ERGO Kindlustuse AS hagi CHB Kindlustusmaakler OÜ vastu leppetrahvi 50 000 krooni ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
CHB Kindlustusmaakler OÜ apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ERGO Kindlustuse AS (registrikood 10017013, asukoht Lauteri 5, Tallinn), esindaja Ivo Viires Kostja CHB Kindlustusmaakler OÜ (registrikood 11327553, asukoht Mustamäe tee 24, 10621 Tallinn), esindaja adv Andres Suik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. juuni 2008 otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Kõik menetluskulud jäävad kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.ERGO Kindlustuse AS palus CHB Kindlustusmaakler OÜ-lt välja mõista leppetrahvi 50 000 krooni ja viivise alates 01.07.2007 kuni kohustuse kohase täitmiseni iga päeva eest summas 15 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.02.2007 vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingu nr 30-07Kf. Pooled tegid koostööd vastavalt koostöölepingule nr 29-07Km. Vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingu eesmärgiks oli kaitsta konfidentsiaalset informatsiooni, mida poole esindaja saab teada või mis tehakse poole esindajale teatavaks või kättesaadavaks seoses poolte vahel tulenevate kohustuste täitmisega või poolte esindajate vahelise suhtluse tulemusena. 31.05.2007 edastas kostja hageja loata ja klientidelt saadud volitusteta hageja paljudele klientidele ringkirja. Nimetatud kirjas kasutas
kostja lubamatult talle teatavaks saanud hageja ärilist informatsiooni. Kostja palus edaspidisel kindlustuslahenduste leidmisel kasutada kostja vahendusteenust ja viitas muuhulgas otseselt ka sellele, et talle on kogu informatsioon lõppevate lepingute kohta endiselt kättesaadav. Kirja vahetuks koostajaks ja edastajaks oli kostja töötaja Aanika Sallo. A. Sallo töötas eelnevalt hageja juures ja seetõttu oli talle teada hageja äriline informatsioon. Kostja kui A. Sallo uus tööandja oleks pidanud takistama ja ära hoidma sellisel viisil hageja ärilise informatsiooni kasutamist. Kuivõrd kostja on hageja klientidega otse ühendust võtnud, kasutades selleks ära hageja ärisaladust, mida hageja endine töötaja on ebaseaduslikult kostjale edastanud, siis on kostja selles olukorras hageja ees lepinguliselt vastutav vastavalt vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingu nr 30-07Kf punktidele 2.1.4, 3.2 ja
3.3.Sama lepingu punkti 4.1 kohaselt kannavad pooled lepinguga võetud kohustuste rikkumise korral seaduses ettenähtud vastutust ja hüvitavad teisele poolele tekitatud otsese varalise kahju ning saamata jäänud tulu. Hageja saatis kostjale 13.06.2007 kirjaliku nõude leppetrahvi tasumiseks 5 tööpäeva jooksul, tuginedes VÕS §-le 100, § 158 lg-le 1 ja lepingu p-le 4.4, kuid kostja sellele ei vastanud. Samuti ei ole kostja tasunud nõutavat leppetrahvi. Hageja leiab, et vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 on tal õigus nõuda kostjalt nõude täitmisega viivitamise eest ka viivitusintressi.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele, nagu ei vastutaks ta A. Sallo tegude eest, kuivõrd viimasega sõlmiti kirjalikus vormis tööleping 01.06.2007, esitas hageja täiendavad selgitused. Hageja leiab, et kui isegi eeldada, et kostja väide on õige selles osas, et tööleping A. Salloga sõlmiti kirjalikus vormis alles alates 01.06.2007, kinnitavad hagejale teadaolevad asjaolud ja tõendid üheselt seda, et A. Sallo tegutses kostja teadmisel ja kostja volitatud esindajana juba ka sellele eelneval päeval ja ka enne seda. Vastupidise tõendamiseks peaks kostja selgitama, millistest muudest motiividest lähtuvalt oli A. Sallo huvitatud kostja nimel tegutsema ja tema teenuseid pakkuma. A. Sallo saatis 31.05.2007 e-kirja CHB Kindlustusmaakler OÜ domeeniga aadressilt: xxxxxx.xxx.xx. Sama e-posti aadressi kaudu palus A. Sallo edaspidi temaga suhelda. Järelikult oli A. Sallol sellel hetkel juba olemas kokkulepe kostjaga, mille kohaselt ta sai muuhulgas nende domeeni nime kasutada. Hageja leiab, et 31.05.2007 tegutses A. Sallo juba kostja juhtimise ja kontrolli all. On ebatõenäoline, et A. Sallo pakkus kostja teenuseid omal initsiatiivil, saamata selleks kostjalt mingitki korraldust. Hageja ja kostja vahel sõlmitud vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingu punkti 2.1.4 kohaselt on klientide info käsitletav konfidentsiaalse informatsioonina. Antud juhul olid A. Sallole teada klientide nimed, kellel olid sõlmitud kindlustuslepingud hageja juures ja talle olid teada ka nende klientide kontaktandmed. Just selle informatsiooni olemasolul sai ta tegutseda kostja huvides, kahjustades selle läbi hageja huve. Kuivõrd A. Sallo tegutses 31.05.2007 kostja esindajana, siis kasutas kostja sellisel viisil hageja ärisaladust. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei kanna vastutust tema töötajaks mitte olnud isiku tegevuse eest. Kõnesoleva ringkirja saatmise ajal ei olnud A. Sallo kostja töötaja, kuigi ta on eksitavalt nimetanud ennast CHB Kindlustusmaakler OÜ maakleriks. Tööleping sõlmiti ning A. Sallo asus kostja juures tööle 01.06.2007, seega pärast vaidlusaluse e-kirja väljastamist. Ainuüksi sellel põhjusel on hagiavaldus täielikult alusetu ja tuleks jätta rahuldamata sõltumata mistahes muudest põhjendustest.
5.Kohtuistungil avaldas kostja, et võib-olla tehti viga ja anti juurdepääsud töötajatele kätte liiga vara. Hageja väide, et kostja on rikkunud pooltevahelist vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingut, on paljasõnaline. Hageja ei ole hagiavalduses selgelt osundanud ega tõendanud, milles konkreetselt seisnes väidetav lepingu rikkumine kostja poolt. Hageja oleks pidanud tõendama, milline konkreetne info, mille lubamatus kasutamises hageja kostjat süüdistab, moodustab hageja ärisaladuse ja milline õigusakt annab alust
pidada sellist infot hageja ärisaladuseks ehk millist konkreetset hageja ärisaladust on väidetavalt kostja poolt lubamatult kasutatud. Hageja väide, et vaidlusaluses e-kirjas on palutud edaspidi kasutada kostja vahendusteenust, ei vasta tõele ning ei tõenda kuidagi hageja ärisaladuse väidetavat lubamatut kasutamist kostja poolt. Hageja väide, et nimetatud e-kirjas on kostja töötajaks mitte olnud isik viidanud talle teatava info väidetavale kättesaadavusele, ei tõenda kuidagi hageja ärisaladuse reaalset lubamatut kasutamist kostja poolt. On arusaamatu, et hageja süüdistab kostjat ka vahendusteenuse pakkumises olukorras, kus e-kirja koostamise ajal kehtis poolte vahel kindlustusmaaklerileping nr 29-07Km. Kindlustusmaaklerilepingu nr 29-07Km eesmärgiks oli kindlustuslepingu sõlmimise vahendamine ja samas ei olnud hagejale selle lepinguga antud mingeid ainuõigusi. Seega on hageja esitanud tõendamata hagi, mis ei kuulu rahuldamisele. Kuna kostjal puudub kohustus maksta hagejale leppetrahvi, siis ei ole kostjal ka kohustust maksta hagejale viivist.
6.Ka on leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja seega puudub alus leppetrahvi väljamõistmiseks või siis tuleks nõutava leppetrahvi summat kohtu poolt oluliselt vähendada. Kostja arvates pole hageja näidanud ega tõendanud, et ta oleks kandnud mingit reaalset kahju seoses hagis tõstatatud probleemidega ning seega võib eeldada, et hagejal sellist kahju ei olegi. Alusetu on ka hageja nõue maksta leppetrahvilt viivist. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
7.Maakohus rahuldas hagi. Poolte vahel 16.02.2007 sõlmitud kindlustusmaaklerilepingu nr 2-07Km p 3.6 kohaselt on konfidentsiaalsusnõuded sätestatud poolte vahel 16.02.2007 sõlmitud vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingus nr 30-07Kf. Viimati nimetatud lepingu p 2.1.4 sätestab, et konfidentsiaalse informatsiooni all mõistetakse, olenemata sellest, kas see on esitatud konkreetses või nähtavas vormis, andmekandjal või suuliselt, muuhulgas informatsiooni klientide kohta. Poolte vahel sõlmitud lepingud on sõlmitud mõlema poole vaba tahte avaldusena ning lähtudes lepinguvabaduse põhimõttest oli pooltel võimalik valida, millistel tingimustel nad soostuvad koostööd tegema, sealhulgas piiritleda, mida käsitleda ja mida mõista konfidentsiaalse info all. Pooltel oli vabadus ise määrata lepingute sisu, kujundada vastastikused õigused ja kohustused ning samuti leppida kokku kohaldamisele tulevad õiguskaitsevahendid lepinguga võetud kohustuste rikkumise korral. Mõlemad lepingupooled on majandus- ja kutsetegevuses osalevad isikud ning nad on eeldatavasti lepingu sõlmimisel pidanud silmas eelkõige ärilisi huve, mis oleks kasulikud firma arengule ja heaolule. Lepingu nr 30-07Kf p-de 3.2 ja 3.3 järgi kohustuvad pooled kasutama konfidentsiaalset informatsiooni vaid selleks ettenähtud eesmärgil ning poolte vaheliste kohustuste täitmiseks ja mitte kasutama ilma teise poole eelneva kirjaliku nõusolekuta konfidentsiaalset informatsiooni mis tahes viisil kolmandatele isikutele või nende tellimuste alusel teenuseid pakkudes või tootes.
8.Hagiavalduse kohaselt saatis kostja töötaja A. Sallo 31.05.2007 hageja loata ja klientidelt saadud volituseta paljudele hageja klientidele ringkirja. Nimetatud ringkirjas teavitab A. Sallo, et töötab alates 31.05.2007 kostja juures ning seoses sellega avarduvad võimalused teha paremaid pakkumisi kindlustuse vallas, kuna ta saab pakkuda erinevate kindlustusseltside tooteid. Samas andis A. Sallo klientidele teada, et kehtivaid lepinguid haldab ta edasi ja ka kõik lõppevad kindlustused on talle endiselt näha. Kuna A. Sallo tööleping hageja juures lõpetati A. Sallo soovil 29.05.2007, siis sellest tulenevalt käis jutt hageja juures sõlmitud kindlustuslepingutest ning klientide info sai talle teatavaks hageja juures töötades. A. Sallo ja hageja vahel sõlmitud töölepingu nr 3/1998 p 7 kohaselt oli A. Sallo muuhulgas kohustatud hoidma saladuses tööandaja sisemise ärilise asjaajamise ning talle tööülesannete täitmisel teatavaks saanud informatsiooni nii tööandja juures töötades kui ka tööandja juurest lahkumisel.
9.Kindlustustegevuse seaduse § 142 lg 2 sätestab, et isikuandmete töötlemine
kindlustustegevuses on lubatud üksnes kliendi nõusolekul. Isikuandmete kaitse seaduse § 12 kohaselt isikuandmete töötlemiseks vajalik kliendi nõusolek võib sisalduda ka kindlustuslepingu tüüptingimustes. Sama paragrahvi lg 10 kohustab kindlustusandja juhte, töötajaid ning nende volitusel või korraldusel tegutsevaid isikuid nii töötamise ja tegutsemise ajal kui ka pärast seda tähtajatult hoidma saladuses kõiki andmeid, mis on neile teatavaks saanud ja mis puudutavad muuhulgas kliendi isikuandmeid. Isikuandmete kaitse seaduse § 5 kohaselt on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist ja kasutatavatest vahenditest. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et hageja kliendid oleks sellise nõusoleku andnud. Antud asjaolu tõendab ka hageja kliendi saadetud elektronkiri, milles klient nõuab hagejalt vastust küsimusele, kas hageja on väljastanud tema isikuandmeid ja informatsiooni sõlmitud kindlustuslepingutest kostjale. Kohus leidis, et vaidlusaluse ringkirja saatmisega kahjustas A. Sallo otseselt hageja mainet ja usaldusväärsust hageja klientide silmis ning eri kindlustusseltside tooteid pakkudes tekitas ta olukorra, kus tõenäoliselt paljud hageja kliendid võisid kaaluda kindlustuslepingu sõlmimist mõne teise kostja poolt vahendatava kindlustusseltsi kasuks. Arvestades turumajanduse toimimise põhimõtet ja Eesti turu eripära, just silmas pidades piiratud turgu ja antud valdkonnas tegutsevaid ettevõtteid ning konkurentsi, siis seoses sellise tegevusega võis väheneda hageja turuosa, kuna on olemas otsene põhjuslik seos.
10.Pooltel on vaidlus küsimuses, kas A. Sallo oli nimetatud ringkirja saatmise ajal kostja töötaja ja kas kostja tulenevalt nimetatud faktist on otseselt vastutav oma töötaja tegude eest. Kostja on esitanud kohtule töölepingu, mille kohaselt A. Salloga sõlmiti tööleping 01.06.2007. Kohus, uurinud esitatud dokumente ja võttes arvesse poolte seisukohad, leidis, et A. Sallo tegutses kostja huvides ja nimel. A. Sallo oli lubatud tööle juba sellega, et talle anti juurdepääs kostja domeenile ning ta saatis vaidlusaluse kirja just kostja domeeni kasutades. Kasutusõiguse domeenile saab anda ainult domeeni omanik või selleks volitatud isik. Kirja sisu viitab otseselt A. Sallo olemasolevale töösuhtele kostjaga. Kostja, andes uuele töötajale sidevahendid, sealhulgas ka elektronpostiaadressi, peab olema kindel, et töötaja ja tööandja kohustused ja õigused oleks läbi räägitud ning kokku lepitud. Iga ettevõte lähtuvalt oma tegevuse spetsiifikast instrueerib oma uusi töötajaid enne konkreetsete õiguste ja volituste andmist. Seega on ilmselge, et A. Sallo, saates hageja klientidele elektronkirja, faktiliselt töötas kostja juures ja oli asunud täitma talle kostja poolt antud tööülesandeid. Seega on kostja vastutav A. Sallo tegevuse eest nimetatud toimingu tegemisel, mis kahjustas hageja huve ning oli vastuolus poolte poolt lepingutes kokku lepitud tingimustega. Kostja, kasutades hageja klientide isikuandmeid ning pakkudes neile hageja teenuste kõrval ka teiste hagejaga konkureerivate firmade kindlustusteenust, ei ole kuidagi tegutsenud hageja huvides ega kooskõlas pooltevahelise kokkuleppega.
11.VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Eelpool toodud põhjendustel on leidnud kinnitust kostjapoolne lepinguga võetud kohustuste rikkumine. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu nr 30-07Kf p 4.1 järgi kannavad pooled lepinguga võetud kohustuste rikkumise korral seaduses ettenähtud vastutust ja hüvitavad teisele poolele tekitatud otsese varalise kahju ning saamata jäänud tulu. Tulenevalt sama lepingu p-st 4.4 on teisel poolel õigus nõuda 50 000 krooni leppetrahvi, kui üks pool on rikkunud lepingu tingimusi. Leppetrahvi eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest
või selle tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele (RKTKo 3-2-1-66-05). Leppetrahvi maksmist saab nõuda ainult juhul, kui pooled on selles lepingus kokku leppinud. Antud juhul on pooled selles kokku leppinud. Leppetrahv on eelkõige tagatis, mis peaks kindlustama kohustuse täitmise (RKTKo 3-2-1-132-04). Leppetrahvi kokkulepe võimaldab vältida tegelikult tekkinud kahju tõendamiskoormise jagamist või selle kandmist, kuna leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis.
12.Kostja on avaldanud arvamust, et hageja leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja seega puudub alus selle väljamõistmiseks või siis tuleks nõutava leppetrahvi summat kohtu poolt oluliselt vähendada. VÕS § 162 lg 1 võimaldab kohtul leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur. Seejuures tuleb kohtul arvesse võtta võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, kohustusest osavõtvate isikute varalist olukorda ja ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Seega tuleb viidatud sätte järgi viivise suurust võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust (RKTKo 3-2-1-78-05). Kohus ei tuvastanud antud juhul asjaolusid, mille tõttu hageja leppetrahvi nõue oleks alusetu või miks oleks õigustatud leppetrahvi summa vähendamine. Leppetrahvi nõue on hageja poolt õigustatud ja ei ole vastuolus heade kommetega. Kohus leiab, et leppetrahvi suurus on proportsionaalne, mõistlik ja ei ole kostjale üleliia koormav ning ei tekita kostjale raskeid majanduslikke tagajärgi. Siinkohal rõhutas kohus fakti, et kostja on vabatahtlikult hagejaga lepinguid sõlmides kokku leppinud nii õigused kui ka kohustused ning vastutuse rikkumise eest, mis väljendub leppetrahvi maksmises suuruses 50 000 krooni. Seega on kohtu arvates hageja nõue leppetrahvi osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
13.Hageja saatis 13.06.2007 kostjale kirjaliku nõude leppetrahvi tasumiseks. Seega on hageja teatanud lepingu rikkumisest tulenevast leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul vastavalt VÕS § 159 lg-le 2. Hageja andis kostjale leppetrahvi tasumiseks tähtaja 5 tööpäeva, järelikult oleks kostja poolt tulnud leppetrahv ära tasuda hiljemalt 19.06.2007. Kostja seda ei teinud. Hageja palus seetõttu kostjalt välja mõista ka viivise alates 01.07.2007 kuni kohustuse kohase täitmiseni iga päeva eest summas 15 krooni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 ütleb, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Seega, lähtudes eelpool toodud seadusesätetest, on antud juhul kohaldamisele kuuluv intressimäär 11% aastas.
14.VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellega sätestab seadus õiguskaitsevahendite kumulatsiooni põhimõtte, st erinevaid õiguskaitsevahendeid saab kasutada samaaegselt ning ühe õiguskaitsevahendi valik (antud juhul leppetrahvi nõue) ei välista automaatselt teist (viivise nõue). Tulenevalt eeltoodust ja tuginedes § 113 lg-le 1 leidis kohus, et ka hageja nõue viivise saamiseks kuulub rahuldamisele.
Apellatsioonkaebuse taotlus ja põhjendused
15.Kostja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt väljus kohus asja arutamise piiridest. Hageja tugines hagiavalduses üksnes kostja väidetavale lepingulisele vastutusele ning nõudis leppetrahvi väidetava lepingu rikkumise eest. Hageja ei tuginenud kostja deliktilisele vastutusele. Deliktilise vastutusega seonduvaid asjaolusid ei ole menetluses arutatud ning pooltel ei olnud võimalust selles osas oma arvamust avaldada. Kohus analüüsis otsuses aga kostja võimalikku deliktilist vastutust. Märkimisväärne osa kohtuotsuse põhjendustest keskendus kindlustustegevuse seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse tsiteerimisele. Hageja ei tuginenud hageja maine või usaldusväärsuse väidetavale kahjustamisele, tema turuosa vähenemisele, konkurentsisituatsiooni halvenemisele vm asjaoludele, mis seonduvad deliktilise vastutusega. Lisaks eeltoodule on kohus süüdistanud kostjat ka muudes rikkumistes, mille kohta ei ole hagi esitatud ja mille suhtes arutelu ei toimunud. Nii on kostjat süüdistatud selles, et kostjal ei olevat olnud klientide nõusolekut isikuandmete töötlemiseks ning et kostja, kasutades hageja klientide isikuandmeid ja pakkudes neile hageja teenuste kõrval ka teiste hagejaga konkureerivate firmade kindlustusteenust, ei olevat tegutsenud hageja huvides. Tsiviilkohtumenetluses kehtiva dispositiivsuse põhimõtte kohaselt valib hageja asjaolud, millega ta oma nõuet põhjendab. Kohus ei saa ise tuletada uusi asjaolusid hageja nõude põhjendamiseks. Maakohus rikkus seda põhimõtet. Asja arutamise piirest väljuvad süüdistused selle kohta, et A. Sallo võimaldas eri kindlustusseltside tooteid pakkudes tekitada olukorra, kus kliendid võisid kaaluda kindlustuslepingu sõlmimist mõne teise kindlustusseltsi kasuks, on vastuolus ka kehtiva õigusega. Kindlustustegevuse seaduse § 141 lg 1 p 5 järgi peab kindlustusmaakler iga kord enne kindlustusslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist või pikendamist esitama kliendile piisava hulga kindlustusandjate pakkumusi kindlustuslepingu sõlmimiseks.
16.Kohus ei tuvastanud kostjapoolset lepingu rikkumist. Kohus arvestas kostjapoolse lepingurikkumise põhjendusena hagi piiridest väljudes esitatud põhjendusi väidetavate deliktiliste rikkumiste osas. Kohus eksis otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude vastu.. A. Sallo 31.05.2007 informatiivne ringkiri ei tõenda kostjapoolset lepingu rikkumist. Isegi kui A. Sallo oleks olnud seisuga 31.05.2007 kostja töötaja, ei sisaldanud nimetatud kiri midagi sellist, mis oleks vaadeldav kostjapoolse lepingurikkumisena. Hageja väide, et kirjas on palutud edaspidi kasutada kostja vahendusteenust, ei vasta tõele ning ei tõenda ka kuidagi hageja ärisaladuse väidetavat lubamatut kasutamist kostja poolt. Nimetatud kirjas ei ole avaldatud klientidele infot, tegemist on teatega A. Sallo uue töökoha kohta. Töökoha vahetusest klientide teavitamist tuleb pidada igati tavapäraseks ja mõistlikuks. Samuti ei ole A. Sallo kliendiks olnud isikud vaadeldavad kolmandate isikutena pooltevahelise konfidentsiaalsuslepingu tähenduses. Ka asjaolu, et kirjas teavitatakse inimesi võimalusest kaaluda kindlustuslepingu sõlmimist erinevate kindlustusseltsidega, ei tähenda kostjapoolset lepingurikkumist, vaid tegemist on seadusest tuleneva õiguse kirjeldusega (KTS § 141 lg 1 p 5).
17.Hageja väited kostjapoolse lepingurikkumise osas on paljasõnalised. Hageja ei ole hagiavalduses selgelt osundanud ega tõendanud, milles konkreetselt seisnes kostjapoolne väidetav lepingu rikkumine. Hageja viitab üksnes erinevatele lepingupunktidele ja ühele ekirjale, mis ei ole kirjutatud kostja töötaja poolt. Hageja on jätnud tõendamata, kuidas konkreetselt on kostja lubamatult kasutanud talle teatavaks saanud hageja ärilist informatsiooni. On arusaamatu, et hageja süüdistab kostjat vahendusteenuse pakkumises olukorras, kus poolte vahel kehtis kindlustusmaaklerileping, mille eesmärgiks oli kindlustuslepingu sõlmimise vahendamine ja samas ei olnud hagejale selle lepinguga antud
mingeid ainuõigusi. Hagi on tõendamata ja oletuslik hagi ei kuulu rahuldamisele.
18.Kostja ei vastuta tema töötajaks mitte olnud isiku tegevuse eest. Vaidlusaluse e-kirja saatmise ajal ei olnud A. Sallo kostja töötaja, kuigi ta on eksitavalt nimetanud ennast kostja maakleriks. Tööleping sõlmiti ning A. Sallo asus kostja juures tööle 01.06.2007, so pärast e-kirja väljastamist. Kostja ei kanna mingit vastutust selliste isikute tegevuse eest, kes mingi tegevuse sooritamise hetkel ei ole tema töötajad. Maakohus leidis ekslikult, nagu saanuks A. Sallot lugeda kostja töötajaks ning kostja juurde tööle lubatuks ainuüksi seetõttu, et talle anti juurdepääs kostja domeenile ja ta saatis kirja kostja domeeni kasutades. Juurdepääs domeenile ei tõenda tööõigussuhte tekkimist ega A. Sallo tööle lubamist. Töölepingus leppisid kostja ja A. Sallo kokku, et viimane asub kostja juures tööle 01.06.2007. Töölepingu pooled ei ole seda vaidlustanud ja hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust ning luges kostja ja A. Sallo tööõigussuhte tekkimiseks varasema aja, kui pooled olid töölepingus kokku leppinud. Kohtul puudus alus sekkuda kostja ja A. Sallo lepingulisse suhtesse ja väita, et vaatamata poolte kirjalikule kokkuleppele asus A. Sallo tööle siiski 31.05.2007. Kohtu seisukoht, et A. Sallo tegutses kostja huvides ja nimel, on omakorda vastuolus kohtu järeldusega, justkui ta oleks olnud 31.05.2007 kostja töötaja. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks A. Sallo 31.05.2007 tegutsenud kostja huvides ja nimel. See, et kohus viitas ka A. Sallo kohustustele lähtuvalt hagejaga sõlmitud töölepingust, on asjakohatu, kuna hagi ei ole esitatud A. Sallo vastu.
19.Hageja leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus jättis kostja 08.11.2007 kirjalikus vastuses esitatud põhistused leppetrahvi nõude vastuolu kohta heade kommetega täielikult hindamata. Hageja ei ole näidanud ega tõendanud, et ta oleks kandnud mingit reaalset kahju seoses hagiavalduses tõstatatud probleemidega ning seega võib eeldada, et hagejal sellist kahju ei olegi. Alusetu on ka hageja nõue maksta leppetrahvilt viivist. Käesolev vaidlus on sisuliselt osa laiemast pooltevahelisest vaidlusest, kus hageja on alusetult lõpetanud kostjaga sõlmitud kindlustusmaaklerilepingu nr 29-07Km, takistanud hageja endiste töötajate töölevõtmist kostja poolt ja üritanud kostja seaduslikku tegevust pahatahtlikult sanktsioneerida, milleks on ka käesolevas menetluses esitatud leppetrahvi nõue. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
21.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus lõppjärelduse osas muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.
22.Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
23.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse 31.05.2007 kirja (t lk 16) saatis A. Sallo kostja töötajana. Apellatsioonkaebuses kordab kostja selles osas maakohtule esitatud põhjendusi, milliseid on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda.
24.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus lepingu rikkumist ei tuvastanud. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus poolte vahel 16.02.2007 sõlmitud vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingut ning hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 158 lg-te 1 ja 2 ning § 161 lg 1 alusel lepingu rikkumise tõttu lepingu p-s 4.4 kokku lepitud leppetrahvi ning VÕS § 113 lg 1 alusel viivist.
25.Maakohus leidis õigesti, et kostja, kasutades hageja klientide isikuandmeid ja pakkudes neile 31.05.2007 kirjas hageja teenuste kõrval ka teiste hagejaga konkureerivate firmade kindlustusteenust, ei tegutsenud hageja huvides. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus väljus eeltoodud järeldust tehes asja arutamise raamidest. Hageja tugines hagi esitades asjaolule, et kostja on rikkunud poolte vahel 16.02.2007 sõlmitud vaikimiskohustuse ja konfidentsiaalsuse tagamise lepingu nr 30-07Kf p 3.2 ja p 3.3 ning põhjendas hagiavalduses ja oma täpsustustes (t lk 49-50), milles tema arvates rikkumine seisnes. Muu hulgas leidis hageja, et 31.05.2007 kirja saatnud kostja töötaja A. Sallo tegutses hageja konfidentsiaalset informatsiooni ära kasutades hageja huvide vastaselt ja kohus pidi andma sellele hinnangu.
26.Vaidlusaluse lepingu p 2.1.4 järgi mõistavad pooled konfidentsiaalse informatsiooni all, olenemata sellest, kas see on esitatud konkreetses või nähtavas vormis, andmekandjal või suuliselt, muuhulgas informatsiooni klientide kohta. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 31.05.2007 A. Sallo poolt välja saadetud kiri on adresseeritud hageja klientidele. Lepingu p-de 3.2 ja 3.3 järgi kohustuvad pooled kasutama konfidentsiaalset informatsiooni vaid selleks ettenähtud eesmärgil ning poolte vaheliste kohustuste täitmiseks ja mitte kasutama ilma teise poole eelneva kirjaliku nõusolekuta konfidentsiaalset informatsiooni mis tahes viisil kolmandatele isikutele või nende tellimuste alusel teenuseid pakkudes või tootes. Maakohus leidis õigesti, et 31.05.2007 kirjas ei ole kasutatud konfidentsiaalset informatsiooni eesmärgipäraselt ega poolte vaheliste kohustuste täitmiseks. Vastupidi, kirjas on pakutud hageja senistele klientidele võimalust sõlmida kostja vahendusel uued lepingud, kuid mitte tingimata hagejaga. Kirjas väljendatu kohaselt pakub kostja hageja teenuste kõrval ka teiste, hagejaga konkureerivate firmade kindlustusteenust. Seega tegi kostja hageja kliendibaasi andmeid kasutades hageja klientidele pakkumise mitte poolte vaheliste kohustuste täitmiseks, vaid kolmandate isikute teenuseid pakkudes. Eeltoodu näol on tegemist lepingu p-de 3.2 ja 3.3 rikkumisega. Kostja viide kindlustustegevuse seaduse § 141 lg 1 p-le 5 ei ole asjakohane. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja hinnanguga 31.05.2007 kirjale, so et tegemist oli üksnes teatega A. Sallo uue töökoha kohta ning kiri ei sisalda midagi sellist, mis oleks vaadeldav kostjapoolse lepingurikkumisena. Maakohus on andnud vaidlusalusele kirjale õige hinnangu.
27.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks maakohus andnud hinnangut kostja väitele nõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Kohus on sellele väitele hinnangu andnud ja leidnud põhjendatult, et hageja nõue leppetrahvi saamiseks ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning neid ei korda. Kostja väited hagejapoolse alusetu kindlustusmaaklerilepingu lõpetamise ja poolte vaheliste muude erimeelsuste kohta ei võimalda lugeda käesolevat hagi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
28.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et kohus kajastas otsuses muu hulgas ebaõigesti kostja võimaliku deliktilise vastutusega seonduvaid asjaolusid, millele hageja hagiavalduses ei tuginenud – so hageja maine ja usaldusväärsuse kahjustamine, tema turuosa vähenemine, konkurentsisituatsiooni halvenemine, hageja isikuandmete töötlemine
kindlustustegevuse seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse mõttes, samuti hageja ja A. Sallo vahel sõlmitud töölepingu rikkumist A. Sallo poolt. Maakohtu otsusest tuleb eelnimetatut käsitlevad põhjendused jätta välja.
29.Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse lõppjärelduses muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so antud juhul kostja.
Tiit Kollom
Mare Merimaa
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.