidnud, et kostja on rikkunud tema omandit ja võõrandanud hagejale kuuluva vara selleks õigust omamata. TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja nõue kostja vastu on tõendamata ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata järgmistel asjaoludel: 3) õiged on kostja vastuväited, et kostja pole hageja õigusi rikkunud, ei ole tekitanud hagejale kahju ega hageja arvelt alusetult rikastanud, sest hagejal 29.11.1996.a. lepingust lähtuvalt omandit ei tekkinud. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 64 lg. 1 kohaselt lähtutakse tehingu tegemisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Hageja ja Lehtse kolhoosi reformikomisjoni vahelise 29.11.1996.a. ostu-müügilepingu esemeks on märgitud kolme eseme müük. Lepingu p. 3 sätestab, et ostja demonteerib oma jõududega müüdavad seadmed ning selleks on tal lubatud kuivatihoone eterniidist piirdekonstruktsioonide osaline avamine. Pärast tööde lõpetamist kohustub ostja piirdekonstruktsioonid taastama ja esitama suletud hoone Lehtse Vallavalitsuse esindajale (kui hoone edasisele haldajale vastavalt Lehtse vallavolikogu otsusele 28.11.1996.a.) AÕS § 92 lg. 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale, ning lg. 2 kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Seega

on heauskse omandamise eelduseks eelkõige omandaja ja mitteomanikust võõrandaja vaheline omandiõiguse üleandmise kokkulepe ning omandaja poolt valduse saamine asjale. Samas asja omandada sooviv isik peab olema heauskne nii lepingu sõlmimise ajal kui ka tegeliku võimu saamise ajal. Kostja väitel hageja ostetud seadmed ei olnud kostja valduses, ta ei võtnud neid üle ega võtnud üle ka valdust. Hageja väite suhtes, et see polnudki oluline ja et ostetud seadmed võiksid jätkuvalt asuda mujal, tuleb kaaluda asjaolusid, kas hageja on olnud vaidlusaluse vara otsene valdaja, kas ta on saanud või kaotanud tegeliku võimu asja üle. Kohtu arvates ei saa lugeda hagejat vara otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et temal on vara ostu-müügileping. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TSK § 242 lg. 1 kohustas küll müüjat andma asja ostja omandisse, kuid omandiõigus ei läinud üle müügilepinguga. Omand vallasasjale anti AÕS § 92 lg. 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta. Viidatud ostu-müügilepingus selline säte puudub ja kohtule pole esitatud ka muud vara üleandmise kokkulepet. 4) AÕS § 36 lg. 1 sätestab, et valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Lg. 2 kohaselt valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle. Kui lähtuda hageja ja Lehtse kolhoosi reformikomisjoni vahelisest 29.11.1996.a. ostu-müügilepingust, siis võib p.-st 3 järeldada, et hageja omandas valduse võimu saamisega abinõude üle, mis võimaldasid talle tegelikku võimu asja üle. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks seadmed demonteerinud või et ta oleks suletud hoone esitanud Lehtse vallavalitsusele. Hageja ei tõendanud, et ta oleks vara valdama asunud või et valduse saamist oleks takistatud. Hageja viide tõendile, et müügiobjekt on raamatupidamises arvele võetud, ei saa kohtu arvates tõendada tegelikku võimu vara üle, kuna raamatupidamise dokumendid koostatakse vastavate tehinguid tõendavate dokumentide alusel. Seda tõendab ka Aravete Agro OÜ 18.04.2008.a. tõend nr.13-48/88. Viimane omakorda ei sisalda objektiivset teavet, kuna teatab teraviljakuivati arvele võtmisest. 5) AÕS § 39 lg. 1 lõpeb valdus muu hulgas ka tegelikust võimust loobumisega asja üle. AÕS § 95 lg. 3 mõtte kohaselt eeldatakse, et valdus lõppeb hageja tahte kohaselt. Kui vallasasja selle omaniku tahte vastaseks väljaminemiseks omaniku valdusest võib pidada ka seda, kui valduse teenija annab asja teise isiku faktilise võimu alla ilma omaniku nõusolekuta, siis hageja ei ole sellist asjaolu hagi alusena märkinud ega tõendanud. Hageja ei tõendanud vaidlusaluse vara väljaminekut hageja valdusest tema tahte vastaselt. Ostu-müügilepingu p. 3 mittetäitmisega ja ostetud seadmete jätmisega müüja valdusse loobus kostja vabatahtlikult vara valdusest ehk tegelikust võimust vara üle. Seega tuleb tuvastatuks lugeda, et seadmed on hageja valdusest välja läinud tema tahte kohaselt, sest hageja vabatahtlikult loobus tegelikust võimust vara üle, mistõttu kostja pole hageja õigust rikkunud. Hageja pole tuginenud ka asjaolule, et kostja on omavoli tarvitaja ja pahauskne omanik ja valdaja. 6) AÕS § 96 sätestab, et vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Asja ei saa omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asi hõivata. Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Vabariigi Valitsuse 08.08.1996.a. määrusega nr. 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise kord sätestab, et ehitis on peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt AÕS § 96 lg. 3. Omanik on lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle. Valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt AÕS §-le 39, mille lg. 1 sätestab, et valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil ning ehitise omaniku kindlakstegemisel on määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised

dokumendid ja tunnistajate ütlused. Seega oli kostjal õigus peremehetu vara hõivamine läbi viia. Kostja sai ehitise, milles vaidlusalused seadmed asuvad, omanikuks seaduspärase tegevuse tulemusena ja võis omandit käsutada. Hageja ei tõendanud, kust või millega seoses ta sai informatsiooni nn. tekkinud olukorrast, mille järel ta hakkas aktiivselt tegutsema alles 2007.a.. 7) hageja ja Lehtse kolhoosi reformikomisjoni vahelisest 29.11.1996.a. ostu-müügilepingu terminoloogia tõendab, et müüdavad seadmed on kuivati hoone võis selle muude seadmetega püsivas ühenduses ning seega hoone olulised osad. Seega, kui seadmed olid ja jäid püsivasse ühendusse hoonega, läksid nad koos hoonega üle ka uuele omanikule. TsÜS § 53 lg. 2 järgi ei saa asi ja selle oluline osa olla eri isikute omandis. Kuni 01.07.2002. a sätestas sama põhimõtte AÕS § 15 lg. 2. TsÜS § 57 kohaselt päraldis on vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldistele. Seejuures eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldised. Kuivatihoone saab olla kuivatina kasutatav vaid koos vastavate seadmetega. TsÜS § 61 kohaselt asi lakkab olemast päraldis selle lahutamisel peaasjast, kui ühtlasi on väljendatud õigustatud isiku tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks seadmed peaasjast eraldanud või et ta oleks tahtnud seda teha, kuid kostja on teda selles takistanud. 8) VÕS § 1037 lg. 3 järgi lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Hagi on esitatud summale 70 000 krooni. Hagihinna nimetab hageja. Kostja vaidlustas hagihinna, leides, et hageja nõue ei vasta asja tegelikule väärtusele. 2006.a. müüdi hoone koos seadmetega kokku 70 000 krooni eest, seega ei saanud seadmete väärtus olla samaväärne kogu ehitise maksumusega. Kohus andis hagejale aega hagihinda tõendada vara väärtuse tõendamisega. Hageja vara väärtust rikkumise aja seisuga ei tõendanud, jäi selle summa juurde, mille ta omal ajal tasus, kuigi mitte kostjale, vaid Lehtse kolhoosi reformikomisjonile. See asjaolu iseenesest tõendab, et raha ei ole üle kantud kostjale ja kostja ei ole saanud selle summa võrra hageja arvelt rikastuda ega saanud ka alusetult tulu hageja arvelt. Hagi rahuldamise aluseks ei saa olla üksnes hageja viidatud asjaolu, et ta on kunagi kellelegi lepingu täitnud ja ostetavate seadmete eest tasunud, vaid ta peab ka tõendama oma nõude õiguslikku alust kostja vastu. 9) Hageja nõue on aegunud. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg. 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. 01.07.2002.a. jõustunud TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 1 ja lg 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 151 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumisetähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. 30.01.2004.a. avaldati AT-s teade Pruunamõisa kuivati kui peremehetu hoone hõivamise kohta. Seega AT-s teate

avaldamisest alates hiljemalt pidi hageja olema teadlik tema õiguste rikkumisest. Hagi tulnuks esitada hiljemalt 31.01.2007.a., on aga esitatud 08.02.2008.a. Ka esmane pöördumine kostja poole toimus pärast kolme aasta möödumist, mis toimus 23.05.2007.a. TsÜS § 143 kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on nõude aegumise kohaldamist taotlenud. Seega tuleb kohaldada hageja nõude suhtes aegumist ja jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. 10) TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 3 750 krooni. Kohtuväliseid kulusid esitatud ei ole. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on põhjendatud jätta kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus kohaldas TsÜS §-de 53 lg. 2, 61, 143, 146-147, 151, VÕS § 1037, AÕS §-de 36, 39, 92, 96 sätteid ning juhindus TsMS §-de 162 lg. 2, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 02. jaanuaril 2009.a Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.