Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

esimese osamaksena tasuda kostjale 15% vara maksumusest, liisinguperioodi pikkuseks oli 48 kuud ning vara jääkväärtuseks 25%. Seega avaldas hageja ise soovi sõlmida leping tingimustel, kus vara jääkväärtuseks on 25%, olles teadlik, et lepinguperioodi lõppedes ei ole vara jääkväärtus mitte 0 krooni, vaid vastavalt hageja enda poolt avaldatud soovile 25% vara ostuhinna maksumusest. Kasutusrendi tüüpi lepingute põhimõttest tulenevalt ei sõlmita kasutusrendi lepinguid kunagi 0% väljaostumaksega, sest kasutusrendi eesmärk ja põhimõte on võimaldada liisinguvõtjale vara väljaostueesõigust. Kui pooled oleksid kokku leppinud lepinguperioodi lõppemisel 0%-lises jääkväärtuses, oleks tegemist olnud kapitalirenditüüpi lepinguga, kus liisinguvõtja oleks automaatselt pärast kõikide lepingust tulenevate liisingumaksete tasumist saanud vara omanikuks. Hageja ja kostja vahel oli 2. augustil 2000. a. sõlmitud kasutusrendileping, mille üldtingimuste punktides 2. 6 ja 2. 6. 1 leppisid pooled kokku, et pärast kõikide lepingujärgsete maksete nõuetekohast tasumist on hagejal vara väljaostu eesõigus ning juhul, kui hageja ei teavita kostjat ettenähtud tähtaegadel väljaostueesõiguse kasutamise soovist, on ta kohustatud vara kostjale tagastama. Lepingust nähtuvalt oli lepinguobjektiks oleva vara soetusmaksumus käibemaksuta 12.403, 16 EUR-i ehk 194.067, 28 krooni (koos käibemaksuga 229.000 krooni). Lepingu lisaks olevast maksegraafikust nähtuvalt tasus hageja lepingu sõlmimisel esimese osamaksena 1974, 76 EUR-i ehk 30.898, 31 krooni. Pärast esimese osamakse tasumist jäi vara soetusmaksumusest lepingus sätestatud korras kostjal hüvitada veel 163.169, 49 krooni (käibemaksuta). Viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 15. august 2004. a. ning nimetatud kuupäevaks oli hageja poolt kostjale tasutud vara soetusmaksumusest 114.652, 54 krooni (käibemaksuta). Seega jäi vara soetusmaksumusest kostjale hüvitamata veel 48.516, 95 krooni (käibemaksuta), mis on 25% vara soetusmaksumusest peale esimese osamakse tasumist. Vara tegelik jääkväärtus ehk väljaostuhind oli seega 48.516, 95 krooni. Kostja endise töötaja eksimuse tõttu trükiti lepingu esilehel vara väljaostumaksena „eurot ja 00 senti“. Pärast eksimuse avastamist saatis kostja hagejale posti teel parandatud lepingu esilehe, kus vara käibemaksuta ostuhinnana oli näidatud 3100, 79 EUR-i, ning palus hagejal parandatud ostuhinnaga lepingu esileht allkirjastada ning posti teel kostjale tagastada, kuid kostja nimetatud esilehte ei tagastanud. Pärast seda, kui hageja oli teavitanud kostjat vara väljaostueesõiguse kasutamise soovist, väljastas kostja hagejale 13. augustil 2004. a. väljaostuarve nr. 8155400625 summale 48.516, 95 krooni, millele oli lisatud käibemaks 16.871, 19 krooni, kokku seega 65.388, 14 krooni, tähtajaga 27. august 2004. a. Hageja nimetatud kuupäevaks väljaostuarvet ei tasunud, mistõttu kostja saatis hagejale 2. detsembril 2004. a. teatise, kohustades hagejat väljaostuarvest tulenevat võlgnevust tasuma 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest või tagastama vara valduse hagejale. Hageja väljaostuarvet ei tasunud ega vara ei tagastanud ning

esemete kättesaamiseks ega teavitanud, et sellised esemed sõidukile üldse paigaldatud olid. Asjaõigusseaduse (AÕS) kohaselt on asja valdajal õigus nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud varale tema poolt väidetud väärtuses kulutuste vajalikkust. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1042. VÕS § 1042 lg. 2 p. 1 kohaselt ei ole kulutuste tegijal õigust nõuda kulutuste hüvitamist, kui isik, kelle esemele kulutused tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik. Käesoleval juhul sisaldus kostja nõue pärast lepingu lõppemist hageja poolt tehtud parendused varalt eemaldada lepingu punktis 4. 2. Kuivõrd hageja nimetatud parendusi ise ei eemaldanud, siis ei ole hagejal alust nõuda parenduste hüvitamist ka kostjalt. Lisaks kuuluvad VÕS § 1042 alusel hüvitamisele kulutused vaid osas, mille ulatuses on isik, kelle varale parendused tehti, alusetult rikastunud. Käesoleval juhul ei ole kostja hageja poolt tehtud väidetavate parenduste arvelt rikastunud. Hageja poolt tööülesannete täitmiseks auto rentimise vajadus hinnaga 21.000 krooni on alusetu. Kuivõrd vastavalt lepingule kuulus väljaostuarve tasumata jätmisel vara kostjale tagastamisele, siis ei saa hageja tugineda sellele, et kostja süü läbi oli hageja sunnitud endale tööülesannete täitmiseks auto rentima. Kostja ei saa kuidagi vastutada selle eest, kui hageja ise lepingu tingimusi ei täida ning seetõttu vara väljaostueesõiguse kaotab. Hageja ei ole tõendanud, et tema tööülesannete täitmine on seotud auto kasutamise vajadusega või et rendiauto kulud 3 kuu eest summas 21.000 krooni olid vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud ka oma väiteid selle kohta, et kostja poolt Krediidiinfole võlgnevuse kohta info edastamine tekitas hagejale otsest kahju saamata jäänud tulu näol ning nimetatud nõue on alusetu. Esimese astme kohtu otsus

Hageja on tasunud vastavalt kasutusrendilepingu maksegraafikule liisinguesemeks olnud vara kasutamise eest 2. augustist 2000. a. kuni 15. augustini 2004. a. kokku rendimakseid summas 234.969, 32 krooni, s. h. liisingueseme soetamismaksumusest 163.169, 49 krooni (käibemaksuta) põhiosa makseid 114.652, 54 krooni (käibemaksuta). Seega oli auto soetusmaksumusest kostjale tasumata 48.516, 95 krooni (käibemaksuta), mis on 25% hageja poolt tasumata auto 163.169, 49-kroonisest soetusmaksumusest ning mis on liisingueseme jääkväärtuseks. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg. 1 lausele 2 tuleb juhul, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, kindlale isikule suunatud tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tuleb vastavalt VÕS § 29 lõikele 4 lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kuivõrd poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda TsÜS § 75 lõikest 1 ja VÕS § 29 lõikest 4. Järelikult tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei saa tõlgendada lepingut nii, et liisinguandja võimaldaks tal auto omandada, tasumata auto jääkmaksumust (jääkväärtus). Liisinguandja näol on tegemist kasumit taotleva äriühinguga, kelle eesmärgiks on liisinguvõtjat krediteerides võimaldada viimasel autot kasutada ja/või seda omandada. Mõistlik isik ei saa eeldada, et liisinguandja võimaldab liisinguvõtjal auto omandada väiksema raha eest, kui liisinguandja ise selle liisinguvõtja jaoks kolmandalt isikult omandas. Seega tuleb lepingut tõlgendada nii, et kostja lepingujärgseks kohustuseks oli peale hageja poolt auto väljaostu eesõiguse kasutamist anda hagejale auto omandiõigus üle jääkväärtusega, s. o. 48.516, 95 krooniga. Kuivõrd VÕS § 29 lg. 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet, ei saa asjaolust, et 2. augusti 2000. a. kasutusrendilepingu põhitingimustes on kostja töötaja eksimuse tõttu vara ostuhinnaks märgitud “eurot ja 00 senti“, teha järeldust, et kostja tahe oli vara hageja omandisse tasuta anda. Kõikidest nimetatud asjaoludest tuleb järeldada, et poolte vahel sõlmiti VÕS § 361 lg. 1 mõistes kasutusrendi tüüpi liisinguleping, mille kaudu liisinguandja krediteeris liisinguvõtjapoolset liisingueseme kasutusõiguse omandamist, s. t. liisinguvõtjal tuli maksta liisinguandja poolt liisingueseme omandamise kulud lepingu lõppemise hetkeks kokkulepitud jääkväärtust ületavas osas. Tasuna sellise krediidi võimaldamise eest maksab liisinguvõtja liisinguandjale intressi, mida hageja on ka teinud. Seega tulnuks hagejal vastavalt kasutusrendi üldtingimuste punktile 2. 6 nimetatud väljaostueesõiguse kasutamisel lisaks hüvitada kostjale punktis 4. 3 märgitu kohaselt auto ostuhind, mis oli veel maksmata, ehk jääkväärtuse summa. Kostja on esitanud hagejale 13. augustil 2004. a. arve 65.388, 14 krooni (jääkväärtus 48.516,95 koos 18% käibemaksuga) tasumiseks tähtajaga 27. august 2004. a. Kuna hageja nimetatud summat ei tasunud, siis ei tekkinud kostjal ka kohustust võimaldada liisingueseme omandiõiguse üleminekut hagejale. Tulenevalt eeltoodust on ebaõige hageja väide, et kostjal oli kohustus anda auto omandiõigus hagejale pärast eelisostuõiguse kasutamist üle 0 krooniga. Järelikult ei ole ka kostja hagi alusena väljatoodud kohustust rikkunud, sest kostjal hageja poolt esiletoodud kohustust ei olnud. Kuna kohustuse rikkumine pole tuvastatud, siis ei tule analüüsida seda, kas kahju on tekkinud ning kas tekkinud kahju ja kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos. Eeltoodud põhjustel puudub alus kahju hüvitamiseks ning hageja nõue auto maksumuse 91.000 krooni, rendisumma 21.000 krooni ja käsiraha 20.000 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vastavalt kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktile 4. 2 oli hagejal õigus liisinguesemeks olnud varale teha parendusi tingimusel, et need hõlbustavad vara ekspluateerimist, ei kahjusta vara tehnilist seisundit ja on lepingu lõppemisel

või ennetähaegsel lõpetamisel kahjustamata eraldatavad. Vastavalt AÕS § 88 lõikele 1 võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt VÕS §-le 1042. Kostja on esitanud muuhulgas vastuväite seoses hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste vajalikkusega. Kuivõrd hageja ei ole väitnud, et auto lisavarustusele tehtud kulutused olid TsÜS § 63 p. 1 mõttes vajalikud, siis tuleb kulutuste hüvitamise kohustuse olemaolu hindamisel lähtuda VÕS § 1042 lõikest 1, mille järgi teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Seega on osundatud sätte järgi kulutuste hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks eelkõige, et isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud. Hageja ei ole hagi alusena välja toonud ega tõendanud asjaolu, et auto väärtus oli sellele paigaldatud lisavarustuse tõttu suurem kui ilma selleta. Seega tuleb rahuldamata jätta ka hageja nõue autole paigaldatud lisavarustusele tehtud kulutuste hüvitamiseks summas 51.000 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Poolte vahel sõlmitud lepingu p. 4. 3 kohaselt lähtutakse vara väljaostueesõiguse kasutamisel vara ostuhinnast. Lepingu kohaselt oli vara ostuhind pärast kasutusrendi tasumist 0 krooni. Kostja keeldus autot lepingus toodud tingimustel müümast ja soovis veel mingi ostuhinna tasumist, mis aga ei ole kooskõlas sõlmitud lepinguga. Kui pooled ka oleksid lepingutingimustes kokku leppinud enne lepingu sõlmimist, ei laiene need tingimused hiljem sõlmitud liisingulepingule. Eelnev kokkulepe muutub tühiseks, kui samas asjas sõlmitakse hiljem uus kokkulepe. Ühes tehingus ei ole võimalik sõlmida kahte erinevate tingimustega lepingut. ON-liisingu taotlus ei saa olla poolte vahel sõlmitud lepingu aluseks. Kostja kodulehel on tabel, millesse taotluse tingimused trükkides tuleb välja maksegraafik. Selle graafiku kohaselt oleks auto maksumuseks olnud 214.672, 34 krooni, mis ei vasta kuidagi kostja poolt esitatud maksegraafikule. Taotluse kohaselt soovis apellant sellist autot osta, kuid millistel tingimustel kostja auto omandas, ei olnud apellandile teada. Kui selgus, et sõiduauto maksumus on väiksem kui taotluses kirjas, arvas apellant, et kostja omandas auto odavamalt, kui eelnevalt hinnaks nimetatud oli. Apellandi tegelik tahe oli osta auto kostja poolt apellandile allakirjutamiseks esitatud lepingu tingimustel. Muudel tingimustel ei oleks apellant nõustunud lepingut sõlmima. Enne kohtuistungit ei olnud apellandile teada, millise hinnaga kostja auto ostis ja et pakutud ostuhinnale lisandub ka käibemaks. Maakohtu väide, et kostja müüs apellandile auto odavamalt kui oli selle ise ostnud, ei ole põhjendatud. Isegi, kui kostja omandas auto hinnaga 229.000 krooni, müüs ta apellandile selle kallimalt edasi. Apellandile pakkus kostja edasimüügiks järgmised tingimused: auto maksumus 12.403, 16 EUR-i ehk 193.489, 29 krooni, millele lisandub lepingutasu 191, 73 EUR-i ehk 2990, 98 krooni. Kokku kohustus apellant tasuma auto eest 196.480, 27 krooni. Maksegraafikus olid küll summad suuremad, 36.678, 26 krooni rohkem, kui lepingus kirjas. Ka sellise summaga oli apellant nõus. Suurema summa tasumist ei oleks võimaldanud apellandi majanduslik olukord ja tehingut ei oleks sõlmitud. Apellant kui tarbija ei saanud eeldada, et kostja kui suure firma poolt pakutud lepingutingimused ei vasta kostja tegelikule tahtele. On ebamõistlik eeldada, et apellant oleks pidanud tegema kostja äriühingu majandusanalüüsi, et välja selgitada, kas tehing on talle kasulik või kahjulik. Kostja poolt esitatud lepingutingimused on tüüptingimused. Kohus on

kohaldamata jätnud VÕS § 39 lg. 1, mille kohaselt tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lepingu tüüptingimust tõlgendatakse kahtluse korral tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 63 p. 1 ja VÕS § 1042. Nimetatud normid on üldnormid, mida ei saa kohaldada, kuna pooled leppisid lepingus teisiti kokku. Lepingu üldtingimuste p. 4. 2 kohaselt oli apellandil õigus autole paigaldada lisavarustust ning apellandil oli õigus need esemed tagasi saada, kui autot temale ei müüdud. Lisavarustuse tagastamist kostja ei võimaldanud ja seega on kostja autole paigaldatud lisaseadmete arvel rikastunud. Apellant on jäänud ilma rahast ja autole lepingu alusel paigaldatud esemetest. Apellant nõuab vaid auto jääkväärtuse, 2004. a. turuhinna, hüvitamist, mitte kogu raha tagastamist, mis kostjale on makstud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb otsuse põhjendust täpsustada. Maakohus tuvastas ja vaidlustatud ei ole, et pooled sõlmisid 2. augustil 2000. a. kasutusrendilepingu. Tegemist on kestuslepinguga, millele võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 12 lõikele 1 kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi lg. 2 lause 2 kohaselt kohaldatakse kestuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, senikehtinud seadust. Et leping sõlmiti enne 1. juulit 2002. a., tuleb seda tõlgendada vastavalt sel ajal kehtinud TsÜS §-le 64. Osundatud sättes nähti ette, et tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti (lg. 1), tehingu tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses (lg. 2) ja kahtluse korral tõlgendatakse tehingut kohustatud isiku kasuks (lg. 3). Maakohus eksis seaduse kohaldamisel, kui tõlgendas vaidlusalust lepingut 1. juulil 2002. a. jõustunud TsÜS-i ja VÕS-i sätete kohaselt. Siiski ei toonud see kaasa pooltevahelisele lepingule sisult ebaõige hinnangu andmist ja kogu otsuse sisulist ebaõigsust. Nii nähtub tehingu teinud isikute tegelik tahe vaidlusaluse tehingu sisust. Pooled leppisid kokku kasutusrendisuhtes ja see, kuidas pooled selle suhte sisustasid, nähtub kasutusrendi üldtingimustest (tl. 13 – 20), mille lepingutingimusteks olek ei ole vaidluse all. Kasutusrendi üldtingimuste kohaselt sisustasid pooled omavahelise õigussuhte selliselt, et kostja pidi hageja ülesandel ja huvides omandama kindlaksmääratud vara, hagejal oli aga kohustus tasuda selle eest rendimakseid, õigus vara kindlaksmääratud tähtaja jooksul kasutada ja kohustus see lepingu lõppemisel tagastada. Teatud tingimustel oli hagejal õigus ka vara lepingu lõppemisel välja osta. Niisugusteks tingimusteks olid lepingu kohane täitmine, rendileandja oma väljaostusoovist teavitamine (punkt 2. 6) ja vara ostuhinna tasumine (punkt

ostuhinnast hüvitamata 25%. Vaidlust ei olnud selles ja taotlusest (tl. 39) ning lepingust (tl. 11 – 12) nähtub, et pooltevahelises kasutusrendilepingus kokkulepitud konkreetsed tingimused vara maksumuse, lepingu tähtaja ja esimese makse suuruse osas vastavad hageja poolt taotletutele (vara maksumus käibemaksuga 229.000 krooni ja käibemaksuta 194.067, 28 krooni ehk 12.403, 16 eurot; lepingu tähtaeg 48 kuud; esimene osamakse käibemaksuta 1974, 76 eurot ehk 30.898, 30 krooni, mis moodustab ca 15% vara maksumusest). Seega ei saa aga tõsiselt võtta hageja väidet, nagu oleks ta kostjaga lepingu sõlmimisel võinud arvata, et tema jaoks omandatava auto tegelik maksumus on oluliselt väiksem kui tema poolt taotluses märgitud. Et hageja ei ole seadnud kahtluse alla oma kohustust maksta kostjale intressi, mis sisaldus rendimaksetes, siis ei saa tõsiselt võtta ka seda hageja väidet, nagu oleks ta lepingu sõlmimisel võinud arvata, et graafikujärgsetes rendimaksete summas 14.946, 06 eurot koos käibemaksuga sisaldub kogu auto maksumus. Et hageja oli kostjale esitatud taotluses märkinud tingimused, millistel ta soovib kasutusrendilepingu sõlmida, sealhulgas auto jääkväärtuse 25% lepingutähtaja lõppemisel, siis ei ole tõepärane ka see hageja väide, nagu ei oleks ta lepingut sõlminud, kui oleks teadnud, et lepingu lõppemisel ei ole ta hüvitanud kogu auto maksumust ja auto omandamiseks tuleb tal tasuda selle jääkmaksumus. Eespooltoodust nähtub, et hageja poolt esitatud taotluses märgitud tingimustele ei vasta pooltevahelise kasutusrendilepingu esilehel (tl. 11) üksnes vara ostuhind. Lahtris, kus lepinguvormi kohaselt tuleks sõnadega märkida vara ostuhind (maksumus käibemaksuta), on märgitud vaid „eurot ja 00 senti“. Seega ei ole ostuhinda sõnadega märgitud. Märkimata on ka eurode arv. Kolleegium leiab, et see viitab mitte sellele, nagu oleksid pooled kokku leppinud, et vaidlusaluse auto jääkmaksumus lepingu lõppemisel on 0 eurot, vaid sellele, et lahter on nõuetekohaselt täitmata. Kolleegium peab tõenäoliseks, et tegemist on kostja töötaja eksimusega, nagu kostja on väitnud. Apellatsioonikohtu istungil väitis hageja, et märkas vara ostuhinna lahtrisse märgitut lepingu sõlmimisel, kuid kuna see talle sobis, ei hakanud ta täiendavaid küsimusi esitama. Ka varasemas menetluses ei ole hageja väitnud, nagu oleks vara 0-eurone ostuhind sõnaselgelt läbi arutatud ja kokku lepitud. Kolleegium leiab, et tegemist on vormistusliku veaga. Arvestades eespooltoodut, sealhulgas seda, et hageja oli hästi informeeritud hinnast, millega kostja auto tema jaoks omandas, et lepingutingimused ülejäänud osas ühtisid hageja poolt taotletavate tingimustega, et auto ostuhinna suurus (jääkmaksumus) olenes auto maksumusest ja sellest, millise osa sellest oli liisinguvõtja lepingu tähtajal hüvitanud, aga ka kasutusrendilepingu olemust, milleks on liisinguvõtja poolt liisingueseme kasutusõiguse omandamise liisinguandjapoolne krediteerimine, on ilmne, et poolte tegelik tahe oli kokku leppida selles, et väljaostuõiguse kasutamiseks tuleb hagejal tasuda auto jääkmaksumus, milleks oli 25% auto maksumusest, seega, et lepingu sõlmimisel lepiti ka selles osas kokku tingimuses, millisel lepingu sõlmimist oli hageja taotlenud. Asjaolu, et hageja lepingu sõlmimisel märkas, et vara ostuhinna lahtrisse märgitu erines tema poolt taotletust, kuid seda asjaolu ei täpsustanud, viitab sellele, et hageja ei toiminud lepingu sõlmimisel täiel määral heas usus, nagu seda nõuti tol ajal kehtinud TsÜS § 108 lõikes 1, lootes vastaspoole viga oma huvides ära kasutada. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuna pooled leppisid kokku konkreetsetes tingimustes, siis ei ole vaidluse lahendamiseks oluline see, millised andmed olid Internetis kostja kodulehel olevas tabelis ning kas need ühtivad poolte poolt kokkulepituga. Pealegi, kui hagejal olid lepingu sõlmimisel ebaselgused selles, millistel tingimustel leping sõlmitakse, siis oli tal võimalik neid täpsustada ning puudus vajadus kasutada lepingutingimuste prognoosimiseks osundatud tabelit. Sellele, nagu oleksid pooled omavahelise õigussuhte seostanud osundatud tabeli andmetega, ei ole hageja tuginenud. Asjakohane ei ole väide, nagu ei oleks apellandile enne lepingu sõlmimist olnud teada, et ostuhinnas sisaldub käibemaks, sest apellant ise on lepingu sõlmimise taotluses märkinud auto ostuhinna koos käibemaksuga (229.000 krooni). Et leping sõlmiti enne VÕS-i jõustumist, siis ei saa lepingutingimuste tõlgendamisel juhinduda VÕS § 39 lõikest 1, nagu apellant on taotlenud. Sellele, nagu oleks pooltevaheline leping vastuolus mõne VÕS-i

sättega, mida vaidluses tuleks vastavalt VÕS RakS § 12 lõikele 3 kohaldada, ei ole apellant tuginenud. Et vaidluses osutus võimalikuks tuvastada poolte tegelik tahe, siis ei esine lepingu tõlgendamisel kahtlust, mida tuleks vastavalt enne 1. juulit 2002. a. kehtinud TsÜS § 64 lõikele 3 tõlgendada kohustatud isiku kasuks. Kui see säte aga kohaldamisele kuulukski, ei tuleneks sellest apellandile mingeid õigusi, sest kohustatud isikuks seoses hageja väljaostuõigusega on kostja, kelle kasuks lepingut sel juhul tuleks tõlgendada. Eespooltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et kuna hageja ei nõustunud tasuma vara jääkmaksumust, siis kaotas ta vara väljaostuõiguse, kostja ei ole hagejale auto võõrandamata jätmisega lepingut rikkunud ning küsimust ei saa tekkida taolise lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest. Nõustuda ei saa apellandiga ka liisinguautole paigaldatud esemete maksumuse hüvitamiseks esitatud nõude osas. Lepingu osaks olevate kasutusrendi üldtingimuste punktis

Ülle Jänes

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.