Võlaõigus › Võõrandamislepingud

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 19.02.2008 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Välja mõista OÜ-lt Maxor Kinnisvara 22 606,40 krooni Raivo Altmetsa, Katri Veiksaare, Genadi Nikolajevi, Marit Niido, Indrek Mummi, Airi Marki, Monika Nikitina, Ermo Perolaineni, Ivar Vilgi, Riina Paali, Agor Õunapuu, Tanel Talme, Fred Kesa, Marko Trei, Priit Hõbemägi ja Urmas Aunapi kasuks solidaarselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hageja nõue ja põhjendused OÜ Maxor Kinnisvara müüs hagejatele ajavahemikus 2001-2003.a kinnistuid Harku vallas Xxxxxxx külas. Iga hageja sõlmis kostjaga iseseisva kinnistu ostu-müügilepingu. Kõikide müügilepingute kohaselt müüs kostja hagejatele maatüki, millele hageja kohustus rajama kommunikatsioonid ja infrastruktuurid. Kostja kohustus ehitama oma kulul välja müüdavale kinnistule viivad üldkasutatavad teed mustkattega ja korrastama Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelise tee (nn Hormi tee), ehitades juurde teise sõiduraja ja katma tee mustkattega. Mustkattega teede rajamise kohustus on müügilepingutes sõnastatud kahel erineval moel: A. Kostja kohustub omal kulul välja ehitama müüdud kinnistule viivad üldkasutatavad teed, sh “ehitama omal kulul mustkatte osa hiljemalt /.../ aastal”. Vastavad müügilepingud on sõlminud Airi 2(19)

Mark ja Priit Hõbemägi. B. Kostja kohustub oma kulul välja ehitama müüdud kinnistule viivad üldkasutatavad teed, sh “ehitama omal kulul välja mustkatte osa pärast 20 esimese elamu valmimist.” Vastavad müügilepingud on sõlminud Raivo Altmets, Katri Nöör, Marko Trei, Riina Paal, Fred Kesa, Agor Õunapuu, Tanel Talme, Marit Niido, Ermo Perolainen, Urmas Aunap, Genadi Nikolajev, Ivar Vilk, Monika Nikitina ja Indrek Mumm. Mõlemad eeltingimused olid saabunud ning täidetud hagi esitamise ajaks. Vaatamata hagejate korduvatele pretensioonidele ei täitnud kostja lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt ega ehitanud teid vastavalt müügilepingutes kokkulepitule. Rikkumist vabandavad asjaolud puuduvad. Kostja on nimetatud teed küll pinnanud, kuid mitte katnud mustkattega. Üksnes pinnatud tee on ebakvaliteetsem ja odavam kui mustkattega tee. Õigusaktides ei ole defineeritud sõna „mustkate“, kuid õigusaktides on sätestatud, millised on nõuded mustsegust ehitatavale teele. VÕS § 29 lg 5 p 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada vastaval tegevus- ja kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Termin „mustkate” on mustsegust valmistatud katte kohta tavakõnes ja erialaspetsialistide poolt kasutatav termin. Termin „mustkate“ on laialdaselt kasutusel teede projekteerimise ja ehituse juhendites: 1) „Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuuri köites II” defineeritakse mustkatet kui „mustsegust ehitatud kate, tavaliselt pinnatud”; 2) „Maanteeameti aastaraamatud” 1993–2006; 3) Maanteeameti riigimaanteede jaotus käsitleb mustkattega teid eraldi grupina; 4) „Maanteeameti Teekatendite ehitus- ja remonttööde vastuvõtu eeskiri” (01.04.1996), milles esitatud kvaliteedinõuded langevad kokku kehtiva Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.05.2004 määruses 132 „Teehoiutööde tehnoloogianõuded” nõuetega. 13.05.2005 määruse § 1 kohaselt on need kohustuslikud avalikult kasutatavatel teedel. Teeseaduse § 4 kohaselt on avalikult kasutatavaks teeks mh kohalik tee. Nii nn Hormi tee kui elamurajooni teed kuuluvad Harku valla omandisse ning on avalikult kasutatavaks teeks; 5) „Teedeala seletav sõnaraamat“ TTÜ Teedeinstituut, Tallinn 2001 sätestab: „Mustkate – mustsegust ehitatud kate, tavaliselt pinnatud.” 6) Asfaldiliidu normid AL ST 1-02 pt ALn 8 kehtestab nõuded mustsegudele ning ühtlasi nõuab, et mustkate tuleb pärast formeerumist ühekordselt pinnata. Asfaldiliidu normid on kohustuslikud selle liikmetele. Teed rajanud OÜ ÜLE on Asfaldiliidu liige ning seega on need normid kohustuslikud ka vaidlusaluste teede puhul. 7) „Elastsete teekatendite projekteerimise juhend 2001-52”, Tallinn, 2001, mis on ainus ametlik katendite projekteerimist käsitlev juhendmaterjal. Tulenevalt „Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuur köide II” ning Teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormid” p 4.1 saab mustkattega teed defineerida järgnevalt: mustkattega tee on segistis segatud mustsegust ehitatud kate alljärgnevate parameetritega - vedelbituumeni või bituumen-emulsiooniga krunditud killustikalus kihi paksusega vähemalt 10 cm; millel mustsegust kiht paksusega vähemalt 5 cm (vastab Asfaldiliidu normile Aln 8); ning mis on seejärel ühekordselt pinnatud. Asjaolu, et hageja nõutav kate vastab mustkattele, on tõendatud ka Maano Koppeli arvamuse ja ütlustega. Maanteeameti arusaam mustkattega teest on sarnane Maano Koppeli seisukohaga. Hagejad olid lepingu sõlmimisel teadlikud, mida tähendab mustkattega tee. Hageja Raivo Altmetsal on teedeehituse-alane kõrgharidus ning ta on töötanud teedeehituse erialal 6 aastat. Vastuseks kostja väidetele ja esitatud tõenditele selgitas hageja, et kostja esitatud Vaabo Annuse ja

3(19)

Tõnu Maasiku arvamustes puuduvad viited õigusaktidele või teedevaldkonnas üldtunnustatud dokumentidele. Viited 1977.a „Teedeehitaja käsiraamatule“ ei oma puutumust sellega, kuidas mõistavad mustkatet vastaval kutse- ja tegevusalal tegutsevad isikud. Ka kostja viidatud “Teedeehitaja käsiraamatus” käsitletakse mustkattega teid sarnaselt hagejate ja tema asjatundjate esitatud arvamustega. Kostja on hagejatele müüdud kinnistute lähedusse müünud ka teistele tarbijatele kinnistuid (Pankrannik II). Nende ostjatega sõlmitud müügilepingutes sisaldub samuti müüja kohustus katta teed mustkattega. Hageja on Pankrannik II kinnistuid läbivad teed katnud asfaltbetoonkattega TAB 12 II. Asjaolu, et kostja ei paigaldanud teedele mustkatet, on tõendatud Tallinna Tehnikaülikooli teedeinstituudi professori Maano Koppeli eksperthinnanguga ja AS Teede Tehnokeskus arvamusega. Pankrannik I teel on ainult 1-2 cm paksune ohtra bituumenisisaldusega kiht. Kostja on ehitanud Rannamõisa-Klooga maantee ja hagejatele müüdud kinnistutele viiva tee vahelisele teele teise sõiduraja, kuid ei ole täitnud kohustust teelõik korrastada ja katta see tee mustkattega. Korrastamise kohustuse all pidasid lepingupooled silmas tee mustkattega katmist. Nimetatud nõue tuleneb müügilepingutes sisalduvast sättest, mille kohaselt kohustus müüja „ehitama oma kulul välja lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt /.../ ja mustkatte osa hiljemalt /.../.” Hagejate kinnistute vahelise tee kalded on väiksemad kui nõutud. Kallete puhul tuleb eristada tee tasasusnõudeid ja nõudeid tee põikkalletele. Tulenevalt 13.05.2004 „Teehoiutööde tehnoloogianõuded” lisast nr 8 on mustsegust tee puhul suurim lubatud pilu pikisuunas 7 mm ja põikisuunas 6 mm. 28.09.1999 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormide” p 2.3 lg 3 ja tabeli 2.7 kohaselt peab sõidutee põikkalle olema 2,5%. 13.05.2004 „Teehoiutööde tehnoloogianõuded” § 50 kohaselt lubatud hälvet arvestades peaks vaidlusalustel teedel põikkalle jääma vahemikku 2%3%. Kallete mittevastavus on tõendatud eksperthinnanguga. Kostja esitatud akt nr 023/3225-01 ei tõenda, et rajatud teekalded vastaksid nõuetele. Paljasõnalised on kostja väited, et tee kalded on viidud nõuetega vastavusse. Asjaolu, et kostja võõrandas 17.07.2006 lepinguga Pankrannik I asuvad teede kinnistud Harku vallale, ei vabasta kostjat vastavalt VÕS § 175 kohustusest täita hagejatega sõlmitud lepinguid. Harku vald kinnitas, et 17.07.2006 leping ei käsitle kostja ja hagejate vahel sõlmitud varasemate kohustuste ülevõtmist. Harku vald kinnitas, et ta ei tee kostjale takistusi varem võetud kohustuste täitmiseks. Nn Hormi tee pole kunagi kostja omandisse kuulunud, mis ei takistanud kostjat võtma müügilepingutes kohustusi. Kostja üritab teekatendi vaidlust põhjendamatult siduda tee eeldatava liiklussageduse ja tee eeldatava koormusega. Kostja esitatud 2006 a augustis koostatud Pankrannik siseteede projektid ei käsitle olemasolevaid kostja rajatud teid. Tee rajati ilma, et eelnevalt oleks koostatud teeprojekt. Kostja rajatud pinnatud killustikalus on poolteist aastat pärast ehitamist auklik ja kohati rohtunud, kuigi 28.09.1999 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormide p 4.2 RJ kohaselt on kergkatendi kasutusajaks 10-20 aastat. Paljasõnalised on kostja väited, et hagejad on teed ise aktiivse ehitustegevusega rikkunud. Alusetu on kostja väide, et hagejate nõuded on ebamõistlikud või kostjat liigselt koormavad. Mustkattega saab parandada ka tee aluse ebatasasuse ja mittevastavad tee kalded. Hagejad palusid kohustada kostjat täitma hagejatega sõlmitud kinnisasja müügilepinguid ning rajama hagejate kinnistuteni viivad üldkasutatavad teed mustkattega teena, s.o segistis segatud

4(19)

mustsegust ehitatud kate alljärgnevate parameetritega - vedelbituumeni või bituumen-emulsiooniga krunditud killustikalus kihi paksusega vähemalt 10 cm; millel mustsegust kiht paksusega vähemalt 5 cm (mis vastab Asfaldiliidu normile Aln 8) ning mis on ühekordselt pinnatud; kohustada kostjat täitma hagejatega sõlmitud kinnisasja müügilepinguid ning viima hagi lisas 4 sinise ja punasega näidatud teede kalded vastavusse vähemalt tavaliselt esitatavatele nõuetele, s.o tee tasasus on selline, et suurim lubatud pilu 3-meetrise lati all on pikisuunas 7 mm ja põikisuunas 6 mm ning teede põikkalle on vahemikus 2-3%. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ehitas vaidlusalused teed killustikalusel ja paigaldas mustkatte. Väljavõte ajalehest “Sakala” ning väljavõte Kiili vallavolikogu 09.03.2004 määrusest nr 8 tõendavad, et kostja kasutatud või sarnast tehnoloogiat nimetatakse tavatähenduses mustkatte paigaldamiseks. Teede rajamisel kasutatud materjal vastab ka mittekehtiva “Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuur köide II” mustsegu definitsioonile “vedeldatud või vedelbituumenist või bituumenemulsioonist, liivast ja killustikust või kruusast saadud liitmaterjal”. Pankranniku teel on ohtra bituumeni sisaldusega kiht, millel kuni 8 mm läbimõõduga peenkillustik. Maanteeameti litsentseeritud eksperdi Vaabo Annuse 11.12.2006 ja 12.03.2007 arvamustega ning eksperdi Tõnu Maasiku 10.10.2007 arvamusega on tõendatud, et kostja ehitas valmis mustkattega tee. Kostja esitatud arvamused põhinevad pooltevaheliste lepingute eelsele (1977.a) õppe- ja erialakirjandusele, millest oli võimalik lepingute sõlmimisel lähtuda. Ainsaks õppematerjaliks on “Teedeehitaja Käsiraamat”. Hagejad teadsid, et kostja ei lubanud hagejatele asfaltbetoonkatte või muu kalli teekatte paigaldamist. Kostja mõistis müügilepingute sõlmimisel kohustust ehitada mustkattega tee kui kohustust ehitada tee 2 1⁄2 - kordse pindamise tehnoloogiat kasutades ning hagejad teadsid sellest või pidid seda teadma. Kohaldamisele kuuluvad VÕS § 29 lg 3, VÕS § 23 lg 1 p 1, VÕS § 29 lg 5 p 4 ja VÕS § 29 lg 4. Mõistlik ostja ei võinud eeldada olemasolevast kallima tee rajamist, arvestades ostetava krundi madalat hinda ja soodustusi. Kostja kasutatud tehnoloogia võimaldab ehitada ilmastikule ning rasketranspordivahendite tekitatavale ülekoormusele vastupidavama tee kui mustsegust tee hagejate esitatud tõlgenduses. Tee rajamise eesmärk ei saa olla vastavus tehnoloogiale, vaid saavutada võimalikult hea resultaat ja püsivus. Reaalprojekt OÜ eksperthinnangu kohaselt ei ole hagejate kirjeldatud nn mustsegust kate ilmastikukindel ning on Eesti oludes sobimatu. Kostja kasutatud tehnoloogia sobib pehmete kruusateede tolmuvabaks muutmisel ning rahuldab elamurajooni siseteede vajaduse, selline tehnoloogia on Eestis sobilik. Tulenevalt VÕS § 108 lg 2 p 3 ei saa kohustuse täitmist nõuda, kui võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil. Kohustuse täitmisega taotletav tulemus on mõistlikult saavutatud muul viisil. Hagejate nõutud tee tähendaks madalama ilmastikukindlusega ja vähem püsivat teekatet ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Hagejate esitatud eksperthinnang ei ole asjakohane, hagejatel pole õigust kasutada oma väidete tõendamiseks isiklikku eksperti. Hagejate ekspertide seisukohad on põhjendatud Maanteeametis 2005.a. välja töötatud, kuid kinnitamata normide ja nõuetega ega arvesta lepingute sõlmimise ajal kehtinud mõisteid, norme ja nõudeid. Kinnistute müügilepingud sõlmiti 2001.a kuni teede valmimiseni 2004.a. Tänaseid norme ei saa laiendada 2001-2003.a sõlmitud lepingutele. Pankrannik 1 teede puhul ei ole tegemist riigi maanteega, vaid erateedega, kohandada maanteede norme erateedele on meelevaldne. Hagejad ei tõendanud, et mustkate on mustsegust tehtud katte tavakõnes kasutatav termin.

5(19)

Hagejatel puudub õigus nõuda mustkattega tee rajamist seoses Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelise tee korrastamisega. Pooled ei pidanud “korrastamise” all silmas tee mustkattega katmist, vaid teise sõidurea ehitamist. Kuna hagejad kinnitasid, et kostja ehitas Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavatele kinnistutele viiva tee vahelisele teele teise sõidurea, on tõendatud kostja kohustuse täitmine. Kostja tegi hagejate heaks rohkem, kui oli seaduse või lepingu kohaselt nõutav. Kostja remontis Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavatele kinnistutele viiva tee vahelise tee ning kattis 70% sellest asfaltbetoonkattega. Hagejate nõuded seoses teede kalletega on põhjendamatud ja ebaselged. Hagejad peaksid näitama, millistele kehtivatele normidele konkreetne tee konkreetses osas ei vasta ja mida täpselt tuleks teha, et väidetavad puudused kõrvaldada. Kostja teostas 2005.a teedele täiendava remondi, millega parandati ka kaldeid. Tee kalded ei mõjuta tee kvaliteeti, kuna on tagatud vajalik sadevete äravool. Kui teekalletega on probleeme, on see põhjustatud krundiomanike ehitustegevusest põhjustatud teede ülekoormusest. Hagejate nõuded teekallete osas on aegunud TsMS § 108 lg 3 kohaselt. Hagejad said väidetavast kohustuse rikkumisest teada hiljemalt 08.11.2004 seoses hagiavaldusele lisatud eksperthinnanguga. Nõuded esitati rohkem kui aasta hiljem, mida ei saa lugeda mõistlikuks. Kostja palus kohaldada selle nõude suhtes aegumist. Seaduse kohaselt on teede rajamine ja korrastamine kohaliku omavalitsuse kohustus ning võimalikud pretensioonid tuleks suunata Harku vallale. 13.10.2005 kanti Harku vald kinnistusraamatusse Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelise ehk Hormi tee omanikuna. Kostja ja Harku vald sõlmisid 17.07.2006 notariaalse kinnistute ja tehnorajatiste müügilepingu, milles kostja kohustus Harku vallale üle andma müügilepingu eseme 1 koosseisu kuuluvate teede projekti hiljemalt 01.09.2006. Kostja ja Harku vald leppisid kokku, et Harku vald on müügilepingu eseme 1 koosseisu kuuluvad teed üle võtnud nii, nagu need lepingu sõlmimise päeval on, ning kostja ei ole kohustatud välja ehitama teid vastavalt eelnimetatud projektile. Kostja ja Harku vald pole sõlminud kohaliku omavalitsuse kohustusi muutvaid kokkuleppeid. Ka Harku vald tunnistas, et vaidluse objektiks olevate teede paigaldus ja korrastamine peaks olema valla kohustus. Kostja seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-35-04. Kostjal puudub ilma Harku valla maale hoonestusõigust omamata õigus ehitada teid võõrale maale. Hagejate soovitud tee rajamine oleks vastuolus Harku valla poolt vaidlusaluste teede suhtes kehtestatud detailplaneeringuga ja teede projektidega, mis näeb ette vaidlusalustele teedele asfaltkatte rajamise. Asjas tuleks kolmandate isikutena kaasata ka need Pankrannik I krundiomanikud, kes ei ole hagi esitanud. 66-st Pankrannik I asuva krundi ostjast on kohtusse pöördunud 16 isikut ning kruntide omanike enamuse huvidega on vastuolus, kui hagejad vaidlevad kostjaga tee rajamise üle. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik Harku vald on seisukohal, et kui kohus leiab, et tegemist ei ole mustkattega teega, toetab vald hagi. Vald on vastu sellele, et kostja parandaks Karl Hormi teed. Ülejäänud tee parandamisele ei ole vallal vastuväiteid. Kõik vaidlusalused teed jäävad Kolmiku maaüksuse detailplaneeringuga määratud alale. 06.06.2000 sõlmitud lepingu p 1.4 ning detailplaneeringu kehtestamise otsuse p 2 kohaselt ei võtnud vald endale kohustust teede rajamiseks planeeritaval alal.

6(19)

Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude kohustada kostjat rajama Rannamõisa-Klooga maantee ja hagejatele müüdud kinnistutele viivate teede vaheline tee mustkattega teena (kohtuotsusele lisatud plaanil punasega). Kohus kohustas OÜ-d Maxor Kinnisvara täitma hagejatega sõlmitud kinnisasja müügilepinguid ning rajama hagejate kinnistuteni viivad nn Pankrannik I elamurajooni sisesed teed mustkattega teena, s.o segistis segatud mustsegust ehitatud kate alljärgnevate parameetritega - vedelbituumeni või bituumen-emulsiooniga krunditud killustikalus kihi paksusega vähemalt 10 cm; millel on mustsegust kiht paksusega vähemalt 5 cm (mis vastab Asfaldiliidu normile Aln 8) ning mis on ühekordselt pinnatud (kohtuotsusele lisatud plaanil sinisega). Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude kohustada kostjat viima RannamõisaKlooga maantee ja hagejatele müüdud kinnistutele viivate teede vahelise tee kalded vastavusse vähemalt tavaliselt esitatavate nõuetega (kohtuotsusele lisatud plaanil punasega). Kohus kohustas OÜ-d Maxor Kinnisvara täitma hagejatega sõlmitud kinnistute müügilepinguid ning viima hagejate kinnistuteni viivate nn Pankrannik I elamurajooni siseste teede kalded vastavusse vähemalt tavaliselt esitatavate nõuetega, s.o tee tasasus on selline, et suurim lubatud pilu 3-meetrise lati all on pikisuunas 7 mm ja põikisuunas 6 mm ning teede põikkalle on vahemikus 2-3% (kohtuotsusele lisatud plaanil sinisega). Kohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Vaidlust ei ole, et kostja ja Priit Hõbemägi sõlmisid 15.07.2003 Harku vallas Xxxxxxx külas asuva Xxxxxxx xx kinnistu müügi-, hüpoteegiga koormamise- ja asjaõiguslepingu. Lepingu p 5.1.4 kohaselt kohustus kostja omal kulul välja ehitama lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel ja mustkatte osa hiljemalt 01.09.2004 (kohtuotsusele lisatud kaardil sinisega). Lepingu p 5.1.5 kohaselt kohustus kostja korrastama Rannamõisa-Klooga maantee ja lepingu esemele viiva tee vahelise tee, ehitades juurde teise sõiduraja hiljemalt 01.09.2004 (kohtuotsusele lisatud kaardil punasega). Samasuguse lepingu sõlmis kostjaga ka Airi Mark. 28.03.2002 sõlmisid kostja ja Marit Niido Harku vallas Xxxxxxx külas Xxxxx x asuva kinnisasja ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu. Lepingu p 5.1.5 kohaselt kohustus kostja omal kulul välja ehitama lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt 01.05.2002 ja mustkatte osa pärast 20 esimese elamu valmimist (kohtuotsusele lisatud kaardil sinisega). Lepingu p 5.1.6 kohaselt kohustus kostja korrastama Rannamõisa-Klooga maantee ja kinnistule viiva tee vahelise tee, ehitades juurde teise sõiduraja pärast 20 esimese elamu valmimist (kohtuotsusele lisatud kaardil punasega). Samasugused lepingud sõlmisid kosjaga ka Raivo Altmets, Katri Nöör, Marko Trei, Riina Paal, Fred Kesa, Agor Õunapuu, Tanel Talme, Ermo Perolainen, Urmas Aunap, Genadi Nikolajev, Ivar Vilk, Monika Nikitina ja Indrek Mumm. Teede väljaehitamise kohustuse analüüsimisel rakendas maakohus töövõtulepingut reguleerivaid sätteid. Töövõtulepingu alusel esitatud nõude lahendamiseks analüüsis kohus: 1) töövõtja tehtud töö vastavust lepingutingimustele; 2) kas töövõtja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest; 3) kas hagejad saavad kasutada soovitud õiguskaitsevahendeid. Vaidlust ei ole, et kostja ehitas Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelisele teele juurde teise sõiduraja. Vaidlus on selles, kas p-des 5.1.4 ja 5.1.5 toodud üldkasutatavate teede all mõeldi ka nn Hormi teed või ainult elamurajooni siseseid teid. Mõiste „üldkasutatavad teed“ tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Kumbki pool ei ole oma tahet tõendanud, samuti ei ole tõendatud, et neil oli ühine tahe või et kostja oleks mõne lepingu sõlmimisel sellest tingimisest eraldi rääkinud ning tingimuse sisu selgitanud. Kohus lähtus VÕS § 29 lg-st 4 ning tõlgendas neid lepingupunkte nii, nagu mõistlik isik pidi neid mõistma (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-35-04). Kuivõrd kostja kohustused seoses nn Hormi teega reguleeriti eraldi lepingupunktis, pidi mõistlik isik eeldama, et üldkasutatavate teede all mõeldakse erinevate

7(19)

lepingute p-des 5.1.4 ja 5.1.5 elamurajooni siseseid teid. Kuna hagejad pidasid oma nõudes üldkasutatavate teede all silmas ka nn Hormi teed, jättis kohus hagiavalduse eeltoodud põhjustel nn Hormi teele mustkatte rajamise osas rahuldamata. Arenduspiirkonna siseste teede osas kostja kohustuste sisu osas on teede rajamise kohustus müügilepingutes sõnastatud kahel erineval moel: a) kostja kohustub ehitama omal kulul välja lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel ja mustkatte osa hiljemalt 01.09.2004; b) kostja kohustub ehitama oma kulul välja kinnistule viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt 01.05.2002 ja mustkatte osa pärast 20 esimese elamu valmimist. Vaidlust ei ole, et mõlemad eeltingimused olid saabunud ning täidetud hagi esitamise ajaks. Kostja võttis 20.11.2007 kohtuistungil omaks, et elamurajoonis on valmis üle 20 maja (II kd, tl 106). Vaidlus on selles, kuidas tõlgendada mõistet „mustkate“. Kostja seaduslik esindaja seletas 04.09.2007 eelistungil, et lepingu allkirjastamisel mõtles kostja teed, mis pidi olema 21⁄2 kordselt pinnatud ja ei tolma. Kostja väitel selgitas ta hagejatele, mis tee tuleb (II kd, tl 69). Hageja Raivo Altmetsa 04.09.2007 eelistungil antud ütluste kohaselt tema lepingu sõlmimisel ei täpsustanud, mis asi on mustkate. Hageja väitel on tal ehitusinseneri haridus teede ehituse alal ja tema ettekujutuse järgi on mustkate mustsegust kate (II kd, tl 69). Pooli vande all üle ei kuulatud ning kohus ei lugenud TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt osundatud menetlusosaliste ütlusi tõendiks. Pooled ei tõendanud, et neil oli lepingu sõlmimisel vaidlusaluse termini tõlgendamiseks ühine tahe või et üks pool väljendas oma tahet lepingu sõlmimisel teisele. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-s 4 sätestatud mõistliku isiku arusaamise põhimõttest. Kuna alates 01.01.2006 kehtiva TsMS-iga on kadunud võimalus poolt tema taotlusel ilma teise poole nõusolekuta vande all ära kuulata, ei ole võimalik alati poolte tahet välja selgitada. Seega tuleb kohaldada õiguse analoogiat ja lähtuda enne 2002.a juunit sõlmitud lepingute osas mõistliku isiku arusaamadest. Lepingud sõlmiti 2001-2003.a. Seaduses ei ole ega ole olnud sätestatud mustkatte mõistet, kohus lähtus tõlgendamisel ka õigusaktide hierarhias madalamal asuvatest õigusallikatest. Kohus arvestas järgmisi viiteid asjakohastele õiguse allikatele ning asjatundjate arvamustele:

8(19)

9(19)

oma kohustus täita ka lihtsalt teed pinnates. Kostja võttis omaks, et ta ei olnud lepingute sõlmimise ajal käsiraamatut lugenud, kohus luges nimetatud asjaolu TsMS § 231 alusel tõendatuks. Kostja kohustuseks oli rajada arenduspiirkonna siseteed mustsegust. Mustsegust teele esitatavad nõuded tulenevad teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusest nr 55, Eesti Asfaldiliidu asfaldinormidest AL ST 1 ning elastsete teekatete projekteerimise juhendist. Mustkatte määratlemisel ei saa lähtuda ainuüksi teedeehitaja käsiraamatust. Kuna vaidlust ei ole, et kostja kasutas tee katmiseks 21⁄2 kordset pindamist ja pindamine ei ole kohtule esitatud õiguse allikaid kogumis hinnates omaette kattetüüp, ei ole kostja oma lepingulist kohustust täitnud. Kohus arvestas lepingu tõlgendamisel ka VÕS § 29 lg 5 p 2, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka tõlgendust, mille lepingupooled või vähemalt üks lepingupool on samale lepingutingimusele varem andnud. Hagejad esitasid kohtule kostja sõlmitud Xxxxxxx külas asuva kinnistu müügilepingu. Hagejate väitel sõlmiti see leping Pankrannik II elamurajoonis asuva krundi müümiseks. Lepingu p 5.1.4 kohustus kostja ehitama omal kulul välja lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt 01.08.2003 ja mustkatte osa hiljemalt 01.09.2005 (I kd, tl 135-136). Hagejate väitel paigaldas kostja Pankrannik II elamurajooni teedele asfaltbetoonkatte TAB 12. Kostja hagejate väidetele vastu ei vaielnud. Seega on kostja analoogse lepingu puhul kasutanud sõna „mustkate“ asfaltbetoonkatte tähenduses. Kuna hagejate väidetud asfaltbetoonkate ei olnud hagejatega lepingute sõlmimise ajaks rajatud, ei saa hagejad tugineda teisest lepingut tulenevale ootusele sama sõna tõlgendamise osas. See näitab kostjapoolset lepingu mõistmist. Pindamine on Maano Koppeli 08.11.2004 arvamuse kohaselt mustsegust kattega võrreldes madalama kattetüübiga. Kostja poolt ei ole mõistlik ega loogiline tõlgendada ühel juhul „mustkatte“ mõistet asfaltbetoonkattena ja teisel juhul pindamisena. Kohus ei juhindunud mõiste „mustkate“ selgitamisel: 1. kostja esitatud väljavõttest Sakala 02.07.2004 artiklist „Vihm lükkab pindamistööd edasi“ (I kd, tl 56). Artiklist nähtuvalt kasutatakse mustkatte panekuks graniitkillustikku, mis näeb välja nagu asfalt ega tolma. Artikkel ei tõenda, et tavakõnes samastatakse mustkatet ja graniitkillustikuga katmist. Artiklist nähtub ainult see, et Viljandi linnamajandusameti peaspetsialisti arvates tähendab mustkate ka graniitkillustikuga katmist; 2. Tallinna Tehnikaülikooli Teedeinstituudi Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuur köitest II (I kd, tl 26-27), milles sätestati, et mustkate on mustsegust ehitatud kate, tavaliselt pinnatud. Nimetatud korrektuur pärineb 2005.a maist, seda ei olnud lepingute sõlmimise ajal olemas ja mõistlik inimene ei saanud sellele lepingute sõlmimisel mõistest arusaamisel tugineda; 3. Kiili vallavolikogu 09.03.2004 määrusest nr 8, kus p 1.4 kasutatakse sõnaühendit „mustkattega pindamine“ (I kd, tl 57). Määrusest nähtub, et Kiili vallavolikogu arvates on võimalik mustkatet kasutada ka pindamisel. Mustkatte koostist see ei selgita; 4. OÜ ÜLE elektronkirjast Jüri Veskile (I kd, tl 62-63), millest nähtub, et OÜ ÜLE kasutab eelpuistega 2x pindamist. Asjaolu, et OÜ ÜLE on sellist tehnoloogiat aastaid kasutanud, ei tõenda, et see vastaks poolte vahel kokkulepitule. Vaidlust ei ole, et OÜ ÜLE on asfaldiliidu liige (II kd, tl 112). Nimetatud asjaolu ei oma tähtsust. Hagejate ees võttis teede rajamise kohustuse kostja ning kuna pooled ei toonud esile asjaolu, nagu oleks kostja asfaldiliidu liige, ei saa poolte vahel sõlmitud lepingutes kasutatud mõistele antavat tõlgendust siduda lõpptöövõtja isikuga. Kostja poolset lepingu täitmist ei kinnita OÜ ÜLE 04.10.2005 akt tööde üleandmise-vastuvõtmise kohta (II kd, tl 68). Akt tõendab, et kostjal ei ole töövõtjale pretensioone. OÜ ÜLE 04.10.2007 kinnituskiri ei tõenda, et tööd tehti hagejate ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokkulepitut järgides (II kd, tl 83). Kohus luges asjatundja Maano Koppeli ütluse alusel tõendatuks, et hagejate nõuet saab lugeda mustkattega tee rajamise nõudeks, hagejate definitsioon mustkattele on põhjendatud.

10(19)

Maano Koppeli 08.11.2004 arvamuse kohaselt peab tee põikkalle jääma 2% ja 3% vahele. Pankranniku elurajoonis rahuldas seda nõuet paremal suunal 15.8% ja vasakul suunal 10.5% mõõdetud kohtadest. Tee põikkalle ei vasta teekattele esitatavaile nõuetele (I kd, tl 30-32, 132-134). Tee tasasuse nõuded on enamasti rahuldatud (I kd, tl 30-32, 132-134). Mikk Reieri arvamuse kohaselt tuleb teel parandada põikkalded, et tagada minimaalselt 1.5% põikkalle (I kd, tl 58-61). Eeltooduga luges kohus tõendatuks, et kostja rajatud teede kalded ei vasta nõuetele. Kohus ei lähtunud Mikk Reieri toodud kalde suurusest, kuna Mikk Reier ei andnud arvamust mustsegust katetele esitatavatele nõuetele. Maano Koppeli arvamusest nähtuvalt ei ole tervel teel nõuetele vastav ka tee tasasus. Kostja leidis, et hagejad ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul (VÕS § 108 lg 3). Hageja Katri Nöör saatis kostja esindajale Jüri Veskile 25.11.2004 nõudekirja lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (I kd, tl 137-138). Pankrannik I kinnistuomanike esindajana pöördus vandeadvokaat Vesse Võhma 06.10.2005 kostja poole nõudega viia Pankrannik I üldkasutatavad teed vastavusse lepingute p-dega 5.1.6 ja katta need asfaltbetoonkattega TAB 12 II ning rajada Rannamõisa-Klooga maantee ja Pankrannik I vahelisele teele teine sõidurada (I kd, tl 22-23). Kostja vastas 24.03.2005 Raivo Altmetsale (I kd, 52-53) ja 04.11.2005 Vesse Võhmale (I kd, tl 54-55), et kostja on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud. Kuna kostja pidi mustkattega tee rajama hiljemalt 01.09.2004 või pärast 20 maja valmimist, teatasid hagejad kostjale töö puudusest mõistliku aja jooksul. Kostja esitas oma vastutust välistavana ka asjaolu, et hagejad peaksid mustkattega tee rajamiseks pöörduma Harku valla poole, teede rajamine ja korrastamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Harku vald esitas lepingu, mille kohaselt 06.06.2000 sõlmis Harku vallavalitsus lepingu Hans Pallaga ning andis viimasele üle Xxxxxxx külas asuva Kolmiku maaüksuse detailplaneeringu koostamise korraldamise ja selle finantseerimise õiguse (I kd, tl 92-93). Lepinguga sätestati, et vallavalitsus ei võta endale teede ja tehnovõrkude rajamise kohustust, mistõttu tuleb need rajada asjast huvitatud isikute finantseerimisel. Ka 21.06.2001 Harku Vallavolikogu Kolmiku detailplaneeringu kehtestamise otsuse p 2 sätestab, et Harku vald ei võta endale tehnovõrkude ja teede rajamise kohustust (I kd, tl 94). Ehitusseaduse § 13 kohaselt tagab detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Esitatud dokumentidest nähtub, et Harku vald ja detailplaneeringu koostamise taotleja Hans Palla leppisid kokku teisiti. Harku vald kanti 13.10.2005 kinnistusraamatu registriossa nr 10329902 Harku vallas Xxxxxxx külas Kolmiku tänava lõik 1 transpordimaa omanikuna (I kd, tl 78) ja 14.08.2006 kinnistusraamatu registriossa nr 5875502, 7915602, 5875602, 5876002, 5875902, 5875802, 5875702, 5876102 Harku vallas Xxxxxxx külas asuvate elamurajooni siseteede omanikuna (I kd, tl 161-168, 169-202). Harku Vallavolikogu 22.04.2004 määrus „Hoonestuspiirkondade tehnovõrkude vallale omandamise kord“ (I kd, tl 70-74) ega Vello Viiburgi elektronkirjad (I kd tl 75, 76) ei tõenda, et Harku vald oleks kokkuleppel hagejatega võtnud üle kostja kohustuse täitmise. Kostja ei tõendanud, et ta oleks sõlminud kolmanda isikuga lepingu kostja kohustuste ülevõtmiseks ning hagejad oleksid sellega nõus olnud (VÕS § 175 lg 2). Seega, kuigi vaidlusalused teed kuuluvad praeguseks Harku valla omandisse, ei ole kostja oma kohustusi tee rajamiseks vallale üle andnud. Hagejatel on lepingulise kohustuse täitmise nõudeõigus kostja vastu. Kostja esitas hageja nõuete täitmise vastuväite VÕS § 108 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt kohustuse täitmist ei või nõuda, kui võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil.

11(19)

Maano Koppel leidis, et pinnatud killustik- või kruusatee on mustkattega teest väiksema kandevõimega, ebatasasem ja lühema tööeaga. Mikk Reieri arvamuse kohaselt on mustkatte eelis võrreldes pindamisega suurem kandevõime. Seega on mustsegust kattel eelised võrreldes pindamisega. Kui lepingust tuleneb kostja kohustus rajada kvaliteetsem teekate, ei saa kostja asendada kohustuse täitmist vähemkvaliteetse teekattega põhjendusega, et teede liikluskoormus kvaliteetsemat teekatet ei nõua. Nn Karl Hormi tee osas on kohustuse täitmine võimatu. Vaidlusalused teed kuuluvad Harku vallale. Kolmanda isiku Harku valla esindaja teatas kohtuistungil, et vald ei ole nõus laskma kostjal nn Hormi teed parandada. Seega ei ole kostjal võimalik teed parandada ka hagi rahuldamise korral. Eeltoodu alusel jättis kohus hagi Hormi tee kallete parandamise nõudes rahuldamata VÕS § 108 lg 2 p 1 alusel. Elamurajooni siseste teede osas tuleb hagi rahuldada. Kohus ei jäta hagi rahuldamata, kuna kostja väitel võib mustkate olla ka teistsuguse koostisega. Kostja ei teinud hagejale ettepanekut või esitanud menetluse kestel oma nägemust mustkattega teest, mis on rajatud mustsegust. Kui kostja rajab mingi muu tee, on tal võimalik hagejatele näidata, et tegemist on mustsegust kattega teega. Pooltel on võimalik teistsuguses tee koostises kokku leppida ka VÕS § 89 lg 1 järgi. Kohtuotsuse lahutamatuks lisaks on hagejate esitatud plaan elamurajooni Pankrannik I siseteedest (kaardil sinisega) ning Rannamõisa-Klooga maantee ja elamurajooni vahelisest teest (kaardil punasega, nn Hormi tee). Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ Maxor Kinnisvara palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning muuta menetluskulude jaotust ja mõista hagejatelt välja kostja kasuks menetluskulud. Maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusnorme, hindas ebaõigesti tõendeid ning kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Kostja täitis pooltevahelisi lepinguid mustkattega tee rajamise osas nõuetekohaselt. Eksperdid kinnitasid, et kostja ehitas mustkattega tee. Ka asjatundja Maano Koppel kinnitas, et termin „mustkate“ ei olnud lepingute sõlmimise ajal kehtivate õigusaktide kohaselt defineeritud. Ka kohus viitas õigesti, et seaduses ei sätestatud mustkatte mõistet. Kohus arvestas termini „mustkate“ tõlgendamisel üksnes hagejate viidatud tõendeid ning jättis kostja viidatud allikad ja asjatundjate arvamused põhjendamatult arvestamata. Kohus ei lükanud ümber asjatundjate Vaabo Annuse ja Tõnu Maasiku arvamust, mille kohaselt tuli vaidlusalusel perioodil termini „mustkate“ sisustamisel lähtuda teedeehitaja käsiraamatust, mille kohaselt on mustkatteks ka pindamine fraktsioneeritud killustikuga. Asjatundja Vaabo Annus kinnitas, et kostja ehitas mustkattega tee, sama nähtus ka litsentseeritud eksperdi Tõnu Maasiku arvamusest. Seega täitis kostja pooltevahelisi lepinguid mustkattega tee rajamise osas nõuetekohaselt. Hagejate nõuded ei põhine kehtivatel õigusaktidel, vaid hagejate meelevaldsel tõlgendusel. Kohus samastas ekslikult mustkattega tee ja mustsegust tee. „Mustsegu“ on materjal, „mustkattega tee“ kirjeldab teekonstruktsiooni. Väär on maakohtu tõlgendus, millega samastati materjal konstruktsiooniga ning kohustati kostjat ehitama mustsegust valmistatud tee. Mustkattega teed saab ehitada mitmest eri materjalist ja meetodil. Projekteerija lähtub konstruktsiooni valikul kohaliku omavalitsuse väljastatud ja detailplaneeringu kohastest projekteerimise tingimustest, selgitab välja vajadusel geoloogia ja eeldatava liikluskoormuse ning teeb sobiliku konstruktsiooni valiku. Otsuse

12(19)

resolutsioonist tulenev konstruktsioon, kus tee alust immutatakse ca 10 cm paksuselt, võib olla vajalik üksnes kohtades, kus muul viisil ei saavutata konstruktsiooni vajalikku elastsusmoodulit ja seega ka eeldatavalt konstruktsiooni suuremat kandevõimet. Sellist meetodit võidakse kasutada situatsioonides, kus on eeldatavalt suurem teekoormus. Maakohus võttis endale vääralt teeehituse spetsialisti rolli, tehes ise teekonstruktsiooni valiku ning lähtudes ekslikust eeldusest, nagu oleks mustsegu kui materjal samastatav mustkatte kui teekonstruktsiooniga. Maakohtu seisukohtadest järeldub, justkui pidi nn mõistlik inimene teadma lepingu sõlmimise hetkel veel kehtestamata norme. Hagejad eksitasid kohut Maanteeameti ja Teede Tehnokeskuse esitatud vastustega (II kd, tl 53-54 ja 87-88), millele maakohus otsuses tugines. Hagejad esitasid Maanteeametile ja Teede Tehnokeskusele ajaliselt ja vormiliselt täpsustamata küsimusi, mistõttu vastused kirjeldavad tänaseid seisukohti ja nõudeid riigimaanteedele, mitte 2001-2003.a lokaalse tähtsusega kvartalisisestele erateedele. Tänaseid teadmisi ja norme ei saa tagantjärele laiendada 2001-2003.a sõlmitud lepingutele. Lepingute sõlmimise ajal oli võimalik mustkatte mõistet avada läbi teedeehitaja käsiraamatu, millele viitasid ka eksperdid Vaabo Annus ja Tõnu Maasik. Arusaamatu on maakohtu poolt Eesti Asfaldiliidu asfaldinormidele tuginemine olukorras, kus kohus ise kinnitas õigesti, et kuna pooled ei toonud esile asjaolu, nagu oleks kostja asfaldiliidu liige, ei saa lepingutes kasutatud mõistetele antavat tõlgendust siduda lõpptöövõtja isikuga. Kuna kostja ei ole asfaldiliidu liige ning Eesti Asfaldiliidu normid saavad olla kohustuslikud üksnes selle liikmetele, ei olnud maakohtul alust tugineda oma otsuses Eesti Asfaldiliidu normidele. Maakohtu väide, et mõistlikul inimesel peab olema võimalik arvestada, et riigimaanteede ehitamiseks kehtestatud norme rakendatakse ka erateede rajamisel, on põhjendamatu. Pankrannik 1 teed on erateed (kuni müügini Harku vallale 2006.a) ning puudub alus rakendada maanteede norme erateedele. Vastavalt Teede Tehnokeskuse arvamusele (II kd, tl 87-88), on tee projekteerimise normide ja nõuete rakendusjuhisena öeldud, et need on kohustuslikud ainult maanteede projekteerimisel. Tegemist on erinevate tingimuste ja liikluskoormuse jaoks ehitatud teedega. Asjassepuutumatu on maakohtu väide, nagu oleks kostja omaks võtnud, et ta ei olnud lepingute sõlmimise ajal käsiraamatut lugenud. Kostja teadmine käsiraamatust ei oma tähtsust, kuna kostja tellis teede ehituse spetsialistidelt, kes olid kursis käsiraamatuga. Käsiraamatu lugemise pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et kostja kohustuseks oli rajada arenduspiirkonna siseteed mustsegust selline järeldus on meelevaldne. Meelevaldne ja vastuoluline on maakohtu väide, nagu oleks kostja Pankrannik II asfaltbetoonkatet paigaldades kasutanud sõna „mustkate“ asfaltbetoonkatte tähenduses. Kostja ei ole kunagi tõlgendanud ühel juhul „mustkatte“ mõistet asfaltbetoonkattena ja teisel juhul pindamisena, kohtu väite kinnituseks puuduvad tõendid ning selle üle ei olnud pooltel ka menetluses vaidlust. Maakohus jättis õigustamatult tähelepanuta kostja esitatud tõendid, kasutades tõendite kõrvalejätmisel argumente, mille tõttu oleks tulnud tähelepanuta jätta ka hagejate tõendid. Kostja esitas kohtule tõendid, mis kinnitasid, et kostja kasutatud tehnoloogiat nimetatakse tavatähenduses mustkatte paigaldamiseks. Ajalehe „Sakala“ 02.07.2004 uudises käsitletakse mustkattega tee paigaldamist Viljandis; ajaleht märgib, et spetsialisti sõnul kasutatakse mustkattega tee paigaldamisel graniitkillustiku, mis näeb välja nagu asfalt ega tolma - sarnaselt toimis mustkatte paigaldamisel kostja. Kiili vallavolikogu 09.03.2004 määruses nr 8 kasutatakse mustkatte paigaldamise kirjeldamiseks terminit „mustkattega pindamine“, mis näitab, et kostja kasutatud tehnoloogiat nimetatakse tavatähenduses mustkatte paigaldamiseks. On arusaamatu, miks jättis kohus kostja esitatud mõistlike inimeste arvamust kajastavad tõendid tähelepanuta. Kohus jättis tähelepanuta, et litsentseeritud vastava valdkonna spetsialistide Vaabo Annuse ja Tõnu Maasiku

13(19)

arvamused mustkattega tee osas on vaadeldavad mõistlike inimeste arusaamadena. Kohus jättis alusetult arvestamata kostja selgituse ja tõendid selle kohta, et teekalded viidi nõuetega vastavusse. OÜ ÜLE 04.10.2005 akt tööde üleandmise-vastuvõtmise kohta koostati litsentseeritud järelevalve ekspertiisi tegevusluba omava asjatundja Mikk Reieri heakskiidul, kus kinnitati garantiitööde teostamise käigus teekallete nõuetega vastavusse viimist. OÜ ÜLE 04.10.2007 kinnituskirjas kinnitati selgelt, et Pankrannik 1 teede kalded viidi garantiitööde teostamisel vastavusse nõuetele. Hagi teekallete nõuetele vastavusse viimiseks ei ole võimalik rahuldada ainuüksi ühe tõendi alusel ja õigusnormidele viitamata. Kohus luges ainuüksi ühe tõendi (Maano Koppeli 08.11.2004 arvamus) alusel tõendatuks, et kostja rajatud teede kalded ei vasta nõuetele. Kohus ei viidanud õigusnormidele, millest tulenevatele nõuetele rajatud teed väidetavalt ei vasta. Hagi teekallete nõuetele vastavusse viimiseks ei ole võimalik rahuldada dokumentaalse tõendi alusel ilma ekspertiisi määramata ning ilma asjakohastele õigusnormidele viitamata. Teekallete osas arvamuse andnud Maano Koppel pole kunagi omanud Maanteeameti poolt väljastatavat teedeehituse järelevalve litsentsi. Hagejate nõue teekallete osas on aegunud vastavalt VÕS § 108 lg-le 3. Hagejad said väidetavast kohustuse rikkumisest seoses teekalletega teada hiljemalt 08.11.2004 seoses hagiavaldusele lisatud Maano Koppeli arvamusega. Hagiavalduses esitasid hagejad rohkem kui aasta aega hiljem esmakordselt kostja suhtes nõude seoses teekallete küsimusega. Kohus järeldas ekslikult, et hagejad esitasid mustkattega tee rajamise nõude mõistliku aja jooksul. Ei ole asjakohane, et kohus põhjendas hagejate poolt teekallete nõuetele vastavusse viimiseks esitatud nõuete tähtaegsust asjaoluga, et hagejad esitasid tähtaegselt hoopis nõude mustkattega tee rajamiseks. Rohkem kui aastane viivitus nõude esitamisel ei ole mõistlik, eriti olukorras, kus seoses muude väidetavate probleemidega esitasid hagejad kostjale korduvalt pretensioone. Kohus lahendas õigusliku vaidluse mustkattega tee rajamise üle vääralt üksnes hageja eksperdi Maano Koppeli arvamuse alusel. Kuna pooled vaidlesid, mis on mustkattega tee ja kuidas õigusaktide ning lepingu kohaselt tõlgendada mustkattega tee rajamise kohustust, oli poolte vahel õiguslik vaidlus. Maakohus rikkus põhimõtet, mille kohaselt ekspertiisiga ei saa selgitada õiguslikke suhteid ega lahendada õiguslikku vaidlust. Riigikohus rõhutas otsuses nr 3-2-1-137-07, et ainult eksperdiarvamusega ei saa tõendada pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist (p14). Sama vea tegi maakohus ka, rahuldades hagejate nõude teekallete nõuetega vastavusse viimiseks. Kohus luges ainuüksi Maano Koppeli 08.11.2004 arvamuse alusel tõendatuks, et kostja rajatud teede kalded ei vasta nõuetele, kohus ei viidanud õigusnormidele, millest tulenevatele nõuetele rajatud teed väidetavalt ei vasta. Vaidlusaluste teede rajamine on Harku valla kohustus, puudus alus hagi rahuldamiseks. Teede rajamine ja korrastamine on ehitusseaduse § 13 kohaselt kohaliku omavalitsuse kohustus. Kohaliku omavalitsuse kohustusi muutvaid kokkuleppeid pole kostja Harku vallaga sõlminud. Maakohtu viide Hans Palla sõlmitud lepingutele ei ole asjakohane, kostja ei ole samastatav Hans Pallaga ega ole Hans Palla õigusjärglaseks. Maakohtu viide Harku Vallavolikogu 21.06.2001 ühepoolsele deklaratsioonile Kolmiku detailplaneeringu kehtestamise otsuse p-s 2, et Harku vald ei võta endale teede ja tehnovõrkude rajamise kohustust, on asjakohatu, kohalik omavalitsus ei vabane ühepoolsete deklaratsioonidega seaduses sätestatud kohustusest, ühepoolne deklaratsioon ei asenda ehitusseaduse § 13 kohaselt nõutavat kokkulepet. Kokkuleppel Harku vallaga ehitab vaidlusalused teed vastavalt vallale üle antud projektile välja

14(19)

Harku vald kui teede omanik. Harku valla volikogu võttis 22.04.2004 vastu „Hoonestuspiirkondade tehnovõrkude vallale omandamise korra“. 17.07.2006 müügilepingu kohaselt andis OÜ Maxor Kinnisvara teede projekti üle Harku vallale. Vastavalt kokkuleppele Harku vallaga ei ole OÜ Maxor Kinnisvara kohustatud välja ehitama teid vastavalt projektile ning seega ehitab teed vastavalt projektile välja Harku vald kui teede omanik. Maakohus märkis põhjendamatult, et kohus ei analüüsi maaüksuse siseteede tööprojekti, kuna see koostati 2006 augustis ja pooled ei osundanud, et teed rajati selle projekti järgi. Müügilepingu ja teede projektiga tõendas kostja, et vastavalt kokkuleppele Harku vallaga ei ole OÜ Maxor Kinnisvara kohustatud välja ehitama teid vastavalt nimetatud projektile ning seega ehitab teed vastavalt nimetatud projektile välja Harku vald kui teede omanik. 17.07.2006 Harku vallaga sõlmitud müügileping tõendab ka, et kostja ja Harku valla vahel pole Harku valla EhS §-st 13 tulenevaid kohustusi muutvaid kokkuleppeid sõlmitud, mistõttu kooskõlas käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2006 määruse viimase lausega puudus maakohtul alus hagi rahuldamiseks. Kostja seisukohta, et vaidlusaluste teede rajamine on Harku valla kohustuseks, toetab ka Riigikohtu praktika. Riigikohus leidis halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-35-04 seoses kehtiva EhS §-le 13 analoogse PES § 47 rakendamisega, et „nimetatud normist tuleneb vaieldamatult kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine, kusjuures nimetatud rajatised peavad olema üldjuhul välja ehitatud enne ehitusloa väljastamist. Tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Selle kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu.“ Maakohtu otsuse täitmine on võimatu. Hagejad ei esitanud selget ja täidetavat nõuet teedele mustkatte paigaldamiseks. On arusaamatu, millele tuginedes leidsid hagejad ning maakohus, et mustkattega teel peab olema mustsegust kiht just paksusega vähemalt 5 cm, miks mitte nt 4 cm, nagu on lubatud hagejate esitatud Maanteeameti 14.02.2007 vastuses, mille kohus võttis mh otsuse tegemisel aluseks. Hagejad valisid suvaliste kriteeriumite alusel omapoolse tõlgenduse mustkattega teest, mis pooltevahelises lepingus ei sisaldunud ning kohus rahuldas hagi vastavalt hagejate tõlgendusele. Maakohtu ebakindlust ja vastuolulisust näitab kohtu seisukoht, et „Kohus ei jäta hagi rahuldamata, kuna kostja väitel võib mustkate olla ka teistsuguse koostisega ... Kui kostja rajab mingi muu tee, on tal võimalik hagejatele näidata, et tegemist on mustsegust kattega teega.“ Otsuse resolutsioon pole selge ja täidetav ilma otsuse tekstita. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Otsuse tekstis sisaldub lisaks resolutsioonis märgitud nn mustkattega tee rajamisele võimalus, et kostja võib rajada ka teistsuguse tee ja seejärel hagejatele näidata, et tegemist on mustsegust kattega teega. Seega on jättis kohus vaidluse sisuliselt lahendamata ja vaidlus mustkattega tee rajamise üle võib otsuse jõustumisel jätkuda ka täitemenetluse käigus. Maakohus leidis õigesti, et nn Hormi tee osas ei oleks otsus täidetav ja kostja kohustuste täitmine oleks võimatu, kuna Harku vald ei andnud kostjale nõusolekut tee parandamiseks. Kohus märkis õigesti, et vaidlusalused teed kuuluvad Harku vallale; hagi rahuldamisel ei ole hagejatel otstarbekas pöörduda ka kohtutäituri poole kohtuotsuse sundtäitmiseks, kuna ka täituril ei ole õigust minna vaidlusalusele teele toiminguid tegema. Kostja kohustuse täitmine on samal põhjusel võimatu ka elamurajooni siseste teede osas. Harku vald ei ole andnud kostjale nõusolekut tee ehitamiseks ka Harku vallale kuuluvate elamurajooni siseste teede osas. Vastupidi, Harku Vallavalitsuse 20.11.2006 vastusest nähtub, et Harku vald ei tee takistusi kostjale varem võetud kohustuste täitmiseks ehk teede asfalteerimiseks vastavalt detailplaneeringule ja projektile. Kuna maakohtu otsusega kohustati kostjat rajama Harku valla maale nn mustkattega teed, mitte Harku valla lubatavat asfaltkattega teed, oleks sellise tee rajamine vastuolus kehtiva detailplaneeringuga ja valla poolt ülevõetud teede projektiga. Kostja andis kooskõlas Harku vallaga 17.07.2006 sõlmitud

15(19)

müügilepingu p-ga 6.2 vaidlusaluste teede projekti üle Harku vallale. Vastavalt kokkuleppele Harku vallaga ei ole kostja kohustatud välja ehitama teid vastavalt nimetatud projektile ning seega ehitab teed vastavalt nimetatud projektidele välja Harku vald kui vaidlusaluste teede omanik. Kui Harku vald peaks tulevikus lubama valla maale nn mustkattega tee rajamist, oleks see vastuolus kehtiva detailplaneeringuga, mis näeb ette vaidlusaluste teede asfalteerimise. Vastavalt EhS §-le 19 on ehitusprojekti aluseks kehtestatud detailplaneering. Vastavalt EhS § 24 lg l p-le l ehitusloa väljastamisest keeldutakse, kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sh detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. Kuna kohtuotsuse täitmine sõltub detailplaneeringu muutmisest ja ehitusloa väljastamisest ehk asjaoludest, mis ei pruugi saabuda, on maakohtu otsuse täitmine võimatu. Kuna Harku vald on vaidlusaluste teede omanik, tuleb arvestada ka EhS § 23 lg 5 nõudega, mille kohaselt väljastatakse ehitusluba teisele isikule kuuluvale kinnisasjale tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks kinnisasja omaniku nõusolekul. EhS § 12 lg 2 kohaselt ei anna ehitusluba õigust ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata ehitada. Omandi kaitsmiseks tuleb rajatava tee suhtes seada nt servituut või muu asjaõigus, mis lubab võõrale maale ehitamist. Maakohtu otsusest ei nähtu selle täitmise aega, kuigi teedeehitus, erinevalt nt rahalise nõude täitmisest, sõltub aastaaegadest ning teedeehituseks kulub märkimisväärne aeg. Asjas tulnuks kolmandate isikutena kaasata ka need Pankrannik I krundiomanikud, kes ei ole kostja vastu hagi esitanud. 66-st Pankrannik I krundi ostjast pöördus kohtusse üksnes 16. Kohtule ei olnud teada 50 kohtusse mitte pöördunud asjast huvitatud elaniku arvamus mustkattega tee rajamise tehnoloogia osas. Samuti ei olnud kohtule teada, kas Pankrannik I krundiomanike enamus oleks nõus loobuma detailplaneeringuga ettenähtud asfaltbetoonkatte rajamisest, millise kohustuse võttis endale Harku vald. Olukorras, kus vastavalt detailplaneeringule ja teeprojektidele on Harku vald kui vaidlusaluste teede omanik ette näinud Harku valla poolt vaidlusalustele teedele asfaltkatte rajamise, on arusaamatu ja Pankrannik I kruntide omanike enamuse huvidega vastuolus, kui hagejad jätkuvalt vaidlevad nn mustkattega tee rajamise üle kostjaga. Vastused apellatsioonkaebusele Hagejad ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palusid jätta selle rahuldamata. Kolmas isik Harku vald apellatsioonkaebuse suhtes kirjalikku seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Kuna kolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ja järgib maakohtu otsuse põhjendusi, siis TsMS § 654 lg 6 järgi kolleegium ei korda neid. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldanud õigesti seadust. Hagi on esitatud poolte vahel sõlmitud lepingute täitmiseks kohustamiseks ja maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja oli kohustatud hagejatega sõlmitud lepinguid täitma viisil nagu seda kirjeldasid hagejad ja kostja oma kohustust kohaselt täitnud ei ole. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole rajanud lepingutele vastava kvaliteediga teid. Kaebuse väited ei anna alust sisustada maakohust erinevalt mõistet mustkattega

16(19)

tee. Maakohus on õigesti mõistet mustkate sisustades lähtunud mõistliku isiku arusaamise põhimõttest (VÕS § 29 lg 4). Kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi selles osas. Õige on apellandi väide, et asjatundjad Vaabo Annus ja Tõnu Maasik selgitasid, et mõiste mustkate sisustamisel sai lähtuda „Teedeehitaja käsiraamatust“, mille kohaselt loetakse mustkatteks ka tee pindamist fraktsioneeritud killustikuga. Maakohus on käsiraamatus sisalduvat ja asjatundjate V. Annuse ja T. Maasiku arvamust hinnanud koos teiste asjas esitatud tõenditega ja teinud oma järeldused kõiki tõendeid kogumis hinnates. Maakohtu järeldus, et mustkattega tee on rajatud tavapäraselt mustsegust, milline mõiste on erialakirjanduses ja tehnilistes normides sisustatud, on vastavuses esitatud tõenditega. Õige on see, et vastavad normid on kehtestatud riigimaanteedele, kuid lepingus kokkulepitu tõlgendamisel oli kolleegiumi arvates võimalik kehtestatud normidest lähtuda. Mõistlikul inimesel pidi olema võimalik eeldada, et rajatav tee on sama kvaliteediga kui sarnane riigimaantee. Apellant on möönnud, et ta polnud lepinguid sõlmides ja vaidlusaluste teede ehitamist tellides lugenud „Teedeehitaja käsiraamatut“, mistõttu on õige maakohtu järeldus, et ka apellandil puudus lepingut sõlmides ja teid rajades teave käsiraamatus sisalduva kohta. Kolleegiumi arvates on oluline, et apellant on arenduspiirkonnas Pankrannik II rajanud kinnistute müügilepingutes kokkulepitud mustkattega teena asfaltbetoonkattega tee. Seega on ka apellant ise sisustanud sama lepingutingimust erinevalt käesolevas asjast tema poolt väidetust ja rajanud tee, mis on omadustelt kõrgema kvaliteediga, kui hagejate poolt nõutu. Hagejad esitasid oma väite tõendamiseks Pankrannik II piirkonnas asuva kinnistu müügilepingu, mille kohaselt tuli rajada teed mustkattega (I kd lk 135-136). Kuna kostja hagejate väidetele vastu ei vaielnud, siis ei pidanud hagejad esitama oma väite kinnitamiseks rohkem tõendeid. Apellant väitis, et maakohus on ebaõigesti jätnud hindamata kostja poolt esitatud tõendid: ajaleht „Sakala“ 02.07.2004 artikli ja Kiili vallavolikogu 09.03.2004 määruse nr 8. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti jätnud mõiste mustkate sisu selgitamisel juhindumata eeltoodud tõenditest ja kolleegium ühineb selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja poolt rajatud teede kalded ja tasasus ei vasta nõuetele. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et enne OÜ ÜLE poolt garantiitööde tegemist, mis anti kostjale üle 04.10.2005, ei vastanud tee kalded normidele, kuid pärast garantiitööde tegemist olid apellandi arvates kalded normi piires. Maakohus on lugenud asjaolu, et teekalded ei vasta nõuetele tuvastatuks Maano Koppeli 08.11.2004 arvamusele tuginedes. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada vastupidist. Kostja ja OÜ ÜLE vahel 04.10.2005 sõlmitud aktist tööde üleandmise ja vastuvõtmise kohta selgub, et kostjal ei ole seoses garantiitöödega OÜ-le ÜLE pretensioone, kuid sellest ei nähtu, kas teede kalded ja tasasus olid vastavuses nõutuga. Mikk Reier on oma arvamuses andnud hinnangu pinnatud teele kehtestatud normidest lähtudes, mis ei ole samased mustsegust kattega teega. Maano Koppeli arvamuse kohaselt määratakse tee kalded projektiga, kuid vaidlusaluste teede osas projekti koostatud ei ole, mistõttu lähtuti põikkallete soovitatavast suurusest 2,5%. Hagejad on selgitanud, et normid tee kallete osas tulenevad teede ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormid“ p-st 2.3. Kostja ei ole väitnud, et hagejate poolt viidatud norm ei oleks käesolevas vaidluses kohaldatav ja sellest ei saaks lähtuda. Asja materjalidest ei tulene, et kostja oleks taotlenud maakohtus ekspertiisi määramist teekallete ja tasasuse tuvastamiseks. Kuna TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool tõendama oma väidete ja vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid, siis pidi apellant ise vajadusel taotlema ekspertiisi määramist eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Asjaolu, et Maano Koppelile ei ole Maanteeameti poolt väljastatavat teedeehituse järelevalve litsentsi, ei muuda tema arvamust mitteusaldusväärseks. Maano Koppel on TTÜ teedeinstituudi õppejõud, seega isik, kellel on olemas eriteadmised teede projekteerimise ja ehitamise valdkonnas.

17(19)

Õige on maakohtu järeldus, et nõue teekallete vastavusse viimiseks on esitatud mõistliku aja jooksul. VÕS § 108 lg 3 sätestab, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Hagejad said tee mittevastavusest teada Maano Koppeli 08.11.2004 arvamusest teada saades. Hageja Katri Nöör on 25.11.2004 kirjaga palunud kostjat kohustus mustkattega tee rajamiseks täita. Seega on kostjat teavitatud ehitatud tee mittevastavusest lepinguga. Õige on see, et teekallete mittevastavust pole kirjas eraldi mainitud, kuid kolleegiumi arvates tuleb kirjas esitatud nõuet tee viimiseks lepinguga kooskõlla tõlgendada viisil, mis hõlmab ka teekallete parandamist. Kallete parandamist ei saa teostada eraldi mustkatte rajamisest ja ainult pindamisel ei ole võimalik kaldeid reguleerida. Vastavalt esitatud tõenditele on ainult tee aluskatte paigaldamisel võimalik tagada õigete teekallete olemaolu. Ebaõige on apellandi seisukoht, mille kohaselt selgitas asjatundja Maano Koppel oma arvamuses õiguslikke suhteid. Mõiste mustkattega tee sisustamine ei ole kolleegiumi arvates õiguslik küsimus. Samuti ei ole õiguslikku laadi arvamus teekallete osas. Maakohus ei ole otsust tehes tuginenud ainult Maano Koppeli arvamusele, vaid on hinnanud kõiki esitatud tõendeid. Ebaõige on apellandi väide, et vaidlusaluste teede rajamine on Harku valla kohustus. Vastustajatel olid apellandiga sõlmitud müügilepingud, millest tulenes apellandi kohustus teede rajamiseks. Teede üleandmine Harku vallale ei vabasta kostjat lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Harku vald ei ole üle võtnud kostja kohustust teede rajamiseks ning apellandi ja Harku valla omavahelised suhted ei mõjuta pooltevahelistest lepingutest tulenevaid kostja kohustusi. Samuti ei välista kostja poolt kohustuste täitmist ehitusseaduse §-st 13 tulenev Harku valla kohustus teede rajamiseks oma valla territooriumil. Harku vald on korduvalt avaldanud, et ta ei tee takistusi kostjale tema kohustuse täitmisel. Teede lepingutega vastavusse viimiseks vajalikud load ja planeeringud on apellandil võimalus taotleda Harku vallalt. Apellant ei ole tõendanud, et teede üleandmine Harku vallale muudaks kohustuse täitmise võimatuks. Ebaõige on kaebuse väide, et kohtuotsuse täitmine on võimatu tulenevalt ebaselgest hagejate nõudest. Hagejate nõue oli piisavalt selge ja samuti on kohtuotsus täidetav ilma täiendavate selgitusteta. Mustsegu kihi paksuse osas on maakohus lähtunud hageja nõudest ja kostja kihi paksuse osas vastuväiteid esitanud ei ole. Maakohtu otsus on üheselt mõistetav ja apellandi poolt väidetu ei muuda otsust ebaselgeks. Maakohus on otsuses selgitanud, et kostjal võib olla võimalus rajada kohtuotsuse täitmiseks ka muu tee, kuid sellega peavad nõustuma hagejad. Eeltoodud kohtuotsuse põhjendavas osas sisalduv selgitus ei muuda kohtuotsuse resolutsiooni ebaselgeks. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus oleks pidanud otsuses ära tooma täitmiseks tähtajad. Vastavalt TsMS § 445 lg-le 1 saab kohus otsuse täitmise korra ja tähtajad määrata ainult poole taotlusel. Asja materjalidest ei selgu, et pooled oleksid vastavasisulise taotluse maakohtule esitanud. Kohtuotsuse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et kõiki Pankrannik I kinnistute omanikke ei olnud kaasatud menetlusse. Teede rajamine puudutab küll kõigi kinnistute omanike õigusi, kuid nõudeõigus kostja vastu on igal kinnistu ostnud isikul tulenevalt tema ja kostja vahel sõlmitud lepingust. Seega ei pidanud menetluses osalema kõik arenduspiirkonnas kinnistu ostnud isikud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seadust. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsÜS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Vastustajad on palunud apellandilt välja mõista tasu õigusabi eest summas 22 606,40 krooni. Kolleegium leiab, et vastavalt TsMS § 61 lg p-le 1 tuleb vastustajate apellatsioonimenetluses kantud

18(19)

kulud õigusabile apellandilt välja mõista. Kuna vastustajate poolt esitatud maksekohustust tõendaval arvel ei ole näidatud, kellele konkreetselt on arve esitatud (maksja kohale on kirjutatud „Pankrannik I elanikud“), tuleb õigusabikulud apellandilt vastustajate kasuks välja mõista solidaarselt.

Reet Allikvere

Iko Nõmm

Margo Klaar

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.