Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

õigus teha hageja kasuks tagaseljaotsus. Kohtu teade on 03.01.2008 kostjale allkirja vastu kätte toimetatud. Määratud tähtajaks kostja kohtule kirjalikult vastanud ei ole. Vastavalt VÕS § 115 lg 1 võib võlausaldaja nõuda koos kohustuse täitmisega või selle asemel kahju hüvitamist, kui võlgnik rikub kohustust. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja lepingus kokkulepitud osamaksete mittetasumine on põhjuslikus seoses saamata jäänud intressidega. Hageja ei kaotanud võimalust saada intresside näol tulu mitte kostjapoolse rikkumise tõttu, vaid vastavalt VÕS § 416 lg 3 seetõttu, et hageja ise ütles lepingu üles. Kui mõelda ära lepingu ülesütlemine, siis saaks hageja tasumata intressi nõuda täitmisnõude alusel ja kaoks ära ka kahju, millele hageja viitab. Seetõttu on intresside saamata jäämisest põhjustatud kahjuga põhjuslikus seoses hagejapoolne lepingu ülesütlemine, mistõttu ei saa hageja kahju hüvitamist nendel asjaoludel nõuda. Arvestades eeltoodut ning VÕS §-e 76 lg 1; 82 lg 1; 108 lg 1; 113 lg 1; 158 lg 1, rahuldas kohus hagi osaliselt, s.o 80 824.02 krooni ulatuses.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1, 2, 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja poolt saamata jäänud tulu ehk kasuna tuleb mõista intressi, mille tasumises on pooled kokku leppinud ning mille saamisega hageja mõistlikult arvestas, aga samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. Hageja ei nõua kostjalt tuleviku intressi, vaid saamata jäänud tuluna kahjuhüvitist. Intress on üks moodus, millest lähtuvalt saab hinnata tekitatud kahju suurust. Kindlasti tuleks arvestada ka edasilaenamise võimatusest tekkinud kahju ja näiteks ülesöeldud lepingu haldamise peale kulunud hageja töötajate tööaega, töövahendeid ning muid mõistlikke kulutusi ja asjaolusid. Lepingujärgse intressi ehk planeeritud tulu saamise võimaluse kaotas hageja lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lg 3 sätestatud korras. Vastavalt nimetatud sättele vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seda hageja ka tegi, nõudes lepingu ülesütlemisel üksnes selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, kuigi ei pidanud seda tegema. Lepingu alusel oli kostja kohustatud maksma intressi 25,01% krediidisummalt aasta kohta ehk kogu krediidisummalt tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda 138 158.46 krooni intressi. Arvestades, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli lepingujärgsest intressist sissenõutavaks muutunud 8978.88 krooni, on hagejale tekkinud kahju lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäävate intressimaksete osas 129 179.58 krooni (138 158.46 – 8978.88). Lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni oleks kostja lepingu kehtivuse juhul pidanud tasuma hagejale veel 7619.23 krooni ulatuses intresse (10.07.2007 kuni 12.11.2007 intressimaksed) ning apellatsioonkaebuse esitamise seisuga oleks lepingu kehtivuse puhul tasutud 4543.40 krooni ulatuses intresse (10.12.2007 kuni 11.02.2008 intressimaksed), mistõttu kahju sellises ulatuses on 27.02.2008 seisuga hagejale juba reaalselt tekkinud. Kahjuhüvitise väljamõistmisel ei saa piirduda üksnes teadaoleva kahjuga, vaid on võimalik ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamine. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab tulevikus tekkiva kahju korral hüvitise suuruse kohus. Kostja käitumine (kostja on alates lepingu sõlmimisest hagejale tasunud vaid kaks makset, lisaks ei vastanud ta kohtule kohtu poolt antud tähtaja jooksul) annab mõistliku aluse eeldada, et kostja hoiab oma kohustuste täitmisest kõrvale ka pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist, seega võib mõistlikult eeldada, et tulevikus hagejale tekitatud kahju suureneb. Riigikohtu seisukoha kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02 ei takista kahju väljamõistmist asjaolu, et tekkinud kahju suurus pole lõplikult selge; kohus saab hinnata kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, lähtuvalt kahju tõenäolisest suurusest. Lähtuda tuleb tõenäosuse piiridest ning kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Ka hea usu põhimõttest tulenevalt ja kahju hüvitamise eesmärke arvestades ei ole aktsepteeritav olukord, kus lepingulisi kohustusi olulisel määral rikkunud isik on tunduvalt paremas positsioonis kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud (kostja vabanes lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tuleviku intressimaksete tasumisest ehk ta peab

maksma vähem isikust, kes täidab oma lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt). Kahjuhüvitise väljamõistmine kõrvaldaks nimetatud ebaõigluse. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 3-2-1-66-05 väljendanud seisukohta, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida isik oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Lisaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui võlausaldaja põhitegevuseks on majandus- ja kutsetegevuses finantsteenuste osutamine ning kui antud võlausaldaja ei ole saanud võlgnikupoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt kasutada tagastamata laenusummat ja intresse umbes aasta vältel, tuleb võlausaldajale kahju tekitamist eeldada. (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 2-2-6/2004.) Hageja peamiseks majandustegevuseks on laenude väljaandmine. Makstavaid intresse kasutab hageja omakorda uute laenude väljastamisel ja oma tegevuse finantseerimiseks. Kuna kostja ei ole alates 18.01.2007 ühtegi makset tasunud, siis tuleb kahju tekkimist hagejale eeldada. Poolte vahel sõlmitud leping on sissetulekuga tagatud laenutoode, mille puhul on hageja poolt nõutav minimaalne intressimäär 25% laenusummalt aastas, poolte kokkuleppe kohaselt oli intressimäär aasta kohta 25,01%. Käesolevaks hetkeks on kogu krediidisumma krediidisaaja kasutuses olnud alates lepingu sõlmimisest kuni käesoleva hetkeni ning kostja on hagejale tasunud vaid kaks makset, seega on hageja ainuüksi krediidisumma ja nimetatud perioodi eest tasumisele kuulunud intressi edasilaenamise võimatuse tõttu jäänud minimaalselt ilma intressitulust 8922.41 krooni ulatuses (hagi esitamise seisuga). Apellatsioonkaebuse esitamise seisuga on hageja ilma jäänud intressitulust 148.44 krooni ulatuses ehk käesoleval hetkel on hageja jäänud ilma intressitulust vähemalt summas 9070.85 krooni. Seega oli hageja saanud hagi esitamise seisuga saamata jäänud tulu näol kahju vähemalt summas 138 101.99 krooni, sh lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud intressimaksete osas 129 179.58 krooni ning kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamise võimatuse tõttu saamata jäänud intressitulu 8922.41 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamise seisuga on hageja kahju suurenenud 138 250.43 kroonini (138 101.99 + 148.44) ja pidevalt suureneb. Seega nõudis hageja talle reaalselt tekitatud kahjust ligi viis korda väiksemat hüvitist. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 113 lg 5 tulenevalt võib kahjunõude olemasolu korral nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Seega arvestas hageja kahjunõudest maha kostja poolt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 8978.88 krooni, leppetrahvi 10 939.13 krooni ja tasutud intressi 8377.52 krooni, mille tulemusel oli hagejal õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist vähemalt summas 109 806.46 krooni. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist summas 27 175.98 krooni, mis on ligi neli korda väiksem kahjust, mida hageja saaks nõuda. 2) Kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ja seaduslik. VÕS § 128 lg 4 esimese lause eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist. Kuna saamata jäänud tulu näol on tegemist tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga), on selle konkreetset ulatust sageli äärmiselt raske, kui mitte võimatu tõendada. Ka kohtul on võimalik seda hinnata vaid ligilähedaselt. Seetõttu tuleb saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täitnud. (P. Varul, I. Kull, V.Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Üldosa §-d 1-207. Kommenteeritud väljaanne, lk 453)

VÕS § 128 lg 4 esimese lause kohaselt peabki kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Hageja on selliseid asjaolusid tõendanud. Saamata jäänud tuluks võib olla saamata jäänud ettevõtlustulu. VÕS § 128 lg 4 teise lause kohaselt võib saamata jäänud tuluks olla ka tulu saamise võimaluse kaotus. VÕS § 416 lg 3 on sätestatud, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Antud juhul on krediidisumma veel kostja kasutuses ja käsutuses. Samas ei maksa kostja krediidi kasutamise eest. VÕS § 416 lg 3 kohaldatakse vaid juhul, kui kostja reaalselt enam krediiti ei kasuta ehk krediidi brutosummat vähendatakse ainult nende intresside ja kulude võrra, mis tekivad (või tekiksid) pärast kogu krediidisumma tasumist hagejale. VÕS § 195 lg 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Tulenevalt ülalöeldust võib järeldada, et lepingu ülesütlemisel peab kohustatud isik täitma viivitamatult kõik oma lepingust tulenevad kohustused. Samas võib juhtuda nii, et kohustatud isik koheselt oma kohustusi ei täida ehk ülesütlemisel tekkinud kohustused jäävad täitmata. Tõlgendus, millega võrdsustatakse „ülesütlemisele järgnev aeg” „krediidi kasutamata jätmise ajaga” oleks vastuolus õiguse üldpõhimõtete, seaduse ja igasuguste mõistlikkuse reeglitega. Lepingu ülesütlemine võib küll toimuda, kuid aeg, mille jooksul kostja krediiti reaalselt kasutab, on tavaliselt palju pikem. „Krediidi kasutamata jätmise aja” puhul on tegemist sellise ajavahemikuga, mis järgneb kostja poolt kogu krediidisumma tagastamise hetkele. VÕS § 416 lg 3 mõtteks on, et vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat kogu krediidisumma reaalselt hagejale tagastamise hetkele järgnevale ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, ehk hagejal on õigus kostjalt nõuda intressi ja kulude hüvitamist muu hulgas ka ajavahemiku eest alates lepingu ülesütlemisest kuni kogu krediidisumma reaalselt hagejale tagastamise hetkeni. Tulenevalt ülalöeldust ei olnud hagejal kohustust vähendada krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra, kuna krediit on käesoleva ajani kostja kasutuses. Samas on hageja seda teinud. Intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda üksnes aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati (kostja kasutab krediiti käesoleva hetkeni ja tõenäoliselt teeb seda ka teatud aja jooksul tulevikus). Lähtuvalt kostja käitumisest on kostja rikkunud oma kohustusi vähemalt raske hooletuse tõttu ning kostja on isegi apellatsioonikaebuse täieliku rahuldamise puhul palju paremas olukorras, kui ta oleks olnud, kui ta poleks lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Lepingu nõuetekohase täitmise puhul oleks kostja tasunud hagejale 193 708.46 krooni, apellatsioonkaebuse mitterahuldamise puhul peaks kostja tasuma ainult 80 824.02 krooni. Juba õiguse üldpõhimõtetest lähtuvalt on selline olukord vastuvõetamatu.

Hageja on hagiavalduses märkinud, et ta on valmis kahjuhüvitist veelgi vähendama, kui kostja koheselt tasub hagejale lepingujärgsed võlgnevused. Kui laenusaaja lepingu rikkumisega vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, võib see otseselt kahjustada hageja eksisteerimist. Selline otsus oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Ühtlasi mõjutab hageja poolt väljaantud krediiti inflatsioon. Praegusel ajal on Eestis inflatsioonimäär 7–10%. Kui isegi kostja maksab hagejale 108 000 krooni ära, siis selle raha reaalne väärtus oleks 97 200 krooni (108 000 - (108 000 kr * 10%)) ehk lisaks muule kahjule on hagejale tekkinud täiendav kahju summas 10 800 krooni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused – hea usu põhimõtte eiramine, ning materiaalõiguse ebaõige tõlgendamine - ei anna iseseisvat alust kahju hüvitise nõuet rahuldada, mistõttu ringkonnakohus nimetatud väiteid käesolevas otsuses ei käsitle. Hagiavalduse kohaselt seisneb kahju saamata jäänud tulus, mis koosneb intressidest, mida kostja oleks pidanud hagejale maksma, kui leping oleks kehtinud kokkulepitud tähtaja lõpuni. Ringkonnakohus märgib, et kuna muid kahju tekkimise aluseid hageja esile ei ole toonud, siis oli nimetatud nõude osas hagi rahuldamata jätmine õige.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.