Enefit Power AS hagiavaldus Delta Recover BVBA vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Enefit Power AS apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
952 560 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Enefit Power AS (endine nimi Enefit Energiatootmise AS, registrikood 10579981), lepingulised esindajad Jevgeni Sander Sepp ja Sander Retel Kostja Delta Recover BVBA (Belgia registrikood BE0536.790.971, asukoht Kortenbosstraat 17, 3800 SintTruiden, Belgia), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Enefit Power AS kanda. Delta Recover BVBA taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada. Määrata Delta Recover BVBA ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 1836 eurot.
5.Välja mõista Enefit Power AS-lt Delta Recover BVBA kasuks 1836 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-20-11922 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Enefit Power AS (endine nimi Enefit Energiatootmine AS, hageja) esitas 18.08.2020 Harju Maakohtule Delta Recover BVBA (kostja) vastu hagi leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja konkursi “Competition for the Purchase of Waste Wood from Europe for the Baltic Power Plant No. EE-2721” tulemusel müügilepingu nr NJ-BEJ-9/3440 (leping). Lepingu esemeks oli lepingus sätestatud nõuetele vastava jäätmepuidu müük ja tarne lepingus kokku lepitud kogustes ning aegadel. Jäätmepuitu kavandas hageja kasutada elektrienergia tootmiseks. Tarneperioodil 01.06.2019–31.12.2019 kohustus kostja hagejale tarnima jäätmepuitu koguses 294,000 MWh hinnaga 4,15 €/MWh. Kokkulepitud tarnemahtu kostja ei täitnud ega sooritanud tarneperioodil ühtegi tarnet, s.o lepingu lõppemise seisuga (31.12.2019) oli tarnitud 0 MWh jäätmepuitu.
3.Lepingu rikkumist ja tarne mahtude täitmata jätmist õigustas kostja asjaoluga, et ta polnud võimeline tarnima Keskkonnaameti poolt impordiloas kehtestatud nõuetele vastavat jäätmepuitu ning nõudis seejuures, et hageja vastutaks võimalike lisakulude eest, mis tekivad jäätmepuidu mittevastavuse tõttu. Seejuures olid pooled lepingu p-des 9.1 ja 9.2 kokku leppinud, et kostja kannab kõik kulud seoses tarnitava jäätmepuidu maale toomisega ning kohustub omama kõiki lubasid, kooskõlastusi ja volitusi, mis on vajalikud jäätmepuidu seaduspäraseks ja õigeaegseks tarneks.
4.Lepingu p-s 10.1 olid pooled kokku leppinud, et juhul kui kostja tarnib hagejale vähem, kui kokkulepitud koguse jäätmepuitu, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi summas, mis vastab 3 eurole iga MWh eest, mille võrra tarnitud maht on nõutust väiksem. Seega kogunes lepingulise tarneperioodi lõpuks trahv 882 000 eurot (294 000 x 3).
5.Pooltevahelise arutelu tulemusena tegi hageja kostjale kompromissiettepaneku, kuid määratud tähtajaks kostja ei vastanud. Seejärel esitas hageja 31.03.2020 kostjale leppetrahvi nõude 882 000 eurot. Leppetrahvi nõudega kostja ei nõustunud, nähes oma rikkumise taga üksnes Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti) süüd.
6.Leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud. Poolte vahel on kehtiv leping, sh kehtiv leppetrahvi kokkulepe. Kostja on leppetrahvi nõudmise aluseks olevat kohustust rikkunud (jäätmepuitu ei ole tarnitud). Kostja vastutab rikkumise eest. Pooled ei ole lepinguga ette näinud erinevat vastutusstandardit, mistõttu vabaneb kostja lepingu kohaselt vastutusest üksnes
2-20-11922 vääramatu jõu asjaolude ilmnemisel. Hageja teatas leppetrahvi nõudmisest kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist.
7.Kostja raskused kohustuste täitmisel ei ole omistatavad vastuvõtuviivitusele, vääramatule jõule või hageja pahausksusele ega vabasta seetõttu kostjat vastutusest. Puuduvad alused lugeda leppetrahvi nõuet aegunuks või trahvisummat vähendada.
8.Vastutus reaalselt teostatava hinnapakkumuse esitamise eest saab olla vaid kostjal enesel. Poolte vahel hiljem peetud kompromissiläbirääkimiste vältel korrigeeriti ka MWh hinda, mis tähendab, et kostjal olnuks võimalus jäätmepuitu tarnida ka endale sobiva hinnaga ja vabaneda leppetrahvidest. Kostja vastuväited
9.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
10.Hanke tulemusel sõlmitud lepingu lisas C olid täpselt ja ammendavalt määratletud nõuded müüdavale jäätmepuidule. Mistahes muid nõudeid puidu jäätmetele ei olnud ette nähtud. Kostjal olid kõik tema asukoha riigi, s.o Belgia nõuetekohased load olemas. Samuti ei ole vaidlust, et kostja oli valmis kaupa Eestisse tarnima.
11.Hageja edastas kostjale 31.07.2019 e-kirja, milles märkis, et sai just Keskkonnaametilt kirja, mille kohaselt kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad Soomes. Viidatud nõuded olid kordades põhjalikumad ja rangemad kui pooltevahelise lepingu osa C sätestatud nõuded. Nii kostjale kui hagejale üllatuslikult asus Eesti Keskkonnaamet seadma Eestisse toodavale jäätmepuidule hoopis kõrgemaid nõudeid, kui seda sätestas lepingu lisa C. Seega põhjus, miks kostja ei tarninud kaupa Eestisse, seisnes selles, et hageja ei saanud Keskkonnameti nõuete tõttu vastu võtta Eestis kaupa, mis vastaks pooltevahelise lepingu tingimustele.
12.Võrreldes uusi tingimusi lepingu osas C olevate tingimustega, on tegemist täiesti erinevate tingimustega. Kuna lepingut ei olnud muudetud, oli kostjal kohustus tarnida üksnes lepingu tingimustele vastavat kaupa. Lepingu täitmine ilma selle tingimusi, s.o eelkõige lepingu osa C, muutmata ei olnud võimalik. Võimatu ei olnud mitte lepingule vastava jäätmepuidu Eestisse tarnimine, vaid võimatu oli Keskkonnaameti nõuetele vastava jäätmepuidu tarnimine. Sellises olukorras võinuks kostja nõuda hagejalt leppetrahvi lepingu p 10.24 alusel, kuid kostja asus heas usus lahendust otsima.
13.Läbirääkimistel pooled möönsid, et nende vahel sõlmitud lepingu põhitingimusi (lepingu ese, hind, kogus ja tarne aeg) ei ole üheski osas võimalik täita. Samas ei jõudnud pooled lepingu muutmiseni ega kompromissi sõlmimiseni.
14.Hageja leppetrahvi nõue on ainetu mitmel põhjusel. Esiteks on leppetrahvinõue alusetu, kuna hageja ise oli vastuvõtuviivituses. Kostja oli valmis lepingu tingimustele vastavat jäätmepuitu tarnima. Kuna hageja keeldus sellest, siis on olukord käsitletav kui hageja poolne vastuvõtuviivitus võlaõigusseaduse (VÕS) § 119 mõttes. Hageja teatas kostjale, et Keskkonnaamet oli kehtestanud Eestisse sisse veetavatele jäätmepuidule oluliselt kõrgemad nõuded, kui pooltevaheline leping sätestas. Hageja on rahvusvahelise energiaettevõtte Eesti Energia AS tütarettevõttena vaieldamatult äärmiselt professionaalne turuosaline. Konkursi tingimused, sh nõuded hangitavale jäätmepuidule, töötas välja hageja. Asjaolu, kas müügilepingu ese, mille kvaliteedi ja omaduste suhtes on pooled lepingus selgesõnalised
2-20-11922 kokkulepped sõlminud, sobib hagejale ja on üldse riiki lubatav on hageja kui tingimused määranud professionaalse isiku riisiko. Puudub vaidlus, et kostja oli valmis tarnima jäätmepuitu, mis vastas konkursil selle korraldaja poolt sätestatud ja poolte vahel kokku lepitud tingimustele.
15.Teiseks saab kostja tugineda ka lepingu täitmise võimatusele force majeure tõttu. Kuivõrd Keskkonnaamet ei andnuks luba Eestisse tarnida lepingus sätestatud tingimustele vastavat jäätmepuitu, siis see on kostja suhtes force majeure asjaolu (lepingu p 11.1).
16.Kolmandaks, pooled on konkludentsete tahteavaldustega sõlmitud lepingu lõpetanud mõistes, et selle täitmine on võimatu. Pooled asusid uuesti läbi rääkima sisuliselt kõiki olulisi lepingu tingimusi. Sellise käitumisega möönsid pooled, et senise lepingu täitmine on võimatu. Kuigi kumbki pool otsesõnu lepingut üles ei öelnud, siis oli mõlema poole ühine arusaamine see, et sõlmitud lepingut Keskkonnaameti nõuete tõttu täitma ei asuta ning lepingut kas muudetakse või sõlmitakse täiesti uus leping, kus on uued tingimused nii jäätmepuidu kvaliteedile, hinnale, kogustele kui ka tarne aegadele. Sellega avaldasid pooled tahet senise lepingu täitmisest loobuda.
17.Neljandaks on leppetrahvi nõue pahauskne ja hagejal ei olnud nõude esitamise õigust. Kuigi probleem oli hageja poolne, käitus kostja heauskselt ning ei üritanud oma tehtud kulusid saada hüvitatud läbi leppetrahvi nõudmise, vaid hagejaga uut lepingut sõlmides. Seetõttu lasi kostja mööda ka leppetrahvi esitamise nõude tähtaja. Kui hageja riskid olid selles osas maas, muutus hageja käitumine jäigaks ning hoopis kostjale esitati leppetrahvi nõue.
18.Leppetrahvinõue on esitatud suuremas osas hilinemisega. Kokkulepitud graafiku rikkumisest pidi hageja saama teada pärast iga konkreetse kalendrikuu lõppu. Seega hakkas lepingu kohane 120-päevane tähtaeg kulgema igale arvestuse aluseks olevale kalendrikuule järgneva kuu esimesest kuupäevast. 31.03.2020 olid aegunud kõik leppetrahvi nõuded, isegi kui neil oleks alus olnud, v.a detsembri 2019 eest. Detsembri 2019 maht on lepingu osast A nähtuvalt 42 000 MWh. Seega esitatud leppetrahvi nõudest ei ole aegunud vaid 126 000 eurot.
19.Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahvi nõue on õiguslikult mõnes osas põhjendatud, taotleb kostja leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel nullini. Maakohtu otsus
20.Maakohus jättis 07.06.2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3150 eurot ja viivise.
21.Vaidlus puudus selles, et poolte vahel oli sõlmitud ümbertöödeldud puidu müügileping ja kokkulepitud tarnemahtu kostja ei täitnud. Pooled olid lepingu p-s 10.1 kokku leppinud, et juhul kui kostja tarnib hagejale kokkulepitud kogusest jäätmepuitu vähem, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi kolm eurot iga megavatt-tunni (MWh) kohta, mis jäi tarnimata.
22.VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Poolte vahel oli vaidlus, kas leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud.
23.Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli kehtiv leping, milles sisaldus leppetrahvi kokkulepe, ning kostja on rikkunud oma kohustust kostjale jäätmepuidu tarnimiseks. Kostja nimetatud asjaolusid ei vaidlustanud. Kohus ei nõustunud kostjaga, nagu olnuks hageja
2-20-11922 vastuvõtuviivituses. Kuna kostja lepingus kokkulepitud tarneid ei teostanud, siis ei olnud hageja vastuvõtuviivituses (VÕS § 119).
24.Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja kohustuste rikkumine on vabandatav VÕS § 103 lg 2 järgi vääramatu jõu tõttu. Lepingu p-s 5.1 olid pooled viitega lepingu lisale C kokku leppinud kostja poolt müüdava jäätmepuidu (kütuse) kvaliteedinõuetes. Lepingu lisas C olid määratletud nõuded müüdavale jäätmepuidule. Kostja tugines sellele, et Eesti Keskkonnaamet kehtestas üllatuslikult pärast lepingu sõlmimist Eestisse toodava jäätmepuidu kvaliteedile kõrgemad nõuded, kui seda sätestas lepingu osa C. Hageja edastas kostjale 31.07.2019 e-kirja, milles märkis, et sai Keskkonnaametilt kirja, mille kohaselt kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad Soomes. Nõuded, mis Soomes kehtivad, nähtuvad dokumendist „Kasutatud puidu klassifitseerimine biomassiks või tahkeks aineks ümbertöödeldud kütuseks ning mitmetasandiline kasutamine Soomes“. Võrreldes Keskkonnameti uusi tingimusi lepingu lisa C tingimustega, on tegemist täiesti erinevate tingimustega. Seda järeldust kinnitab ka pooltevaheline kirjavahetus oktoober–detsember 2019.
25.Maakohus ei nõustunud hagejaga väitega, et lepingu lisa C sisaldas üksnes tehnilisi parameetreid ja sõltumata lisas C kokkulepitust pidi kostja olema valmis järgima ka kõiki muid jäätmepuidu kvaliteedile potentsiaalselt tulevikus kohalduda võivaid õigusakte. Kohus nõustus kostjaga, et lepingu lisa C sisaldas ammendavat kokkulepet müüdavate puidujäätmete kvaliteedi osas ja muid kokkuleppeid selles osas poolte vahel sõlmitud ei olnud. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võivad pooled vabalt kokku leppida nendevahelise lepingu alusel müüdava kauba kvaliteedinõuetes ega pea seejuures lepingu täitmisel arvestama tulevikus mingi kaubagrupi osas rangemaks muutuvate avaliku võimu täiendavate kvaliteedinõuetega. Avalik võim saab enda pädevuse piires muuta teatava kaubagrupi kvaliteedinõudeid rangemaks, kuid sellisel juhul tuleb hinnata, kas lepingu täitmine kokkulepitud kujul on võimalik ning kas müüja vastutab muutunud olukorras tema tahtest sõltumatute asjaolude eest, mis muudavad sõlmitud lepingu täitmise võimatuks.
26.Pärast Keskkonnaameti poolt uute tingimuste kehtestamist tekkis olukord, kus lepingu täitmine ilma selle tingimusi, eelkõige lepingu osa C, muutmata, ei olnud võimalik. Kostja selgitas, et Hollandist pärinevat kõrgematele nõuetele vastavat puitu oli kostja võimeline pakkuma, kuid see ei olnud pooltevahelise lepingu esemeks. Kostja märkis asjakohaselt, et lepingus kokkulepitud jäätmepuidu kvaliteedinõuete oluliselt rangemaks muutmine tähendaks sisuliselt lepingu põhitingimuste muutmist, sest muutuvad kogused, tarneaeg ja hind. Tähtsust ei oma hageja poolt esmakordselt alles kohtuistungil viidatud tööstusheite seaduse (THS) § 10 p 5, sest sellest ei tulenenud kohtu hinnangul keeldu sõlmida lepingut vastavalt poolte kokkulepitud kvaliteedinõuetele ega ka kohustust järgida mingeid täiendavaid kvaliteedinõudeid lisaks pooltevahelises lepingus kokkulepitule. Hageja esindaja on ise kinnitanud, et enne Keskkonnaameti poolt kehtestatud uusi kvaliteedinõudeid puudusid Eestis jäätmepuidu kvaliteedi osas avalikud nõuded, mida järgida.
27.Maakohus nõustus kostjaga, et pooltevahelise lepingu esemeks olnud jäätmepuit ei pidanud Keskkonnaameti poolt hiljem kehtestatud kõrgendatud nõudmistele vastama ning sellistele nõuetele vastava jäätmepuidu tarnimine Eestisse muutus juulis 2019 võimatuks. Lepingu täitmise võimatuse all tuleb seejuures mõista mitte n-ö absoluutset võimatust, vaid seda, et lepingut ei olnud seoses Keskkonnaameti kehtestatud rangemate nõuetega võimalik täita senistel tingimustel (sh kokkulepitud hinnaga). Kostjalt ei saa eeldada, et ta oleks tarninud hagejale esialgselt kokkulepitust tunduvalt kõrgema kvaliteediga puitu sama hinnaga, sest selles ei olnud pooled kokku leppinud. Ka hageja ise on kinnitanud, et tal tuli kostjalt saamata jäänud jäätmepuitu osta teistelt partneritelt, kes küsisid selle eest ligikaudu kaks korda kõrgemat hinda.
2-20-11922 Lepingu täitmise võimatust Keskkonnaameti poolt oluliselt rangemaks muudetud kvaliteedinõuete järgselt kinnitab ka hageja poolt kostjale saadetud kompromissilepingu projekt, kus kütuse hind on muutunud kaks korda kallimaks pooltevahelises lepingus kokkulepituga võrreldes. Kompromissilepingu kohaselt oleks muutunud ka tarneajad ja kogused ehk sisuliselt kõik lepingu põhitingimused. Seega Keskkonnaameti muutunud nõuded tõid kaasa selle, et tarnida oligi võimalik ainult teistel tingimustel, kõrgematele nõuetele vastavat ja oluliselt kallimat jäätmepuitu.
28.Tähtsust ei oma Keskkonnaameti kiri kostjale jäätmepuidu impordi lubamise kohta, sest see ei muutnud pooltevahelist lepingut ega tekitanud hagejale kohustust tarnida kostjale kõrgemakvaliteedist jäätmepuitu madalama kvaliteediga jäätmepuidu osas kokkulepitud hinnaga. Keskkonnaameti 18.10.2019 kiri kinnitab niigi vaidluse all mitteolevat fakti, et Keskkonnaamet oli võrreldes pooltevahelise lepingu sõlmimise ajaga oluliselt karmistanud jäätmepuidule kehtestatud nõudeid. Kohtu hinnangul ei saa uued tingimused muutuda tagantjärele kohustuslikuks kostjale, kes hagejaga lepingu sõlmimisel ja vastaval hankel osalemisel uute tingimustega arvestada ei saanud. Kostjal oli kohustus tarnida üksnes lepingu tingimustele vastavat kaupa.
29.Jäätmepuidule Keskkonnaameti poolt uute nõuete kehtestamine oli kostja suhtes vääramatu jõu (force majeure) asjaolu, mida kostja ei saanud mõjutada. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud kostjalt oodata, et ta hagejaga lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga oleks saanud arvestada. Samuti puudus kostjal igasugune võimalus Keskkonnaameti nõuete eiramiseks. Kostjalt kui eeldatavalt kasumile orienteeritud ettevõtjalt ei saanud eeldada enesekahjustamist viisil, kus ta oleks Keskkonnameti uute nõuete mõju ületamiseks tarninud hagejale esialgselt kokkulepitust tunduvalt kõrgema kvaliteediga puitu selle puidu turuhinnast kaks korda odavama hinnaga.
30.Vääramatu jõu regulatsioon sisaldub lisaks VÕS § 103 ka pooltevahelises lepingus (lepingu p 11.1). Pooled on otsesõnu pidanuks võimalikuks vääramatu jõu asjaoluks ka valitsusasutuste akte, mis muudavad lepingu nõuetekohase täitmise võimatuks.
31.Ekslik on hageja arusaam, nagu olnuks Keskkonnaameti uute reeglite poolt tekitatud raskused hõlmatud kostja garantiivastutusest. Kohtule ei nähtu pooltevahelisest lepingust ega muudest tõenditest, nagu võtnuks kostja hageja ees garantiikohustuse. Muuhulgas ei loonud kostjale garantiikohustust tarnete teostamiseks lepingu p 9.2 mille kohaselt oli kostjal kohustus omada kehtivaid jäätmelubasid ja/või keskkonnalubasid, volitusi, nõusolekuid ja kooskõlastusi kogu lepingu kehtivusaja jooksul.
32.Kohus ei jaganud hageja seisukohta, nagu oleks kostja minetanud oma õiguse tugineda vääramatule jõule, kuna ei teatanud hagejale müügilepingu p-s 11.3 ettenähtud korras lepingujärgsete kohustuste täitmise takistustest vääramatu jõu tõttu. Kohtu hinnangul nähtub poolte kirjavahetusest, et mõlemad pooled olid teadlikud Keskkonnaameti poolt kehtestatud uutest reeglitest ja asjaolust, et need takistavad lepingu täitmist. Pooled ei ole kokku leppinud, et kui kostja rikub lepingu p-st 11.3 tulenevat teatamiskohustust, siis vastutab kostja hageja ees VÕS § 103 lg 4 järgi kohustuse rikkumise vabandatavusest sõltumata. Sellist järeldust ei tulene ka VÕS § 102 regulatsioonist. Teatamiskohustus on kõrvalkohustus ja selle võimalik rikkumine ei muuda vääramatu jõu asjaolude esinemist olematuks ega takista neile asjaoludele tuginemist.
33.Kokkuvõttes oli kohtu hinnangul kostja poolne kohustuse rikkumine vabandatav, sest kostja rikkus hagejaga sõlmitud lepingust tulenevat tarnekohustust vääramatu jõu tõttu (VÕS § 103 lg 2, pooltevahelise lepingu p 11.1). Kuna kostja ei vastuta oma kohustuse rikkumise eest
2-20-11922 vääramatu jõu asjaolude tõttu, ei ole temalt leppetrahvi nõudmise eeldused täidetud. Arvestades, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, on alusetu ka leppetrahvinõudega seotud viivisenõue. Apellatsioonkaebus
34.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
35.Maakohus tuvastas vääralt, et Keskkonnaameti kehtestatud täiendavad nõuded raskendasid kostjal lepingu täitmist ja/või muutsid selle võimatuks. Täitmise võimatuse tõendamiskoormis lasub kostjal, kes oma väidete tõendamiseks esitas puudulikke, asjassepuutumatuid ja tõendamisväärtuseta tõendeid. Kostja ei esitanud ühtegi sisulist selgitust selle kohta, kuidas uuenenud nõuded lepingu täitmist raskendasid. Kostja toetas oma argumente vaid uuenenud nõuete tabeliga ja hageja kontaktisikute e-kirjadega, leides, et ainuüksi nõuete lisandumine ja hageja mööndused, et olukord on muutunud, on piisavad, et tõendada olukorra raskenemist ilma varem kehtinud ning uuenenud nõuete sisulise võrdluseta. Maakohus järeldas, et justkui iseenesest mõistetavalt oleks tarnekohustust raskem täita uuenenud nõuete lisandumise tõttu ning et eelnevat tõendavad ka hageja e-kirjad, milles hageja möönab olukorra muutumist ning väljendab lootust ootamatu olukorraga toime tulekuks. Uuenenud nõuete esitlemine eraldiseisva tõendina ei oma vähimatki tähendust, kui uuenenud nõudeid ei kõrvutata selle olukorraga, mis valitses müügilepingu sõlmimise ajahetke seisuga. Sellise võrdluse tegemine ja tõendite esitamine oli kostja kohustus. Müügilepingu kontekstis ei olnud hageja ei pädev ega kohustatud professionaalsele kostjale tema tegevusvaldkonnas kehtivat regulatsiooni tutvustama. Hageja eitab kategooriliselt seda, et ta oleks täitmise raskenemist omaks võtnud.
36.Maakohus kvalifitseeris ebaõigesti uuenenud nõuete kehtestamise vääramatu jõu asjaoluks. Seda ei saa lugeda vääramatu jõu asjaoluks isegi juhul, kui peaks möönma, et uuenenud nõuded raskendasid lepingu täitmist. Maakohus jättis oma hinnangu andmisel tähelepanuta, et kostja on professionaalne turuosaline, kellega hageja sõlmis lepingu täiesti õigustatud eeldusega, et viimane teab enese poolt müüdavale kaubale kehtivaid nõudeid ja seadusandlikku seisukorda. On täiesti loomulik, et valdkonnas tegutseval professionaalil peab olema suurem võime võimalikke riske ette näha, nendega arvestada ning riskide realiseerumisel neid ületada. Isegi kui vastaks tõele, et lepingu sõlmimise hetkel ei kehtinud jäätmepuidu suhtes mingeid norme, pidi kostja ette nägema seda, et selliste nõuete täiendav kehtestamine pole välistatud. Puudub igasugune alus väita, et avaliku asutuse poolt nõuete kehtestamine mingile kaubaklassile oleks sedavõrd erakordne, ettenägematu ja ületamatu takistus, et seda võiks tõlgendada kui vääramatut jõudu. Samas maakohus möönis, et uuenenud nõuete kehtestamine ei muutnud kostja jaoks lepingu täitmist võimatuks. Maakohus selgitas, et lepingu lisas C nõuetele vastavat puitu oli võimalik tarnida, ent see oleks kujunenud kostjale kallimaks. Sellise faktihinnangu andmisega välistas maakohus, et uuenenud nõudeid saaks käsitleda vääramatu jõu ilminguna. Kategooriliselt väär on vääramatuks jõuks tembeldada takistust, mida on võimalik rahaga ületada. Selliselt takistuste ületamine on osaks võlgniku garantiivastutusest vastavalt VÕS § 103 lg-le 1.
37.Arusaamatuks jääb maakohtu selgitus, et kuivõrd Keskkonnaameti muutunud nõuded olid üllatavad isegi Eesti Vabariigi omandis oleva energiaettevõtte kontserni kuuluvale hagejale, siis polnud mõistlik eeldada, et Keskkonnaameti uued nõuded pidid olema ettenähtavad ja välditavad kostjaks olevale välisriigi ettevõttele. Hageja selgitas korduvalt, et ta ei ole ekspert jäätmepuidu impordi-ekspordi regulatsiooni osas, mistõttu ta palkaski konkursi vahendusel endale professionaalse partneri jäätmepuidu maale toomiseks.
2-20-11922
38.Maakohus luges vääramatuks jõuks sellist asjaolu, mida kostja pidanuks ette nägema. Käesoleval juhul vääramatut jõudu ei ilmnenud. Lepingu lisas C kirjeldatud nõuetele vastava jäätmepuidu tarnimine oli ühtviisi võimalik nii lepingu sõlmimisel, kui ka igal hetkel pärast seda.
39.Maakohus sisustas ebaõigesti kostja lepingulisi kohustusi. Hagejal ei olnud kohustust ammendavalt lepingus üles loetleda kõiki võimalikke seadusest tulenevaid nõudeid, mis võisid jäätmepuidule või laiemalt tarnekohustuse täitmisele kohalduda. Maakohus jõudis arusaamatult järeldusele, et lepingus sätestatud nõuded ja kriteeriumid on kokku lepitud sedavõrd ammendavalt, et vabastada kostja mistahes muude seadusest tulenevate nõuete järgimisest vaatamata sellele, kas need olid jõus juba lepingu sõlmimisel (THS § 10 p 5) või jõustusid pärast seda (uuenenud nõuded). Maakohus laiendas seaduse dispositiivsust rohkem kui kostja ise, kui leidis, et THS § 10 p 5 järgimine ei ole kostjale kohustuslik.
40.Maakohus tõlgendas ebaõigesti poolte kokkulepet vääramatust jõust teatamise kohta. Pooled leppisid lepingu punktis 11.3 kokku, et vääramatu jõu ilmingu kohta tuleb mõjutatud poolel teisele poolele esitada kirjalik teade viivitamatult, kuid hiljemalt 7 päeva jooksul alates vääramatu jõu takistuse tekkimisest. Maakohus leidis ebaõigesti, et eelviidatud lepingupunkti ei pidanud kostja järgima. Arvestades, et kostja ei maininud lepingu täitmisperioodi vältel kordagi vääramatut jõudu ei kirjalikult ei üheski teises vormis, järeldas maakohus põhjendamatult, et kostja täitis oma vääramatust jõust teatamise kohustust.
41.Maakohus jagas tõendamiskoormise valesti. Maakohus eiras asjaolu, et hageja vaidles vastu sellele, et uuenenud nõuded kuidagi oleks muutnud võimatuks lepingu täitmist, ja vastupidi luges, et hageja on nõus sellega, et lepingu täitmine muutus uuenenud nõuete kehtestamisega keerulisemaks. Omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, s.t et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Maakohus seda ei teinud. Nii vabastas maakohus kostja selliste asjaolude tõendamisest, mis on tema vastuväidete keskseks eelduseks. Eelnevat arvestades on tõendamata sisuliselt kõik kostja õiguslikud seisukohad ning maakohus on lahendanud vaidluse tervikuna valesti.
42.Maakohus rikkus ka otsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1), nõustudes kostja seisukohtadega, kuid jätnud järeldustele jõudmise jälgitavalt põhjendamata. Otsus on üllatav osas, milles maakohus omistas hageja e-kirjadele sisult omaksvõtu laadse iseloomu. Maakohus ei tuvastanud omaksvõttu selleks nõutaval viisil ega arutanud seda hagejaga, et tema esindajate e-kirjadel võib olla sedavõrd otsustav tähendus. Vastustaja seisukoht
43.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
44.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2-20-11922
45.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
46.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud lepingu asjassepuutuvaid sätteid analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kohtu hinnang esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Kolleegiumil ei ole alust anda käsitatud lepingupunktidele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega kujundada nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.
47.Hageja on apellatsioonkaebuses enamasti korranud maakohtus esitatud väiteid ja vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitanud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada ega muuta. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
48.Vastupidiselt hageja seisukohale leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas olulised lepingu eseme omadusi puudutavad tingimused õigesti. Maakohus tuvastas, et lepingu p-s 5.1 olid pooled viitega lepingu lisale C kokku leppinud kostja poolt müüdava jäätmepuidu kvaliteedinõuetes. Maakohus käsitas otsuses põhjalikult lepingu lisas C sisalduvat pooltevahelist kokkulepet müüdavate puidujäätmete kvaliteedi kohta ja järeldas poolte seisukohti, pooltevahelist kirjavahetust, Keskkonnaameti 18.10.2019 kirja ja ka läbirääkimiste käigus väljatöötatud uue lepingu projekti sisu analüüsides õigesti, et lepingus kokkulepitud kvaliteedinõuded erinesid oluliselt Keskkonnaameti rakendatud uutest tingimustest. Seejuures ei ole põhjendatud hageja etteheited tõendamiskoormuse jaotamise osas. Kostja tõi esile asjaolu ja tõendas seda pooltevahelise kirjavahetusega, et pärast lepingu sõlmimist teavitas hageja kostjat Keskkonnaameti rakendatud uutest tingimustest, sh möönis hageja, et pakkumises olid hoopis teised tingimused, kui pärast uute tingimuste kehtestamist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus ei saanud vaidluse lahendamisel arvestada e-kirjades väljendatud seisukohtadega. Maakohus ei käsitanud hageja seisukohti omaksvõtuna, nagu hageja ekslikult leiab. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja kujundas nende järgi oma siseveendumuse. Kirjavahetusest nähtuvalt oli e-kirjades väljendatud seisukohad kooskõlastatud hageja juhtkonnaga (I kd, tl 115). Asjaolu, et nõudmised jäätmepuidu tarnimisele olid oluliselt muutunud, kinnitas ühtlasi ka see, et pooled asusid läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks uutel tingimustel. Selleks puudunuks vajadus, kui tingimused ja nõuded ei oleks muutunud või oleks olnud võimalik lepingut täita ka uute Keskkonnaameti kehtestatud tingimuste järgi.
49.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus kvalifitseeris ebaõigesti uuenenud nõuete kehtestamise vääramatu jõu asjaoluks. Hageja määras hanke tingimused ja leping sõlmiti mõlema poole teadmises, millistele tingimustele peab tarnitav jäätmepuit vastama. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevahelise lepingu esemeks olnud jäätmepuit ei pidanud Keskkonnaameti poolt hiljem kehtestatud kõrgendatud nõudmistele vastama ning kostja ei saanud ega pidanud ette nägema, et lepingus kokkulepitud tingimustele vastava jäätmepuidu tarnimine Eestisse muutub sisuliselt kohe pärast lepingu
2-20-11922 sõlmimist kokkulepitud tingimustel õiguslikult võimatuks. Lepingut sõlmides said pooled arvesse võtta olemasolevat õiguslikku regulatsiooni.
50.Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et puudub igasugune alus väita, et avaliku asutuse poolt nõuete kehtestamine mingile kaubaklassile oleks sedavõrd erakordne, ettenägematu ja ületamatu takistus, et seda võiks tõlgendada kui vääramatut jõudu. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Maakohus viitas õigesti lepingu p-le 11.1, milles pooled otsesõnu pidasid võimalikuks vääramatu jõu asjaoluks muu hulgas ka valitsusasutuste akte, mis muudavad lepingu nõuetekohase täitmise võimatuks.
51.Hageja märgib kaebuses, et kostja oleks pidanud oskama professionaalse turuosalisena arvestada asjaoluga, et seadusandlik olukord võib muutuda. Lepingu p-s 11.1 kokkulepitu seda seisukohta ei toeta. Viidatud lepingupunktis on pooled vastupidiselt hageja seisukohale kokku leppinud, et õigusaktide muutmist võib pidada vääramatuks jõuks. Hageja etteheide võiks olla asjakohane, kui Keskkonnaameti nõuded oleksid olnud kehtestatud enne lepingu sõlmimist. Sellisel juhul oleks põhjendatud kaaluda, kas pooled teadsid või oleksid pidanud teadma vastavatest nõuetest. Puudub vaidlus, et enne Keskkonnaameti rakendatud kvaliteedinõudeid ei olnud Eesti Vabariigis jäätmepuidu tarnimine õiguslikult reguleeritud. Kuivõrd Keskkonnaameti kehtestatud nõudeid jäätmepuidule ei ole kostjal võimalik mõjutada ega nende kehtestamist ette näha, järeldas maakohus õigesti, et nimetatud asjaolu oli kostja suhtes vääramatu jõu (force majeure) asjaolu.
52.Maakohus ei sisustanud kostja lepingulisi kohustusi ebaõigesti, kui leidis, et THS § 10 p 5 antud juhul ei kohaldu. Viidatud säte käsitab biomassina puidujäätmeid, mis ei või puidukaitseainetega töötlemise või puidupinna katmise tulemusena sisaldada halogeenitud orgaanilisi ühendeid või raskmetalle, sealhulgas eelkõige ehitamisel ja lammutamisel tekkivaid puidujäätmeid. Kostja juhib vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt tähelepanu, et lepingu esemeks olev ümbertöödeldud puit ei olnud klassifitseeritav biomassiks ei lepingu sõlmimisel ega ka pärast Keskkonnaameti rakendatud kvaliteedinõudeid. Seega pooltevahelisest lepingust nähtuvalt ei soovinud hageja THS § 10 p-s 5 mõttes biomassi tarnimist.
53.Maakohus tõlgendas õigesti poolte kokkulepet vääramatust jõust teatamise kohta. Vaatamata sellele, et lepingu p 11.3 järgi oleks kostja pidanud hagejat teavitama tema suhtes vääramatu jõu tekkimisest, järeldas maakohus põhjendatult, et kuna vääramatu jõu aluseks olevatest asjaoludest teavitas kostjat hageja, ei pidanud kostja formaalse nõude täitmiseks vääramatust jõust uuesti hagejat teavitama. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
54.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi maakohtu menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratud menetluskulude suurust ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
55.Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda.
56.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
2-20-11922
57.Kostja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja on kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid esindaja tasuna 1836 eurot (käibemaksuta). Kostja lepinguline esindaja on kostja esindamisel kulutanud 10 tundi 48 minutit.
58.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja lepingulisel esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks, sh kliendile e-kirja koostamiseks, kokku 10 tundi 18 minutit. Arvestades, et vastuse koostamiseks tuli esindajal tutvuda mahuka maakohtu otsusega ja sisuka apellatsioonkaebusega, saab toimingute tegemiseks pidada põhjendatuks taotluses märgitud ajakulu. Lisaks kulus esindajal kokku 30 minutit ringkonnakohtu kirjaga tutvumiseks, kliendile info edastamiseks ja menetlusliku olukorra selgitamiseks, samuti kliendi vastusega tutvumiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks. Eeltoodud toimingud on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja ajakulu 30 minutit vajalik. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) võib pidada põhjendatud ja vajalikuks. Seega kuulub hüvitamisele 1836 eurot (käibemaksuta). Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
59.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.