2-06-39245 Volvo Estonia OÜ hagi Teyler Invest OÜ vastu 7172,92 krooni saamiseks ja Teyler Invest OÜ vastuhagi Volvo Estonia OÜ vastu 10 171,17 krooni saamiseks Harju Maakohtu 26.märtsi 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Volvo Estonia OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
09.septembril 2008, avalik kohtuistung Hageja Volvo Estonia OÜ (registrikood 10918874, asukoht Kadaka tee 70A, 12618, Tallinn), esindaja Eva Laks Kostja Teyler Invest OÜ (registrikood 10923154, asukoht Tondi 1, 11313, Tallinn), esindaja adv Lada Riisna
Tsiviilasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26. märtsi 2008 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja, Volvo Estonia OÜ kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hageja nõue ja selle põhjendused
Volvo Estonia OÜ esitas 21.12.2006 hagi Teyler Invest OÜ vastu, paludes kostjalt välja mõista põhivõla 5675,92 krooni ja viivise 1497 krooni.
2.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 16.03.2006 suulise töövõtulepingu, mille kohaselt hageja kohustus teostama sõiduki Volvo FH 12 remonttöid. Pooled allkirjastasid töölehe konkreetsete tööde läbiviimiseks. Hageja esitas kostjale tehtud tööde eest arve 5675,92 krooni tasumiseks. Vaatamata maksetähtaegade edasilükkamisele ei ole kostja oma kohustust täitnud. Hageja arvestas alates 31.03.2006 viivist määraga 0,1% päevas. Kostja vastuväited ja vastuhagi nõue
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Lepingu kohaselt tuli kõrvaldada sõiduki viga, mille tagajärjeks oli mootori järsk seiskumine. Seega oli hageja lepingujärgseks kohustuseks
vea leidmine ja vea parandamine. Auto ülevaatusel avastas hageja vea põhjusena kütusepumba rikke, mille kõrvaldamiseks tuli pump välja vahetada. Esimene lepingujärgne remont teostati 16.03.2006, kuid mõni tund pärast kasutama hakkamist ilmnes sõidukil sama viga. Hageja teostas teise remondi 23.03.2006. Kuigi tegemist oli esimese remondi puuduste kõrvaldamisega, esitas hageja ka selle eest arve ning kostja tasus 1629,17 krooni. Kolmandat korda ilmnes sõidukil sama viga 27.03.2006. Hageja asus autot parandama alles 30.03.2006. Selle eest esitatud arvet kostja ei tasunud, kuna arve esitamine oli garantiiremondi eesmärkide ja põhimõtete vastane. Neljandat korda jäi sõiduki mootor seisma 30.03.2006, kui kostja kliendi tellimust täites autoga Viljandisse sõitis. Kostja teatas veast hagejale koheselt telefoni teel. Hageja keeldus garantiiremonti teostamast ja järgnevalt enam telefonile ei vastanud. Seetõttu oli kostja sunnitud auto parandamiseks kasutama Tondi Autoteeninduse OÜ teenuseid, kandes täiendavaid kulutusi 7080 krooni ulatuses. Kostja esitas hagejale 05.09.2006 kirja, milles teatas töö lepingutingimustele mittevastavusest ning ühtlasi taganes lepingust. Kuivõrd hageja ei saavutanud kokkulepitud tulemust võlaõigusseaduse (VÕS) § 636 lg 1 teise lause tähenduses, siis on ta rikkunud lepingulist kohustust ning kostja võib VÕS § 101 lg 1 p 2 kohaselt keelduda oma kohustuse täitmisest.
4.Kostja palus vastuhagis hagejalt välja mõista garantiiremondi eest enammakstud 1629,17 krooni, lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitise 7080 krooni ning viivise 1462 krooni. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja hagejale garantiiremondi eest ehk töö puuduste kõrvaldamise eest 1629,17 krooni, mis kuulub tagastamisele VÕS § 189 lg 1 ning § 646 lg 1 ja lg 4 alusel. Sõiduki remonditöö mittekohase teostamise tõttu pidi kostja maksma sõiduki mootorivea parandamise ja sõiduki kohaletoomise eest 7080 krooni. Vastus vastuhagile
5.Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Hageja hinnangul sõlmiti auto suhtes kolm remondilepingut ning esitati ka kolm erinevat arvet. Kaks esimest arvet kostja ka tasus, aktsepteerides sellega teostatud töid. Kolmanda remondi käigus vahetati ära kütuse taseme andur. Tegemist ei olnud garantiiremondiga ning kaks eelnevat remonti ei olnud seotud kolmandaga. Kostja esitas esimese pretensiooni 27.03.2006 sõlmitud kolmanda remondilepingu osas alles 05.09.2006, mis on ilmselgelt ebamõistlik tähtaeg. Seega on kostja tulenevalt VÕS § 644 lg-st 3 kaotanud töö puudusele tuginemise õiguse. Enne esimest remonti pakkus hageja kostjale võimalust, et auto suhtes tehakse kõik vajalikud remonditööd, kuid kostja keeldus sellest ja oli nõus vaid üksikute tööde teostamisega.
6.Hageja ei takistanud kostjal sõidukit kasutada ega töid kontrollida. Pooltel puudus kokkulepe, kui kiiresti tuleb reageerida, kui sõidukil esineb rike. Pärast kolmandat remonti ei võtnud kostja enam hagejaga ühendust. OÜ Tondi Autoteenindus poolt kostjale esitatud arvest ei selgu, mis töid teostati ning kas tegemist oli hageja poolt tehtud tööde parandamisega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 7080 krooni. Kohtu hinnangul sõltub kolmanda arve tasumine sellest, kas remonttööd teostati eraldi remondilepingu raames või teostati kolmas remont eelmise remondi puuduste kõrvaldamisena. Oluline on hinnata, mis oli lepingujärgseks kohustuseks, st kas hageja kohustus parandama vea või tegema konkreetselt määratletud tööd. Kohus asus seisukohale, et tõendatud on auto viimine
kõigil kolmel korral hageja juurde teenindusse selleks, et autol parandataks viga – mootori seiskumine, ja kostja ei tellinud üksikute konkreetsete tööde tegemist. See asjaolu on tõendatud tunnistaja A. H.i ütlustega, samuti hageja poolt koostatud arvetega, kust ilmneb, et veaks, mida remonditakse, on mootori seiskumine. Kohtu hinnangul on tavaline, et kui autol esineb mingi viga, siis viib tellija auto parandusse ja laseb spetsialistil teha kõik selleks, et see viga parandada, mitte ei ütle töövõtjale täpselt ette, mida teha. Ka antud juhul viitavad asjaolud sellele, et hageja poole pöörduti murega, millele kostja palus leida lahenduse. Mitte miski ei viita sellele, et kostja oleks käskinud teha konkreetseid töid või nõudnud kõikide tööde kooskõlastamist.
8.Kohtu hinnangul sõltub see, kas tegemist oli ühe või mitme töövõtulepinguga, sellest, millist tahet hageja ja kostja auto remonti viimisel väljendasid. Asjas on tõendamist leidnud, et teistkordselt viis kostja auto hageja juurde remonti ja selgitas, et autol esinevad samad vead, mis enne. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja sai teise remondi eest arve ja tasus selle. Kohtu hinnangul tuleb seda asjaolu arvestades hinnata kostja tahet auto teistkordsel remonti viimisel selliselt, et kostja oli nõus remondi eest maksma ja seega käsitles teist remonti eraldi remondilepinguna. Kuivõrd antud juhul mõistsid lepingupooled kolmanda lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid erinevalt, siis lähtudes VÕS § 29 lg-st 4 asus kohus seisukohale, et mõlema lepingupoolega sarnane mõistlik isik pidi kostja käitumist mõistma kui eelmise remondilepingu puudustele tuginemist ja puuduste kõrvaldamise nõude esitamist, sest kohtu hinnangul on igati mõistlik eeldada, et kui remondi tellija viib auto töökotta tagasi ja viitab, et ta tellis eelmisel korral vea parandamise, aga viga ei ole parandatud, siis soovib tellija, et töövõtja oma töö korralikult lõpuni viiks ja tellija ei soovi täiendavat raha maksta. Kohus ei tuvastanud muid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja oleks soovinud puuduste kõrvaldamise eest täiendavat raha maksta. Seega asus kohus seisukohale, et kui kostja viis kolmandat korda auto parandusse, siis ei sõlmitud uut remondilepingut, vaid kostja nõudis eelmise remondilepingu puuduste kõrvaldamist. Seega ei saa kõne alla tulla ka kolmandast remondilepingust tulenevat tasunõuet, kuna selle maksmapanemise eelduseks on lepingu olemasolu. Hageja parandas eelmisest lepingust tulenevaid töö puudusi, milleks tal oli seadusest tulenev kohustus.
9.Kuivõrd kohus asus seisukohale, et teise arve tasumiseks oli õiguslik alus, milleks oli teine remondileping, siis ei ole vastuhagis nõutud 1629,187 krooni osas tegemist alusetult makstud tasuga ning see tagastamisele ei kuulu.
10.Kostja esitas kohtule kassa sissetuleku orderi nr 27, millest nähtub, et kostja on 31.03.2006 Tondi Autoteeninduse OÜ-le tasunud 7080 krooni. Kostja esitatud töökäsul ei ole küll kuupäeva ega allkirja, kuid kohus asus seisukohale, et töökäsul näidatud töö hinna, tellija andmete, veakirjelduse ning märgitud auto asukoha tõttu tuleb asuda seisukohale, et see tõend on asjakohane ja tõendab, et Tondi Autoteenindus OÜ-le on tasutud 7080 krooni selle töö eest, mis oli suunatud kõnealuse auto parandamisele selliselt, et kõrvaldataks viga (auto ei käivitu), st sama viga, mille parandamiseks pöördus kostja hageja poole. Seega leidis tõendamist, et kostja tasus kolmandale isikule sama vea parandamise eest 7080 krooni ning need tööd leidsid aset pärast 27.03.2006 toimunud kolmandat remonttööd. Mitte miski käesoleva asja raames ei viita sellele, et auto väljasuremine ja mittekäivitumine võis olla tingitud muudest asjaoludest, mis tekkisid pärast seda, kui kostja auto hagejale teist ja kolmandat korda remonti viis. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel tehtud tööl esines lepingutingimustele mittevastavus VÕS § 641 lg 2 järgi. Tulenevalt kostja seletusest ja tunnistaja A. H.i ütlustest luges kohus tõendatuks, et kostja esitas hagejale töö
lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva täitmisnõude ja nõudis töö puuduse kõrvaldamist. Tunnistaja A. H.i ütlustega luges kohus tõendatuks, et hageja keeldus puudust kõrvaldamast. Kohus luges vea parandamiseks tehtud kulutused mõistlikuks. Hageja ei esitanud ka konkreetseid vastuväiteid, mis viitaks sellele, et kulutused olid ebamõistlikud. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et kostja tugines töö lepingutingimustele mittevastavusele juba 31.03.2006, siis ei saanud ta sellele tuginemise õigust minetada. VÕS ei näe ette, et lepingutingimustele mittevastavusele tuginemine peaks toimuma kirjalikus vormis. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kõik eeldused selleks, et kostja saaks nõuda vastuhagis taotletud 7080 krooni hüvitamist VÕS § 646 lg 5 alusel, on täidetud ning nõude rahuldamata jätmiseks ei esine ühtegi alust. Kohus jättis kostja viivisenõude rahuldamata tulenevalt VÕS § 6 lg-st 2, kuna hageja ei teadnud enne vastuhagi esitamist nõude olemasolust ja selle maksmapanekust. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.Hageja palus kohtuotsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja vastuhagi rahuldati osaliselt, ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi täielikult rahuldamata.
12.Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti leidnud, et kolmandat korda autot remonti viies ei sõlmitud uut remondilepingut, vaid nõuti teisest remondilepingust tulenevalt puuduste kõrvaldamist. Kostja palus esmakordsel pöördumisel hageja poole teostada vaid üksikuid töid. Nimetatud asjaolu tõendamiseks taotles hageja tunnistajate K. L. (töökoja juhataja) ja A. O. (meister) ülekuulamist. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja taotletud tunnistajaid ei ole vaja üle kuulata. Seda enam olukorras, kus kostja taotlus tunnistaja A. H.i ülekuulamiseks rahuldati. Sellega on kohus seadnud pooled ebavõrdsesse olukorda tõendamise võimaluste osas.
13.Kohus ei ole hinnanud õigesti esitatud dokumentaalseid tõendeid, eelkõige hageja poolt kostjale esitatud arvete nr 5015192, 5015471 ja 5015589 sisu. Nimetatud arvetest nähtub, et kõigi kolme arve peal on küll sama viga, kuid hageja poolt teostatud tööd ei olnud samad. Seda seetõttu, et kostja lubas hagejal teostada vaid üksikuid töid rikke leidmiseks. Tulenevalt arvete sisust ei ole võimalik, et hageja kõrvaldaks teise remondilepingu käigus esinenud puudused, kuna kõik kolm remonti olid erinevad ning kõigi kolme remondi käigus monteeriti erinevaid osi, et leida rikke põhjustaja. Arvel nr 5015471 on hageja juhtinud kostja tähelepanu sellele, et autol on küttevõtturist kütusepumbani tavaline voolik, mida tegelikult seal olla ei tohi. Seega võis rikke esile kutsuda vale vooliku olemasolu, kuid hagejal ei olnud võimalust seda eemaldada, sest kostja oli selle äsja ise vahetanud ning leidis, et kõik on korras. Samuti tuleb arvestada sellega, et kostja soovis auto remontida võimalikult väikeste kuludega ning võimalikult kiiresti. Järelikult sõlmiti kolm erinevat remondilepingut ning hageja töö vastas kõigil kordadel lepingutingimustele. Samuti on kohus ebaõigesti tuvastanud poolte tegelikku tahet. Poolte tahteks oli leida auto rike ning saada auto sõidukorda. Kuna kostja ei soovinud korraga teostada kõiki remonttöid, siis selleks sõlmiti kolm erinevat remondilepingut erinevate tööde teostamiseks. Kostja tahe oli remonttööde teostamine osade kaupa, leidmaks viga, mis põhjustab mootori seiskumist.
14.Ebaõige on kohtu seisukoht, et tõendamist on leidnud kostja poolt hagejale töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamine mõistliku tähtaja jooksul. Hageja esitas 28.03.2006 kostjale arve nr 5015589 5675,92 krooni tasumiseks. Antud arve teisel lehel oli kirjas, et pretensioonid tuleb esitada kirjalikult 14 päeva jooksul. Kostja aga ei teavitanud hagejat kirjalikult enne kui 05.09.2006. Kohus on ebapiisavalt
tuvastanud hageja teavitamise protseduuri, tuginedes otsuses üksnes suulisele teavitamisele ning kostja kinnitusele ja tunnistaja ütlustele. Siinjuures tuleks aga arvestada kokkulepet, et kostjal on õigus esitada pretensioone vaid kirjalikult. Järelikult ei ole kostja teavitanud hagejat mõistliku tähtaja jooksul väidetavatest puudustest vastavalt VÕS § 644 lg-le 1. Sellest tulenevalt ei ole kostjal õigus ka nõuda VÕS § 646 lg 5 alusel parandamise kulusid 7080 krooni. Kohus ei andnud hagejale võimalust üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlustega oleks saanud tõendada, et hageja ei ole kunagi keeldunud puuduste kõrvaldamisest, kui need ka tõepoolest esinevad. Järelikult on kohus ebaõigesti leidnud, et hageja keeldus puuduste kõrvaldamisest.
15.Kohus ei ole hinnanud kostja esitatud kassa sissetuleku orderit nr 27 ja töökäsku igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus on seisukohal, et orderist nähtub, et kostja on tasunud 7080 krooni Tondi Autoteenindus OÜ-le. Samuti on kohus pidanud töökäsuga, millel puudub kuupäev ja allkiri, tõendatuks, et kostja on tasunud sama töö eest, millega kostja hageja poole pöördus. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
17.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebustega vaidlustatud osas, so osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi.
18.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks vaidlustatud osas ning kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
19.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja menetlusnorme ei rikkunud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused on vastavuses asjas esile toodud asjaolude ja tõenditega.
20.Maakohus leidis põhjendatult, et kolmanda remondi puhul oli tegemist eelmise remondi puuduste kõrvaldamisega. Kuna tegemist ei olnud uue töövõtulepinguga, ei ole hageja õigustatud nõudma kostjalt kolmanda remondi tasu maksmist. Maakohus leidis õigesti, et tõendatud on auto viimine kõigil kolmel korral hageja juurde remontimiseks selleks, et autol parandataks viga – mootori seiskumine. Hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja tellis üksikute konkreetsete tööde tegemist. Maakohus
hindas dokumentaalseid tõendeid, sh arveid nr 5015192, 5015471 ja 5015589 õigesti. Samuti tuvastas maakohus õigesti poolte tahte töövõtulepingu sõlmimisel.
21.Tõele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus seadnud pooled ebavõrdsesse olukorda tõendamise võimaluste osas ja leidnud põhjendamatult, et hageja taotletud tunnistajaid ei ole vaja üle kuulata. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hageja esitas taotluse K. L. ja A. O. tunnistajatena ülekuulamiseks kohtule kirjalikult 17.12.2007 (t lk 80). 22.01.2008 istungil avaldas hageja, et vajadus tunnistajate ülekuulamiseks puudub ja kohus jättis seetõttu taotluse rahuldamata (t lk 89 pöördel). Teistkordselt esitas hageja taotluse eelnimetatud tunnistajate ülekuulamiseks 04.03.2008 kohtuistungil pärast kostja tunnistaja A. H.i ülekuulamist. Kohus jättis selle taotluse protokollilise määrusega TsMS § 330 alusel põhjendatult ja õigesti rahuldamata (t lk 114).
22.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja teatas hagejale töö lepingutingimustele mittevastavusest ja nõudis puuduse kõrvaldamist mõistliku aja jooksul, so samal päeval, kui sõiduki mootor pärast kolmandat remonti uuesti seiskus, kuid hageja keeldus puudust kõrvaldamast. Hageja arvele märgitud palve - esitada pretensioonid kirjalikult 14 päeva jooksul - ei võta kostjalt suulise teavitamise õigust ega ole tõlgendatav poolte kokkuleppena. VÕS ei sätesta töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks kohustuslikku kirjalikku vormi. Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 646 lg 5 kohaldamise eeldused on täidetud ning kostja on õigustatud saama hagejalt 7080 krooni. Kohus hindas kassa sissetuleku orderit nr 27 ja Tondi Autoteenindus OÜ töökäsku kogumis muude asjas esitatud tõenditega õigesti ja tegi põhjendatult järelduse, et kostja tasus nimetatud äriühingule sama töö eest, mille tegemiseks pöördus kostja hageja poole. Kuna hageja keeldus töö parandamisest, oli kostjal õigus lasta seda teha teisel isikul ja nõuda hagejalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.
23.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab apellatsioonimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so hageja.
T. Kollom
M. Merimaa
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.