Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht
6. jaanuar 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-6175
Kohtuasi
Bioatlas OÜ hagi X vastu kahjuhüvitise, viivise ning kohtuväliste õigusabikulude väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. novembri 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Bioatlas OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Erki Siht Kostja X, lepinguline esindaja Aivar Jurs
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 30. detsembri 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 30. novembri 2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-6175 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Bioatlas OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Bioatlas OÜ (hageja) esitas 26. aprillil 2022 (täpsustatud 13. juunil 2022) Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitis 2948,62 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 167,24 eurot ning edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt enda kasuks välja mõista kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitis 575 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising Aktsiaselts (liisinguandja) ja kostja
24.märtsil 2021 müügilepingu (leping), millega liisinguandja omandas kostjalt sõiduki Jeep Cherokee (registreerimismärk XXXXXX, sõiduk). Hageja on liisinguvõtja. Müügikuulutusest nähtuvalt oli tegemist garantiid omava sõidukiga ning müüja ei avaldanud ostjale infot mistahes puuduste esinemise kohta. 2021. a märtsi lõpus ja aprilli alguses oli hageja esindaja reisil ning sõidukit ei kasutanud. Esimesel pikemal sõidul hakkas sõiduki esimene parkimisandur ilma põhjuseta andma signaali. Proovisõidul sellist probleemi ei esinenud. Hageja viis sõiduki teenindusse, kus selgusid varjatud puudused, mida sõidukiga sarnastel sisuliselt uutel masinatel tavapäraselt ei esine. Hageja esitas kostjale nõude puuduste kõrvaldamiseks. Kostja lubas 29. mai 2021. a kirjas puudused kõrvaldada nädala jooksul pärast varuosade tellimist. Kostja puuduseid ei kõrvaldanud ega hageja täiendavatele nõuetele ei reageerinud. Hageja leidis, et sõiduk ei vasta keskmisele kvaliteedile. Hageja ei olnud sõidukil esinevatest puudustest lepingu sõlmimise hetkel teadlik, sh ei ostnud hageja teadlikult avariilist sõidukit. Nimetatud puuduseid ei olnud võimalik ka välisel vaatlusel tuvastada. Hageja seaduslik esindaja ei ole sõidukite valdkonna asjatundja ning ostetav sõiduk ei olnud seotud majandus- või kutsetegevusega. Müügikuulutuses sisalduv viide garantii olemasolule võimaldas järeldada, et sõiduk on heas korras.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Sõiduk vastab lepingutingimustele. Hageja võttis sõiduki liisingusse teadlikult sellises seisus ja sellise taustaga. Hageja tegi enne ostu ka proovisõidu ja uuris sõidukit väga põhjalikult. Hageja on üleandmise aktis ise kinnitanud, et sõiduk on komplektne ja funktsioneerib laitmatult. Hageja asus sõidukit selle kättesaamisest alates kohe kasutama ning kasutab seda tänaseni ja seda olukorras, kus kõik hagis esitatud väidetavad puudused on endiselt kõrvaldamata. Seega ei ole hageja poolt esile toodud puudusi vaja tegelikult parandada. Sõiduki parandamine ja avarii järgne remont ei ole puudus iseenesest. Kui parandatud asi võimaldab asja igapäevaselt kasutada, siis järelikult on parandus olnud tõhus. Hageja sai auto kätte 24. aprillil 2021. Hagejal oli kohustus asi viivitamata üle vaadata või üle vaadata lasta. Esimest korda teavitas hageja puudustest aga alles 7. mail 2021, s.o 1,5 kuud pärast sõiduki kättesaamist. Seega ei saa hageja enam sõiduki lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Samuti on puudused tänaseni kõrvaldamata ja kulud kandmata. Hageja ei ole tõendanud, millised puudused olid olemas riisiko ülemineku ajal ja millised mitte. Kostja ei teadnud, et sõidukil on varjatud puudused, sõiduk sõitis hästi ja mingeid vigu kostja ei täheldanud. Üksnes asjaolu, et kostja oli valmis kohe puuduseid kõrvaldama (nagu hageja viitas), ei tõenda kõikide hageja poolt esile toodud puuduste olemasolu 24. märtsi 2021. a seisuga või kostja teadlikkust neist. Hageja esitatud hinnapakkumises märgitud summa on ebamõistlikult suur. Võimalik kahju saab olla 342,57 eurot (parkimisandurite juhtmestik, stange vahtplast ja töö). Samuti on kohtueelselt
2-22-6175 kantud õigusabikulu liiga suur, sest hagejal oli vaja vaid ühe lausega esitada puuduste kõrvaldamise nõue. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 970,64 eurot, sellelt seadusjärgse viivise alates 3. augustist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni ning kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitise 575 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 41,4% ulatuses kostja kanda ja 58,6% ulatuses hageja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata. VÕS § 365 lg 1 alusel saab hageja esitada nõude kostja vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingueseme puhul oli tegemist kasutatud sõidukiga. Maakohus leidis, et müügikuulutusest tulenev ei ole saanud lepingutingimuste osaks ega kajasta eseme kokkulepitud omadusi. Kostja ei ole kuulutuses andnud sõiduki seisukorra kohta mingeid kinnitusi. Tehingule eelnevalt koostatud hindamisakt ei ole asjasse puutuv, kuna see on koostatud kolmanda isiku poolt tema enda ülevaatuse tulemusel. Kostja küll reklaamis sõidukit garantiilisena, kuid see ei oma määravat tähtsust – garantii lõppes 13. märtsil 2021 ning tehing sõlmiti pärast seda. Sõiduk pidi vastama kasutusotstarbele ja olema vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 mõttes. Maakohus tuvastas lepingu rikkumise järgmiste puuduste osas: mootori põhjakate, parkimisandurite juhtmestik, stange vahtplast, stange vasak kinnitus. Ülejäänud puuduste puhul maakohus lepingurikkumist ei tuvastanud. Kostja ei ole tõendanud, et mootori põhjakate, parkimisandurite juhtmestik, stange vahtplast ja stange vasak kinnitus oleksid müügilepingule eelnevalt olnud korras. Seevastu on eluliselt usutav, et nimetatud kahjustused sõidukil riisiko ülemineku ajal esinesid, kuivõrd kostja on ise kinnitanud, et sõiduk osales avariis. Seega on tõendatud, et kõnealused puudused olid olemas (VÕS § 218 lg 1). Maakohus leidis, et puudused ei tulenenud hageja tegevusest (VÕS § 101 lg 3). Asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks olnud teadlik või pidanuks teadma müügieseme mittevastavusest lepingutingimustele, mistõttu ei vabane kostja müüjana vastutusest (VÕS § 218 lg 4). Sõiduki ostmisel saab pidada mõistlikuks üldist visuaalset kontrolli ning proovisõitu, mida hageja ka tegi. Avariis osalemise faktist ei saa automaatselt tuletada, et sõidukil esinevad vaidlusalused puudused. Maakohus leidis, et hageja on teatanud puudustest müüjale mõistliku aja jooksul pärast puudustest teadasaamist (puudustest teadasaamise ja teavitamise vahele jäi 18 päeva). Varjatud puuduste kõrvaldamise põhjendatud kulu (töö, materjalid ja tarvikud) on 970,64 eurot. Maakohus arvestas hageja esitatud hinnapakkumist, kuivõrd kostja esitatud hinnapakkumine on tehtud hageja esitatud hinnapakkumise alusel. Nimetatud kulud on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. VÕS § 128 lg 3 sätestab võimaluse nõuda kahju hüvitamist ka olukorras, kus vastav kulu tekib tulevikus. Hageja nõutav hüvitis ja selle koosseis on kooskõlas rikutud kohustuse (kohustusega müüa hagejale sõiduk, mis vastab keskmisele kvaliteedile) kaitseeesmärgiga. Tekkinud kahju pidi kostjale olema ettenähtav. Kohtueelsete õigusabikulude osas märkis maakohus, et 575 eurot on põhjendatud ja vajalikud kulud ning kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks sama teenust saanud odavamalt. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, mille maakohus hagi rahuldas ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on puudused ja kostja vastutuse õigesti tuvastanud, siis teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas 511,59 eurot ja sellelt seadusjärgne viivis ning kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitis 26,03
2-22-6175 eurot (alternatiivselt 150 eurot). Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on VÕS § 115 lg 1 järgne vastutus süüline, kuid maakohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks mõne puuduse ise tekitanud või oleks olnud puudustest teadlik või varjanud midagi. Ka ei ole maakohus tuvastatud ühtegi puudust, mis oleks takistanud sõiduki igapäevast kasutamist või mille järgi sõiduk ei oleks vastanud tervikuna keskmisele kvaliteedile. Kostja nõustub maakohtuga, et stange vahtplast ja parkimisandurite juhtmestik on puudus, mis tuleb kõrvaldada detailide asendamisega, kuid ei ole tõendatud, et need puudused esinesid riisiko ülemineku ajal. Parkimisandurid olid riisiko ülemineku ajal korras ja see on tõendatud (mh tehti enne lepingu sõlmimist proovisõit). Kui antud asjas ei ole võimalik jaatada parkimisandurite riket riisiko ülemineku ajal, siis ei saa tõsikindlalt jaatada ka mootori põhjakatte, stange vahtplasti ja stange vasaku kinnituse puudusi riisiko ülemineku ajal, sest vigastuste asukoha poolest on tegemist kompleksvigastustega, mis tekivad kõik ühest otsasõidust. Isegi kui need on varjatud puudused, siis stange vasak kinnitus on liimitud ja puuduvad tõendid, et see oleks uuesti purunenud. Maakohus on jaganud tõendamiskoormise ebaõigesti. Kuna hagejal oli VÕS § 219 lg 1 alusel asja ülevaatamise kohustus ja hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude VÕS § 115 lg 1 alusel, siis on hagejal ka tõendamiskoormis puudusete esinemise osas riisiko ülemineku hetke seisuga. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et puudused, mis asuvad sõiduki põhja all, kuigi on ülestõstmisel kohe silmaga näha, on varjatud puudused. VÕS § 219 lg 1 järgne asja ülevaatamise kohustuse täitmine sõidukite puhul hõlmab ka selle ülestõstmist, et see visuaalselt üle vaadata. Ostja kannab riski, kui ta ei täida asja ülevaatamise kohustust hoolikalt. Katkise põhjakatte ja pesast väljas olevate andurite märkamiseks ei olnud vaja kaasata spetsialisti või asjatundjat. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas sai kostja ette näha puuduseid, mida kohus kvalifitseeris varjatud puudustena (VÕS § 127 lg 3). Maakohtu seisukoht kahju ettenähtavuse osas on üldine ja konkretiseerimata. Ka ei ole hageja puudustest kostjat mõistliku aja jooksul teavitanud. Maakohtu seisukoht, et hageja ei saanud teatada puudustest enne, kui spetsialist ei ole seda kostjale öelnud, ei käi kõikide puuduste kohta. Kui parkimisandur annab pidevalt valehäireid, siis tulnuks sellest puudusest kostjat teavitada koheselt (mitte ootama hinnapakkumist). Lisaks puuduvad tõendid, mille järgi võiks asuda seisukohale, et Soomes toimunud avarii tõttu said kahjustada just need detailid, mida hageja hagis esile toob. Maakohus ei ole põhjendanud miks puuduste kõrvaldamiseks vajalike varuosade hindade osas tuleb lähtuda hageja esitatud hinnapakkumisest, s.t et kasutada tuleb just varuosa, mis on poole kallim kui kostja esitatud hinnapakkumises. Kui maakohtu otsuses välja toodud puudused kuuluvad hüvitamisele kostja poolt, tuleb lähtuda kostja esitatud hinnapakkumisest, mille kohaselt oleks nende puuduste kõrvaldamise kuluks 381,87 eurot, millele lisandub tööhind 129,72 eurot ehk kokku 511,59 eurot. Kohtueelsed kulud summas 575 eurot, ajakuluga 3 tundi ja 50 minutit, on ilmselgelt põhjendamatud isegi siis, kui hagi oleks 100% rahuldatud. Põhjendatud ajakuluks saab olla 1 tund ehk 150 eurot. Kuna hageja hagi rahuldati osaliselt, on põhjendamatu mõista kohtueelsed õigusabi kulud välja 100% ulatuses.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6
2-22-6175 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).
7.Kostja vaidlustab esitatud apellatsioonkaebusega maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Maakohus jaotas ka menetluskulud, kuid jättis nende rahalise suuruse kindlaksmääramise pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
7.1.Hageja 26. aprillil 2022 esitatud hagi kohaselt palus hageja mõista kostjalt välja: -
põhivõlgnevus 3443,62 eurot;
-
sissenõutavaks muutunud viivis 167,27 eurot ja alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis täitmata rahalise kohustuse summalt kuni nõude täitmiseni.
Hageja on 22. augustil 2022 esitanud põhinõude suurendamise avalduse, nõudes kostjalt täiendavalt 80 euro väljamõistmist (tl-d 112–113). Maakohus on põhinõude suurendamise avalduse jätnud tähelepanuta. Nii ei ole maakohus põhinõude suurendamist menetlenud, jätkates hagi menetlemist lihtsustatud korras. Hageja ei ole selle rikkumise osas esitanud maakohtu menetluses vastuväidet kohtu tegevuse kohta TsMS § 333 alusel ega ringkonnakohtule apellatsioonkaebust. Eelnevast tulenevalt lähtub ringkonnakohus maakohtu poolt menetletud nõude ulatusest, mis jääb TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud piirmäära piiresse.
8.Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-16, p 13). Praegusel juhul on maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud, et ta ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
9.Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et maakohus ei ole asja lahendades eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 järgi.
10.Maakohus on õigesti esile toonud hageja nõude eeldused ning leidnud, et nõude aluseks olevad asjaolud on tõendatud (vt maakohtu otsuse p 58). Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtus esitatud väiteid, millele maakohus on igakülgselt vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
10.1.Hagejal on õigus oma nimel maksma panna liisinguandja ja müüja vahelisest müügilepingust tulenevad liisinguandjale kui ostjale kuuluvad õiguskaitsevahendid müüja vastu, mis tekivad vastava müügilepingu rikkumise tagajärjel (VÕS § 365 lg 1). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja rikkus müügilepingut, mis väljendus lepingutingimustele mittevastava sõiduki üleandmises. Kolleegium märgib, et isegi kui puudused iseenesest ei
2-22-6175 välista asja eesmärgipärast kasutamist, siis tuleb lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses täiendavalt kontrollida VÕS § 77 kohaselt. Maakohus on seda ka teinud, võttes arvesse, millist kvaliteeti ja omadusi võis hageja konkreetse müügilepingu esemelt oodata (vt maakohtu otsuse p-d 61 ja 65). Tegemist ei olnud sõiduki senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumisega.
10.2.Kostja tugineb sellele, et maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud üldise tõendamiskoormise põhimõtet, mille kohaselt peab hageja tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh ka seda, et hageja peab vaidluse korral tõendama lepingutingimustele mittevastavust. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on tõendanud, et sõidukil esineid puudused juba sõiduki temale üleandmise hetkel. Pooled ei vaidle, et sõiduk oli enne liisinguandjale müümist osalenud avariis ning hageja on tõendanud, et avariist tulenevad vigastused olid nõuetekohaselt kõrvaldamata. Seega on õige maakohtu märkus, et iseenesest ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas hageja teadis sõiduki avariis osalemisest või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist oli varjatud puudustega (vt maakohtu otsuse p 65). Seda kinnitab ka asjaolu, et puudused proovisõidu ajal ei avaldunud ning need oskas välja tuua spetsialist (tl-d 11–22, 117–118). Põhjendamatu on kostja etteheide hagejale, et ta ei vaadanud sõidukit piisavalt põhjalikult üle. Riigikohus on leidnud, et isegi majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19).
10.3.Kostja pidi vastutuse vältimiseks tõendama, et puuduse põhjustas hageja või et hageja teadis lepingu sõlmimisel puudusest või pidi sellest teadma või et kostja vastutus on välistatud vastavalt vastutust piiravale kokkuleppele või et hageja hilines puudusest teatamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja vastutust välistavaid asjaolusid praegusel juhul ei esinenud. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus pidi nõude eeldusena tuvastama kostja süü. VÕS § 104 lg 1 järgi seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude üldise eeldusena ei ole ette nähtud süülist vastutust. Samuti ei ole kostja esile toonud, et sõlmitud oleks müüja vastutust piiravat kokkulepet. Müüja vastutab VÕS § 218 lgst 1 tulenevalt müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19). Seega ei sõltu müüja vastutus VÕS § 218 lg 1 järgi ka sellest, kas talle saab ette heita VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustuse rikkumist.
10.4.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja teavitas kostjat mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudustest teada sai või pidi teada saama (VÕS § 220 lg 1). Maakohus ei ole selle asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
10.5.Samuti ei tuvastanud kolleegium õigusnormide rikkumisi kahjuhüvitise ja kohtueelsete õigusabikulude suuruse kindlaksmääramisel, mistõttu ei ole kostja alternatiivselt esitatud väited edukad. Maakohus on kostja vastuväidetele igakülgselt vastanud.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
2-22-6175
12.Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
13.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.