2-22-123009/13 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kostjal on õigus esitada kaja tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Menetlusabi taotlemise kord TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 442 lg 6 alusel selgitab kohus, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viiviste osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja Xxx OÜ ja kostja kui tarbija 18.10.2021 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 500 eurot ja 14.12.2021 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai samuti 500 eurot laenu. Mõlema laenulepingu puhul oli kokkulepitud intressimääraks 38% aastas. Hagiavalduse kohaselt arvestab hageja viivist laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras 38% aastas kooskõlas laenulepingute põhitingimuste punktiga 1.10, üldtingimuste punktiga 3.7 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab kostjalt viivist määraga 38% aastas alates tasumata makse päevale järgnevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi alates ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr

3-2-1-120-08 p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). Kohus selgitab, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 10.05.2016 otsus 3-2-1-25-16 p 13). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesolevas asjas leppisid pooled kokku laenulepingute sõlmimisel, et viivis on võrdne intressimääraga, mis lepingute kohaselt on 38% aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli lepingute sõlmimise ajal 8%, siis ületab kostjaga kokku lepitud viivise määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt (24%). Tegemist on seega eelduslikult tühise tingimusega. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine. Hageja õigus nõuda tarbijalt enam kui kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat viivist ei tulene ka asjaolust, et lepinguga on kokku lepitud sellises intressimääras (VÕS § 113 lg 1 kolmandas lause). Kohus leiab, et selline tõlgendus ei kaitse tarbijat ülemäära suurte viivisemäärade eest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja eirab tarbija kaitseks kehtestatud regulatsiooni ning Riigikohtu praktikat. Kuna lepingutest tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Hageja on esitanud lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 487,06 eurolt viivisenõude perioodi 19.12.202108.11.2022 eest. Võttes arvesse põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumist kujuneb nõude põhjendatud ulatus järgmise arvestuse alusel: Periood

Seega on hageja lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 500 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 26.01.2022-08.11.2022 eest 21,60 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva viivise põhinõudelt (500 eurolt) alates 09.11.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hageja viivisenõue jääb 80,96 euro ulatuses rahuldamata (102,56-21,60). Menetluskulud TsMS 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi ulatuses, mis oleks vastanud hagihinnale 1 326,45 eurot, so ca 74% hagihinnast, jätab kohus menetluskulud 74% ulatuses kostja kanda ning 26% ulatuses hageja kanda. Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on riigilõiv 315 eurot, õigusabikulu 600 eurot (käibemaksuta, lisandub käibemaks) ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. TsMS § 138 lg 1, 2 ning TsMS § 139 lg 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 315 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja taotleb õigusabikulude kindlaksmääramist ja väljamõistmist tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta, lisandub käibemaks) alljärgnevas koosseisus: hagi aluseks oleva nõude asjaoludega ja materjalidega tutvumine, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine ning hagi kohtusse esitamine 6 tundi. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses väljamõistmist. Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole taotletud suuruses täies ulatuses põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Tegemist on hageja esindaja poolt sarnastes tsiviilasjades kasutatava standardse hagiavaldusega. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele saab lugeda 1 tundi. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnihind on mõistlik ja põhjendatud. Seega on hagiavaldusega seotud põhjendatud esindaja kulu 120 eurot (käibemaksuga). Lisaks mõistab kohus TsMS § 172 lg 9 ja §