Võlaõigus › Muud

Tallinna Linnakohtu 22.12.1999 otsusega mõisteti T I , L M ja kostjalt välja solidaarselt 20 137.61 krooni. Maapangast saadud laenu eest jäi võlgu T. I , kes on O A ema, nimetatud tehingus oli S A käendajaks. Kostjalt hakati võlgnevust välja mõistma. Et kostja eluruumi enampakkumisel kohtutäituri poolt maha ei müüdaks, kinkiski kostja korteri pojale. Kostja tasus palgast kinnipidamisega hageja ema võlgnevuse. Kostja on elanud selles korteris alates 1974.a. ja tema erastas ka selle korteri. N A on samuti 1997.a.-st kuni käesoleva ajani sellese korterisse sisseregistreeritud. 2002.a. on O A kirjutanud avalduse, et ta on nõus jätma oma poja N isa S juurde. Korter kingiti 14.12.2005 A P eluruumi sälitamise huvides. Eluruumi säilitamiseks pidigi kostja korteri ära kinkima. 14.12.2005 kinketehing ei ole heade kommetega vastuolus, kuna lapse heaolu see tehing kuidagi ei vähendanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid TsÜS § 84 lg.1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 86 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Perekonnaseaduse § 99 lg.1 p.1 kohaselt eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta ei või eestkostja võõrandada eestkostetava kinnisasju. Perekonnaseaduse § 99 lg.3 kohaselt eestkostja kohta käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele, Lisaks otseselt seadusest (PerekS § 49) tulenevale, eeldavad head kombed ja ühiskonna üldised väärtushinnagud, et alaealise lapse suhtes on mõlemad vanemad kohustatud käituma lähtudes lapse huvidest. Vanem, kes ainuisikuliselt pöördub lapsele kuuluva vara võõrandamiseks nõusoleku saamiseks eestkosteasutuse poole, informeerimata sellisest tegevusest teist lapsevanemat ja küsimata temalt vastavat seisukohta, ei käitu kohtu hinnangul ühiskonnas aktsepteeritavatele tõekspidamistele vastavalt. Kohus leiab, et kostjal oli võimalus lapse ema, O A , informeerida kavatsusest lapse vara võõrandada, informeerida sellest, miks see tema meelest vajalik on ja teavitada ka sellest, kellele ja mis tingimustel ta kavatseb vara võõrandada. Olukord, et eestkosteasutus omakorda ei pidanud S A poolt esitatud nõusoleku saamise avalduse menetlemisest teavitada teist lapsevanemat, on arusaamatu, kuid see on leidnud väljundi Tartu Halduskohtu otsuse näol, millega anti hinnang eestkosteasutuse vastavale tegevusele seeläbi, et võõrandamiseks nõusoleku andmise korraldus tühistati. Selleks, et hinnata, kas S A poolne käitumine lapsele kuuluva vara võõrandamisel on toimunud heade kommete vastaselt või mitte, tuleb Riigikohtu 13.02.2008 otsuse nr. 3-2-1-140-07 kohaselt hinnata, kas tehing eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Sama lahendi kohaselt võib tehingu heade kommete vastasus tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalset

käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Sama põhimõte on leidnud käsitlemist ka Riigikohtu otsuses nr. 3-2-1-76-01, kus on leitud, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures tuleb arvesse võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, kui ka poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke ning otsuses nr. 3-2-1-158-05, kus leiti, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ja moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist ning et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Heade kommete vastasust tuleb hinnata kogukonna või grupi keskmise arusaamana. Heade kommete sisuks ei ole mitte ainult õigusvälised, puhtsotsiaalsed väärtushinnangud, siia kuuluvad ka valitseva korra põhimõtted ja väärtusmastaabid. Kostja väitel oli korteri võõrandamise eesmärgiks eluruumi säilitamine. Iseenesest see väide on juba vastuoluline, kuivõrd säilitamine ja võõrandamine on tulemi mõttes vastandlikud tegevused. Järgmiseks on sellise väite puhul arusaamatu, kelle jaoks oli vaja eluruumi säilitada. Põhjendatud eesmärk, mis iganes käitumise puhul, olnuks eluruumi säilitamine selle omanikule ehk Nikita Apetile. Kostja Sergei Apeti väitel oli tema eesmärgiks eluruumi säilitamine talle endale, et tal endal ja tema uuel perel oleks olemas elukoht. Kohtu hinnangul on kostja selliselt väites ja seda väidet realiseerides (korterit võõrandades) tegutsenud sihiteadlikult ja teadvalt korteri omaniku ehk oma alaealise lapse huve eiravalt. Kostja ei ole selgitanud, kuidas on alaealise lapse huvidega kooskõlas võtta temalt ära kinnisvara ehk väärtus, millega laps saaks edaspidi oma iseseisvale elule aluse panna. Samuti elimineeris kostja sellega võimaluse, et alaealine laps (ja pärast vanemate lahutust temaga koos elav ema) saaks elamistingimuste normaliseerimiseks kasutada nimetatud kinnisvara endale eluruumiks. Paljasõnaliseks tuleb lugeda kostja S A väide, et selle tehingu tulemusena lapse heaolu tase ei muutunud, kuna ta ju maksab lapse ülalpidamiseks elatist. Kohus leiab, et lapse ülalpidamise kohustus, kas vabatahtlikult või läbi kohtumenetluse, lasub vanemal sellest sõltumata, kas lapsel on vara või mitte. Ehk et apelleerimine sellele, et vara võõrandamist võimaldas ja õigustas kostjapoolne elatise maksmise kohustuse täitmine, ei ole antud vaidluses asjakohane. Ehkki pooled ei ole elatise väljamõistmise kohta tehtud kohtulahendit tõendina käesolevas asjas esitanud, on nad selle sisule ja asjaoludele istungil viidanud ja nimetatud lahend on kättesaadav kohtuinfosüsteemi andmebaasist. Elatise hagi lahendamise ajaks (05.04.2006) oli kostja juba tasuta võõrandanud lapsele kuuluva vara ja seetõttu leiab kohus, et kostja S A võinuks ja pidanuks mõistlikult ja õiglaselt käituva ja lapse huve ning heaolu arvestava lapsevanemana vähemalt mitte vastu vaidlema hageja poolt soovitud elatise nõude suurusele. Kostja sai läbi selle tehingu jätkata võimalust tasuta kasutada talle mittekuuluvat eluruumi ja maksta samal ajal elatist algselt nõudena esitatud 2500 kroonisest nõudest oluliselt väiksemas summas ning tasudes hageja kinnitusel ka tänagi elatist seaduses sätestatud minimaalsuurusest väiksemas summas. Kohus ei leia, et sellised asjaolud viitaksid lapse heaolu säilitamisele või selle paranemisele läbi kinketehingu. Kostja selgituse kohaselt oli eluruumi võõrandamine vajalik selleks, et kohtutäitur seda tema kohustuse katteks ei realiseeriks. Kostja ei ole selgitanud, kuidas saanuks kohtutäitur realiseerida kostja Sergei Apeti kohustuse katteks alates 2000.a. hageja N A omanduses olevat vara. Kostja S A ei ole selgitanud, miks oli 1999.a. kohtuotsusega temalt välja mõistetud summade tasumiseks 2003.a. kohtutäituri poolt kostja varana konto arestimise akti saamine selleks ajendiks, mis sundis teda 2005.a. taotlema ja saama nõusolekut lapse vara võõrandamiseks. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja võla katteks oli päevakorras lapsele kuuluva korteri arestimine ja realiseerimine täitemenetluse käigus. Kostja väide, et korteri kinkimine 2000.a. Nikitale oli seotud sellesama 1999a.

otsuse täitmise käigus tol hetkel S A nimel registreeritud eluruumi võõrandamise ärahoidmisega, võib olla isegi põhjendatud, kuid seda tehingut vaidlustatud ei ole. Kostja S A on väitnud, et korteri kinkimise eesmärgiks oli selle säilitamine. Kostja on istungil antud selgituse kohaselt silmas pidanud seda, et kinkimisel lähikondsele, jääb talle endale alles võimalus seal korteris reaalselt edasi elada ja et seeläbi on ta ”endale säilitanud eluruumi”. Selline alaealise lapse varaga tehingu tegemiseks antud põhjendus ei ole kooskõlas üldiste väärtushinnangutega ja sellist käitumist tuleb pidada ebamoraalseks käitumiseks. Hageja ema O A kinnitusel näeb ta väidetavalt ”lähedast vanaema” esimest korda kohtusaalis ja sellest tulenevalt võib A P ütlusi selle kohta, et ta suhtleb Nikitaga, pidada ebausaldusväärseteks, kuivõrd on üpris kaheldav, et ema ei teaks mitmete aastate jooksul, kellega tema laps suhtleb ka sellisel juhul, kui see suhtlemine toimub lapse viibimise ajal isa juures. Isegi kui oletada, et A P ja N A vahel on toimunud mingit suhtlemist, siis ei saa konkreetset kingisaajat pidada lähedaseks inimeseks selle kogukonna piires. Lähedane isik N A selle kaasuse põlvkondi ja sugukondi silmas pidades olnuks kas S A või O A vanemad, aga mitte S A uue elukaaslase-abikaasa vanaema. Järgmine asjaolu, mille hageja on esile toonud, on see, et tehing on toimunud tasuta. Hageja kinnituse kohaselt võinuks tehing ehk jääda ka vaidlustamata, kui see olnuks tasuline ehk et eluruumi võõrandamisest saadud raha oleks läinud lapse hüvanguks ja heaoluks. Saadud rahaga saanuks hageja ema normaliseerida lapse elamistingimusi. O A kirjelduste kohaselt elatakse praegu kolmetoalises korteris viiekesi, sealjuures murdeealine noormees elab koos emaga ühes toas, millist olukorda ei saa ei antud hetkel ega ka pikemas perspektiivis pidada normaalseks ja mida aidanuks muuta N A kuulunud kinnisvara. Hageja seletuse kohaselt tegi S A kinketehingu kartusest ilma jääda eluruumist, kuid see, et laps jäigi ju seeläbi ilma, see ei paista S A huvitavat. Sellest aspektist vaadatuna on hageja hinnangul S A korteri võõrandamisel täielikult eiranud lapse heaolu. Alaealise lapse heaolu tagamise põhimõtte eiramine ei ole kooskõlas heade kommetega. Kohus nõustub hageja sellise järeldusega. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kostja S A , taotledes korteri võõrandamisel eestkosteasutuselt nõusoleku saamist, käitus heade kommete ja mõistliku inimese käitumistavade vastaselt, kuna ei pidanud vajalikuks nimetatud tegevusest informeerida teist lapsevanemat. Võõrandades pärast nõusoleku saamist selle korteri hageja suhtlusringkonda küsitavalt kuuluvale (lähedase isiku staatus on kohtu hinnangul ebapiisavalt põhistatud) isikule, on vanem eesmärgiks seadnud üksnes enda jaoks eluruumi säilitamise huvid ja mitte lapse heaolu tagamise ning võõrandades selle vara tasuta, ei ole ta läbi tehingu soovinudki hüvitada hagejale vara kaotamisest tulenevat heaolu vähenemist. Hageja kinnitusel (ehkki see on tõendamata, ei ole kostjad sellele ka vastu vaielnud) oli korteri turuväärtus võõrandamise ajal 150 000 krooni ja on tänase seisuga 250 000 krooni. Seega on kohtu hinnangul kostja oma tegevuse läbi oluliselt halvendanud lapse heaolu, kuivõrd on oma isiklikke huvisid silmas pidades jätnud hageja ilma võimalusest kinnisvara arvel kindlustada oma iseseisvasse ellu astumiseks möödapääsmatult vajalikku materiaalset baasi (kas siis reaalse elukoha olemasolu näol või selle realiseerimisest saadavate vahendite investeerimiseks näiteks hariduse omandamisse). Kostja A P arusaam, et esitatud asjaoludega põhistatud ja esitatud motiividel/ eesmärkidel toimunud kinketehingu kaudu korteri omandamine on õiglane ja et ta ei tunne moraalset vajadust vara N tagastamiseks, ei ole kohtu hinnangul kooskõlas ühiskonna üldiste väärtushinnangutega. Kohtu arvates on A P sellise arusaama kujunemisel mõjutajaks S A , kes elab koos A P lapselapsega ja

sellisest tõenäolisest mõjutusest on ilmselt tingitud ka A P teade, et tema meelest õiglasem on jätta see korter tema 3.aastasele tütretütretütrele ehk S A lapsele uuest suhtest, kui tagastada N A . Kostja väide, et 2002. aastal tahtis sama korterit müüa O A ja tahtis müüa võõrale inimesele, ei ole tõendatud. O A eitab nimetatud asjaolu. Antud kaasuse puhul ei oma see ka tähtsust, sest tõendatud ei ole O A pöördumine eestkosteasutuse poole nimetatud väidetava tehingu tegemiseks nõusoleku saamiseks. Antud kaasuse raames tuleb hinnata, kas S A poolt reaalselt teostatud kinketehing kogumis, tulenevalt selle sõlmimise ajal esinenud asjaoludest, tehingu eesmärkidest, sisust, ajenditest, oli heade kommetega vastuolus või mitte ja hinnata ei ole vaja O A oletuslikke soove. Kohus leiab, et kinketehing on tühine, vaatamata asjaolule, et tehingu tegemise ajal oli vajaliku seadusliku eeldusena olemas eestkosteasutuse nõusolek. Hageja esindaja O A on Tartu Halduskohtule nõusoleku andmise korralduse vaidlustamiseks kaebuse esitamisega juba 2006.a. kevadel leidnud, et eestkosteasutus ei ole nõusoleku andmisel lähtunud lapse huvidest, ehk et ei ole põhjendanud, milles seisneb konkreetse alaealise poolt saadav hüve seoses talle kuuluva korteri kinkimisega kolmandale isikule. Samale järeldusele jõuab kostja Sergei Apeti käitumist hinnates ka kohus, et Sergei Apet ei ole tõendanud, kuidas lapse huvidega ja tema heaolu taseme säilitamisega on kooskõlas talle kuuluva vara tasuta võõrandamine kolmandale isikule. Ühiskonna üldiste väärtushinnangute (mis antud kaasust silmas pidades on kajastatud eelkõige Perekonnaseaduses) kohaselt perekond hoolitseb oma alaealiste ülalpeetavate eest ja peab seda tegema ka siis, kui lapsevanemad mis iganes põhjusel ei moodusta enam traditsioonilist perekonda ja elavad eraldi ja kui laps elab ühe vanema juures. Alaealise lapse hüvede sellisel kujul vähendamist ei ole võimalik pidada lapse eest hoolitsemise ja tema heaolu tagamise eesmärke silmas pidava mõistliku inimese käitumiseks. TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt. Hagi on tõendatud hagis esitatud asjaoludega ja õigusliku põhjendusega ning hagile lisatud kirjalike tõenditega: hageja sünnitunnistus, mis tõendab, et hageja on alaealine ja et tema vanemateks ehk võrdseteks seaduslikeks esindajateks on O A ja S A ; Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja 20.06.2006 otsus nr. 3-06-531, millega tühistati K-Järve Linnavalitsuse 25.10.2005 korraldus nr. 1448 nõusoleku andmise kohta alaealise vara kinkimiseks; S ja O A abilelulahutuse tunnistus; 14.12.2005 notariaalne korteri kinkeleping; täitur Kristel Maalmanni täiteasjas nr. 095/200171437 koostatud vara hoiusel või arvelduskontol arestimise akt, mis tõendab kostja väidet täitemenetluse toimumise kohta mingil ajaperioodil ja millest nähtuvalt on täitur soovinud arestida S A täitmisasja raames võlgniku kontot; Tallinna Linnakohtu 22.12.1999 otsus tsiv.asjas nr. 2/3/22-6411/99, mis tõendab kostjalt Sergei Apetilt solidaarselt kaaskostjatega väljamõistetud summat; O A omakäeline avaldus, mille kohaselt ta 14.03.2002 on avaldanud nõusolekut jätta N A isa juurde ja K-Järve Linnavalitsuse tõend, mis väljendab S , O ja N A registreeritust erinevatel ajaperioodidel vaidlusaluses korteris, kuid kahel viimasel juhul on kohtu hinnangul tegemist tõenditega, mis asja lahendamist ei mõjuta. Hagi tagamine 29.03.2006 O A poolt samade kostjate vastu esitatud samas nõudes, tsiv.asi nr. 2-06-7337, on rahuldatud hageja taotlus hagi tagamiseks ja N A kasuks on seatud vaidlusalusele korterile võõrandamise keelumärge.

09.05.2007 määrusega on samas asja menetlus lõpetatud, hagi tagamise abinõusid reguleerimata. Menetluse lõpetamise määrusele esitatud määruskaebus on Viru Ringkonnakohtu 21.06.2007 määruse kohaselt jäetud läbi vaatamata. 13.11.2007 esitas kostja A P taotluse hagi tagamise tühistamiseks. Viru Maakohtu tööjaotuskavast tulenevalt on N A ( ehk uue hageja) poolt samade kostjate vastu esitatud sama nõue, tsiv. asi nr. 2-07-52944 avatud/jagatud iseseisva tsiviilasjana. 09.01.2008 määrusega (KIS kohaselt) on tsiv.asja nr. 2-06-7337 menetlenud kohtunik jätnud hagi tagamise tühistamise taotluse rahuldamata. Kohus leiab, et kuna hagi tagamise taotlus on esitatud iseseisva tsiv.asja nr. 2-06-7337 raames, siis käesoleva asja raames hagi tagamise abinõusid reguleerida ei saa. TsMS § 146 lg.1 p.3 kohaselt menetluskulud kannab isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehtud. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Hageja menetluskulud jäävad solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 02. jaanuaril 2009.a Nooremreferent

/allkiri/

M. Leimann I.Golubev

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.