Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

tagav osa 10 aasta vältel suurenenud 1 800 000 krooni võrra ning kõrvalnõudeid tagav osa 1 250 000 krooni võrra. Hüpoteegisumma on kokku 4 750 000 krooni ning täitmisele pööratud nõue on sellest väiksem, seega võib kostja nõuda kogu võla rahuldamist hüpoteegi arvel. Kostja leidis, et vaidlus nõude suuruse üle ei ole käesoleva menetluse küsimus. Kostja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, sest hagejaga toimunud läbirääkimiste tõttu ei saanud sundtäitmine olla talle üllatav. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. Laenulepingu tähtpäevaks oli 06.08.2001.a, seega sai kostja teada oma õiguste rikkumisest järgmisel päeval nõude sissenõutavaks muutumisega ja sellest päevast algas aegumise kulgemine. Vaidlusalune nõue ei olnud 01.07.2002.a aegunud. Sel päeval jõustunud TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ja lg 4 kohaselt 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Aegumist ei mõjuta õigusjärglus. Kohus oli seisukohal, et tunnistaja T. A. ütlustega saab lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja rikkus laenu tagasimaksmise kohustust tahtlikult, sest ta oli teadlik laenulepinguga võetud kohustuse sissenõutavusest, samuti nõude loovutamisest ja kohustusest tagastada laenusumma kostjale. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hagejal olid ja on käesoleval ajal rahalised võimalused kohustuse täitmiseks olemas, et hageja kinnitas kostjale järjepidevalt oma kohustuse olemasolu, andis korduvaid tasumise lubadusi ja tasumise tähtaegu, et hageja kohtudes kinnisvaramaakleriga jättis kostjale mulje, et ta saab ka võla tasumiseks vajaliku rahasumma kinnistu osalise müümise teel. Seega kohaldub laenulepingust tulenevale kostja nõudele hageja vastu TsÜS § 146 lg 4 alusel 10-aastane aegumistähtaeg. Aegumistähtaeg, mis hakkas kulgema 07.08.2001.a, peatus TsÜS § 162 ning § 167 lg-te 1 ja 2 alusel 25.10.2002.a, kui kostja sõlmis Ühispangaga nõude loovutamise lepingu, andis hagejale võla tasumiseks kaheaastase tähtaja ning pidas järjepidevaid läbirääkimisi võla tagastamise üle kuni täitmisavalduse esitamiseni täiteasjas nr 014/2007/1175, mil aegumine TsÜS § 159 lg 1 järgi katkes. Järelikult kulges aegumistähtaeg kuni aegumistähtaja katkemiseni 1 aasta 2 kuud ja 18 päeva ning kostja nõue ei ole aegunud. Kohus oli seisukohal, et hageja vastu täitmisavalduse esitamine 2007.a aastal ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, kuna tunnistaja ütlustega on tõendatud pooltevahelised aastatepikkused järjepidevad läbirääkimised võla tasumiseks, mistõttu ei saanud täiteavalduse esitamine olla hagejale üllatuslik ning tal ei olnud alust arvata, et kostja on loobunud võla sissenõudmisest. Antud juhul on hageja ise võlgnikuna käitunud hea usu põhimõttega vastuolus, andes 6 aasta jooksul kostjale võla tasumiseks katteta lubadusi ja jättes tahtlikult oma lepingust tulenevad kohustused täitmata. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et võlanõue on hüpoteegi arvel rahuldatav täies ulatuses, ning kostja intressiarvestusega. Kuigi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 loetelu ei ole ammendav ega välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist kui loetelus märgitud, siis on selle sätte alusel võlgnikul võimalik esitada siiski vaid selliseid vastuväiteid, mis on seotud täitedokumendi alusel täitmist mittevõimaldavate asjaoludega, s.o täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda või on nõue aegunud, mitte aga nõude rahalise arvestuse vaidlustamisega. Nõude rahalist arvestust saab võlgnik vaidlustada täitedokumendi täitmisel kohtutäituri tegevuse vaidlustamise teel juhul, kui kohtutäitur nõuab täitmise käigus nõuet ületava rahasumma tasumist. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 162 ning § 167 lg 1 ja 2. Poolte vahel puudus kokkulepe laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise täiendava tähtaja osas, pooled ei pidanud

läbirääkimisi võla tagastamise osas ning kostja ei andnud hagejale võla tasumiseks täiendavaid tähtaegu. Hageja ei pea neid negatiivseid asjaolusid tõendama, kuid nende puudumist tõendab see, et kostja ei ole neid osaliseltki dokumenteerinud. Laenulepingust tulenevat nõuet ei ole kostja kajastanud ka oma majandusaasta aruannetes. Seega on kostja ise hinnanud, et tal nõudeõigust enam ei ole. Tunnistaja ütlused ei tõenda ega saagi tõendada nimetatud asjaolusid. Tunnistaja ütlusi poolte käitumisest ei saa pidada usaldusväärseks ka põhjusel, et kuigi tunnistaja viibis väidetavalt läbirääkimiste juures, ei tea ta midagi laenulepingust tuleneva nõude suurusest. Kuna laenulepingust tuleneva nõude täitmise täiendava tähtaja kokkulepe või täiendava tähtaja andmise tahteavaldus oleks pidanud olema kirjalikus vormis, siis ei saa sellist asjaolu lugeda tõendatuks tunnistaja ütlustega, mille kohaselt toimusid eeltoodud toimingud suulises vormis. Nõude loovutamise lepingu sõlmimine Ühispanga ja kostja vahel ei peatanud laenulepingust tuleneva nõude aegumist. Läbirääkimised toimusid üksnes kostja ja Ühispanga vahel. Kostja ei esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et hagejale anti 2-aastane tähtaeg võla tasumiseks, poolte vahel oli kokkulepe täiendava tähtaja osas või et poolte vahel toimusid läbirääkimised võla tasumise osas. Kuna kostja näol on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga, siis tuleb eeldada, et ta järgib seaduses sätestatud vorminõudeid ja sõlmib sellised kokkulepped kirjalikus vormis. Kummaline on see, et kostja ei ole 5 aasta jooksul saatnud hagejale mitte ühtegi kirja, millest nähtuks, et ta on üldse hageja käest midagi nõudnud. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 146 lg 4 ja VÕS § 104 lg 5 ning jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 146 lg 1. Teadlikkus laenulepinguga võetud kohustuse sissenõutavusest, nõude loovutamisest ja kohustusest tagastada laenusumma kostjale ei kinnita ega tõenda, et hageja rikkus laenu tagastamise kohustust tahtlikult. Hageja ei tagastanud laenu, sest tal puudusid selleks vabad rahalised vahendid. Seega ei rikkunud hageja oma kohustusi tahtlikult. Rahaliste vahendite puudumise korral ei saa eeldada, et hageja asub koheselt realiseerima talle kuuluvat vara. Liiatigi oli kinnistu hageja ja tema abikaasa ühisvara ning arvestades kinnistul lasuvat hüpoteeki, on äärmiselt ebatõenäoline, et kinnistule oleks leidunud ostja. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtluse sisustamisel ei saa lähtuda VÕS § 104 lg-st 5. Seda kinnitab ka Tartu Ringkonnakohtu 27.03.2007.a otsuse nr 2-06-28149 p 8. Kostja ei tõendanud kohustuse tahtlikku rikkumist hageja poolt. Hageja ei ole kostja ees oma võlga tunnistanud. Liiatigi oleks tulenevalt VÕS § 11 lg-st 3 ja § 30 lg-st 2 pidanud laenulepingust tuleneva võlgnevuse tunnistamisel järgima kirjalikku vorminõuet. Eeltoodust tulenevalt kuulub käesoleval juhul kohaldamisele 3-aastane aegumistähtaeg. See tähtaeg on õigustatud isikule mõistlik ja piisav, et panna oma nõuded maksma. Laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmine rohkem kui 5 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Täitmisavalduse esitamine oli hagejale üllatuslik, kuna poolte vahel ei ole toimunud läbirääkimisi nõude täitmise osas alates kostja poolt nõude omandamisest kuni käesoleva ajani. Hageja arvates esitas kostja täitmisavalduse ebamõistlikult pika ajavahemiku järel. Sisuliselt kostja ootas 5 aastat ja esitas siis põhinõudest enam kui kolm korda suurema nõude. Kostja on oma nõudeõigust kuritarvitanud ja seega ei oleks laenulepingust tuleneva nõude rahuldamine hüpoteegi arvel kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 2. Hageja ei ole andnud kostjale 6 aasta jooksul võla tasumiseks katteta lubadusi. Pooled ei ole laenulepingust tuleva nõude teemal suhelnud. Kohus leidis ebaõigesti, et nõude suurust ei saa TMS § 221 lg 1 alusel käesoleva tsiviilasja raames vaidlustada. Seda kinnitab ka Riigikohtu 31.01.2008.a otsuse nr 3-2-1-134-07 p 11. Kostja poolt on tõendamata, millest koosneb 3 799 543 krooni suurune nõue. Kostja kinnitusel on põhivõla suuruseks 1 189 466,65 krooni, täitmisteate kohaselt on täituri tasu 299 452 krooni ja täitemenetluse alustamise tasu 118 krooni. Selgusetu on, millest koosneb ülejäänud nõue. Hageja arvates saab laenulepingus sätestatud intressi arvestada kuni laenulepingu lõpetamiseni 06.08.2001.a. Hageja arvates ei saa nõuet hüpoteegi arvel täita

ainuüksi ka põhjusel, et kostja poolt on tõendamata nõude sisu. Kohtu seisukoht kostjapoolse intressiarvestuse osas on ekslik, kuna laenuintress ja hüpoteegiintress on erinevad asjad. Hüpoteegiintressi maksmapaneku eelduseks on võlaõiguslikult kohustuselt arvestatava intressi maksmise kohustuse olemasolu. Käesoleval juhul saaks nõude tegelik suurus tuleneda laenulepingust, hüpoteegisumma näitab üksnes võimalikku tagatissummat, millest suuremas ulatuses ei saa laenulepingust tulenevat nõuet hüpoteegi arvel rahuldada. Hageja seisukohti toetab ka Riigikohtu 05.06.2002.a otsuse nr 3-2-1-70-02 p 18. Hageja arvates on kohtuotsus vastuoluline ega ole seetõttu kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-ga 1. Kohus leidis samaaegselt nii seda, et poolte vahel toimusid läbirääkimised kui ka seda, et hageja rikkus laenu tagastamise kohustust tahtlikult. Samuti leidis kohus ühelt poolt, et võlanõue on hüpoteegi arvel rahuldatav täies ulatuses, teiselt poolt aga, et nõude rahalist arvestust ei saa TMS § 221 lg 1 alusel üldsegi vaidlustada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium leiab, et otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata põhivõlga ületava nõude osas ja ka menetluskulude väljamõistmise osas. Menetluskulu tuleb jaotada vastavalt ringkonnakohtu sisulisele lahendile. Vaidlust ei ole selle üle, et 29.10.2007.a algatas kohtutäitur hageja suhtes täitemenetluse vastavalt 01.10.1997.a AS-i Eesti Ühispank ja hageja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingule, millega seati hüpoteek 1 200 000 krooni hagejale kuuluvale kinnistule ja millega olid tagatud kõik Ühispanga nõuded, tulenevalt hageja ja Ühispanga vahel 28.09.1997.a sõlmitud laenulepingust nr 97209. Ühispank teatas 02.08.2001.a hagejale lepingu rikkumise tõttu lepingu lõpetamisest 06.08.2001.a ja palus tasuda selleks päevaks 1 716 023,63 krooni. Vaidlust ei ole ka selle üle, et 25.10.2002.a loovutas Ühispank kostjale laenulepingust tuleneva nõudeõiguse koos nõuet tagava hüpoteegiga summas 1 200 000 krooni intressimääraga 15% aastas ja kõrvalnõuete suurusega 500 000 krooni ning kinnistu igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Poolte vahel on vaidlus hüpoteegi seadmise lepingu sundtäitmise lubatavuse üle. Tegemist on hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Sellise vaidluse lahendamisel omab tähtsust üksnes küsimus, kas kostjal on hageja vastu nõue, mille sundtäitmist ta hagejalt kohtutäiturile esitatud täitedokumendi alusel nõuab, või mitte. Maakohus leidis, et hageja vastu sundtäitmisele pööratud nõue ei ole TsÜS § 146 lõikest 4 tulenevalt aegunud. Kolleegium maakohtu järeldusega aegumise tähtaja kohta eeltoodud alusel ei nõustu. Õige on kaebuse väide, et laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmisele esitamise ajaks oli kostja nõue TsÜS § 146 lõike 1 alusel aegunud. TsÜS § 146 lõike 4 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 146 lõikest 4 tulenev aegumistähtaeg on erandlik ja selle kohaldamiseks peab kohustuse rikkumise tahtlikkuse tõendama nõude esitaja. Kostja seda kolleegiumi arvates teinud ei ole.

Maakohus ei ole otsuses piisavalt motiveerinud hageja käitumist, mis annaksid aluse tuvastada hageja pahatahtlikku käitumist ega soovi mitte laenu tagasi maksta. Kolleegium leiab, et ainuüksi viitamisest tunnistaja T. A. ütlustele, mille kohaselt andis kostja alates nõude omandamisest 25.10.2002.a hagejale täiendava tähtaja tahteavalduse tegemiseks ja kuni nõude sundtäitmisele pööramiseni pidasid pooled võla tasumise küsimuses läbirääkimisi, ei piisa, nagu leidis ekslikult maakohus, hageja poolse kohustuse tahtliku rikkumise tõlgendamiseks. Seoses laenulepingust tuleneva võlgnevuse mittetasumisega oli hageja käitumine küll õigusvastane VÕS § 6 lõike 1 mõttes, kuid mis iseenesest ei saa tuua kaasa tehingust tuleneva nõude aegumistähtaja pikenemist TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud kolmelt aastalt kümnele aastale. Selline käsitlus muudaks aegumisinstituudi mõttetuks. Kostja ei ole kohtule nõude peatumisega seotud asjaolusid, millest nähtuks konkreetne tähtaeg pooltevaheliste läbirääkimiste aja alguse kohta kohustuse täitmiseks või millal kostja andis hagejale täiendava tähtaja võla tasumiseks esitanud, mille põhjal saanuks kohus järeldada, et 07.08.2001.a alanud aegumistähtaeg peatus TsÜS §-st 162 tulenevalt hagejale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisega või TsÜS § 167 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kuni täiendava tähtaja möödumiseni või hageja poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Seega ei saa ülaltoodud oluliste asjaolude kohtu poolt tuvastamata jätmisel lugeda käesolevas asjas tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega peatunuks ja kostja poolt hüpoteegi arvel sundtäitmisele pööratud nõue on aegunud. Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) on kolm aastat ja kohus peab nõude aegumist arvesse võtma ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Hageja leidis, et laenulepingust tulenev nõue on aegunud, mistõttu puudus alus täitemenetluse algatamiseks. Kostja nõue muutus sissenõutavaks alates 07.08.2001.a ja kolme aastane nõude aegumistähtaeg möödus 01.07.2002.a jõustunud TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt 01.07.2005.a. Kostja avalduse alusel algatati hageja suhtes täitemenetlus võla sissenõudmiseks 29.10. 2007.a, so. peale aegumistähtaja lõppemist, mistõttu tuleks sundtäitmine hüpoteegi loovutamise lepingu alusel tunnistada lubamatuks kostja poolt esitatud ja täitmisteates märgitud 3 799 543.00 krooni suuruses summas. Kolleegium märgib, et kostja ei ole tõendanud sellises suuruses ka nõude arvestamise aluseid. Hüpoteegi saab realiseerida üksnes nõude olemasolul. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja laenulepingust tulenevat põhivõlga 1 189 466.65 krooni kostjale hüvitanud ei ole. Hageja väidetel puudusid tal võla tasumiseks materiaalsed võimalused. Kostja on omandanud laenulepingust tuleneva nõudeõiguse hageja vastu koos nõuet tagava hüpoteegiga summas 1 200 000 krooni intressimääraga 15% aastas ja kõrvalnõuete suurusega 500 000 krooni ning kinnistu igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele (tl 28, 65). Seega tuleneb nõude tegelik suurus laenulepingust, hüpoteegisumma näitab üksnes võimalikku tagatissummat, millest suuremas ulatuses ei saa laenulepingust tulenevat nõuet hüpoteegi arvel rahuldada. Et ringkonnakohtu otsuse kohaselt on täitedokumendist tulenev kostja nõue hageja vastu aegunud, on kostjal aga sellele vaatamata ja tulenevalt TsÜS § 1451 lõikest 1 hüpoteegipidajana/pandipidajana õigus nõuda põhivõla nõude rahuldamist panditud eseme arvel sõltumata nõude aegumisest. Oma kirjalikus vastuses (tl 54-56) on hageja laenulepingust tuleneva põhivõla suuruse omaks võtnud. Seega tuleb hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhivõla osas 1 189 466.65 krooni (tl 31) jätta seadusest tulenevalt rahuldamata. Et ringkonnakohtu otsusega hagi osaliselt rahuldatakse, ei ole hageja väited nõude suuruse üle ega nõude sundtäitmise väidetavast vastuolust hea usu põhimõttega käesolevas vaidluses asjakohased ja kolleegium nendele hinnangut ei anna.

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 173 lõikele 2 kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 lausega 1 ja arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb hagi osalise rahuldamise korral jätta poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda.

Gaida Kivinurm

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.