Hageja (vastukostja) esindaja Eva Laks; Kostja (vastuhageja) seaduslik esindaja Arles Hendrikson; Kostja (vastuhageja) tehinguline esindaja Lada Riisna.
Mõista hagejalt (vastukostjalt) kostja (vastuhageja) kasuks välja 7080 krooni. Kohtukulude jaotus Jätta nii hagi kui ka vastuhagiga seotud menetluskulud 7/8 ulatuses hageja ja 1/8 ulatuses kostja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas 21.12.2006.a kohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 5675 krooni ja 92 senti põhivõlga ja 1497 krooni viivist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.03.2006.a suulise töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja teostama kostja poolt remonti
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-06-39245 antud sõiduki XXXreg nr XXX suhtes remonttöid ja kostja kohustus omalt poolt remonttööde eest tasuma. Kostja vabatahtlikult töövõtu tasu ei maksnud, kohtuväline menetlus tulemusi ei andnud ning seetõttu pöördus hageja nõude maksmapanemiseks kohtusse.
2.Hageja ei tunnista kostja poolt esitatud vastuhagi ja esitas selle suhtes järgmised vastuväited: hageja hinnangul sõlmiti kõnealuse auto suhtes kolm remondilepingut ning kahe esimese eest on kostja ka tasunud. Seega aktsepteeris kostja arvete tasumisega esimest kahte remonditööd. Hageja väitel esitas kostja esimese pretensiooni kolmanda remondilepingu osas alles 5 kuud hiljem – 5.09.2006.a (vt tlk 6 jj). Kostja on esitanud oma pretensiooni liiga hilja ning seega kaotanud töö puudusele tuginemise õiguse. Isegi, kui puudusest oleks teavitatud õigeaegselt, on hageja oma lepingulised kohustused kostja ees ka kolmandast remondilepingust nõuetekohaselt täitnud ja seetõttu on vastuhagi põhjendamatu. Hageja hinnangul oli kolme erineva lepingu esemeks kolm täiesti erinevat kohustust ja mingist garantiiremondist rääkida ei saa. Hageja väitis, et enne esimest remonti pakkus hageja kostjale võimalust, et auto suhtes tehtaks kõik vajalikud remonttööd, kuid kostja sellest keeldus ja oli nõus vaid üksikute tööde teostamisega. Hageja kinnitab, et peale kolmandat remonti ei võtnud kostja enam hagejaga ühendust. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel viis kostja auto remonti selleks, et hageja parandaks sõiduki vea, milleks oli automootori seiskumine. Seega oli hageja lepingujärgseks kohustuseks ja lepingu raames kokku lepitud resultaadiks, mille hageja pidi saavutama, vea leidmine ja vea parandamine. Esimene lepingujärgne remont teostati 16.03.2006.a. Nimetatud tööde eest on kostja tasunud. Peale remonti asus kostja sõidukit majandustegevuse raames kasutama. Mõni tund peale seda ilmnes sõidukil sama viga, st mootor seiskus. Teine remont leidis aset neli päeva hiljem. Hageja esitas selle remondi eest arve, mille on kostja tasunud. Kolmandat korda ilmnes sõidukil sama viga 20.03.2006.a. Veast teatati hagejale, kes ei saanud teostada garantiiremonti mõistliku aja jooksul, vaid asus autot parandama alles 23.03.2006.a ehk kolm päeva hiljem. Hageja esitas kostjale kolmanda arve. Kostja peab selle arve esitamist garantiiremondi põhimõtte ja eesmärgi vastaseks. Neljandat korda jäi sõiduki mootor seisma kui kostja kliendi tellimust täites autoga Viljandisse sõitis. Kostja teatas veast hagejale telefoni teel, kohapeal, viivituseta. Viimane keeldus garantiiremonti teostamast ja pani toru hargile ning järgnevalt enam telefonile ei vastanud. Seetõttu oli kostja sunnitud auto parandamiseks kasutama kolmandate isikute teenuseid ja abi, mistõttu kandis täiendavaid kulusid. Eespool toodust tulenevalt leiab kostja, et kuivõrd hageja ei saavutanud kokkulepitud tulemust, siis ei muutunud töövõtulepingust tulenev tasu nõue sissenõutavaks ja viimast remonti tuleb üldse käsitleda eelmise töö puuduste kõrvaldamisena. Seetõttu tuleb hagi jätta hagi rahuldamata. Kostja esitas ka vastuväite, mille kohaselt ilmnevat asja materjalidest, et OÜ V on loovutanud oma töövõtulepingust tuleneva tasunõude I AS-le, ning et sellest tulenevalt ei olevat hagejal hagemisõigust. Hilisema menetluse käigus kostja sellest vastuväitest loobus.
4.12.11.2007.a esitas kostja vastuhagi lepingust tuleneva enammakstud summa (algselt vastuhagis ekslikult märgitud summa suuruses 1269 krooni ja 17 senti, hiljem parandatud summa suuruses 1629,17) ja hüvitise 7080 krooni ning viiviste nõudes. Vastuhagi kohaselt teostas hageja töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks kostja auto suhtes remonti 16.03.2006.a. Sõiduki veaks oli mootori seiskumine ja kostja tellis hagejalt auto vea parandamise. Hageja esitas selle töö eest arve, mille kostja ka tasus. Mõni tund peale remondi valmimist ilmnes auto kasutamise käigus sama viga uuesti. Kostja pöördus hageja poole ja palus vea kõrvaldada. Teine remont leidis aset 23.03.2006.a. Kostja hinnangul oli teise remondi puhul tegemist esimese remondi puuduste kõrvaldamisega, kuid hageja esitas ka selle eest arve, mille on kostja tasunud (arve summas 1629 krooni ja 17 senti). Selle raha tagastamist nõuab kostja vastuhagiga. Kolmandat korda ilmnes sama viga 27.03.2006.a. Veast teatati hagejale, kes ei saanud teostada garantiiremonti mõistliku aja jooksul ning asus sõidukit remontima alles 30.03.2006.a. Kostja hinnangul oli tegemist lepingujärgse töö puuduste kõrvaldamisega. Hageja esitas ka selle töö eest arve, mis oli kostja hinnangul garantiiremondi eesmärkide ja põhimõtete vastane. Seda arvet kostja tasunud ei ole. Neljandat korda jäi auto seisma 30.03.2006.a, Viljandist umbes 20 kilomeetri kaugusel, kui kostja autot oma majandustegevuse raames kaubaveoks kasutas. Kostja teatas veast hagejale. Viimane teatas, et ta keeldub garantiiremonti teostamast, katkestas kõne ning edaspidi telefonile enam ei vastanud. Vea parandamiseks oli kostja sunnitud kasutama kolmandate isikute (TA) abi ning kandis sellest tulenevalt täiendavaid kulutusi, mille hüvitamist nüüd vastuhagi raames hagejalt nõuab. Kostja nõuab ka viiviste hüvitamist alates teise arve tasumisest ja alates TA tasutud arve maksmisest kuni hageja poolt hagi esitamiseni kohtusse.
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-06-39245
Kohtu põhjendused
5.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et käesoleva asja raames on oluline hinnata, kas hagejal on õigus nõuda kolmanda remondi eest tasu maksmist ja kas kostjal on õigus nõuda teise remondi eest tasutud raha tagastamist ja TA makstud raha hüvitamist. Samuti tuleb hinnata viivisenõuet. Hinnata tuleb ka poolte vastuväiteid.
6.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi auto suhtes kolm remonti ja et remontide käigus tehti arvetel näidatud töid. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja poolt esitatud kaks esimest arvet on tasutud ja et kolmas arve on kostja poolt tasumata. Pooled ei vaidle selle üle, et esimene kirjalik pretensioon peale kolmandat arvet esitati alles 05.09.2006.a. Pooled vaidlevad selle üle, kas kolme remondi puhul oli tegemist kolme eraldiseisva töövõtulepinguga või oli tegemist ühe töövõtulepingu raames teostatud töödega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võttis hagejaga peale kolmandat remonti telefoni teel ühendust või esitas esimese pretensiooni alles 05.09.2006.a. Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, kas esitatud tõendite alusel saab hinnata, kas TA poolt tehtud tööd olid tehtud sama vea parandamiseks ja kas tehtud kulutused vastavad keskmisele turuhinnale. Pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtulepingu(te) eesmärgiks oli auto vea parandamine või üksikute, konkreetselt nimetatud tööde tegemine.
7.Kõigepealt võtab kohus seisukoha hageja poolt nõutud kolmanda remonditööde arve osas. Kohtu hinnangul sõltub kolmanda arve tasumine sellest, kas kolmandad remonttööd teostati eraldi remondilepingu raames või teostati kolmas remont eelmis(t)e remontide/remondi puuduste kõrvaldamisena. Oluline on hinnata, mis oli lepingujärgseks kohustuseks, st kas hageja kohustus parandama vea või tegema konkreetselt määratletud, üksikud remonttööd. Kohus asub seisukohale, et käesolevas asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et auto viidi kõikidel kolmel korral hageja juurde teenindusse selleks, et autol parandataks viga – mootori seiskumine ja kostja ei tellinud üksikute konkreetsete tööde tegemist. See asjaolu on tõendatud tunnistaja AH ütlustega, vt 04.03.2008.a istungi protokolli, samuti hageja poolt koostatud arvetega, kust ilmneb, et veaks, mida remonditakse on mootori seiskumine. Kohtu hinnangul on tavaline, et kui autol esineb mingi viga, siis viib tellija auto parandusse ja palub vea parandada ja laseb spetsialistil teha kõik selleks, et see viga parandada, mitte ei ütle töövõtjale täpselt ette, et mida teha. Reeglina usaldab tellija spetsialisti, kelle majandustegevuseks on konkreetse automargi parandamine ja laseb tal teha vajalikud tööd selleks, et põhjus, miks spetsialisti poole pöörduti, saaks kõrvaldatud. Ka antud juhul viitavad asjaolud sellele, et hageja poole pöörduti murega (auto seiskumine) millele palus kostja lahenduse leida. Kohtu hinnangul ei ole ka välistatud see, et tellija ise dikteerib spetsialistile, et milliseid konkreetseid töid tuleb teha ja millistest töödest tuleb hoiduda või see, et tellija nõuab, et temaga kooskõlastataks kõik konkreetsed tööd, mida töövõtja vajalikuks peab. Antud juhul aga miski sellele ei viita. Toimikumaterjalidest nähtud, et kostja pöördus hageja poole murega, et auto mootor seiskub ja palus mure kõrvaldada. Sama kinnitas ka tunnistaja AH, kes viis kolmel korral auto parandusse. Mitte miski käesoleva asja raames ei viita sellele, et kostja oleks käskinud teha konkreetseid üksikuid töid või nõudnud kõikide tööde kooskõlastamist.
8.Kohtu hinnangul sõltub see, kas tegemist oli ühe või mitme töövõtulepinguga, sellest, millist tahet hageja ja kostja auto remonti viimisel väljendasid. Vaidlust ei ole selles, et sõlmiti esimene remonditööde leping. Teise remondi osas leiab hageja, et tegemist oli eraldi lepinguga, kostja leiab, et teise remondi puhul oli tegemist esimese remondi puuduste kõrvaldamisega. Asjas on tõendamist leidnud, et teistkordselt viis kostja auto hageja juurde remonti ja selgitas, et autol esinevad samad vead, mis enne. Siinjuures on oluline hinnata, kas kostja nõudis auto teistkordsel remonti viimisel eelmise remondi puuduste kõrvaldamist või oli nõus teise remondi eest ka maksma. Kostja autojuhi, AHi, kelle kohus tunnistajana üle kuulas, ütluste kohaselt ei esitanud ta selgesõnalist puuduste kõrvaldamise nõuet, väites kohtuistungil, et ta ei ole kindel, kuidas hageja tema pöördumisest täpselt aru sai. Hageja kinnitab, et tema sai teistkordsest remondi tellimisest aru mitte kui puuduste kõrvaldamise nõudest vaid kui uue remondi tellimise palvest. Seda kinnitab ka hageja tegevus, hageja esitas kostjale teise arve, mille tasumist nõudis. Välistatud ei ole see, et kostja oli nõus teist remonti käsitlema uue remondilepinguna ning selle eest ka tasuma. Seega tuleb kõnealuse asjaolu hindamisel hinnata kõiki asjaolusid, mis poolte tahet teise remondi tellimise ajal võiksid avada ja selgitada. Käesoleva asja raames ei vaidle pooled selle üle, et kostja sai teise remondi eest arve ja tasus selle. Kohtu hinnangul tuleb kostja tahte ja kostja tahteavalduste hindamisel seda asjaolu arvesse võtta. Kostja tahet tuleb auto teistkordsel remonti viimisel hinnata seetõttu selliselt, et kostja oli nõus remondi eest maksma ja seega käsitles teist remonti eraldi remondilepinguna. Oluline on hinnata kostja tahet
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-06-39245 teise remondi tellimise ajal. See, kui kostja tahe muutus hiljem, peale teise remondi tellimist teistsuguseks, ei oma enam tähendust (vt VÕS § 29). Juhul kui kostja oleks teistkordselt soovinud esimese remondi puuduste kõrvaldamist ja ei oleks uue lepingu sõlmimist soovinud, siis oleks kostja keeldunud teise arve maksmisest. Kuid antud juhul viitavad kõik asjaolud sellele, et kostja tahe teise lepingu sõlmimise ajal oli suunatud teise remondilepingu sõlmimisele.
9.Järgnevalt hindab kohus, kas siis, kui kostja viis kolmandat korda auto hageja juurde remonti, sõlmiti kolmas remondileping või oli siis tegemist teisest remondilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamise nõude esitamisega. Ka selle hindamisel on vaja lähtuda poolte tahteavaldustest ja poolte tegelikust tahtest auto kolmandat korda remonti viimise ajal. Selles osas andis tunnistaja AH 04.03.2008.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ütles ta kolmandat korda autot remonti viies, et auto jälle ei tööta, et autol esineb sama viga, mis eelmisel korral ja et ta palus selle vea kõrvaldada ja auto korda teha. Selline tahteavaldus viitab pigem puuduste kõrvaldamise nõudele ja mitte uue lepingu sõlmimisele. Hageja väitis aga, et tema mõistis kostja poolt auto kolmandat korda remonti viimist kolmanda remondilepingu sõlmimise soovina. Kuivõrd antud juhul mõistsid lepingupooled lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid erinevalt, siis tuleb õigussuhte sisu määratlemisel lähtuda VÕS § 29 lgst 4 mille kohaselt juhul, kui lepingu sõlmimise ajal esinenud lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lähtutakse sellest, mida lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus asub seisukohale, et mõlema lepingupoolega sarnane mõistlik isik, st kõrgetest eetilistest kaalutlustest lähtuv abstraktne kolmas isik, pidi kostja käitumist mõistma, kui eelmise remondilepingu puudustele tuginemist ja puuduste kõrvaldamise nõude esitamist, sest kohtu hinnangul on igati mõistlik eeldada, et juhul kui autoremondi tellija viib auto töökotta tagasi ja viitab, et ta tellis eelmisel korral vea parandamise aga viga ei ole parandatud ja et sama viga esineb jätkuvalt, et siis soovib tellija, et töövõtja oma töö korralikult lõpuni viiks ja tellija ei soovi vaegtööle lisaks veel täiendavat raha maksta. Käesoleval juhul ei tuvastanud kohus muid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja oleks soovinud puuduste kõrvaldamise eest täiendavat raha maksta. Seega tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et siis, kui kostja viis kolmandat korda auto parandusse, ei sõlmitud hageja ja kostja vahel uut remondilepingut, vaid kostja nõudis eelmise remondilepingu (mis sõlmiti siis, kui auto teistkordselt parandusse viidi) puuduste kõrvaldamist. Kohus peab siinkohal oluliseks käsitleda ka küsimust, et miks teistkordsel auto remonti viimisel tuleb poolte vahel lugeda sõlmituks teine remondileping ja miks auto teistkordsel remonti viimisel ei olnud tegemist esimese remondilepingu vigade parandamisega. Põhjus seisneb selles, et auto teistkordsel remonti viimisel tasus kostja hageja poolt esitatud arve, st kostja aktsepteeris oma käitumisega teistkordse remondilepingu sõlmimist. Kui kostja tahe oleks auto teistkordsel remonti viimisel olnud suunatud puuduste kõrvaldamise nõude maksmapanemisele, siis ei oleks kostja arvet, mis kuulub tasumisele juhul, kui poolte vahel on sõlmitud eraldi leping, tasunud. Sellel põhjusel tuleb kohtu hinnangul auto teistkordset remonti viimist eristada sellest, kui auto viidi hageja juurde remonti kolmandat korda. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et kolmandat korda autot remonti viies ei sõlmitud uut remondilepingut, vaid nõuti teisest remondilepingust tulenevalt puuduste kõrvaldamist, ei saa kõne alla tulla ka hageja poolt nõutud kolmandast remondilepingust tulenevat tasunõuet. Töövõtulepingust tuleneva tasu nõude maksmapanemise eelduseks on lepingu olemasolu, antud juhul aga on see põhiline eeldus täitmata. Hageja parandas lihtsalt oma eelmisest lepingust tulenevaid töö puudusi, milleks tal oli seadusest tulenev kohustus. Kuivõrd hageja poolt nõutud põhivõlg välja mõistmisele ei kuulu, ei kuulu väljamõistmisele ka põhivõla maksmise kohustuse rikkumise korral rakenduv viivis, sest, kui ei esine põhivõla maksmise kohustust, ei saa esineda ka sellega viivitamist. Sellest tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata. Järgnevalt käsitleb kohus vastuhagiga seonduvat.
10.Vastuhagis nõuab kostja teise remondi eest tasutud 1629 krooni ja 17 sendi hüvitamist, TA tasutud 7080 hüvitamist ja viivist, mida kostja arvestas teise lepingu alusel hagejale makstud summa puhul alates raha maksmisest kuni hageja poolt kohtusse hagi esitamiseni ja TA makstud summa puhul selle tasumisest kuni hageja poolt hagi kohtusse esitamiseni. Kohtu hinnangul tuleb kahte nõuet ja nendega seotud viivisenõudeid hinnata eraldi.
11.Esmalt võtab kohus seisukoha kostja poolt esitatud nõude osas, millega ta nõuab selle summa tagastamist, mida kostja tasus hagejale 24.03.2006.a arve alusel teistkordse, hageja poolt teostatud autoremondi alusel. Selle summa tagasimaksmise asjaoludena tõi kostja vastuhagis välja selle, et teistkordse auto remonti viimise puhul oli tegemist esimesest remondist tulenevate puuduste kõrvaldamise nõudega. Kohus asus eespool seisukohale, et teistkordsel auto remonti viimisel sõlmiti
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-06-39245 eraldi remondileping. Töövõtuleping on tasuline (VÕS § 635 lg 1). Tasunõue muutus sissenõutavaks siis, kui töö sai valmis ja auto kostjale hageja poolt üle anti (VÕS § 637 lg 3). Kostja vastava arve raames esitatud üksikuid summasid ega komponente ei vaidlustanud vaid ta vaidlustas arve maksmise kohustuse kui sellise. Kuivõrd kohus asub seisukohale, et arve tasumiseks oli õiguslik alus, milleks oli hageja ja kostja vahel sõlmitud teine remondileping, siis ei ole tegemist alusetult makstud tasuga ja see tagastamisele ei kuulu. 04.03.2008.a kohtuistungil kinnitas kostja, et ta ei tugine lepingust taganemisest tulenevatele nõuetele vaid lepingu täitmisega seotud nõuetele. Seetõttu ei saanud see tasunõue tuleneda ka taganemisest. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja vastuhagis esitatud nõue 1629 krooni ja 17 sendi saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd põhivõla nõue jääb selle nõude osas rahuldamata, ei kuulu selles osas väljamõistmisele ka viivised.
12.Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja poolt vastuhagis esitatud nõude osas, millega nõutakse TA OÜ-le tasutud 7080 krooni hüvitamist. Kostja esitas kohtule kassa sissetuleku orderi nr 27 (tlk 123), millelt nähtub, et kostja on TAOÜ-le tasunud 31.03.2006.a 7080 krooni. Samuti esitas kostja kohtule töökäsu (tlk 121), millelt nähtub, et kliendiks on kostja ja auto töid on osutatud Volvo suhtes, viga on: auto ei käivitu (sureb välja), auto asub Viljandis. Töökäsul ei ole küll kuupäeva ega allkirja ja nendele asjaoludele juhtis hageja esindaja 04.03.2008.a kohtuistungil ka tähelepanu, kuid kohus asub seisukohale, et töökäsul näidatud töö hinna, tellija andmete, veakirjelduse, märgitud auto asukoha (vastuhagis toodi esile, et auto läks katki 20 km enne Viljandit, sama asjaolu kinnitas ka tunnistaja AH 04.03.2008.a kohtuistungil) tõttu tuleb asuda seisukohale, et käesolev tõend on asjakohane ja see tõendab, et TA tasutud 7080 krooni on tasutud selle töö eest, mis oli suunatud käesolevas asjas tähtsust omava auto parandamisele selliselt, et kõrvaldataks viga „auto ei käivitu (sureb välja), st sama viga, mille parandamiseks pöördus kostja hageja poole. Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et kostja tasus kolmandale isikule sama vea, millega kostja hageja poole pöördus, parandamise eest 7080 krooni ning et need parandustööd leidsid aset peale kolmandat hageja poolt kostja auto suhtes teostatud remonttööd (kolmas remont leidis aset 27.03.2006.a ja selles osas poolte vahel vaidlust ei ole).
13.Kohtu hinnangul võiks kostja nõue hageja suhtes 7080 krooni hüvitamiseks kõne alla tulla VÕS § 646 lg 5 alusel. Nimetatud normi kohaselt võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist, eeldusel, et tellija nõuab õigustatult töö parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul. Seega tuleb kontrollida, kas hageja ja kostja vahel oli töövõtuleping, mille raames esines puudus, mille kõrvaldamist nõudis kostja hagejalt, kas hageja jättis puuduse mõistliku aja jooksul kõrvaldamata, kas kostja tegi selle puuduse kõrvaldamiseks kulutusi, kas kulutused olid mõistlikud. Samuti tuleb hinnata hageja vastuväidet, et kostja minetas puudusele tuginemise õiguse, sest kostja ei teavitanud hageja väitel hagejat puudusest mõistliku aja jooksul (hageja väitel tuli esimene pretensioon alles 05.09.2006.a ja eelnevalt ühtegi pretensiooni, sh ka suulist, ei esitatud).
14.Kohus asus eespool seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud remondileping, mille raames kohustus hageja kõrvaldama vea, mis seisnes selles, et auto ei käivitunud või suri välja. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et ka peale hageja poolt teostatud remonti esines autol sama viga, st ta suri välja ja ei käivitunud. Kostja viis auto hageja juurde selleks, et hageja kõrvaldaks kõik põhjused, mis tingivad selle, et auto välja sureb. Mitte miski käesoleva asja raames ei viita sellele, et auto väljasuremine ja mittekäivitumine võis olla tingitud muudest asjaoludest, mis tekkisid peale seda, kui kostja auto hagejale teistkordselt ja kolmandat korda remonti viis. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt tehtud tööl esines lepingutingimustele mittevastavus VÕS § 641 lõikest 2 tulenevalt. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kostja nõudis hagejalt puuduse kõrvaldamist. Kostja väitis, et ta tegi seda 31.03.2006.a, koheselt, kui auto enne Viljandit maanteel seiskus. Kostja kinnitusel helistas sama isik, kes auto hageja juurde teenindusse oli viinud, hagejale ja teatas auto puudusest ja nõudis, et hageja auto korda teeks. Samasisulisi ütlusi andis ka tunnistaja AH. Kohus loeb sellega tõendatuks asjaolu, et kostja esitas hagejale töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva täitmisnõude ja nõudis töö puuduse kõrvaldamist. Tunnistaja AH ütluste kohaselt keeldus hageja puudust kõrvaldamast ning ei vastanud hiljem enam telefonile. Sellega loeb kohus tõendatuks, et hageja keeldus puudust kõrvaldamast. Eespool luges kohus tõendatuks selle, et kostja tegi sama puuduse kõrvaldamiseks kulutusi 7080 krooni eest. Kohus loeb vea parandamiseks tehtud kulutused mõistlikuks. Selle hindamisel tuleb arvestada kostja kinnitusega, et selline hind on tavapärane, samuti sellega, et auto asus Viljandi lähedal ja TA spetsialistidel tuli sõita Viljandi lähedale autot parandama, seega sisaldab autoparanduse tasu ka sõidukulusid ja sõidu aega Viljandilähistele ja tagasi. Samuti väitis tunnistaja,
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-06-39245 et auto suhtes tehti vähemalt 3- 4 tundi tööd. Nendel asjaoludel loeb kohus vea parandamiseks tehtud kulutused summas 7080 põhjendatud ja mõistlikeks kulutusteks. Oluline on rõhutada, et hageja ei ole esitanud ka konkreetseid vastuväiteid, mis viitaksid sellele, et kulutused olid ebamõistlikud. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kulutused võiksid olla ebamõistlikud. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et kostja tugines töö lepingutingimustele mittevastavusele juba samal päeval, so 31.03.2006.a, kui mittevastavus ilmnes, siis ei saanud kostja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise õigust minetada. Oluline on märkida, et võlaõigusseadus ei näe ette, et lepingutingimustele mittevastavusele tuginemine peaks toimuma kirjalikus vormis. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kõik eeldused selleks, et kostja saaks nõuda vastuhagis taotletud 7080 krooni hüvitamist VÕS § 646 lg 5 alusel, on täidetud ning nõude rahuldamata jätmiseks ei esine ühtegi alust. Selleks ei anna alust ka hageja poolt esitatud vastuväited.
15.Käesolevas lõigus käsitleb kohus hageja (vastukostja) vastuväidet kostja (vastuhageja) nõudele 7080 krooni maksmise osas, mille kohaselt on TA ja kostja osanikud kattuvad ja seetõttu ei saa väita, et kostja tasus vastava rahasumma kolmandale isikule ja seetõttu tuleks vastav nõue jätta rahuldamata. Kohus sellise hageja seisukohaga nõustuda ei saa. Kostja ja TA puhul on tegemist kahe, eraldiseisva juriidilise isikuga, kellel on eraldiseisvad õigused ja kohustused. Väide, et kattuvate osanikega osaühingute vahelisi tehinguid ei saagi tehingutena käsitleda või et sellises situatsioonis ei saa rääkida, et kostja oleks kandnud kulutusi, ei põhine seadusel. Seetõttu tuleb vastav hageja vastuväide jätta arvestamata.
16.Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja poolt vastuhagis taotletud viiviste väljamõistmise nõude osas. VÕS § 646 lg-st 5 tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates sellest, kui kostja vastavad kulud kandis, so alates 31.03.2006.a. Sellest ajast alates tuleks hagejal tasuda kostjale ka viivist VÕS § 113 alusel. Kostja on esitanud viivisenõude kuni hageja poolt hagi kohtusse esitamiseni (selles osas vt 04.03.3008.a kohtuistungi protokolli tlk 114). Kohus saab seega otsustada viivisenõude rahuldamist üksnes kostja poolt soovitud ulatuses. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on küll kostja kulutused summas 7080 kandnud, kuid vastava nõude esitas kostja hagejale alles koos vastuhagi esitamisega, so 12.11.2007.a. Enne seda ei olnud kostja hagejale vastavat nõuet esitanud. Ka hagiavalduse vastuses ei märkinud kostja, et ta nõuaks või oleks hagejalt nõudnud vastavate kulutuste hüvitamist. Hagiavalduses märgib küll kostja, et ta tegi auto ise korda, st kostja käsitleb seda temaatikat, kuid nõuet kostja enne vastuhagi esitamist esitanud ei olnud. Kohus asub seisukohale, et kuigi kostjal on iseenesest nõue hageja vastu 7080 krooni ulatuses, nõue muutus sissenõutavaks alates 31.03.2006,a aga hea usu põhimõttest tulenevalt oleks vastuvõtmatu, kui kostja saaks nõuda hagejalt viivist seetõttu, et hageja ei tasunud kostjale arvet olukorras, kus hageja sellest asjaolust, et kostja tegi kulutusi ja kulutuste ulatusest ei teadnud. Hageja ei teadnud ka varasemalt, et kostja VÕS § 646 lg-le 5 tuginedes nende kulutuste hüvitamist nõuab. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Kohus asub seisukohale, et ühiskonnas kujunenud kõlblusstandarditega oleks vastuolus see, kui isik ei anna kohustatud isikule oma nõudest, nõude eeldustest ja suurusest tükk aega teada ja peale seda nõuab kohustuse täitmisega viivitamise ees, mis oli tingitud sellest, et kohustatud isik nõude olemasolust ja selle maksmapanekust ei teadnud, viivist. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kostja viivisenõue VÕS § 6 lg-st 2 tulenevalt jätta rahuldamata.
17.Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata, vastuhagi tuleb VÕS § 108 lg 1 ja 646 lg 5 alusel rahuldada 7080 krooni ulatuses ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata kostja poolt nõutud lepingu alusel enammakstud summa tagastamise nõude osas, so 1629 krooni ja 17 sendi ulatuses. Kohtukulude jaotus
18.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Käesolevas asjas on esitatud nii hagi kui ka vastuhagi, kusjuures mõlemast tulenevad nõuded on omavahel tihedalt seotud ning sisaldavad osaliselt kattuvaid eeldusi ja osaliselt kattuvaid tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Hageja nõudis hagis 5675 krooni maksmist. Hagi jäi rahuldamata. Kostja nõudis vastuhagis kokku 8709,17 krooni hüvitamist, millest kohus rahuldas vastuhagi ühe nõude osas, so 7080 krooni ulatuses. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus nii hagi kui ka vastuhagi menetluskulud 7/8 ulatuses hageja ja 1/8 ulatuses kostja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-06-39245 Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.