Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr 2-07-50558 maakonnas, Sxxxxx vallas, Txxxxxx külas asuva ja kinnisasjana Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse nr xxxxxxx all kantud kinnistu. Lepingu p 1.2.6. kohaselt on kinnistu hoonestatud, selle oluliseks osaks on uus aiamaja (ehitusregistrikood 103035981, aadress Txxxxxx xx Txxxxx küla, Sxxx vald, Pxxxxx), milliste ehitustööd vastavad EV seaduses sätestatud nõuetele. 2006.a oktoobris, kui hagejad otsustasid välja vahetada elamus asuva ahju ja kamina, selgusid ehitise puudused – lagede ja põranda soojustus oli paigaldatud osaliselt ning seinte ja vundamendi soojustus puudus täies ulatuses, seega elamu oli praktiliselt soojustamata. Kostja ei teavitanud hagejaid elamu soojustuse puudumisest – vastupidi, müües hagejatele kinnistut, väitis kostja 24. juulil 2006.a (eksperthinnang tl 18-30), et aiamaja on suvilast ümberehitatud elamu, milline on aastaringseks kasutamiseks ning elamu seinad on soojustatud isovillaga. Sellel teadmisel hagejad kinnistu ostsid. Samuti kinnitas kostja Lepingu punktis 1.2.5., et kinnistul ei ole kostjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejatele teatanud või mida hagejad ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. 10.11.2006.a edastasid hagejad posti teel kostjale tema töökoha aadressil Rxxxx xx (kostja töötab Vxxxx Kxxxx Pxxxx esinduses peamaaklerina, tl 75) teate elamu puudustest ja varjatud vigadest (tl 31-32), millisele kostja vastas tähtaegselt, edastades posti teel hagejatele tühja lehe (ümbriku koopia tl 76). 12.02.2007.a teostas Termopilt OÜ elamu soojustuse kontrolli, milles tegi järelduse elamu puuduliku soojustuse kohta (tl 33-51). Hagejad on kandnud kahju kindlakstegemiseks, elamu soojustuse kontrollimise kulutusena, milline on ka dokumentaalse tõendi saamise kulu, summas 2950 krooni (tl 56). Termograafilise ülevaatuse alusel on Xabos Grupp OÜ koostanud hinnapakkumise summas 294 091.40 krooni (tl 52) ja OÜ Ramise koostanud hinnapakkumise summas 298 718.90 krooni (tl 53-54), milles on nimetatud tööd ja materjalid, mis oleks vaja elamu soojustamiseks. Eelnimetatud hinnapakkumised ei kajasta kõiki kulutusi ja ebamugavusi, millised hagejatele on tekkinud ja tekivad täiendavalt tulevikus kostja poolt ebaõige informatsiooni edastamise tõttu. Hagejad elavad vaidlusaluses elamus alates 2007.a jaanuarist. Seoses hoone halva soojapidavusega oli temperatuur elamus külmadel kuudel, olenemata sellest, et hagejad paigaldasid uue „Tulikivi” kamina ja kütsid teda kordades rohkem kui ettenähtud 1-1,5 ahjutäit, õhtul 15°-23°C (olenevalt ruumist) ja hommikul 11°-16°C. Lisaks küttepuude suurele kulule on seoses soojakaduga hoonest hagejatele tekkinud ka suured elektriarved (koondarve koos selgitustega tl 55). Hagejad ei oleks omandanud 1 150 000 krooni eest kinnistut koos elamuga, milline ei vasta tavamõistes elementaarsetele elamistingimustele, s.t ei ole soojapidav elamu. Hagejate eesmärk kinnistut ostes oli omandada elamu seal sees elamiseks aastaringselt. Eelnimetatud eesmärk oli kostjale ka teada. Lepingujärgse ostuhinna on hagejad kostjale täies ulatuses tasunud. Lähtudes eeltoodust paluvad hagejad välja mõista J. L. asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenev kahju summas 303 065.05 krooni (hinnapakkumiste keskmine 296 405.15 krooni + tõendi saamise kulu 2950 krooni + elektrikütte lisatarbimine vastavalt arvestusele 3709.90 krooni) hagejate T. T. ja H. T.kui ühisvõlausaldajate kasuks. Nõude õiguslike põhjendustena on hagejad viidanud võlaõigusseaduse § 3 p 1, § 72, § 101 lg 1p 3 ja lg 2, § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128 lg 3, § 217 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 2, § 221 lg 1 p 2, § 222 lg 1 ja 5, § 223 lg 1 ja § 225 sätetele. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hagejate seisukohad nende osas Kostja kohtule esitatud kirjalikus vastuses hagiavaldusele (tl 67-69) ning teistes menetlusdokumentides (tl 86-87, 95-96 ja 107-108) ja kohtuistungil hagi õigeks ei võta ega tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. J. L. müüjana ja T. T. ning H. T. ostjatena sõlmisid 31. juulil 2006.a kinnisasja müügilepingu. Lepingu esemeks oli 980m2 suurune väikeelamu- ja sihtotstarbeta maa asukohaga Txxxxxxx 2 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-50558 külas Sxxxx vallas. Hagejad väidavad hagis, et teatasid kostjale 10.11.2006.a kirjaga puudustest lepingu esemel, s.t sellest, et ümberehitustööde käigus on ilmnenud elamul mõningad puudused, st põranda ja lae soojustus on puudulik või puudub, välisseinte soojustus puudub täielikult. Kostja leiab, et hagejate väide, et lepingu esemeks oleval hoonel puudub soojustus, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja kasutas enne müügilepingu sõlmimist nimetatud aiamaja täiesti normaalsetel tingimustel kolme aasta vältel ise ning ei märganud hoonel mingeid olulisi puudusi. Hoone pidas sooja ka talvel, seda oli võimalik tavapärastel tingimustel kütta. Kuidas ja milliste materjalidega hoone soojustatud oli, seda kostja ei tea ega pidanudki teadma. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et nüüd, mil elamu on olnud hagejate valduses, muutus elamu soojapidavus elamistingimustele mittevastavaks. Müügilepingu kohaselt kinnitab kostja, et kinnistul ei ole mingeid temale teadaolevaid varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejatele teatanud või mida hagejad ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Müügilepingust ega ka võlaõigusseaduse müügilepingu kohta käivatest sätetest ei tulene kostja kohustust müüjana teavitada hagejaid, konkreetselt milliste materjalidega hoone on soojustatud. Seega on hagejate väited ebaõiged ja otsitud. Lepingu kohaselt kinnitavad hagejad, et nad on kinnistu üle vaadanud ning tutvunud neile selle kohta esitatud dokumentatsiooniga ja on eelnimetatud andmete alusel teadlikud kinnistu seisukorrast, koosseisust, sihtotstarbest ja ostavad kinnistu seisundis, millises see on käesoleva lepingu sõlmimise päeval, samuti, et nad ei oma mingeid pretensioone kinnistu suhtes käesoleva lepingu sõlmimise päeva seisuga. Hagejad pole müügilepingus märkinud, et soovisid osta kinnisasjal asuva hoone seal aastaringi elamiseks ning et kostja oli hagejate sellisest eesmärgist teadlik. Kinnistu hindajal võimaldas kostja teostada hoone ülevaatust, tutvuda kinnistu omandamise dokumentatsiooniga ja olemasolevate aiamaja projektdokumentatsiooniga. Kostja vaidleb vastu, et soojustamine maksab ca 300 000 krooni. Kulud on siinjuures üle paisutatud, juhul kui oleks tõendatud soojustusvilla täiendava paigaldamise vajadus. Hagejad väidavad, et puudus seisneb isovervilla puudumises, samas pole esitatud põhjendusi ega sellekohaseid kalkulatsioone. Kostjale jääb hagiavaldusest mulje, et väited on üldsõnalised ja pinnapealsed. Kahju täpne koosseis tuleb esitada hagejal. Kuna hagi on selles osas põhjendamata, ei pea kostja vajalikuks süveneda hageja poolt esitatud kalkulatsioonidesse, olgugi nad detailideni täpsed. Seal olevad detailid peavad hageja poolt esitatud põhjal olema seostatav kahju endaga. Samuti taotleb kostja mitte arvestada hagejate esitatud Termopilt OÜ poolt koostatud dokumenti põhjusel, et kontrolli juurde polnud kutsutud kostjat. Samuti ei teavitatud hagejate poolt kostjat lepinguesemega seotud asjaoludest (ümberehitustööde alustamine ja väidetavate puuduste avastamine, termokontrolli teostamine), millest tulenevalt on hagejad käitunud pahatahtlikult. Viidetega VÕS § 218 lg 1 ja 3 sätetele leiab kostja, et tema kui müüja vastutuse eelduseks saab olla asja puuduse esinemine selle juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku hetkel (valdus anti üle 07.08.2007 vastavalt müügilepingu p 2.5.). Hageja on aga pärast valduse saamist teinud hoones ümberehitustöid. Kostja ei tunnista, et ta oleks hageja poolt aadressil Rxxxxx xx, Pxxxxxxx saadetud kirja kätte saanud ning leiab seega, et hagejad ei ole asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul teatanud VÕS § 220 lg 1 mõttes. Kostja märkis oma aadressiks müügilepingus Mai 28-82, Pärnu. Kui hagejad oleks tahtnud oma pretensiooni kostjale esitada, tulnuks see saata lepingus märgitud aadressile. Mingitele suvalistele aadressidele kirja saatmisega võtavad hagejad riski, et nende tahteavaldus ei pruugi kostjani jõuda. Novembris 2006.a ei olnud kostja aadressiga Rxxx xx, Pxxxx, seotud (sel perioodil viibis kostja lapsehoolduspuhkusel ega olnud seetõttu tööl – tõendid tl 109 ja 110) ja tal ei olnud võimalik sinna saadetud kirjaga tutvuda. Hagejad pole tõendanud, miks nad eirasid kirja saatmisel kostja poolt müügilepingus märgitud aadressi. Kostja viitab siinkohal ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 ja § 70 sätetele tahteavalduste tegemise ja lepingu rikkumisest teatamise kohta. 3 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-50558 Kokkuvõtvalt leiab kostja, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna asja materjalidega ei ole tuvastatud, et ostetud eluruum ei vasta lepingutingimustele. Hageja poolt on tõendamata, et müüja on oma kohustusi rikkunud. Hagejad leiavad, et kostja poolt esitatud väited on vastuolulised ja sisaldavad ebaõiget teavet vaidlusaluste asjaolude kohta. Kostja on vastuses kinnitanud, et kinnistul asub uus aiamaja. Samuti on kostja kirjeldanud aiamaja, kui elamut, millises on võimalik aastaringselt elada– elektritarbimisvõimalus on olemas, vee- ja kanalisatsioonivõrk on lokaalne, elamul on ahjuküte, ehitustööd vastavad EV seaduses sätestatud nõuetele. Kostja väitele, et kuidas ja milliste materjalidega hoone soojustatud oli, seda kostja ei tea ega pidanudki teadma, vaidlevad hagejad vastu. AS Arco Vara Kinnisvarabüroo Pärnu osakonna hindaja K. V. eksperthinnangu koostamiseks on algandmed esitanud kostja, kelle ütluste kohaselt on elamu üldine seisukord hea. Eksperthinnangu kohaselt on hoonele tehtud juurdeehitus 2003.a. Elamu on aastaringseks kasutamiseks. Seinad on soojustatud isovillaga. Kostja reklaamis aiamaja, kui aastaringseks kasutamiseks ümberehitatud elamut ja oli teadlik, et hagejad soovivad osta elamu aastaringseks kasutamiseks. Seega lasus kostjal ka kohustus teavitada hagejaid eraldi ümberehitatud aiamaja puudulikust soojustusest. Kostja ei müünud renoveeritud aiamaja, vaid suvilast ümberehitatud elamut aastaringseks kasutamiseks. Elamu mittevastavus lepingutingimustele ilmnes ümberehitustööde käigus, mida hagejad ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Hagejatele on arusaamatu, kuidas nad on kostja suhtes käitunud pahatahtlikult, kui omandades endale elamiseks elamu soovivad selles teha ümberehitustöid vastavalt enda soovidele. Poolte vahel puudus kokkulepe, et elamut ei tohi ümber ehitada ja/või renoveerida. Kostja vastuväite osas, et ta ei ole hagejate 10.11.2006.a teadet kätte saanud, esitasid hagejad kohtule tunnistaja T. K. ütlused, kes oli juures, kui kostja abikaasa käis seoses hagejate poolt saadetud kirjaga teavitamas, et nad ei aktsepteeri hagejate nõudeid. Nimetatud tunnistaja osas on kostja väitnud, et ta ei ole abielus, samas pole tema elukaaslane mingeid teavitusi hagejate nõudmiste osas esitanud. Kirja saatmine kostja töökohta oli seotud asjaoluga, et kostja ei elanud enam Mxx xx-xx2 (hagejad kostja uut elukohta ei teadnud), mida kinnitab ka kostja poolt märgitud aadress 30.11.2006.a saadetud ümbrikul. Hagejad on püüdnud igati korrektselt käituda, kuid kostja ise ei ole soovinud hagejatega suhelda. Kostja taotlus mitte arvestada Termopilt OÜ poolt koostatud termograafilist ülevaatust põhjendusel, et kostjat polnud kontrolli juurde kutsutud, ei ole põhjendatud. Hagejad soovisid tekkinud probleemile kohtuvälist lahendust leida, kuid kostja ei soovinud kohtuväliselt hagejatega kontakteeruda. Iga mõistlik inimene, saades ümbrikuga tühja lehe, tõlgendab seda kui mitte soovi suhelda. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu järeldused Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et suur osa allpooltoodud seisukohtadest ja seadusetõlgendustest tuginevad Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04 avaldatule. Nimetatud lahendi asjaolud on käesoleva kaasusega sisult analoogsed. Asjas puudub vaidlus, et poolte vahel sõlmiti 31.07.2006.a asja (kinnistu) müügileping, milles hagejad olid ostjad ja kostja müüja. Kohus on seisukohal, et hagejad on abikaasadena müügilepingust tulenevate nõuete osas ühisvõlausaldajad VÕS § 72 lg 1 mõttes, kuivõrd soetasid kinnistu ühisomandisse (lepingu p 6.1.) ning saavad seega kohaldada võimalikke 4 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-50558 õiguskaitsevahendeid üksnes ühiselt. Antud juhul on hagejad oma õiguskaitsevahendiks valinud kahju hüvitamise nõude. VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele muu hulgas kvaliteedi osas. VÕS §-de 100, 101 ja 218 lg 1 järgi on just asja lepingutingimustele mittevastavus aluseks müüja võimalikule vastutusele. Seega on asja lahendamisel esmalt oluline küsimus, kas kostja (müüja) on rikkunud pooltevahelist müügilepingut, andes üle lepingutingimustele mittevastava asja. VÕS § 217 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele lisaks ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Iseenesest on õige kostja väide, et lepingust ei tulene, nagu oleks hagejad ostnud kinnistul asuva elamu aastaringseks elamiseks, samas puudub kohtul põhjus asuda seisukohale, nagu oleks pidanud kostja kinnistu müümisel teistsugusel arvamusel olema. Lepingu p 1.2.6. kohaselt on kostja müüjana kinnitanud, et kinnistu on hoonestatud, selle oluliseks osaks on uus aiamaja, millel on elektritarbimisvõimalus, vee- ja kanalisatsioonivõrgu kasutus, elamul on ahjuküte ja ehitustööd vastavad EV seadustes sätestatud nõuetele. Selline kinnitus viitab selgelt asjaolule, et müüdi kinnistu elamiskõlbuliku elamuga. Eesti klimaatilisi tingimusi arvestades on selge, et eluruumi soojapidavus ja elamu soojaks kütmise võimalus kuulub eluruumi elementaarsete elamistingimuste juurde ning on endastmõistetav, et aastaringseks kasutamiseks mõeldud elamut (kostja avaldatud andmed kinnistu eksperthinnangu lk 6) peab olema võimalik ka kütta ja et kütmisel on ruumide soojapidavuse korral on tagatud nendes elamiseks vajalik normaalne temperatuur. Kohus leiab, et esitatud Termopilt OÜ tõendiga on leidnud tõendamist hagejate väide elamu soojapidamatuse kohta ning kostja sellekohased vastuväited on tõendamata. Termograafiline ülevaatus on andnud detailse pildi sellest, et elamu lagede soojusjuhtivus on ca 3 korda kõrgem standardsetest normväärtustest (0,65..0,67W/m2°C vrd 0,18...0,22 W/m2°C), välisseinte puhul on vahe veelgi suurem (0,81..1,52W/m2°C vrd 0,18...0,22 W/m2°C). Termopilt OÜ ülevaatusakti autentsuses ja õigsuses ei ole kohtul alust kahelda, tegemist on pädeva ettevõttega (olemas vastavad registreeringud, viidatakse kehtivatele standarditele (antud juhul EVS 8371:2003)). Asjaolu, et kostjat ei kutsutud termograafilise ülevaatuse juurde, ei tee esitatud tõendit tema sisu osas kõrvalejätmist väärivaks, sest andmed on saadud rohkete termopiltide tegemisel ja võrdlemisel ja ettevõtte seadmed on kalibreeritud (ülevaatusele lisatud kalibreerimistunnistus). Kohus ei pea usutavaks, et kostja juuresviibimine oleks ülevaatusest tehtavaid järeldusi muutnud. Kostja ei ole ka ise pidanud vajalikuks menetluse ajal selle asjaolu kohta tõendeid esitada või vastava ekspertiisi läbiviimist taotleda. Järgnevalt tuleb käsitleda küsimust, kas nimetatud soojapidavuse puuduste eest on kostja vastutav. VÕS § 218 lg 1 seob müüja vastutuse asja lepingutingimustele mittevastavuse eest puuduse olemasoluga asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale ülemineku ajal. VÕS § 214 lg 2 järgi läheb riisiko ostjale üle asja üleandmisega, mitte lepingu sõlmimisega. Asjas puudub vaidlus, et kinnistu valdus anti hagejaile üle lepingu kohaselt ehk 07.08.2006.a. Tegemist oli suveajaga ning elamu soojapidavus ei saanudki sel ajal ilmneda. Planeeritud ümberehituste käigus (paigaldati uus ahi ja kamin) sügisel 2006.a ilmnesid puudused soojustuses, millest kostjat ka informeeriti (vt ka allpool). Hagejad on väitnud, et asusid alaliselt elamusse elama alles jaanuaris 2007.a, mil ilmnesid soojakaod ning isegi ahju ja kamina kütmine üle ettenähtud normide ei olnud normaalse temperatuuri hoidmiseks alati piisav. Äsjanimetatud termograafilise ülevaatuse akt (tehtud 12.02.2007) tõendab nimetatud väidet. Kostja vastuväidetest võib järeldada, nagu ei vastuta tema asja puuduste eest, kuna ei ole teada, milliseid ümberehitusi hagejad tegid. Kohus leiab, et see järeldus on paljasõnaline ning selle tõenduseks ei ole kostja midagi esitanud. Kostja ei ole ka selgesõnaliselt väitnud, et hagejad oleksid majja elama kolinud varem. Hagejad ei ole osundanud, et nad oleksid 5 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-50558 olemasolevat soojustust vähendanud, arvestades uute küttekehade paigaldamist ja lähenevat talve, on see ka ebamõistlik eeldus. Eelneva põhjal järeldab kohus, et puudulik soojustus oli kõnesolevas elamus juba asja valduse üleandmise hetkel, tõsi küll, see puudus asjal oli varjatud. Asjaolu, kas müüja sellest teadis või mitte, ei oma asjas õiguslikku tähtsust, nagu ka selle kinnituseks esitatud kostja väited, et varasema kolme majas elatud aasta jooksul ei olnud soojapidavusega probleeme. VÕS § 218 ega ka üldine võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest. Kohus juhib siinkohal tähelepanu kostja väidete vastuolulisusele tõenditega – kostja on menetluses kinnitanud, et ei teadnud elamu soojustusest midagi, ent kinnistu hindamise eksperthinnangus on andnud selgituse seinte soojustatuse kohta. Kostja vastutust ei välista ka tema viidatud lepingu punktid (mh 1.3.2.ja 1.3.3.), mille kohaselt on ostjad kinnistu üle vaadanud ja ostnud selle seisundis, millises see oli lepingu sõlmimise päeval ega oma pretensioone müüjale kinnistu suhtes lepingu sõlmimise päeva seisuga. VÕS § 219 lg 1 kohaselt on ostjal kohustus ostetud asja eraldi ülevaatamiseks vaid juhul, kui ta sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Antud juhul ei ole sellega tegemist. Asja kohese ja põhjaliku ülevaatamise kohustust ei ole hagejatele pandud ka müügilepinguga. Ebamõistlik on hagejatelt nõuda, nagu oleks nad pidanud suvel elamu ostmisel kontrollima maja soojapidavust. Selleks tulnuks lammutada konstruktsioone (lahti võtta seinu, põrandaid ja/või lagesid). Mingit vajadust hagejail selleks ei olnud, arvestades ka kostja enda esitatud andmeid kinnistu hindajale, et seinad on isovillaga soojustatud. Samas on VÕS § 220 lg 1 ja 3 kohaselt müüja vastutuse eelduseks siiski ostja poolt müüjale puudusest teatamine mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puuduse avastas või avastama pidi. Selles osas on kohus seisukohal, et hagejad on tõendanud vastava teate edastamist kostjale. Ülekuulatud tunnistaja T. K. ütlustest nähtuvalt toimus varsti pärast 10.11.2006.a kirja saatmist kostja tööaadressile intsident, millest saab teha järelduse, et nimetatud puuduste avastamise teade kostjale kohale jõudis. Tunnistaja kinnitas, et hageja T. T. kohtuma tulnud isik oli elanud eelnevalt vaidlusaluses majas koos kostjaga ning kohtumisel selgitati temale täiendavalt juba varasemalt teatatud avastatud puudusi. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütluste õigsuses, tegemist on naabruses elava isikuga, kellel pooltega seost ei olnud. Kostja esitatud väited ja tõendid võivad küll kinnitada tema alalist mitteviibimist töökohas seoses lapse sünniga, kuid need ei lükka ümber asjas olulist – seda, et ta pidi lähtuvalt ülalnimetatust olema teadlik hagejate poolt avastatud puudustest müüdud asjal. Kostja teadlikkust hagejate kirjast kinnitab lisaks esitatud ümbrik, mis kannab postitemplit 30.11.2006.a ning on adresseeritud kostjalt hageja T. T. Kostja ei ole nimetanud mingit põhjust, miks ta oleks pidanud hagejale kirju saatma. Seega on hagejad teavitanud kostjat asja puudustest mõistliku aja jooksul puuduste avastamisest ning müüja on seaduse mõttes vastutav. Hagis on hagejad palunud kostjalt välja mõista täiendava soojustuse paigaldamise maksumus (arvutatud kahe hinnapakkumise keskmisena), Termopilt OÜ tõendi saamise maksumus (tõendatud arvega tl 56) ja täiendava elektritarbimise maksumus kahe kuu eest. Kostja ei ole arvutustele sisulisi vastuväiteid esitanud (on pidanud vajalikuks „kalkulatsioonidesse mitte süveneda“, kuigi kohus tegi vastavasisulise ettepaneku), väites vaid, et täiendava soojustuse paigaldamise kulud on ülepaisutatud. Kohus kostja arvamust ei jaga ja leiab, et hageja arvutused tuginevad esitatud tõenditel ja seadusel. Hagejate nõue täiendava soojustuse paigaldamise maksumuse osas tuleb kvalifitseerida VÕS § 115 lg 1 alusel kohustuse täitmise (puuduse kõrvaldamine) asemel esitatava kahju hüvitamise nõudena. Tegemist on sisuliselt otsese varalise kahju hüvitamise nõudega, kusjuures nõude sisuks on hagejate poolt tulevikus kantavad kulutuste (VÕS § 128 lg 3) hüvitamine. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja esitatud Xabos Grupp OÜ ja OÜ Ramise hinnapakkumised haakuvad Termopilt OÜ 6 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-50558 lisasoojustuse arvutustega (tl 48-49), lagede jms pindade osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Hinnapakkumised on väga lähedases suurusjärgus ja hageja on õiglaselt võtnud nõude summa aluseks kahe pakkumise keskmise. Õiguslikult põhjendatud on ka kahju tuvastamiseks tehtud kulutuste väljanõudmine Termopilt OÜ arve summa osas ning täiendavalt tehtud elektrikulude osas, sest need kulutused lähevad samuti otsese varalise kahju mõiste alla VÕS § 128 lg 3 kohaselt – tegemist on vastavalt kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks tehtud kuluga (arve) ning kahju tekitamisega seoses kantud kuludega (täiendav elektriküte). Eeltoodu põhjal rahuldab kohus hagi. Menetluskulud Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Toomas Talviste Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.