Ele Liiv (eesistuja), liikmed Siret Siilbek ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.11.2025, Tallinn
Kohtuasja number
2-24-14908
Kohtuasi
KVK Lahendused OÜ hagi L.H vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.07.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
KVK Lahendused OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6830,63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) KVK Lahendused OÜ (registrikood 14683190), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaana Nõgisto Kostja (vastustaja) L.H (isikukood XXX), lepinguline esindaja Anto Variku
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 07.07.2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-14908, kuid osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta rahuldamata KVK Lahendused OÜ apellatsioonkaebus.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud KVK Lahendused OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-24-14908 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.KVK Lahendused OÜ (hageja, töövõtja) esitas L.H (kostja, tellija juhatuse liige) vastu hagi käenduslepingu alusel võla nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja PopUp Hotell OÜ (tellija) suulise töövõtulepingu Kakumäe sadama pop-up hotellide kommunikatsioonide ehitamiseks.
1.2.Hageja on tööd teostanud ja tellija tööd vastu võtnud 14.12.2021 allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga (akt). Töid akteeriti 6085,19 euro ulatuses (koos käibemaksuga), millisele summale vastava arve esitas hageja kostjale eraisikuna.
1.3.Tellija kostja isikus kinnitas 6085,19 euro suurust tasukohustust 14.12.2021 dokumendi „Maksegraafik“ (maksegraafik) allkirjastamisega.
1.4.Kostja andis 14.12.2021 eraisiku käenduse, millega käendas 14.12.2021 aktist tulenevat tellija tasukohustuse täitmist.
1.5.Tellija ega kostja ei ole hagejale tööde eest tasunud. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.PopUp Hotell OÜ ei ole hagejalt ühtegi tööd ega teenust tellinud, ehitustööde tellijaks oli Popup KV OÜ (Popup KV). Hageja ja Popup KV sõlmisid töövõtulepingu Tallinna Kakumäe sadama pop-up hotelli veevarustuse ja kanalisatsioonitööde teostamiseks. Selle lepingu alusel teostatud tööde eest on Popup KV hagejale tasunud. Hageja ei ole tõendanud töövõtusuhte olemasolu ega selle sisu PopUp Hotell OÜ ja hageja vahel.
2.2.Popup KV-ga sõlmitud töövõtulepingu kohaselt oli hageja põhikohustuseks ehitada toimiv torustik ning tellija kohustuseks maksta selle eest tasu. Hageja hinnapakkumine sisaldas kõiki torustiku valmimiseks vajalikke töid ning pooled sõlmisid töövõtulepingu terviklahenduse saamiseks. Hageja teostas tööd oluliste puudustega ning käesoleva nõudega seotud 14.12.2021 aktis ongi loetletud puuduste kõrvaldamiseks tehtud tööd. Hageja ei suutnud vastavaid puudusi kõrvaldada.
2.3.Kostja ei saa käendada PopUp Hotell OÜ kohustust, kuna kostjale teadaolevalt ei ole hageja ja tellija vahel käenduslepingus viidatud aktist tulenevat võlaõiguslikku suhet. 2 (8)
2-24-14908
2.4.Tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas ning seda ei ole võimalik defineerida läbi aktis nimetatud tööde maksumuse. Käenduslepingu p 1.2 sätestab lisaks p-s 1.1 sätestatud põhikohustusele käendaja täiendava vastutuse kõrvalnõuete, tekitatud kahju jms nõuete eest, mille rahalist summat sätestatud ei ole. Seega on käendaja vastutuse maksimumsumma jäetud käenduslepingus lahtiseks ning käendusleping on tühine. Edasine menetlus maakohtus
3.Maakohus selgitas 28.05.2025 kohtunõudes, et tegemist võib olla kohustusega ühinemisega VÕS § 178 tähenduses, ning andis pooltele võimaluse selle kohta seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
3.1.Hageja selgituste kohaselt on kostja astunud tellija kõrvale õigussuhtesse kohustuse täitmise eesmärgil, mistõttu ei kohaldu kirjalik vorminõue. Kostja edastas palve väljastada arve temale eraisikuna suuliselt telefoni teel.
3.2.Kostja kinnitas, et ei ole tellija kohustusega ühinenud ning pooltel puudus kohustusega ühinemiseks mistahes vormis kokkulepe. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Menetluskulude suuruse otsustas maakohus kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
4.1.Kuna kostja on füüsiline isik, siis on tegemist tarbijakäenduslepinguga.
4.2.Käendusleping on VÕS § 143 lg 2 järgi tühine, kuna selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingu p-s 1.1 on kirjas 5070,99 eurot, millele lisandub käibemaks, ja p-s 1.2 on välja toodud, et käendaja vastutab kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud kahju ja muu sellise täitmise eest, millest tulenebki, et käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma on jäetud lahtiseks.
4.3.Hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ka kohustusega ühinemist reguleeriva VÕS § 178 alusel, kuna hageja ei ole selle eeldusi tõendanud (TsMS § 230 lg 1).
4.4.Isegi, kui kostja tellija juhatuse liikmena on tunnistanud võlga hageja ees, ei saa ka sel alusel võlga välja mõista kostjalt kui hageja ja tellija vahelise võlasuhte osaliseks mitteolevalt isikult.
4.5.Kuna maakohus jättis hageja nõude täies ulatuses rahuldamata, jäid TsMS § 162 lg 1 järgi poolte menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3 (8)
2-24-14908
5.1.Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, eksinud tõendite hindamisel ega ole täitnud nõuetekohaselt põhjendamiskohustust.
5.2.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 143 lg-t 2. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei ole käenduslepingu p-s 1.1 käendatava rahalise kohustuse 5070,99 + km märkimine piisav, on vastuolus Riigikohtu asjakohase praktikaga (RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601).
5.2.1.Käenduslepingu p 1.1 sisaldas viidet nii aktile, millest tellija kui põhivõlgniku kohustus tulenes, kui ka summale 5070,99 + km. Hagetava kohustuse suurus on seega käenduslepingu p-s 1.1 selgelt ära nimetatud. Kõrvalnõudeid hageja kostja vastu esitanud ei ole. Hageja esitatud viivisenõue on seotud käendusest endast tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisest.
5.2.2.Maakohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et kostja on olnud oma majandus- ja kutsetegevuses täielikult informeeritud käendatava kohustuse sisust ja suurusest.
5.2.3.Kogu käenduse maht ja piirid on sätestatud lepingu p-s 1.1. Lepingu p 1.2 sõnastusest „Käendaja vastutab nimetatud jäänud rahaliste kohustuste (s.h kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud kahju jms eest) täitmise eest.“, eelkõige sõnadest „nimetatud“ ja „sealhulgas“ saab järeldada, et p 1.2 ei võimalda esitada lisaks p-s 1.1 nimetatule mistahes nõudeid, vaid kõik võimalikud nõuded sisalduvad p-s 1.1. Käenduslepingu p 1.2 sõnastus „(sh kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud kahju jms eest)“ sisaldus pooltele kättesaadavas lepinguprojektis ning jäi ekslikult käenduslepingu teksti. Konkreetse käenduse kontekstis on see üleliigne ega oma käenduse piiridele regulatiivset mõju.
5.2.4.Isegi juhul, kui käenduslepingu p-s 1.2 sisalduks viide võimalikele kõrvalnõuetele, ei muudaks nende rahaliselt piiritlemata jätmine käenduslepingut tervikuna tühiseks. Konkreetse hagi esemeks ei ole kõrvalnõuded.
5.2.5.Kostja, kes oli ühtlasi tellija juhatuse liige, sai käenduse andmisel aru, et käenduse alusel saab temalt nõuda 5070,99 + km ehk 6085,19 eurot, sest oli tellija juhatuse liikmena allkirjastanud ka akti, milles oli kirjas tasu suurus nii ilma käibemaksuta kui koos käibemaksuga. Seega on täidetud VÕS § 143 lg 2 eesmärk – et käendajal oleks võimalik hinnata võetavate kohustuste suurust ja enda suutlikkust nende täitmisel.
5.3.Lisaks käendusele on kostja kohustusega ühinenud. Hagejal puudub võimalus tõendada suulise telefonivestluse sisu, kus kostja palus arve vormistada endale eraisikuna, kuid sellist suulist kokkulepet kinnitavad koostoimes hageja poolt esitatud järgmised tõendid, millele maakohus otsuses tähelepanu pööranud ei ole. - 11.11.2021 esitatud arve ja akt, milles oli tellijaks märgitud L.H (kostja). - Kuna kostja palus akti, kuid mitte arve vormistamist PopUp Hotell OÜ nimele, edastas hageja 14.12.2021 kostjale muudetud akti, kus oli tellijaks märgitud tellija. Arve jäi kostja nimele ja kostja selle ümbervormistamist ei palunud. - 14.12.2021 e-kirjas palus hageja, et kostja saadaks vastu nii käenduse kui maksegraafiku ning pakkus samas e-kirjas, et võib arve ümber vormistada uude kuusse. Kostja ei saatnud vastuseks ühtegi juhist seoses arvega, vaid allkirjastas käenduslepingu ja maksegraafiku oma nõusoleku kinnituseks, et nii arve kui akt vastavad nüüd tema juhistele.
5.4.Hageja ei väida, et maksegraafiku näol oleks tegemist võlatunnistusega. Hageja hinnangul sisaldub selles tellija võlatunnistus.
4 (8)
2-24-14908
5.5.Hageja nõue põhivõlgnikust tellija vastu on tõendatud, tööd on nõuetekohaselt teostatud ja vastu võetud. Puudusi töödes ei olnud ning nendele ei ole tellija õigeaegselt ka tuginenud. Vastupidi, tellija on andnud maksegraafikus võlatunnistuse. Vastustaja seisukoht
6.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendust käenduslepingu tühisuse osas ning täiendada põhjendust kohustusega ühinemise tõendamata jätmise osas. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
8.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas, et kostja andis hagejale 14.12.2021 eraisiku käenduse (dtl 11-12). Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt käenduse kehtivuse üle. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on tellija kohustusega ühinenud.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on VÕS § 143 lg 1 järgi tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja (käendaja) on füüsiline isik. Hageja viited asjaolule, et kostja andis käenduse majandus- ja kutsetegevuses, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, sest alates 05.04.2011 jõustunud ja seega ka 14.12.2021 käenduslepingu sõlmimise ajal kehtiva redaktsiooni kohaselt loetakse kõiki füüsilisi isikuid, sh juriidilise isiku juhatuse liikmeid, käenduse mõttes tarbijateks ja käendust tarbijakäenduseks (VÕS I komm (2016), § 143, p 3.1.1; vt ka RKTKo 01.02.2012, 3-2-1-148-11, p. 14 ja RKTKo 10.10.2018, 2-16-8219, p. 14.1).
10.VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Õiguskirjanduses on rõhutatud, et käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on absoluutne maksimumsumma, mida saab võlausaldaja nõuda käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral, st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude, intresside, viiviste, sissenõudmiskuludega ning muude põhikohustusest tulenevate kohustustega, mille eest käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab. Sätte mõte on nii tarbijast käendaja vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse (VÕS I komm (2016), § 143, p 3.2). Käenduslepingu p. 1.1 kohaselt vastutab käendaja võlausaldaja ja PopUp Hotell OÜ vahelisest aktist nr 1 tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest summas 5070,99 + km. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt vastutab käendaja „nimetatud jäänud rahaliste kohustuste (s.h kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud kahju jms eest) täitmise eest“ (dtl 11). Ringkonnakohtu
5 (8)
2-24-14908 hinnangul ei tulene viidatud lepingupunktidest selgelt käendaja vastutuse rahalist absoluutset maksimumsummat.
10.1.Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis nr 2-17-1601 asus kolleegium seisukohale, et VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Vastavas vaidluses olid käenduslepingus fikseeritud nii konkreetsed arved kui nendest tuleneva võlgnevuse suurus (RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601, p 23 teine lõik). Siinse vaidluse asjaoludel on käenduslepingu p-s 1.1 fikseeritud nii konkreetne tööde-üleandmise vastuvõtmise akt kui ka sellest tuleneva rahalise kohustuse (võlgnevuse) suurus, kuid seda ilma käibemaksu summata. Õiguskirjanduse kohaselt ei sisalda seadus nõudeid selle kohta, kuidas käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma lepingus kajastada tuleks (VÕS I komm (2016), § 143, p 3.2). Kuna kõnealuses lepingupunktis sisaldus viide ka konkreetsele aktile, milles oli toodud tasumisele kuuluv summa nii koos kui ilma käibemaksuta (dtl 7), leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et põhikohustus on käenduslepingus rahaliselt määratletud vaatamata konkreetse käibemaksusumma märkimata jätmisele. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.
10.2.Käendaja maksimaalset vastutust mõjutavad ka võimalikud kõrval- ja kahjunõuded. Käendaja vastutus selliste nõuete eest on käenduslepingu p-s 1.2 kokku lepitud, kuid nende rahalist suurust sätestatud ei ole. Arvestades õiguskirjanduses antud selgitusi käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta, st et tegemist on absoluutse maksimumsummaga koos põhikohustusega seonduvate muude võimalike nõuetega, siis ei piisa üksnes põhivõlgnevuse rahaliselt kindlaksmääramisest, vaid rahaliselt tuleb kindlaks määrata kogu vastutus ehk kõik lepingu kohaselt tagatavad nõuded. Kohtupraktikas on varasemalt asutud seisukohale, et olukorras, kus määratleti rahaliselt põhivõlgniku võlg, kuid võimaliku viivise- ja leppetrahvi nõude puhul määratleti üksnes protsentuaalne päevamäär, mitte aga vastutuse täpne või maksimaalne ulatus, ei ole käendaja vastutuse maksimumulatuses kokku lepitud ja käendusleping on VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt tervikuna tühine (TlnRnKo 20.06.2025, 2-20-130635, p-d 12.3.1 – 12.4).
10.3.Vastuseks apellandi väitele, mille kohaselt sisaldub kogu vastutus vaid käenduslepingu punktis 1.1 ning p 1.2 ei oma regulatiivset mõju, märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja on käenduslepingu sõlmimise asjaolud (poolte väidetav tahe lepingu p 1.2 sätestamisel ning selles nimetatud kõrval- ja kahjunõuete ekslikult lepingusse märkimine) esitanud esmakordselt apellatsioonkaebuses, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Nõustuda ei saa ka hageja tõlgendusega käenduslepingu p-st 1.2. Käenduslepingut tuleb tõlgendada VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamispõhimõtetest lähtudes. Hageja ei ole enda väiteid põhikohustusega seotud nõuete ekslikult lepingusse jäämise kohta tõendanud ega põhistanud. Kostja märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et tema arusaamise järgi sätestab käendusepingu p 1.2 kostja täiendava vastutuse lisaks p-le 1.1 (dtl 189). Seega ei ole kohtule poolte ühine tahe teada (VÕS § 29 lg 1 esimene lause). Tõlgendades lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi mõistliku isiku positsioonilt, saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et lepingu p 1.1 reguleerib käendaja vastutust põhivõlgnevuse osas ning lepingu p 1.2 reguleerib vastutust kõrval- ja kahjunõuete eest. Lepingupunkti ei ole mõistlik tõlgendada selliselt, et sellel puudub regulatiivsus. Apellandi paljasõnaline selgitus, mille kohaselt jäi lepingu p-i 1.2 sõnastus „(s.h kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud kahju jms eest)“ lepingusse ekslikult, ei ole ka
6 (8)
2-24-14908 eluliselt usutav, sest kõnealust lepingupunkti lugedes ilmneb, et samas lepingupunktis on muudetud ühte sulgude ees olevat sõna „nimetatud“ või „jäänud“. Kui hageja soovis, et lepingu p 1.2 ei omaks regulatiivset mõju, siis jääb arusaamatuks, miks muuta p-s 1.2 ühte sõna vastava lepingupunkti kustutamise asemel.
10.4.Arvestades VÕS § 143 lg 2 hoiatusfunktsiooni peab vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib võimalike kõrval- ja kahjunõuete tõttu ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse (vt VÕS I komm (2016), § 143, p 3.2). Seega ei saa vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppe olemasolu hindamisel lähtuda sellest, mis summas võlausaldaja käendaja vastu lõpuks nõude esitab, vaid lähtuda tuleb lepingu sõlmimise ajal kokkulepitust, st sellest, kas lepingu sõlmimise ajal oli käendajale vastutuse absoluutne maksimumsuurus käendajale teada.
10.5.Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, justkui ei muudaks võimalike kõrvalnõuete rahaliselt piiritlemata jätmine käenduslepingut tervikuna tühiseks. See on vastuolus VÕS § 143 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Sättest endast tulenevalt on tühine tarbijakäendusleping ehk kogu leping. VÕS § 143 lg 2 on erinormiks TsÜS § 85 suhtes. Seda kinnitab nii kohtupraktika, mille kohaselt on võimalike kõrvalnõuete piiritlemata jätmisel käendusleping tervikuna tühine (vt ülalviidatud TlnRnKo 20.06.2025, 2-20-130635, p 12.4), kui õiguskirjandus, kus on asutud seisukohale, et tarbijakäenduslepingute puhul toob liiga kõrge vastutuse maksimumsumma kaasa kogu käenduslepingu tühisuse tulenevalt § 143 lg-st
2.Muude kui tarbijakäenduslepingute puhul tuleb tühise vastutuse maksimumsumma kokkuleppe puhul käenduslepingu kehtivust hinnata tulenevalt TsÜS §-st 85 (VÕS I komm (2016), § 143, p 3.2). Sarnaselt liiga kõrge maksimumsumma märkimisega toob ka vastutuse rahaliselt piiritlemata jätmine kaasa kogu tarbijakäenduslepingu tühisuse.
10.6.Ringkonnakohtu seisukohta käenduslepingu tühisuse osas ei muuda ka apellandi viidatud Riigikohtu lahend 2-17-1601. Kuigi Riigikohus märkis, et VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus (RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601, p. 23), oli selles kaasuses põhiküsimuseks kohustuste täitmise järjekorras kokkuleppimise mõju käenduse maksimaalsele vastutusele. Otsuse kohaselt ei mõjutanud asjaolu, et käenduslepingus lepiti kokku, millises järjekorras võlgniku võlgnevust käendussumma arvel täidetuks loetakse, käendaja maksimaalset vastutust. Käesolevas asjas on küsimus võimalike kõrval- ja kahjunõuete mõjus käendaja vastutuse maksimumäärale. Ringkonnakohtu hinnangul mõjutavad need käendaja maksimaalset vastutust.
11.Maakohus leidis lõppjäreldusena põhjendatult, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada VÕS § 178 alusel, kuna hageja ei ole selle sätte eeldusi tõendanud. Apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, mille kohaselt ei arvestanud maakohus hageja väidete ja tõenditega (TsMS § 442 lg 8 ls 2, 3 ja 4 rikkumine), ei muuda maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Ringkonnakohus täiendab vastavate põhjendustega maakohtu otsust.
11.1.VÕS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi on kohustusega ühinemise esmaseks eelduseks kas võlgniku ja kohustusega ühineda sooviva isiku, võlausaldaja ja kohustusega ühineda sooviva isiku või kõigi kolme osapoole vaheline kokkulepe. Seega tuleb tuvastada mh kohustusega ühineda sooviva, praegusel juhul kostja tahe ühineda tellija tasu maksmise kohustusega.
7 (8)
2-24-14908
11.2.Põhjendamatu on hageja seisukoht, et pooltevaheline kokkulepe sõlmiti suuliselt telefonivestluses, milles kostja palus vormistada arve talle kui eraisikule (dtl 124-125). Hageja esitatud tõendid ei kinnita hageja väiteid. Hageja on 11.11.2021 saatnud kostjale arve ja akti, milles mõlemas oli tellijaks märgitud kostja eraisikuna (dtl 115-120). Hageja on 14.12.2021 saatnud kostjale e-kirja ja sellega edastanud akti, mis on ümbervormistatud tellija nimele (dtl 7 ja dtl 19). Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kostja tahet kohustusega ühineda näitab nii akti kui arve esmalt kostja nimele vormistamine, seejärel aga üksnes akti tellija nimele muutmine, ning asjaolu, et kostja ei palunud talle kui eraisikule vormistatud arvet ümber vormistada, vaid allkirjastas selle asemel samal päeval nii käenduse kui maksegraafiku (apellatsioonkaebuse p. 2.14, dtl 173-174). Kostja eitab, et oleks avaldanud tahet arve talle eraisikuna vormistamiseks (dtl 128 ja dtl 188).
11.3.Kõik eelkäsitletud dokumendid kajastavad hageja tegevust, mistõttu ei saa nendest järeldada kostja tahet tellija tasukohustusega ühinemiseks. Kohus ei saa järeldada hageja poolt arve ja akti kostja nimele vormistamisest ega kostjale saatmisest kostja tahet tasukohustusega ühinemiseks, sest ei arve, akt ega e-kiri ei kajasta midagi kostja sellise väidetava soovi kohta. Kostja tahet või nõusolekut ei saa järeldada ka sellest, et ta ei palunud arvet ümber vormistada, sest kohtule ei ole avaldatud asjaolusid, mille kohaselt tuleks vaikimist või tegevusetust käsitleda pooltevahelise praktikana (VÕS § 20 lg 4). Kostja ei ole arvet ka tasunud. Vastupidiselt hagejale leiab ringkonnakohus, et kostja poolt tellija esindajana maksegraafiku allkirjastamine ja eraisikuna käenduslepingu allkirjastamine kinnitavad, et kostjal ei olnud kohustusega ühinemise soovi. Kui kostja oleks võtnud tasumise kohustuse kohustusega ühinemise läbi, puudunuks igasugune vajadus ja mõistlik põhjendus endale ka käenduslepinguga tasumise kohustuse võtmiseks. Seega ei tõenda allkirjastatud maksegraafiku ja käenduslepingu hagejale tagasisaatmine kostja nõusolekut arve tema nimele vormistamiseks.
12.Tellija võlatunnistusega seotud väited ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna maksegraafiku on allkirjastanud tellija ning hageja väidab ka apellatsioonkaebuses, et tegemist on tellija (mitte kostja) võlatunnistusega. Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et käendusleping on tühine vastutuse rahalise maksimumsumma määramata jätmise tõttu. Seega ei oleks hageja kostja kui eraisiku vastu nõudeõigust ka juhul, kui maksegraafikus sisalduks võlatunnistus. Maakohtu vastav seisukoht on lõppjärelduses õige.
13.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
14.Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4).
15.Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.