Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

hageja kostjale kirjaliku pretensiooni ning arve summas 47 322,33 kr tasumiseks, maksetähtpäevaga 11.12.2006. Pretensioonile kostja ei reageerinud. Võlgnevus hageja ees on kostja kohustus. Asjaolul, et liiklusõnnetuse suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ei oma seost antud tsiviilasjaga. Kriminaalasja otsusest sõltub, kas kostjale hüvitatakse kahju, ja kui jah, siis millises ulatuses. Lähtudes VÕS § 76, § 101 lg 1 p, § 108 lg 1, Liiklusseadus § 202, TsMS § 3 lg 1, § 138, § 144, § 162 taotles hageja välja mõista Vjatšeslav Poverennovilt 54 562,69 kr ning menetluskulud. Kostja hagi ei tunnistanud. 19.09.2003 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel muutus sõiduk kasutuskõlbmatuks ja paigutati politsei otsusega hageja parklasse. Liiklusõnnetuse kohta algatati kriminaalasi ja kuni käesoleva ajani puudub selles asjas kohtuotsus. Salva Kindlustus, kes hüvitab kahjud, on andnud nõusoleku hüvitada ka sõiduki parkimise eest mõistliku kulu, kuid ootab jõustunud kohtulahendit. Maakohtu otsus 13.02.2008 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudus selles, et sõiduauto Toyota Corolla registreerimismärgiga xxx xxx, mille omanikuks on kostja, oli paigutatud 19.09.2003 hagejale kuuluvasse parklasse. Pooled vaidlesid selle üle, kes peab hüvitama kostjale kuuluva auto hagejale kuuluvas parklas auto hoidmise ja valvamise kulud. Lähtuvalt Liiklusseaduse § 202 lg7 valvega hoiukohas, auto sinna toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud hüvitab selle juht, omanik või valdaja. Liiklusseadus sätestab liikluse korraldamise Eesti teedel ning liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded. Sama seaduse § 20 2 lg 1 sätestab, et sõiduk mille juht on kõrvaldatud selle juhtimiselt, paigutatakse, kui kohapeal puudub võimalus selle üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale, lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse. Nimetatud seaduse eelnimetatud paragrahvi lg 3 sätestab, et sõiduki valvega hoiukohta paigutamise kohta koostatakse akt, mis peab sisaldama: 1) valvega hoiukohta paigutatava sõiduki tüüpi, marki, riiklikku registreerimismärki ja eritunnuseid, sõidukil esinevate nähtavate puuduste ja vigastuste loetelu; 2) teisaldamisotsuse teinud ja teisaldamist korraldanud ametiisiku ametikohta, ees- ja perekonnanime ning allkirja; 3)sõiduki valvega hoiukohta paigutanud ettevõtja nime, aadressi ja telefoninumbrit ning paigutamist teostanud isiku ees- ja perekonnanime; 4) hoiukoha aadressi, kuhu sõiduk paigutati; 5) akti koostamise kuupäeva ja kellaaega; 6) hoiukohas sõiduki vastuvõtnud isiku ametikohta, ees-, ja perekonnanime, sõidukil esinevate nähtavate puuduste ja vigastuste loetelu; 7) sõiduki hoiukohta vastuvõtnud isiku allkirja. Akt koostatakse kolmes eksemplaris, millest esimene eksemplar jääb sõiduki hoiukohta paigutamise otsuse teinud ametiisikule, teine eksemplar sõiduki paigutamist korraldanud ettevõtjale ning kolmas eksemplar sõiduki hoiukohta. Nimetatud nõuetele vastavat akti hageja esitanud ei ole, mis tõendaks asjaolu, et kostja sõiduk on paigutatud hagejale kuuluvasse hoiukohta. Kuna hageja ei ole eelmärgitud akti koostanud kostja sõiduki paigaldamise ja hoidmise kohta, ei ole ta tõendanud, et tegemist on kostjale kuuluva sõidukiga, mille teisaldamise ja hoidmise kulusid hageja kohtult taotleb. Seega ei ole hageja tõendanud VÕS § 3 kohaselt võlasuhte tekkimise alust kostjaga. VÕS § 3 ei sätesta võlasuhte tekkimise alusena arvete esitamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud võlasuhte olemasolu poolte vahel, mistõttu ei ole hagejal ka alust nõuda kohustuse rikkumise asjaoludel kohustuse täitmist. 2(3)

Kuna hagejal ei ole nõude aluseks oleva kohustuse rikkumist kostja poolt, puudus kohtul vajadus analüüsida kostjalt nõutava summa suurust. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada Harju Maakohtu 13.02.2008 otsuse ja teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Apellant leiab, et kohus on valesti tuvastanud asjaolu, et sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akti (LS § 202 lg 3) koostamine on apellandi kohustus. Eelnimetatud akti koostab sõiduki hoiukohta paigutamise otsuse teinud ametiisik. Kohus tuvastas valesti, et antud akti puudumise tõttu apellant ei tõendanud asjaolu, et vastustajale kuuluv sõiduk on paigutatud apellandile kuuluvasse parklasse. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et sõiduauto Toyota Corolla reg. märgiga xxx xxx omanik on vastustaja ja et 19.09.2003 toodi apellandile kuuluvasse parklasse vastustajale kuluv sõiduauto. Vastavalt TsMS § 231 lg 2 poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Samuti kinnitab asjaolu Ida Politseiprefektuuri teatis. Kohus on ekslikult tuvastanud, et apellandi ja vastustaja vahel puuduvad võlasuhted. Võlasuhe apellandi ja vastustaja vahel tekkis alusetust rikastumisest. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsuse järeldused on vastuolulised. Ühelt poolt leidis kohus, et vaidlust ei ole selles, et kostjale kuuluv sõiduauto oli paigutatud 19.09.2003 hagejale kuuluvasse parklasse. Teiselt poolt on kohus leidnud, et kuivõrd hageja ei ole esitanud LS § 20 (2) lg. 3 järgset akti sõiduki hoiukohta paigutamise kohta, siis ei ole hageja tõendanud, et tegemist on kostjale kuuluva sõidukiga. Kostja ei ole hagi vastuses väitnud, et tegemist on temale mittekuuluva sõidukiga. LS § 20 (2) lg.3 kohase akti esitamata jätmisest ei saa kuidagi järeldada, et sõiduk, mille teisaldamise ja parklatasu hageja kostjalt nõuab, ei kuulu kostjale. Seega kohtu põhjendus hagi rahuldamata jätmiseks ei ole õige ehk on mitteasjakohane. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et asja õiguslikul lahendamisel ehk siis otsust tehes ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg.7). Samas ei ole ringkonnakohtul õigus teha antud asjas uut otsust hagi rahuldamiseks juba seetõttu, et apellant osutab apellatsioonkaebuses haginõude õigusliku alusena teist alust, kui see, millele ta esimese astme kohtus tugines. Kuivõrd hageja tugines hagiavalduses muuhulgas ka asjaolule, et kostja ei ole oma avariilist sõidukit vaatamata hageja nõudmisele siiani ära viinud, siis ei saa ringkonnakohus ka teha otsust hagi (ja apellatsioonkaebuse) rahuldamata jätmiseks.

Poolte esitatud asjaolud lubavad väita, et avariijärgselt ei paigutatud kostja sõidukit hageja parklasse mitte kostja poolt, kes viidi traumajärgselt raviasutusse, vaid politsei korraldusel. Analoogilises asjas on Riigikohus oma 01.11.2006 otsuses nr.3-2-1-87-06 selgitanud et: 1) kui liiklusõnnetuses vigastada saanud sõidukijuht paigutatakse haiglasse, siis ei saa seda hinnata tema kõrvaldamisena politseiametniku otsusega sõiduki juhtimiselt, mistõttu ei ole kohaldatavad LS § 20 (2) ja Vabariigi Valitsuse määrus nr. 279; 2) kui politsei täidab oma LS §-st 59 tulenevat kohustust ja laseb paigutada avariis osalenud sõiduki lähimasse parklasse, saab seda hinnata hoiulepingu sõlmimisena riigi ja parklaomaniku vahel, millest ei tulene sõidukiomanikule kohustust hüvitada parklaomanikule sõiduki teisaldamise ja hoiu kulu ei hoiulepingu, käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete alusel; 3) hoiuleping riigi ja parklaomaniku vahel võib lõppeda poolt kokkuleppel või ühe poole poolt lepingu ülesütlemise tõttu pärast seda, kui on lõppenud vajadus hoida sõidukit parklas, ja kui sõidukiomanik pärast hoiulepingu lõppemisest teadasaamist ei tule oma sõidukile järele, võib tal tekkida parklaomaniku ees kohustus tasuda sõiduauto edasise hoidmise eest kas lepingu, käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise õiguse alusel. Uuel asja läbivaatamisel peab kohus andma pooltele võimaluse kujundada oma positsioon, lähtudes ülalmärgitust. Asjaolu, et sõiduk oli kaetud kohustusliku liikluskindlustega, et võta hagejalt õigust nõuda parkimistasu.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.