Tsiviilasja number
2-07-4432
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.10.2008, Tallinn
Tsiviilasi
Riho Pindi hagi Toomas Lehtmetsa vastu 143 000 krooni põhivõla ning 5250 krooni intressi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 07.07.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Riho Pindi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Riho Pint (IK xxxxxxxxxxx; elukoht xxx xx-x, xxxxx xxxxxx), esindaja advokaat Ants Nõmmik Kostja Toomas Lehtmets (IK xxxxxxxxxxx; elukoht xxxx xx-xx, xxxxx xxxxxxx)
Jätta Pärnu Maakohtu 07.07.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja Riho Pindi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Pooled sõlmisid 19.05.2001 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 75 000 krooni ja kostja pidi laenu lepingu p 1.1 järgi tagastama hiljemalt 31.12.2004. Pooled sõlmisid
ka 16.11.2003 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale rahalist laenu summas 68 000 krooni. Mõlema laenulepingu järgi saadud summad tuli tagastada 31.12.2004. Kostja on nimetatud summad kätte saanud ja kinnitab seda oma allkirjaga laenulepingutel. Kostja ei ole laenatud raha hagejale tagasi maksnud. 19.05.2001 laenulepingu p-s 1.3 võttis kostja endale kohustuse tasuda hagejale intressi 7% aastas. Hageja arvestas intressi ühe aasta eest arvestusega 75 000 x 7% = 5250 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. Nõuded on alusetud ja laenulepingud fiktiivsed ja seega tühised. Laenusummasid pole hageja kunagi tema pangakontole üle kandnud ega ka sellist summat sularahas üle andnud, seega on hageja hagiavalduses esitatud laenulepingust tulenev põhivõlanõue, kui ka selle alusel arvestatud intressinõue alusetud ja laenuleping rahatu ning tühine. Puudub tõendus raha üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Kui hageja siiski leiab, et tal on kostja vastu laenulepingust tulenev nõue, siis peaks hageja esitama kohtule tõendid laenusumma üleandmise kohta. Väär on hagiavalduses toodud väide, et kostja allkiri lepingu lõpus kinnitab raha saamist. Raha saamist tõendaks väljavõte hageja pangakontolt, mida hageja aga esitanud ei ole. Kostja tunnistab, et hageja on talle üle kandnud üksikuid summasid, mis on näidatud hageja esitatud konto väljavõttel, aga neil puudub seos hagi aluseks olevate laenulepingutega. Kostja laenas need summad hagejalt ühekordsete laenudega kostjale raskel perioodil. Üksikutel ülekannetel puuduvad viited hageja poolt sissenõudmiseks esitatud laenulepingutele, mis kinnitab nende rahasummade seostamatust laenulepingutega. Pealegi on kostja osa võlgnevusest sularahas 30 000 krooni juba tagasi maksnud. Hageja poolt esitatud laenulepingutel on küll kostja allkirjad, aga need on saadud pettuse teel. Nimelt kasutas hageja ära kostja rasket majanduslikku olukorda 2004 aastal. Hageja oli nõus kostjat aitama ja palus kostjal allkirjastada kaks tühja laenulepingu blanketti. Kostjal ja hagejal oli ühise osalusega osaühing, mille tõttu ei osanud kostja arvata, et hageja käitub pahauskselt. Esimese astme kohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et hagi on tõendamata. Mõlema laenulepingu p 1.1 sätestab, et laenusumma üleandmine laenusaajale toimub kolme tööpäeva jooksul arvates vastava lepingu sõlmimise päevast või vastavalt poolte kokkuleppele. Järgmise lausena on lepingutes märgitud, et laenusumma kantakse laenusaaja poolt esitatud pangaarvele. Seega on tegemist mõnevõrra omalaadsete laenulepingutega, sest harilikult on raha lepingu allkirjastamiseks üle antud, käesoleval juhul on lepingu sõlmituks lugemine (raha üleandmine) aga poolte endi poolt edasi lükatud ning kinnitust raha saamise/üleandmise kohta lepingud ei sisalda. Nagu ilmneb selgelt hageja esitatud konto väljavõttest, ei ole lepingutes kokku lepitud lepingu täitmisviisi täidetud – kolme tööpäeva jooksul kummagi lepingu väidetavast allkirjastamisest (lepingute kuupäevad) ei ole ühtki ülekannet kostja pangakontole tehtud. Seda, et pooled oleks vastavalt lepingu enda sätetele muus tähtajas või täitmise viisis (nt sularahas laenu üleandmine) kokku leppinud, ei ole hageja millegagi tõendanud, mistõttu sellekohane väide on jäänud paljasõnaliseks. Hageja esitatud pangakonto väljavõtetest ei tulene, et oleks üle kantud laenulepingutes märgitud summad. Konto väljavõtted ei haaku kuidagi lepingu summade ega kuupäevadega. Hagejalt kostjale selgitusena „laen“ ülekantud summad on nii üksikuna kui kogumis palju väiksemad ja seega on veenev kostja selgitus, et tegemist on sootuks muude laenusuhetega. Eelneva põhjal ei ole üksikutel pangaülekannetel ja kõnealustel laenulepingutel seost. Laenulepingute originaale võrreldes oli ilmne, et lepingud on teksti osas kirjutatud sama kirjutusvahendiga, mis ei ole nende kuupäevi arvestades tõenäoline (lepingute sõlmimise vahe
2(4)
on ca 30 kuud) ja seega on usutav kostja väide, et lepingu blanketid on tegelikult antud vaid kostjale tühjalt allkirjastamiseks ja on kirjutatud ühel ajal. Mõlemad lepingud on vormistatud identsetele varem valmistrükitud blankettidele. Eelnevaid järeldusi kinnitab ka asjaolu, et lepingutel on kostja allkiri vaid viimasel lehele, kuigi nõue kõigil lehtedel allkirja olemasoluks tuleneb lepingute viimasel lehel olevast märkusest. Hageja esitatud kontoväljavõtte kohaselt on viimane makse tehtud 2005 jaanuaris, milliseks ajaks oli lepingutejärgselt juba saabunud tagasimaksmise tähtaeg. Kuna põhivõlga hagis esitatud alustel ei eksisteeri, jäi rahuldamata ka intressi nõue. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsuse osaliselt ja uue otsusega mõista kostjalt välja hageja kasuks laenusumma 47 000 krooni, so summa, mille kostja on kohtumenetluse käigus õigeks võtnud. Maakohus ei ole kogutud tõendeid õiglaselt hinnanud ning tegelikkuses on kohtuotsus täies ulatuses motiveerimata ning põhjendamata. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et eelistungil laenulepingute originaale võrreldes oli ilmne, et lepingud on teksti osas kirjutatud sama kirjutusvahendiga, mis ei ole nende kuupäevi arvestades tõenäoline. 2001 leping on kirjutatud musta värvi pastapliiatsiga ning teine laenuleping sinist värvi pastapliiatsiga. Kohus on hinnanud tõendeid, mida ei ole käesolevas asjas kogutud või on ebaõigesti asunud seisukohale, et kohtu jaoks on tegemist üldteada asjaoluga. Kuid sellisel juhul ei olnud hagejal võimalik enda seisukohti kohtumenetluse käigus selgitada ja põhjendada. Maakohus ei saa mitte mingilgi viisil teha ettekirjutusi pooltele, kuidas nad laenulepingu allkirjastavad, kas allkiri on igal lehel või mitte. Kuid käesoleval juhul on kohus nimetatust konstrueerinud endapoolse motiveerimatu ning hageja kahjuks oleva seisukoha. 02.10.2007 istungil on kostja kinnitanud ja õigeks võtnud, et ta võlgneb hagejale 37 000 krooni. Nimetatud hagi õigeksvõtust läks kohus teadlikult mööda, jättes antud asjaolu kohtuotsuses täielikult käsitlemata ning andmata sellele ka omapoolse õigusliku hinnangu. Hageja esitas 28.04.2008 enda pangakonto väljavõtted, millest nähtuvalt on hageja laenanud kostjale kokku 47 000 krooni. Kohus aga on ka nimetatud tõendid jätnud täielikult hindamata, leides arusaamatult, et kuna põhivõlga ei eksisteeri, siis ei ole ka midagi sisse nõuda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 07.07.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult otsuses toodud põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid põhjendusi tulenevalt TsMS §-ist 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 651 lg 1 p 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kaebuses leiab hageja, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtule esitatud laenulepingud on kirjutatud sama kirjutusvahendiga ja ühel ajal. Maakohus on ka põhjendanud, miks ta sellisele järeldusele jõuab. Seda asjaolu on kinnitanud ka kostja, et pani lepingutele allkirjad ühel päeval.
3(4)
Samas ei ole see asjaolu põhiline alus hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja nõue jäi rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole tõendanud lepingute p. 1.1 täitmist , s.o. raha üleandmist 3 tööpäeva jooksul. Üks lepingutest on sõlmitud väidetavalt 19.05.2001. TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja tõendanud 19.05.2001 laenulepingu sõlmimist. Maakohus on ka õigesti kohaldanud VÕS § 396 lg 1, § 91 ja § 92. Kuna hageja ei ole tõendanud raha üleandmist nimetatud laenulepingute järgi, siis on hagi õiguslikult põhjendamata. Hageja on küll esitanud oma pangakonto väljavõtte, kuid sealt ei nähtu, et hageja oleks kostja arvele üle kandnud vaidlusaluste laenulepingute alusel raha. Ka ei ole need ülekanded tehtud lepingutes ettenähtud ajavahemikus ega isegi mitte neile lähedasel ajal. Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtted ei tõenda laenu andmist kostjale vaidlusaluste lepingute alusel. Eeltoodud põhjusel ei saanud maakohus asjas esitatud hagiavalduse alusel, milles on hageja tuginenud 19.05.2001 ja 16.11.2003 sõlmitud laenulepingutele, kostjalt välja mõista ka 37000 krooni nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Kostja on kinnitanud, et ta on erinevate laenulepingute alusel küll hagejalt saanud raha 37000 krooni, kuid on ka 30000 krooni tagasi maksnud. Kuna hageja ei ole hagiavalduses esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, millal ja mitu laenulepingut on veel kostjaga sõlmitud ja kui palju ja millal on nende lepingute alusel raha kostjale üle antud, siis ei saanudki maakohus selles osas otsust teha. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kokkulepet asjas ei olnud nõus sõlmima ise just hageja. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.