Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
7. juuli 2008.a Pärnu Maakohtu Pärnu Kuninga tn kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-07-4432
Tsiviilasi
R.P. hagi T.L. vastu võla ja intressi nõudes summas 148 250 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja R.P. lepinguline esindaja advokaat Ants Nõmmik Kostja T.L.
Kohtuistungi toimumise aeg
27.06.2008.a
Jätta rahuldamata R.P. hagi T.L. vastu võla ja intressi nõudes summas 148 250 krooni. Menetluskulud jätta hageja R.P. kanda.
Kohtukulude jaotus Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded ja väited, vastuväited ja tõendid Hageja nõuded, väited ja tõendid Vastavalt hagiavaldusele (tl 3-4) ja teistele hageja esitatud menetlusdokumentidele (tl 31 ja tl 106-107) ning eel- ja kohtuistungeil selgitatule sõlmiti hageja R.P. ja kostja T.L. vahel 19.mail 2001.a laenuleping (tl 7-10), millega andis hageja kostjale laenu summas 75 000 krooni. Pooled sõlmisid ka 16. novembril 2003.a laenulepingu (tl 11-14), mille kohaselt andis hageja kostjale rahalist laenu summas 68 000 krooni. Mõlema laenulepingu järgi saadud summad tuli tagastada 31.12.2004.a. Vastavalt laenulepingute p 1.3 võttis kostja endale ka kohustuse tasuda hagejale intressi arvestusega 7 (seitse) % aastas ning hageja nõuab varasema laenulepingu eest intressi tasumist ühe aasta eest summas 5250 krooni (7% 75 000-st).
Tsiviilasi nr 2-07-4432 Hagi esitamiseni ega menetluse ajal ei ole kostja enda võlgnevust ära tasunud, seda vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele. Hageja väidab, et kostja on asunud vältima kokkuleppeid. Hageja on esitanud kohtule tõendid (konto väljavõte tl 108-115) kostja kontole laenuna üksikute maksetena ajavahemikul 30.11.2001 – 16.01.2005.a ülekantud 47 000 krooni kohta. Hageja on selgitanud, et enamiku summast sai kostja sularahas. Lähtudes eeltoodust ja Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 92, § 94 lg 1, § 396 lg 1 palub hageja mõista välja kostjalt hageja kasuks Laenulepingutest tuleneva põhivõlgnevuse katteks 143 000 krooni ning laenulepingutest tuleneva intressi katteks 5 250 krooni.
Kostja vastuväited Kostja ei tunnista oma kirjalikus vastuses (tl 25-27) ega hiljem esitatud seisukohtades (tl 3637, 119-120) ning istungitel väljendatuna hagi. Kostja leiab, et nõuded on alusetud ja laenulepingud fiktiivsed ja seega tühised. Mõlema laenulepingu p.1.1 sätestab, et laenusumma kantakse üle Laenusaaja poolt esitatud pangaarvele kolme tööpäeva jooksul lepingute sõlmimisest või vastavalt poolte kokkuleppele. Kostja väidab, et laenusummasid 75 000 krooni ja 68 000 krooni pole hageja kunagi tema pangakontole üle kandnud ega ka sellist summat sularahas üle andnud, seega on hageja hagiavalduses esitatud laenulepingust tulenev põhivõlanõue, kui ka selle alusel arvestatud intressinõue alusetud ja laenuleping rahatu ning tühine. Puudub tõendus raha üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Kui hageja siiski leiab, et tal on kostja vastu laenulepingust tulenev nõue, siis peaks hageja esitama kohtule tõendid laenusumma üleandmise kohta. Kostja leiab, et on väär hagiavalduses toodud hageja väide, et kostja allkiri lepingu lõpus kinnitab raha saamist. Raha saamist tõendaks väljavõte hageja pangakontolt, mida hageja aga esitanud ei ole. Kostja tunnistab, et hageja on talle üle kandnud üksikuid summasid, mis on näidatud hageja esitatud konto väljavõttel, aga neil puudub seos hagi aluseks olevate laenulepingutega. Kostja laenas need summad hagejalt ühekordsete laenudega kostjale raskel perioodil. Üksikutel ülekannetel puuduvad viited hageja poolt sissenõudmiseks esitatud laenulepingutele, mis kostja arvates kinnitab nende rahasummade seostamatust laenulepingutega. Pealegi väidab kostja, et ta on osa võlgnevusest sularahas 30 000 krooni juba tagasi maksnud. Hageja poolt esitatud laenulepingutel on küll kostja allkirjad, aga kostja väidab, et need on saadud pettuse teel. Nimelt kasutas hageja ära kostja rasket majanduslikku olukorda 2004 aastal. Hageja oli nõus kostjat aitama ja palus kostjal allkirjastada kaks tühja laenulepingu blanketti. Kostjal ja hagejal oli ühise osalusega osaühing, mille tõttu ei osanud kostja arvata, et hageja käitub pahauskselt. Tulenevalt eeltoodust taotleb kostja, et jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Tõendeid kostja esitanud ei ole. Kohtu põhjendused, tuvastatud asjaolud, kohaldatavad õigusnormid Kohus märgib esmalt, et lepingute olemasolu iseenesest ei tähenda laenu andmist, sest laenuleping on reaalne leping, s.t loetakse sõlmituks raha üleandmisel tulenevalt allviidatud seadusesätetest. 19.05.2001.a laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) §
2 (4)
Tsiviilasi nr 2-07-4432 272 lg 1 järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenaja) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama. Sama paragrahvi lg 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. 16.11.2003 laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 369 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Seega on laenulepingu sisuks laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada. Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja esmane põhikohustus. Laenu väljamaksmise kohustus on rahaline kohustus, mille täitmine toimub vastavalt TsK § 272 lg 2 ja VÕS §-des 91 ja 92 sätestatud viisil. VÕS § 91 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. VÕS § 92 sätestab, et rahaline kohustus tuleb täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Mõlema laenulepingu p 1.1 sätestab, et laenusumma üleandmine Laenusaajale toimub 3 (kolme) tööpäeva jooksul arvates vastava lepingu sõlmimise päevast või vastavalt poolte kokkuleppele. Järgmise lausena on lepingutes märgitud, et laenusumma kantakse Laenusaaja poolt esitatud pangaarvele. Seega on tegemist mõnevõrra omalaadsete laenulepingutega, sest harilikult on raha lepingu allkirjastamiseks üle antud, käesoleval juhul on lepingu sõlmituks lugemine (raha üleandmine) aga poolte endi poolt edasi lükatud ning kinnitust raha saamise/üleandmise kohta lepingud ei sisalda. Nagu ilmneb selgelt hageja esitatud konto väljavõttest, ei ole lepingutes kokku lepitud lepingu täitmisviisi täidetud – kolme tööpäeva jooksul kummagi lepingu väidetavast allkirjastamisest (kohus lähtub lepingute kuupäevadest) ei ole ühtki ülekannet kostja pangakontole tehtud. Seda, et pooled oleks vastavalt lepingu enda sätetele muus tähtajas või täitmise viisis (nt sularahas laenu üleandmine) kokku leppinud, ei ole hageja millegagi tõendanud, mistõttu sellekohane väide on jäänud paljasõnaliseks. Hageja esitatud pangakonto väljavõtetest ei tulene, et oleks üle kantud laenulepingutes märgitud summad. Konto väljavõtted ei haaku kuidagi lepingu summade ega kuupäevadega. Hagejalt kostjale selgitusena „laen“ ülekantud summad on nii üksikuna kui kogumis palju väiksemad ja seega on kohtule veenev kostja selgitus, et tegemist on sootuks muude laenusuhetega. Eelneva põhjal ei jaga kohus hageja veendumust, et üksikutel pangaülekannetel ja kõnealustel laenulepingutel on seos. Siinkohal peab kohus hageja väidete tõendamatuse osas täiendavalt vajalikuks märkida, et 1) eelistungil laenulepingute originaale võrreldes oli ilmne, et lepingud on teksti osas kirjutatud sama kirjutusvahendiga, mis ei ole nende kuupäevi arvestades tõenäoline (lepingute sõlmimise vahe on ca 30 kuud) ja seega on usutav kostja väide, et lepingu blanketid on tegelikult antud vaid kostjale tühjalt allkirjastamiseks ja on kirjutatud ühel ajal. Mõlemad lepingud on vormistatud identsetele varem valmistrükitud blankettidele. Eelnevaid järeldusi kinnitab ka asjaolu, et lepingutel on kostja allkiri vaid viimasel lehele, kuigi nõue kõigil lehtedel allkirja olemasoluks tuleneb lepingute viimasel lehel olevast märkusest; 2) hageja esitatud kontoväljavõtte kohaselt on viimane makse tehtud 2005.a jaanuaris, milliseks ajaks oli lepingutejärgselt juba saabunud tagasimaksmise tähtaeg. Toetudes eelnevale leiab kohus, et hagi tuleb selle tõendamatuse tõttu rahuldamata jätta. Kuna põhivõlga hagis esitatud alustel kohtu arvates ei eksisteeri, jääb rahuldamata ka intressi nõue.
3 (4)
Tsiviilasi nr 2-07-4432 Menetluskulud Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda.
Toomas Talviste Kohtunik
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.