Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2 000 krooni leppetrahv, 700 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud ja 2 701,44 krooni kahjuhüvitis. Hageja tugines nõudes tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punktidele 2.1, 5.3, 6.1, 6.3 ja 9.3 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1, 3 ja 6, § 108 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 115 lg-le 1, § 127 lg-le 1, § 128 lg-tele 1, 2 ja 4 ning § 158 lg-le 1. Hagiavalduse kohaselt tuleneb võlgnevus poolte vahel 04.09.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0601254/27, millega hageja andis kostjale laenu 10 000 krooni. Pooled leppisid lepingu sõlmimisel kokku, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi nr S. Lepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale intressi 29,25 % krediidisummast aasta kohta. Kostja kohustus põhivõla ja intressid tasuma maksegraafiku alusel igakuiste maksetena. Kostja tasus 15.09.2006 ühe lepingujärgse makse summas 145 krooni ning pärast seda ei ole hagejale enam võlga tasunud. 28.11.2006 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemishoiatuse ja palus kostjal võla kahe nädala jooksul tasuda. Kuna kostja võlga ei tasunud, ütles hageja 20.12.2006 poolte vahel sõlmitud lepingu üles ja palus kostjal tasuda kogu lepingujärgse võla. Kostja ei ole hagejale võlga tasunud. Hageja leidis, et poolte vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevalt on viivitusintressiks 29,25 % aastas, s. t viivitusintress on samane lepingus kokku lepitud intressimääraga. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub seitse protsenti aastas; kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, siis lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja lugeski viivisemääraks lepingus kokkulepitud intressimäära. Hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahvi 2 000 krooni VÕS § 158 lg 1 ja üldtingimuste p 6.3 alusel. Lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt on krediidisaaja kohustatud lepingu ülesütlemisel tasuma krediidiandjale leppetrahvi 20 % ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Krediidisumma 10 000 krooni oli lepingu ülesütlemise hetkeks täielikult tagastamata. Hageja palus lepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitamiseks saamata jäänud tuluna kostjalt välja mõista intressi, mille tasumises pooled lepingus kokku leppisid ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, ning samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. Lepingu ülesütlemise tõttu jäi hagejal saamata intressi 4 560,40 krooni, mis ei olnud selleks ajaks sissenõutavaks muutunud. Kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamise võimatuse tõttu jäi hagejal saamata intressitulu 2 624,35 krooni, arvestades hageja nõutavat minimaalset intressimäära 25 % laenusummalt aastas. Kokku moodustas hageja arvestatud kahju 7 184,75 krooni, millest ta VÕS § 161 lg 2 alusel palus kostjalt välja mõista 2 701,44 krooni. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Seega arvestas hageja kahjuhüvitise nõudest maha nõutava leppetrahvi ja viivise suuruse. Samuti palus hageja hüvitada võla sissenõudmise kulu (kirjade saatmine) 700 krooni vastavalt hageja kehtestatud hinnakirjale. Kostja vastus hagile Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 sätetega toimetas kohus 21.11.2007 kostjale Janno Rõugule kätte menetlusse võtmise määruse ja hagiavalduse koos lisadega. Kohus määras hagile kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja 20 päeva alates menetlusdokumentide saamisest. Kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud. Kostjat on

hoiatatud, et vastamata jätmise korral võib kohus tagaseljaotsusega hagi rahuldada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 28.01.2008 tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis Janno Rõugult Balti Investeeringute Grupi Pank AS kasuks välja põhivõla 10 000 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 1 240,66 krooni ja viivised osaliselt summas 793,61 krooni, kõik kokku 12 034,27 krooni. Ülejäänud nõude osas jättis kohus Balti Investeeringute Grupi Pank AS hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud 37 % ulatuses hageja ja 63 % ulatuses kostja kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ja TsMS § 163 lg-le 1. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja taotlusel või omal algatusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leidis, et Balti Investeeringute Grupi Pank AS hagi on hagiavalduses toodud asjaoludega osaliselt põhjendatud ning tuleb õiguslikult põhjendatud ulatuses osaliselt rahuldada. Kohus pidas õiguslikult põhjendatuks hageja nõuet põhivõla 10 000 krooni ja sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 1 240,66 krooni osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks nimetatud summad välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 34, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 158 lg 1 ja § 415 lg 1 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue viiviste saamiseks osaliselt põhjendatud. Pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Tulenevalt VÕS §-st 421 on VÕS § 415 lg 1 imperatiivne norm, mis on sätestatud tarbija kaitseks ning sellest kõrvale kalduda ei ole lubatud. VÕS § 415 lg 1 viitab sõnaselgelt seadusjärgsele intressimäärale, millest suuremas intressimääras ei ole tarbijakrediidilepingutes lubatud kokku leppida. Ka poolte vahel sõlmitud krediidilepingu lisaks olevate krediidilepingute üldtingimuste S p 6.1 teises lauses on eelnimetatud võlaõigusseaduse sättega arvestatud, kuna punkti kohaselt maksab tarbijaga sõlmitud lepingu puhul krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Sama paragrahvi 6. lõike kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Hageja on kohtule esitatud viivisearvestuses arvestanud ebaõigesti viivist põhivõlalt ja sellele lisanduvalt intressilt. Maakohtu arvates on hageja õigustatud nõudma viivist tasumata põhivõlalt ning seda VÕS §-s 94 sätestatud määras. VÕS § 94 kohaselt on seadusjärgseks intressiks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga 1. jaanuari ja 1. juulit. Seega on seadusjärgsed intressimäärad vastavalt: alates 01.07.2006 9,75 % aastas (s. o 0,027 % päevas), alates 01.01.2007 10,50 % aastas (s. o 0,029 % päevas). Viivisearvestus on järgmine:

17.09.2007, s. o 336 päeva, mille eest on viivis 24,43 krooni;

nõude kahjuhüvitise 2 701,44 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulu 700 krooni, leppetrahvi 2 000 krooni ja osaliselt viivise 1 689,70 krooni saamiseks, ning menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus kohaldanud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel ebaõigesti VÕS § 416 lg 3 ja § 421. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1 ja § 415 lg 1 lausest 2 ning krediidilepingu üldtingimuste punktist 5.3 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 128 lgte 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja poolt saamata jäänud tulu ehk kasuna tuleb antud juhul mõista intressi, mille tasumises pooled lepingus kokku leppisid ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, ning samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. Samas ei nõua hageja kahju hüvitamiseks kostjalt intressi kui sellist, vaid intress on kahjuhüvitise ekvivalent, mille abil saab lepingu rikkumisega kostja poolt hagejale tekitatud kahju suurust hinnata. Kindlasti tuleks kahju suuruse määramisel arvestada krediidisumma edasilaenamise võimatusest tekkinud kahju ja ülesöeldud lepingu haldamise peale kulunud hageja töötajate tööaega, töövahendeid, tööd ning muid mõistlikke kulutusi. Hageja vähendas krediidi brutosummat vastavalt VÕS § 416 lg-le 3 krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, kuid hageja on seisukohal, et tal on õigus nõuda kostjalt krediidi kasutamise ajale langeva intressi ja kulude tasumist. Krediidi kasutamise ajaks loeb hageja kogu ajavahemikku, millal väljalaenatud krediidisumma on kostja kasutuses (tagastamata) ning mille jooksul hagejal jääb saamata tulu oma raha kasutamisest. Selle alusel on hageja arvutanud kahjusumma suuruse (2 701,44 krooni), arvestades sellest maha leppetrahvi ja viivise summa, mille saamisele tal enda arvamuse kohaselt samuti õigus on. 06.03.2008 seisuga on hagejal jäänud saamata intressi 3 957,96 krooni ulatuses, mida ta lepingu kehtivuse korral oleks saanud. Krediidisumma ja sellelt saadava intressi edasilaenamise võimatuse tõttu on hageja jäänud ilma intressitulust vähemalt summas 2 624,35 krooni. Tulevikus tekkiva kahju hüvitamise otsustamisel on oluline arvesse võtta võlgniku varasemat maksekäitumist. Antud juhul on kostja alates lepingu sõlmimisest 04.09.2006 tasunud ainult ühe makse summas 145 krooni. Hea usu põhimõttest tulenevalt ja kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades ei ole aktsepteeritav olukord, kus lepingulisi kohustusi rikkunud isik on paremas olukorras kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud. Kostja vabanes lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tuleviku intressimaksete tasumisest. Kostja on rikkunud oma lepingulisi kohustusi vähemalt raske hooletuse tõttu, mistõttu VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud alust kahju hüvitamisest vabastamiseks ei esine. Ühtlasi leiab hageja vajaliku olevat kahju suuruse määramisel arvesse võtta inflatsiooni, mis praegusel ajal on Eestis umbes 10 % aastas. Kui kostja tasuks krediidisumma 10 000 krooni praegu ära, oleks selle reaalne väärtus 9 000 krooni. Hageja on seisukohal, et maakohus on VÕS § 416 lg 3 ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud, kuna nimetatud norm reguleerib olukorda, kui krediidisaaja reaalselt krediiti ei kasuta ehk krediidi brutosummat vähendatakse ainult nende intresside ja kulude võrra, mis tekivad pärast kogu krediidisumma tasumist krediidiandjale. VÕS § 416 lg 3 järgi ei saa samastada krediidilepingu ülesütlemisele järgnevat aega ja krediidi kasutamata jätmise aega. Hageja

tõlgendab lepingu ülesütlemist reguleerivaid võlaõigusseaduse sätteid (VÕS § 189-191, § 195) selliselt, et pooled peavad tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu ning maksma tagastatavalt rahalt intressi. Lepingu alusel saadu tuleb pärast lepingu ülesütlemist tagastada viivitamatult, kuid kui seda kohustust ei täideta, siis on võlausaldajal õigus nõuda raha kasutamise eest intressi. Hageja ei nõustu sellega, et esimese astme kohus jättis rahuldamata tema nõude võla sissenõudmise kulude summas 700 krooni hüvitamiseks, kvalifitseerides selle kahju hüvitamise nõudena ja tuginedes VÕS § 113 lg-le 5. Kaevatav kohtuotsus ei ole selles osas seaduslik ega põhjendatud TsMS § 436 lg 1 tähenduses. Hageja nõudis tasu teenuse eest vastavalt enda kehtestatud hinnakirjale, milles pooled oli krediidilepingu üldtingimuste punktis 9.3 kokku leppinud. Muuhulgas leiab apellant, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-07, millele maakohus kaevatavas otsuses on viidanud, on seadusevastane, tehtud menetlusõiguse normi (TsMS § 688 lg 1) rikkumisega ja seetõttu ei pea antud tsiviilasjas väljendatud Riigikohtu seisukohtadega arvestama. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis esimese astme kohus alusetult rahuldamata leppetrahvi summas 2 000 krooni nõude, pidades tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punktis 6.3 kokkulepitud tingimust tühiseks ja leppetrahvi ebamõistlikult suureks. Hageja hinnangul ei arvestanud kohus antud nõudes otsuse tegemisel kõiki hagis esitatud asjaolusid ja tõendeid. Kokkulepitud leppetrahvi määr 20 % ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt võtab arvesse kohustuse täitmise ulatust. Lisaks kompensatsioonilisele ülesandele peab leppetrahv täitma ka survefunktsiooni, s. o sundima võlgnikku kohustuse täitmisele. Oluline on silmas pidada, et üldtingimuste punktis 6.3 kokkulepitud leppetrahv ei taga üksnes krediidisumma tagastamise kohustuse täitmist, vaid ka muid lepingulisi kohustusi (intress, viivis, võla sissenõudmise kulu, avalduse läbivaatamise tasu, lepingu sõlmimise tasu jms). Leppetrahvi määr oli tegelikkuses oluliselt väiksem kui 20 %. Nõutud leppetrahv 2 000 krooni moodustas ülejäänud haginõudest (17 125,41 krooni) vaid 11 %. Arvestades, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib vaid pärast lepingu erakorralist ülesütlemist, on poolte õigused ja kohustused antud tüüptingimuses tasakaalus, kuna leppetrahvi tasumise kohustuse tekkimine eeldab olulist lepingurikkumist võlgniku poolt. Leppetrahvi suuruse hindamisel on oluline arvestada, et hageja ja suurte universaalpankade kliendisektorid on väga erinevad ning väljastatavad laenud erineva riskiastmega, mistõttu ei ole kohane võrrelda hageja kasutatavates üldtingimustes sisalduvat leppetrahvi määra universaalpankade leppetrahvi määraga, vaid kohane on vaadelda teiste tarbijalaenude väljastamisele spetsialiseerunud ettevõtete laenutingimusi. Näiteks AS Kagu Invest üldtingimustes on leppetrahvi määr 50 %, arvestatuna algselt laenusummalt. Lisaks kasutatavatele leppetrahvi määradele on erinevad ka kohustused, millelt leppetrahvi arvestatakse. Pacta sunt servanda põhimõte (VÕS § 8 lg 2) on seaduse oluliseks põhimõtteks. Kui seaduse olulise põhimõtte rikkumise tagajärjel kaotab kahjustatud lepingupool igasuguse tulu teenimise võimaluse, siis on enesestmõistetav, et rikutud pool on õigustatud vastavaks hüvitiseks leppetrahvi näol. Hageja vaidleb apellatsioonkaebuses vastu viivise väljamõistmisele osaliselt, seadusjärgses viivisemääras. Hageja ei nõustu kaevatava kohtuotsuse tõlgendusega, mille kohaselt VÕS § 415 lg 1 viitab VÕS § 113 lg 1 kahele esimesele lausele, mis sätestavad viivise nõudmise õiguse VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras. VÕS § 415 lg 1 viitab VÕS § 113 lõikele 1 tervikuna ja seetõttu oli hagejal õigus nõuda viivitusintressi lepingus kokkulepitud intressimääras 29,25 % aastas. VÕS § 113 lg 1 ei kehtesta viivisemäära summaliselt, vaid viitab Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale või lepingus kokkulepitud intressimäärale. Käesoleval juhul oli lepingus

kokkulepitud intressimäär kõrgem. Krediidilepingu üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, mis on antud juhul lepingujärgne intressimäär 29,25 % tagastamata krediidisummalt aastas. Tasumata viiviselt ja intressilt lepingu üldtingimuste p 6.2 järgi viivist ei arvestata. Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele Tallinna Ringkonnakohus võttis Balti Investeeringute Grupi Pank AS apellatsioonkaebuse 30.04.2008 määrusega menetlusse ja toimetas apellatsioonkaebuse vastustaja Janno Rõugule kätte 08.05.2008. Vastustaja ei ole Tallinna Ringkonnakohtu poolt kaebuse menetlusse võtmise määruses määratud tähtaja jooksul (15 päeva arvates määruse ja apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest) apellatsioonkaebusele kirjalikult vastanud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Ringkonnakohus, olles tutvunud apellatsioonkaebuse ja toimiku materjalidega leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu ning apellatsioonkaebust on võimalik läbi vaadata üksnes kaebuse põhjal TsMS § 646 järgi. Kohus tegi tagaseljaotsuse kostja suhtes TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud alusel hagile vastamata jätmise tõttu. Maakohus leidis, et hagi on õiguslikult põhjendatud põhinõude, sissenõutavaks muutunud intressi 1 240,66 krooni osas. Tagaseljaotsusega on rahuldatud hagi osaliselt viivise nõudes. Nõude võla sissenõudmisega seotud kulu, leppetrahvi ja kahju hüvitamise sissenõudmiseks jättis maakohus rahuldamata. TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse. TsMS § 407 lg 6 mõtte kohaselt, kui kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, siis ei saa ta hagiavaldust osaliselt rahuldada, vaid jätab hagi rahuldamata. Eeltoodud põhjendustel on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigusnorme TsMS § 656 lg 2 järgi, mistõttu kuulub otsus tühistamisele. Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja on kahju hüvitamise nõuet põhjendades väitnud, et tema kahjuks on saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui kostja ei oleks lepingut rikkunud. VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja luges saamata jäänud tuluks ehk saamata kasuks summat, mis vastab intressi suurusele, mille tasumises olid pooled kokku leppinud ning millise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lg 3 kohaselt kaotas. Maakohus asus seisukohale, et lepingu üldtingimus punkti 6.3. osas on tühine ning leppetrahvi määr on ebamõistlikult suur ning seetõttu puudub alus leppetrahvi sissenõudmiseks. Samas on jäänud välja selgitamata ning seisukoht võtmata, milline võiks sel juhul olla mõistlik leppetrahvi summa. Maakohus küll märkis tagaseljaotsuses, et hageja nõutav leppetrahv võiks olla suurem kui 2% , kuid samas jättis leppetrahvi nõude täies ulatuses rahuldamata. TsMS § 657 lg 2 kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, siis saadab ta tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule täies ulatuses. Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja on esitanud erinevaid nõudeid, mille osalise rahuldamisega ei ole hageja nõus, siis tuleks tsiviilasja uuel läbivaatamisel eelmenetluses

välja selgitada nii kohtuasjas tähtsust omavad asjaolud kui ka tõendid. Seega tuleks kaaluda, kas antud tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemine on üldse võimalik. Menetluskulud jaotab kohus tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.