Riho Pinti hagi Toomas Lehtmetsa ja Ene Lehtmetsa vastu võla 143 000 krooni ja intressi 5250 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 22.10.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Toomas Lehtmetsa apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Riho Pint, esindaja adv Ants Nõmmik Kostja Toomas Lehtmets Kostja Ene Lehtmets
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 22.10.2007 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.Riho Pint palus 02.02.2007 kohtule esitatud hagiavalduses Toomas Lehtmetsalt välja mõista võla 143 000 krooni ja intressi 5250 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 19.05.2001 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 75 000 krooni ja kostja pidi laenu lepingu p 1.1 järgi tagastama hiljemalt 31.12.2004. 16.11.2003 sõlmitud laenulepingu alusel laenas hageja kostjale 68 000 krooni. Kostja on nimetatud summad kätte saanud ja kinnitab seda oma allkirjaga laenulepingutel. Kostja ei ole laenatud raha hagejale tagasi maksnud. 19.05.2001 laenulepingu p-s 1.3 võttis kostja endale kohustuse tasuda hagejale intressi 7% aastas. Hageja arvestas intressi ühe aasta eest arvestusega 75 000 x 7% = 5250 krooni.
2.14.08.2007 kohtumäärusega kaasas kohus hageja taotluse alusel kaaskostjana menetlusse Ene Lehtmetsa, kes oli laenulepingute sõlmimise ajal Toomas Lehtmetsaga abielus. Kostjate vastuväited
3.Kostjad hagi ei tunnistanud. Toomas Lehtmetsa kirjalike vastuväidete kohaselt on nõuded alusetud. Laenulepingud on fiktiivsed ja seega tühised. Mõlema laenulepingu p 1.1 nägi ette, et laenusummad kantakse üle laenusaaja poolt esitatud pangaarvele. Kumbagi laenusummat ei ole hageja kostja pangakontole üle kandnud ega andnud ka üle sularahas. Laenulepingud on vormistatud hageja poolt pettuse teel, kostja rasket olukorda ära kasutades. Kostja oli 2004.aastal töötu ja vajas raha elatise tasumiseks ja kohtumenetluse kulude katteks, kuna abikaasa esitas tema vastu abielulahutuse ja elatise nõude. Hageja on kostjale üle kandnud erinevaid summasid, kokku 37 000 krooni, kuid neil puudub laenulepingutega seos. Need summad laenas kostja hagejalt ühekordsete laenudena. Seose puudumist laenulepingutega kinnitavad ühekordsete erinevate summade kaupa ülekanded ja pangaülekannetel puuduvad viited vaidlusalustele laenulepingutele. Pealegi on kostja tagastanud osa võlast sularahas – 30 000 krooni. Laenulepingute allkirjad saadi kostjalt pettuse teel - hageja palus kostjat alla kirjutada tühjadele laenulepingu blankettidele. 01.06.2007, 14.08.2007 ja 02.10.2007 kohtuistungitel tunnistas kostja hagi 37 000 krooni osas.
4.Ene Lehtmetsa vastuväidete kohaselt puudus tal igasugune teadmine, et T. Lehtmets oleks sõlminud hagejaga laenulepinguid või saanud hagejalt laenu. Kui T. Lehtmets laenu saigi, siis ta ei kasutanud seda perekonna huvides. Tegemist on T. Lehtmetsa rahalise kohustusega, mille eest ta ise vastutab. Tõendamata on laenu andmine hagiavalduses näidatud ulatuses. Hageja ei ole enne hagiavalduse esitamist teavitanud kostjat oma nõudest. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Kohus rahuldas hagi Toomas Lehtmetsa osas ning mõistis temalt välja põhivõla 143 000 krooni ja viivise 5250 krooni. Ene Lehtmetsa osas jättis kohus hagi rahuldamata.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt ei leidnud tõendamist asjaolu, et T. Lehtmets oleks laenulepingute alusel saadud raha kulutanud perekonna huvides. Kostjate abielu on lahutatud Pärnu Maakohtu 20.12.2005 otsusega, millest nähtuvalt on nende kooselu ja abielusuhted lõppenud 2004.aasta detsembris.
7.Pooled on kohtule avaldanud ( tl 39 ), et nad töötasid koos ja neil oli osaühing. Hageja seletuste kohaselt laenas ta T. Lehtmetsale raha alates 2001.aastast nii sularahas kui panga vahendusel. T. Lehtmets on omaks võtnud, et ta sai hagejalt 37 000 krooni, mille lubas tagasi maksta. Ülejäänud summa saamist hagejalt ta eitab. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-150-01 selgitanud, et laenulepingu vaidlustamine toimub tsiviilkoodeksi (TsK) § 276 sätestatud korras, rahatuse tõendamiskoormus on kostjal. TsK § 276 lg 1 järgi on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asja laenutajalt tegelikult ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kostja T. Lehtmets ei ole kohtule esitanud tõendeid, et on tema poolt õigeks võetud laenusumma 37 000 krooni hagejale tagasi maksnud, kuigi ta algul paljasõnaliselt väitis, et on seda teinud. Samuti ei ole usaldusväärsed kostja väited, et ta kirjutas alla tühjadele laenulepingu blankettidele ega ole hagis nõutud summat kostjalt tegelikult saanud. Kohtu eelistungil 01.06.2007 ( tl 39) on kostja seletanud, et ta kirjutas laenulepingutele alla, hiljem väitis, et kirjutas alla
tühjadele blanketttidele. Kohus leidis, et hagi on tõendatud poolte vahel 19.05.2001 ja 16.11.2003 sõlmitud laenulepingutega, mille rahatust ei ole kostja tõendanud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
8.Kostja Toomas Lehtmets palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud jätta hageja kanda.
9.Apellant leiab, et kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusnorme, tehes kokkuvõttes väära lahendi. Kohus ei analüüsinud haginõude aluseks olnud laenulepingute tehiolusid, vaid keskendus asjakohatult pooltevaheliste ärisuhete analüüsile, mille olemasolu üle vaidlust ei olnud ja millel puudus igasugune seos nõude aluseks olnud laenulepingutega. Sellega kaldus kohus otsuse tegemisel haginõude piiridest oluliselt kõrvale, mis viis ka ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Kuna kohus ületas lahendi tegemisel haginõude piire, kuulub ainuüksi selle asjaolu tõttu kohtuotsus tühistamisele.
10.Haginõude aluseks olid hageja poolt vormistatud rahatud tehingud ja hageja nõudis alusetult 143 000 krooni tasumist. Selliseid summasid ei ole kostja kunagi hagejalt saanud. Kohus ei tuvastanud laenulepingute rahatust, vaid langetas otsuse hageja paljasõnaliste ütluste alusel. Kohus hindas laenutehinguid ebaobjektiivselt, kuna langetas otsuse tuginedes hageja poolt tõendamata asjaoludele. Kuna hageja ei ole vastavalt laenulepingute p-dele 1.1 raha üle kandnud, on tehingud rahatud ja seega algusest peale tühised. Hageja ei ole esitanud tõendeid raha kostja pangakontole ülekandmise või sularahas üleandmise kohta. Lepingud sularaha üleandmist ette ei näinudki. Kohus ei tuvastanud laenuraha üleandmise asjaolusid ega nõudnud hagejalt raha üleandmise tõendamist. Kohus tegi otsuses teadvalt väära järelduse ja rahuldas hagi alusetult.
11.Lisaks analüüsis kohus otsuses laenude (kokku 37 000 krooni) tehiolusid, kuid need summad ei olnud käesoleva vaidluse esemeks. Nende summade seost laenulepingutega ei ole võimalik tõendada ning asja õige lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas need summad on üle antud või tagasi makstud.
12.Laenusaaja kohustus ei ole tõendada laenulepingu rahatust. Hageja kohustus on tõendada oma hagi aluseks olevaid asjaolusid, seega pidi ta ka tõendama, et ta on kostjale laenusummad üle andnud. Hageja seda ei tõendanud ega saanudki tõendada, sest tehingud olid rahatud. Kui laenulepingutest tulenevad põhivõlanõuded on tühised, on alusetu ja tühine ka laenusuhtest tulenev viivisenõue. Vastus apellatsioonkaebustele
13.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
14.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 ja § 656 lg 1 p 5 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus otsustas asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kuna leidis, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses.
15.TsMS § 436 lg 1 järgi peab olema kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta (TsMS § 438 lg 1). Otsuse sisule esitatavad
nõuded on sätestatud TsMS §-s 442. Kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta.
16.19.05.2001 laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama. Sama paragrahvi lg 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. 16.11.2003 laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Seega on laenulepingu sisuks laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada. Laenusaaja on kohustatud laenu kokkulepitud laenuperioodi jooksul tagastama ja vastava kokkuleppe olemasolul maksma laenuandjale tasu intressi näol. Seega on tegemist lepinguga, mille raames eksisteerivad lepingupoolte vastastikused kohustused. Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja esmane põhikohustus. Laenu väljamaksmise kohustus on rahaline kohustus, mille täitmine toimub VÕS §-des 91 ja 92 sätestatud viisil.
17.Kostja on esitanud hagile vastuväite, et mõlema vaidlusaluse laenulepingu p 1.1 nägi ette, et laenusummad kantakse üle laenusaaja poolt esitatud pangaarvele, kuid hageja ei ole laenulepingute täitmiseks raha kostja pangakontole üle kandnud ega andnud seda üle ka sularahas. Lepingute p 1.1 järgi pidi laenusumma üleandmine laenusaajale toimuma kolme tööpäeva jooksul arvates lepingute sõlmimise päevast või vastavalt poolte kokkuleppele. Maakohus ei ole kindlaks teinud, kas hageja on täitnud oma esmase põhikohustuse – laenu kostjale üle andnud ning millal ja mil viisil see toimus. Kohtuotsuses puuduvad selle kohta igasugused põhjendused. Kohus ei ole otsuses laenulepinguid sisuliselt analüüsinud ega teinud kindlaks, kas on tõendatud hageja väide hagiavalduses, et kostja on kinnitanud laenulepingutel allkirjaga laenu kättesaamist.
18.Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et laenulepingu rahatust peab tõendama kostja. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Seega tuli maakohtul eelnevalt teha kindlaks, kas ja millise summa üleandmine hageja poolt kostjale on lepingus tähendatud. Maakohus ei ole seda kindlaks teinud. Ainuüksi kohtu tuvastatud asjaolust, et laenulepingud on olemas ja sellest, et kostja ei ole nende rahatust tõendanud, hagi rahuldamiseks ei piisa.
19.Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu asjaolule, et kostja vastuses (t/lk 26) on märgitud, nagu oleks hagiavaldusele olnud lisatud ka väljavõtted pangakontolt, mis tõendavad hageja poolt kostjale ülekantud summasid perioodil 18.03.2004 – 16.01.2005, kokku 37 000 krooni. Ringkonnakohtule saadetud toimikus nimetatud tõendeid ei leidu ja maakohus ei ole otsuses neid hinnanud. Kostja väitel puudub nendel summadel vaidlusaluste laenulepingutega seos ja need on saadud hagejalt uute
ühekordsete laenudena. Kohus ei ole hageja seisukohta selles osas välja selgitanud ega teinud kindlaks, kas kostja poolt omaks võetud asjaolu, et ta võlgneb hagejale 37 000 krooni, on seostatav käesoleva vaidluse esemeks olevate laenulepingutega.
20.Ka juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et hageja nõudis kostjalt 5250 krooni intressi 19.05.2001 laenulepingu p 1.3 alusel, so tasu laenu kasutamise eest. Maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis märkinud, et mõistab kostjalt välja viivise 5250 krooni. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole hageja intressinõuet ega kohtu poolt rahuldatud viivisenõuet üldse käsitatud. Ringkonnakohus leiab, et viivise väljamõistmisega rikkus maakohus TsMS §-s 439 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Intressinõude jättis kohus lahendamata, millega rikkus TsMS § 438 lg-s 1 sätestatut.
21.Kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, st kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud (TsMS § 656 lg 1 p 5), ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
22.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
T. Kollom
M. Merimaa
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.