Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
Harju Maakohus Andres Suik 07.06.2021, Tallinn 2-20-11922 Enefit Power AS hagiavaldus Delta Recover BVBA vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks 952 560 eurot Hageja: Enefit Power AS (endine nimi Enefit Energiatootmise AS, registrikood 10579981; asukoht Keskterritooriumi/1, Auvere küla Narva-Jõesuu); Hageja lepinguline esindaja: Jevgeni Sander Sepp ja Sander Retel (e-post: [email protected]; [email protected]); Kostja: Delta Recover BVBA (välisriigi registrikood BE0536.790.971 (Belgia); asukoht Kortenbosstraat 17, 3800 Sint-Truiden, Belgia). Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Enno Heringson (Advokaadibüroo Heringson GLO, e-post: [email protected]) 18.05.2021 Hageja lepingulised esindajad Jevgeni Sander Sepp ja Sander Retel Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 3.1 Jätta menetluskulud hageja Enefit Power AS kanda.
3.2.Mõista välja hagejalt Enefit Power AS kostja Delta Recover BVBA kasuks menetluskulud summas 3150 eurot. 2.3 Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 3150 eurot) tuleb hagejal tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn,
2-20-11922 e-post [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Enefit Energiatootmine AS esitas 18.08.2020 hagiavalduse Delta Recover BVBA vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja konkursi “Competition for the Purchase of Waste Wood from Europe for the Baltic Power Plant No. EE-2721” tulemusel müügilepingu nr NJ-BEJ-9/3440 (Leping). Lepingu esemeks oli Lepingus sätestatud nõuetele vastava jäätmepuidu müük ja tarne Lepingus kokku lepitud kogustes ning aegadel. Jäätmepuitu kavandas Hageja kasutada elektrienergia tootmiseks. Kokkulepitud tarneperioodil 01.06.201931.12.2019 kohustus Kostja Hagejale tarnima jäätmepuitu koguses 294,000 MWh (Hagiavalduse lisa 1, lk 10), hinnaga 4,15 €/MWh. Kokkulepitud tarnemahtu Kostja ei täitnud. Tarneperioodil ei sooritanud Kostja ühtegi edukat tarnet, s.o lepingu lõppemise seisuga (31.12.2019) oli tarnitud 0 MWh jäätmepuitu.
3.Lepingu rikkumist ning tarne mahtude täitmata jätmist õigustas Kostja asjaoluga, et ta polnud võimeline tarnima Keskkonnaameti poolt impordiloas kehtestatud nõuetele vastavat jäätmepuitu ning nõudis seejuures, et Hageja vastutaks võimalike lisakulude eest, mis tekivad jäätmepuidu mittevastavuse tõttu(vt Lisa 2 ja lisa 4). Seejuures olid Hageja ja Kostja lepingu punktis 9.1 ja 9.2 kokku leppinud, et Kostja kannab kõik kulud seoses tarnitava jäätmepuidu maale toomisega ning kohustub omama kõiki lubasid, kooskõlastusi ja volitusi, mis on vajalikud jäätmepuidu seaduspäraseks ja õigeaegseks tarneks.
4.Samuti olid pooled Lepingu punktis 10.1 kokku leppinud, et juhul kui Kostja tarnib Hagejale vähem, kui kokkulepitud koguse jäätmepuitu, on Hagejal õigus nõuda leppetrahvi summas, mis vastab 3 €-le iga MWh eest, mille võrra tarnitud maht on nõutust väiksem. Arvestades, et Kostja ei teostanud ühtegi tarnet, oli lepingulise tarneperioodi lõpuks kogunenud trahvisumma 882,000€ (294,000 MWh x 3€).
5.Pooltevahelise arutelu tulemusena tegi Hageja Kostjale kompromissiettepaneku, mis seisnes järgnevas(Hageja 18.02.2020 a. E-kiri): Kostja tarnib Hagejale 97 500 MWh väärtuses jäätmepuitu hinnaga 8,30 €/MWh (vastavalt eelnevalt kokkulepitud kvaliteediväärtustele) ajavahemikus 10.03.2020 -31.12.2020. Kokkulepitud tarnekoguste täitmisel ei nõua Hageja Kostjalt 2019. a vältel kogunenud leppetrahvi 882,000 €. Kostja väljendas oma nõustumist pakutud kompromissiga (Kostja 05.03.2020 e-kiri). Hageja edastas Kostjale tutvumiseks ning allkirjastamiseks kompromissilepingu punktis 2.6 kirjeldatud tingimustega 11.03.2020.
2-20-11922
6.Pärast kompromissilepingu edastamist ei andnud Kostja Hagejale seoses kompromissilepinguga sisulist tagasisidet ega tagastanud Hagejale lepingut allkirjastatud kujul, mistõttu määras Hageja Kostjale kompromissiga nõustumise korral allkirjastamiseks täiendava tähtaja kuni 27.03.2020 (Hageja 23.03.2020 e-kiri). Määratud täiendavaks tähtajaks Kostjapoolset vastust ei saabunud. Ajendatult oma kompromissiettepaneku aegumisest ning Kostjapoolse koostöövalmiduse puudumisest, esitas Hageja 31.03.2020 Kostjale leppetrahvi nõude summas 882,000 €.
7.Hageja pöördumistele reageeris Kostja alles pärast leppetrahvi teatise väljastamist seisukohaga, et ta tegelikult soovib kompromissi sõlmida ning, et väidetavalt ei olnud kompromissilepingut talle saadetud (Kostja 31.03.2020 e-kiri). Hea tahte avaldusena andis Hageja Kostjale täiendava tähtaja kompromissilepingu allkirjastamiseks kuni 03.04.2020 selgitusega, et õigeaegsel allkirjastamisel loobub Hageja esitatud leppetrahvi nõudest (Hageja 01.04.2020 e-kiri). Paraku ei söandanud Kostja ka sellest tähtajast kinni pidada ning esitas allkirjastatud dokumendi alles 15.04.2020 (Kostja 15.04.2020 e-kiri). Vastusena allkirjastatud dokumendile selgitas Hageja Kostjale, et kompromissiettepanek oli allkirjastamise hetkeks aegunud, mistõttu jäi Hageja leppetrahvi nõue jõusse (Hageja 17.04.2020 e- kiri).
8.Leppetrahvi nõudega Kostja ei nõustunud, nähes oma rikkumise taga üksnes Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti) süüd, tegemata välja oma enda lepingulistest kohustustest (vt Lisa 2, Kostja 26.04.2020 e-kiri). Hagiga nõuab Hageja Kostjalt lepptrahvi väljamõistmist vastavalt Hageja ja Kostja poolt Lepingus kokku lepitud tingimustele. Võlaõigusseaduse § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ette nähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
9.Käesoleval juhul on leppetrahvi nõudmise eeldused täidetud. Poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvi kokkulepe) – vaidlusalusel juhul sõlmisid pooled teineteisega lepingu jäätmepuidu müügiks, milles sisaldus muuhulgas Hageja ja Kostja vaheline kokkulepe Hageja leppetrahvi nõudeõiguse kohta määras 3 €/MWh juhul, kui Kostja tarnib Hagejale vähem kui kokkulepitud koguse jäätmepuitu. Kostja on leppetrahvi nõudmise aluseks olevat kohustust rikkunud – Kostja on oma lepingulise jäätmepuidu tarnekohustuse jätnud täitmata täies ulatuses, sooritamata lepingus kokku lepitud tarneperioodi vältel (01.06.2019-31.12.2019) ühtegi jäätmepuidu tarnet. Kui tutvuda hagiavalduse Lisaga 2 on ilmne, et tarnete teostamata jätmist ei vaidlusta otseselt ka Kostja ise.
10.Kostja vastutab rikkumise eest - Kostja poolt esitatud vastuväidetele vaatamata on ilmne, et tarnete teostamata jätmise eest vastutab vaid Kostja ise. Pooled ei ole Lepinguga ette näinud erinevat vastutusstandardit, mistõttu vabaneb Kostja Lepingu kohaselt vastutusest üksnes vääramatu jõu asjaolude ilmnemisel. Mis puudutab Kostja seisukohti seoses riigiasutustest tulenevate takistustega on Lepinguga tutvudes üheselt selge, et jäätmepuidu sisseveoks vajalike lubade, kooskõlastuste, nõusolekute, volituste jm sarnase vormistamise, omandamise ja omamise eest vastutab üksnes Kostja (vt lepingu punktid 9.1 ja 9.2).
11.Hageja on leppetrahvi nõudmisest Kostjale teatanud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. Kuigi leppetrahvi kohaldamine on aruteluküsimuseks olnud ka poolte ühistel koosolekutel, on leppetrahvist teatamise mõistlik aeg poolte kokkuleppel sätestatud ka Lepingus. Nimelt tuleb kummalgi poolel oma leppetrahvi nõuded esitada Lepingu punkti 10.8 kohaselt hiljemalt 120 päeva pärast rikkumise teatavaks saamist. Käesoleval juhul sai Kostjapoolne rikkumine ja rikkumise ulatus lõplikult ilmsiks alles pärast kokkulepitud tarneperioodi lõppu (31.12.2019), mil algas ka leppetrahvi 120-päevane aegumistähtaeg. Eeltoodu valguses möödunuks aegumistähtaeg 31.04.2020, mistõttu oli Hageja 31.03.2020 leppetrahvi nõue esitatud kokkuleppelise mõistliku tähtaja jooksul pärast rikkumise avastamist.
2-20-11922
12.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv, summas 882 000 eurot. Samuti palub hageja mõistja kostjalt hageja kasuks kirjeldatud nõudelt välja viivis seadusjärgses määras alates 09.04.2020 kuni nõude kohase täitmiseni, VÕS § 113 lg 1 alusel.
13.19.04.2021 esitas hageja oma seisukohad kostja hagivastusele. Hageja vaidleb hagivastuses esitatud seisukohtadele vastu, sest need suuresti üle kantud eksitavast asjaolude käsitlusest justkui lepingus kokku lepitud tarnekohustuse täitmist takistasid Keskkonnaameti kehtestatud nõuded, mitte Kostja võimetus neid korrapäraselt täita. Seejuures väidab Kostja valelikult, et lepingu täitmine oli Keskkonnaameti kehtestatud reeglite tõttu võimatu vaatamata sellele, et ta sai hiljem täpselt samale kaubale ka loa impordiks. Niisamuti eirab Kostja läbivalt, et kõigi kooskõlastuste, lubade jm sarnase taotlemine ja omamine oli sõnaselgelt seatud Kostja enese kohustuseks. Kostja raskused kohustuste täitmisel ei ole kuidagi omistatavad ei vastuvõtuviivitusele, vääramatule jõule või Hageja pahausksusele, ega vabasta seetõttu Kostjat vastutusest. Hageja leiab, et puuduvad alused lugeda leppetrahvi nõuet aegunuks või trahvisummat vähendada.
14.Ilmselt eksitavaimaks aspektiks Kostja asjaolude kirjeldusest on fiktsioon, et justkui olnuks lepingut võimatu täita, s.o tarnida Hageja poolt kehtestatud nõuetele vastavat jäätmepuitu. Kostja väited ei vääri pikemat kaalumist kui arvestada, et Hageja on nüüdseks juba aastaid kasutanud jäätmepuitu oma energia tootmise protsessis1. Adekvaatsema võrdluse huvides toob Hageja esile veel sedagi, et ajavahemikus 03.11.2019 – 31.03.2021, on Hageja Hollandist vastu võtnud ca 62 111,79 tonni2 jäätmepuitu mida, sarnaselt Kostjalt nõutule, on riiki toodud laevatranspordi abil. Mõistagi on Kostja konkurendid oma tarned teostanud ranges vastavuses kohalduvate seadustega. Lepingu kehtivusaja vältel oli tarnete teostamise võimalus ka Kostjal, Keskkonnaameti poolt väljastatud loa alusel. Väited sellest, et lepingu täitmine olnuks kuidagi võimatu on sestap üdini ebaõiged. Seejuures ei saa Kostja peituda ka väidete taha justkui muutnuks tarnekohustuse täitmise võimatuks Kostja enese poolt pakutud MWh maksumus. Esiteks saab vastutus reaalselt teostatava hinnapakkumuse esitamise eest olla vaid Kostjal enesel. Teiseks meenutab Hageja, et poolte vahel hiljem peetud kompromissiläbirääkimiste vältel korrigeeriti ka MWh hinda mis tähendab, et Kostjal olnuks võimalus jäätmepuitu tarnida ka endale sobiva hinnaga ja vabaneda leppetrahvidest, mida Kostja otsustas mitte kasutada.
15.Hageja soovib eraldi käsitleda Hagivastuse punkti 1.17 väidet justkui julgustanuks Hageja Kostjal tarnida jäätmepuitu lootuses, et sellega seonduvad võimalikud probleemid ei tule välja. Hageja vaidleb sarnastele väidetele täielikult vastu. Hageja nõudis kogu lepingu vältel täitmist ranges vastavuses kõigi seadusest tulenevate normidega. Kostja vastupidised väited on alusetud. Küll aga soovib Hageja veel täpsustada Hagivastuse punktis 1.17 esitatud Kostja selgitust, et „kostja oli jõudnud juba selleni et tal olnuks osa planeeritud jäätmepuidust olnud võimalik saata Eestisse“. Tegelikkuses palus ning julgustas Hageja Kostjat jäätmepuidu Tarneid algatama seepärast, et Keskkonnaamet oli väljastanud Kostjale loa jäätmepuidu maale toomiseks. Eelnev fakt peaks samuti kummutama kõik Kostja väited selle kohta justkui täitmine olnuks võimatu.
16.Niisamuti on eksitav käsitleda Müügilepingu Lisas C sätestatut tehnilisi nõudeid kui ammendavat loetelu kõikidest jäätmepuidule kohalduvatest nõuetest (Hagivastuse p. 1.4) või väita, et Keskkonnaameti poolt kehtestatavad nõuded oleksid kuidagi käsitletavad kui lepingu tingimuste muutmine. Hageja selgitab, et Müügilepingu lisas C kirjeldatud tehniliste nõuete sätestamise aluseks on eelkõige Hageja tehniline võimekus. Valitud parameetrid on mõeldud tagama seda, et Hageja jäätmepuidu purustamis- ja sorteerimiskompleks oleks võimeline jäätmeid vastu võtma, purustama ja sorteerima ning (puudutab tükkide suurust, fraktsiooni ja metallisisaldust), et jäätmeid oleks võimalik põletada Hageja energiaplokkide kateldes (puudutab eelkõige kütteväärtust ja anorgaaniliste ainete ja niiskuse sisaldust).
2-20-11922
17.Hageja ei vaidle vastu, et lisaks Müügilepingu lisas C sätestatule võivad kohalduda nii jäätmepuidule, kui selle transpordile ka õigusaktidest tulenevad reeglid. On iseenesest mõistetav ja käibes tavapärane, et konkursi korraldajal ei tule oma tingimustes ammendavalt üles loetleda kõiki võimalikke lepingu täitmisele kohalduda võivaid või potentsiaalselt kohalduda võivaid õigusakte. Hageja ei pretendeeri ega pretendeerinud ka lepingu sõlmimise hetkeseisuga sellele, justkui Müügilepingu tehniline kirjeldus oleks ammendav. Tuues paralleelina lihtsustatud näite, ei tuleks Hagejal näiteks mootorsõidukeid hankides tuua esile kõiki mootorsõidukite tootmist ja kasutust puudutavaid õigusakte ja norme, vaid üksnes enesele olulised funktsionaalsed nõuded (ning sedagi viisil, mis ei piiraks konkurentsi rohkem kui on hädavajalik). Jäätmepuidu ostuks korraldatud konkursiga sooviski Hageja leida oma valdkonna spetsialisti, kel oleks vajalikud eriteadmised ning vilumused kauba enese, seda ümbritsevate regulatsioonide kui ka transpordi nõuete kohta. Eelnev põhimõte väljendub üheselt ka Müügilepingu punktis 9.2. Juhul, kui Kostja pidas Müügilepingu lisa C ammendavaks loeteluks jäätmepuitu puudutavatest nõuetest, nagu võib Hagivastusest välja lugeda, on Kostja tegutsenud vaieldamatult raskelt hooletult.
18.Kostja on eksitavalt proovinud näidata, et justkui oli Kostja orienteeritud koostööle ning Hageja proovis üksnes jätta mulje püüdest olukorda lahendada ning vältida seeläbi võimalikke Kostjapoolseid leppetrahve. Kostja väited on kummastavad ja faktiliselt väärad. Hageja tegutses koostöö huvides ning seda kinnitab muuseas asjaolu, et Hageja abistas vahendada teavet Keskkonnaameti ja Kostja vahel ning oli nõus vaatamata Kostjapoolsele lepingu täielikule täitmata jätmisele poolte edasise koostöö huvides läbi rääkima ning sõlmima väga tugevalt Kostja huvisid soodustavat kompromissi. Viidatud kompromissi sõlmimisel loobunuks Hageja ka oma leppetrahvi nõudest. Poolte koostöö jäi seejuures katki vaid seetõttu, et Kostja ei olnud nõus jäätmepuitu tarnima isegi pärast vastava loa väljastamist ega olnud nõus allkirjastama kompromissi. Väita, justkui Hageja tegutses kompromissi sõlmimise vastu (vt nt Hagivastuse p. 2.10) on ääretult küüniline.
19.Kokkuvõttes loob Kostja oma Hagivastuses täiesti fiktiivse narratiivi. Valelikud on väited sellest justkui lepingu täitmine oli võimatu, või isegi oluliselt raskendatud kas Keskkonnaameti nõuete või ebapiisava tehnilise kirjelduse tõttu. Veel vähem tõeseks saab pidada väiteid sellest, et Hageja töötas kuidagi Kostjale vastu. Kõik raskused Müügilepingu täitmisel on üheselt omistavad sellistele riskidele ja asjaoludele, mis on Kostja enese vastutada ja otsustada. Seejuures lakkas poolte vaheline koostöö üksnes siis, kui Kostja otsustas vaatamata Keskkonnaameti poolse loa/nõusoleku väljastamist siiski jäätmepuitu mitte tarnida ja kokku lepitud kompromissi mitte allkirjastada.
20.Hagivastuse punktides 2.1 – 2.6 selgitab Kostja, et tema hinnangul on Hageja leppetrahvi nõue alusetu ega kuulu täitmisele seetõttu, et Kostja poolt tarnitava jäätmepuidu mittevastavus Keskkonnaameti poolt esitatud nõuetele on Hageja riisiko, sest Hageja pani kirja Müügilepingu lisas C sätestatud tehnilised nõuded. Täiendavalt seletab Kostja, et tema oli valmis lepingu tingimustele vastavat jäätmepuitu tarnima ning kuna Hageja keeldus sellest, siis on olukord käsitletav Hagejapoolse vastuvõtuviivitusena. Kostja väited on siin paljasõnalised ning suuresti seostamata lepingu või seaduse sätetega, ent Hageja peab sellegipoolest vajalikuks lähemalt selgitada, et vaidlusaluses olukorras ei ilmnenud vastuvõtuviivitust. Väärib kordamist, et VÕS § 119 kohase vastuvõtuviivituse olukorra tekkimise põhiline eeldus see, et võlgnik on oma vastuvõetava kohustuse täitnud. Olukorras, kus võlgnik on oma sellekohase soorituse jätnud tegemata või teinud selle mittevastavalt, ei saa vastuvõtuviivituse olukorda tekkida. Nagu tsiteerib ning selgitab ka Kostja ise, leppisid pooled kokku CIF incoterms 2010 tarnetingimuse kohaldamises ning määrasid tarnekohaks Sillamäe Sadama. Koosmõjus Müügilepingu punktiga 9.2 tähendas see, et tööde üleandmiseks pidi Kostja hankima kõik vajalikud load ja kooskõlastused ning tarnima Müügilepingujärgse kauba oma kulul ning vastutusel Sillamäe Sadamasse ning selle seal maha laadima nagu kinnitab ka Kostja ise Hagivastuse punktis 2.8. Järgneb, et VÕS § 119
2-20-11922 lõikest 1 tulenev vastuvõtuviivituse regulatsioon saanuks kohalduda üksnes juhul, kui oleks oma tarnekohustuse täitnud, s.o transportinud kauba Sillamäe Sadamasse, selle maha laadinud ja Hagejale kättesaadavaks teinud (vt. ka VÕS § 209 lg 2), omades seejuures kõiki transpordiks vajalikke lubasid, kooskõlastusi, sertifikaate jms.
21.Seejuures väidab Kostja vastuoluliselt ka iseenesele (vt Hagivastuse p. 2.8), et arusaamatul alusel tuleks tema tarnekohustus lugeda täidetuks sellega, et „Kostja oli valmis lepingu tingimustele vastavat jäätmepuitu tarnima“ (vt Hagivastuse punkt 2.5). Arvestades Müügilepingus kokkulepitud tarnetingimusi on aga ilmselge, et tarnekohustust ei saa lugeda täidetuks vaid seetõttu, et Kostja on kinnitanud oma tarnevalmidust. Kostja ei tarninud jäätmepuitu kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, mistõttu polnud Hagejal võimalik midagi vastu võtta, või veel vähem sattuda vastuvõtuviivitusse. Vaidlusaluses olukorras vastuvõtuviivitusele tuginemine eeldaks, et Hageja pidanuks tekkinud olukorras ise hakkama Kostja lepingu punktis 9.2 sätestatud kohustusi täitma. Kuigi on tõsi, et VÕS § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks, puudub Kostjal vähimgi õiguslik alus nõuda, et Hageja asuks tema kohustusi täitma tema eest.
22.Samavõrd alusetu on Kostjapoolne tuginemine VÕS § 101 lõikele 3. Vastavalt Hageja poolt punktis 7 esitatud selgitustele kohalduvad lisaks Müügilepingu lisas C sätestatud tehnilistele nõuetele ka õigusnormid ning regulatsioonid, mida pidi Kostja kui oma valdkonna ekspert tundma ning mille tundmine on üheselt seatud ka Kostja kohustuseks vastavalt Müügilepingu punktile 9.2. Seda, et Kostja lähtus lepingut sõlmides vaid lepingus sätestatud tehnilistest kriteeriumitest, ignoreerides võimalikke seadusest tulenevaid nõudeid ja norme, on omistatav vaid Kostja raskele hooletusele ja mitte Hagejale.
23.Alternatiivina vastuvõtuviivitusele seletab Kostja, et leppetrahvi nõue ei peaks kuuluma rahuldamisele seetõttu, et lepingu täitmist takistas vääramatu jõud (Hagivastuse p. 2.7-2.10). Tõsi, Müügilepingu punkt 11.1 näeb ette, et ka valitsusasutuste ja/või kohalike omavalitsuste poolt õigusaktide vastuvõtmine võib olla käsitletav vääramatu jõu ilminguna. Sellegipoolest ei ole käesoleval juhul vähimatki alust vääramatu jõu kohaldamiseks või selle toel Hageja leppetrahvi nõude rahuldamata jätmiseks. Kõigepealt väärib esile toomist, et vaidlusaluses olukorras ei olnud täidetud ükski vääramatu jõu ilmingu eeldustest. Esiteks ei olnud Keskkonnaameti poolne nõuete kehtestamine asjaolu, mis muutnuks lepingu täitmist võimatuks. Seda on kinnitanud esmajärjekorras Kostja ise, kui talle väljastati luba jäätmepuidu maale toomiseks justnimelt nende nõuete alusel, mille täitmist Kostja nüüd võimatuks nimetab. Eelnevat kinnitab ka Kostja ise hagivastuse punktis 1.17. Teiseks on vale väita, et enese poolt müüdava kauba mittevastavus õigusaktides sätestatud tingimustele saaks Kostjale olla kuidagi ettenägematu, mõjutamatu või ületamatu. Mistahes Keskkonnaameti reeglite poolt tekitatud raskused, ulatuses mil nad ei ole omistatavad Kostja enese hooletusele, on hõlmatud Kostja garantiivastutusest (VÕS § 103 lg 1).
24.Seejuures isegi juhul, kui Keskkonnaameti poolset reeglite kehtestamist saaks käsitleda kui vääramatu jõu ilmingut, on Kostja minetanud oma õiguse tugineda vääramatule jõule. Nimelt on pooled Müügilepingu punktiga 11.3 kokku leppinud, et lepingupoolel kelle kohustuste täitmist takistab vääramatu jõud, on kohustus sellest vastaspoolt teavitada hiljemalt 7 päeva jooksul. Vääramatule jõule tugineb Kostja esmakordselt alles käesoleva tsiviilasja menetluses. Esiteks kõneleb vääramatu jõu üles toomine alles kohtumenetluses sellest, et tegu on otsitud ja ebatõese argumendiga. Teiseks on pooled vääramatu jõu kohaldamisala lepinguga ajaliselt kitsendanud. Arvestades, et Kostja ei teatanud Hagejale vääramatu jõu mõjust kokku lepitud tähtaja jooksul tähendab, et Kostja minetas sellega oma õiguse vääramatule jõule tugineda (vt VÕS § 103 lg 4).
25.Kolmanda alternatiivina leiab Kostja, et leppetrahvi nõuet ei tuleks rahuldada seetõttu, et pooled on konkludentse tahteavaldusega sõlmitud lepingu lõpetanud mõistes, et selle täitmine on
2-20-11922 võimatu (vt Hagivastuse punktid 2.11 – 2.15). See ei vasta tõele. Kostja ei suvatse kordagi seletada, millise teoga täpsemalt väljendas Hageja oma tahet leping üles öelda, loobudes seejuures nii leppetrahvidest kui kõigist jäätmepuidu tarnetest. Lepingu täitmine oli võimalik. Seetõttu on igasuguse tõepõhjata Kostja väited, et justkui pooled oleks tõdenud lepingu täitmise võimatust ja sellest ajendatult lepingu konkludentsete tahteavaldustega (TsÜS § 68 lg 3) ära lõpetanud. Iseäranis ei saa lepingu kokkuleppelist lõpetamist järeldada sellest, et pooled rääkisid läbi kompromissilepingut.
26.Tõsi, Hageja oli nõus kompromissiga, mille tingimuste kohaselt oleks Hageja oma leppetrahvist loobunud tingimusel, et Kostja tarnib talle kokkulepitavas koguses ja hinnaga jäätmepuitu. Kuid Hageja väljendas oma tegelikku tahet seejuures ka täiesti selgelt ja otseselt (TsÜS § 68 lg 2 tähenduses) poolte vahelises kirjavahetuses, kus on leppetrahvidest loobumise eeltingimusena ette nähtud kompromissi sõlmimine ja täitmine (vt Hagiavalduse lisa 2). Kostja narratiiv sellest, et justkui oleks Hageja teinud kaudse tahteavalduse lepingu lõpetamiseks on seega mitte ainult alusetu, aga ka otseses vastuolus Hageja tegelike tahteavaldustega. Eelnev kummutab ka Kostja seisukoha, et vaidlusalusel juhul saanuks kohalduda VÕS § 13 lg 3 regulatsioon. Hageja seletab täienduseks, et kompromissilepingu läbirääkimistest saab üksnes järeldada seda, et Hageja soovis Kostjat näha pikaajalise koostööpartnerina ning oli nõus oma leppetrahvi nõudest loobuma juhul, kui see tähendanuks edasisi edukaid jäätmepuidu tarneid ning tulemuslikku koostööd. Sellisele koostööle sai saatuslikuks Kostja otsus kompromissist ning edasisest koostööst keelduda isegi vaatamata sellele, et Hageja oli nõus edasist koostööd läbi rääkima veel ka pärast leppetrahvi nõude esitamist (vt Hagiavalduse lisa 2). Hageja hinnangul väljendub see ka üheselt Hagiavaldusele lisatud kirjavahetustest, kus Hageja kannustas Kostjast korduvalt läbirääkimistele ja kompromissi sõlmimisele pidevate meeldetuletustega ning täiendava tähtaja võimaldamisega.
27.Viimase alternatiivina vaidleb Kostja leppetrahvi nõudele vastu väitega, et leppetrahvi nõue on pahauskne ning, et Hagejal ei olnud sellise nõude esitamise õigust. Hagivastuse punktides 2.18 – 2.20 selgitab Kostja taaskord et justkui Keskkonnaameti poolt keskkonnaalaste nõuete kehtestamine oleks kuidagi Hageja vastutusalas või Hageja riisiko, vaatamata poolte vastupidisele kokkuleppele Müügilepingu punktis 9.2. Kostja argumendid rajanevad siin suuresti eksitavale asjaolude käsitlusele. Mõistagi ei saa eksitavalt ja valikuliselt esitatud asjaolude pinnalt teha korrektseid järeldusi.
28.Seevastu väärib lähemat käsitlust Hagivastuse punktis 2.18 ning ka mujal Hagivastuses esitatud väide justkui olnuks Kostjal õigus leppetrahvi nõuda ning, et Kostja lasi leppetrahvi esitamise tähtaja mööda seetõttu, et soovis siiski Hagejaga koostööd teha. Kostja sedastab iseenesest korrektselt, et Müüjale on Müügilepingu punkti 10.2 kohaselt õigus nõuda leppetrahvi juhul, kui Ostja rikub oma vastuvõtukohustust. Leppetrahv on seejuures kõrgem, kui Müüjalt tarnekohustuse rikkumise eest nõutav trahv, sest lisaks 3 €/MWh trahvimäärale lisandub ka hüvitis mõistlike transpordikulude eest. Ent sarnaselt vastuvõtuviivitusele, tekib Kostjal leppetrahvi nõudeõigus vaid juhul, kui Kostja on ise oma tarnekohustuse täitnud, s.o hankinud kõik vajalikud load ja kooskõlastused ning tarninud füüsiliselt kauba Sillamäe Sadamasse, selle laevalt maha laadinud ning Hagejale kättesaadavaks teinud. Arvestades, et Kostja ei ole ühtegi laadungit jäätmepuitu sel moel Hagejale tarninud, ei saa kõne alla tulla ei vastuvõtukohustuse rikkumine, ega sellele rajanev leppetrahv.
29.Hagivastuse punktis 2.19 väidab Kostja, et leppetrahvi nõudmine ei vasta pooltevahelise lepingu olemusele ega eesmärgile ning on vastuolus TsÜS § 138 lõikega 2. Kostja väide on sedavõrd laialivalguv, et Kostjal on raske mõista selle seost tsiviilasja asjaoludega. Pooled on Müügilepingus kokku leppinud leppetrahvide nõudeõiguses (NB! mõlemapoolselt) juhuks, kui teine pool rikub oma lepingulisi põhikohustusi. Vastavalt Riigikohtu selgitustele tsiviilasjas 3-21-66-05, on leppetrahvi eesmärkideks kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju
2-20-11922 kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku kohustuste täitmisele (vt. otsuse p. 17). Täpselt samal moel ja samade eesmärkidega on pooled kokku leppinud leppetrahvi nõudeõigustes ka Müügilepingus.
30.Kostja väide, et leppetrahvi nõudmine ei vasta pooltevahelise lepingu olemusele ega eesmärgile lepingus, kus on leppetrahvide nõudeõigus selgelt kokku lepitud, on kummastav ja ebaselge. Ometi ei saa väita, et leppetrahvides kokku leppimine müügilepingu põhikohustuste (tarne üheltpoolt, vastuvõtt teiselt poolt) irduks tavapärasest turupraktikast. Vale on ka seisukoht, et justkui leppetrahvi realiseerimine lepingus kokku lepitud juhul ning ulatuses oleks käsitletav õiguste realiseerimisena vaid teise isiku kahjustamiseks TsÜS § 138 lg 2 tähenduses. Hageja positsiooni toetavad lisaks ka Riigikohtu selgitused ülal viidatud tsiviilasjas 3-2-1-66-05, milles kohus selgitab viiviste näitel, et: „Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada“ (vt otsuse p. 14).
31.Väär on Kostjapoolne tuginemine VÕS § 159 lõikele 2 ning seisukoht, et Hageja on oma leppetrahvi nõudeõiguse loovutanud seetõttu, et ei teatanud Kostjale mõistliku aja jooksul oma kavatsusest leppetrahvi nõuda. Hageja selgitab, leppetrahvide nõudmise kavatsusest (mille Hageja sidus juba toona kompromissi sõlmimisega) teavitas Hageja kostjat 18.02.2021 kirjaga (vt Hagiavalduse lisa 2), s.o vähem kui kaks kuud pärast Müügilepingu punktis 2.1 ning Lisas A kokku lepitud tarneperioodi lõppemist. Kostja ei seleta, miks tema hinnangul oli 18.02.2018 kiri ebamõistlikult hiline ning kuna tulnuks Hagejal oma leppetrahvi nõudeõigusest ja -kavatsusest teada anda. Hageja hinnangul on pooled selgelt Müügilepingu punktis 10.8 selgelt kokku lepitud, et leppetrahvi nõudeõigusega poolel on aega 120 päeva, et oma leppetrahvi nõudeõigust realiseerida ning, et selle tähtaja sees edastatud leppetrahvi nõue on igal juhul tähtaegne. Hageja meenutab, et Riigikohus on oma otsuses nr. 3-2-1-28-08 tinglikult hinnanud leppetrahvist teatamisel mõistlikuks ajaperioodiks kolm kuud (vt otsuse p. 13), mida Hageja ei ole käesoleval juhul ületanud. Seega isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et lisaks kokku lepitud 120 päevasele tähtajale tulnuks Hagejal teha veel eraldiseisev teavitus (millele Hageja vaidleb vastu), oli Hageja 18.02.2020.a e-kiri saadetud mõistliku aja jooksul.
32.Hagivastuse punktis 3 väidab Kostja, et leppetrahvi nõue on suuremas osas aegunud ning, et seda peaks vähendama summani 126 000€. Kostja seisukoht rajaneb aegumist puudutavates küsimustes taotluslikult valele lepingu tõlgendusele. Nimelt seletab Kostja, et tema hinnangul peaks leppetrahvi 120-päevast tähtaega arvestama alates sellest kuust, mil kokku lepitud koguseid pidi tarnima (vt Hagivastuse p. 3.3). Sellist lepingutõlgendust ei toeta ei ükski Müügilepingu punkt, ega muu Müügilepingu täitmise käigus esitatud tahteavaldus. Kostja sedastab iseenesest korrektselt, et vastavalt Müügilepingu lisale A, punktile 5 on ette nähtud, et plaanitud kuid teostamata jäänud tarned ei lükku automaatselt edasi järgmisele kalendrikuule. Punkti näol on tegemist tingimusega, mis kaitseb Hagejat olukorra eest, kus müüja otsustab omaalgatuslikult tarnete koguseid ja aegu ümber muuta. Punkti puudumisel oleks võimalik olukord, kus müüja tarnib kogu kokkulepitud koguse jäätmepuitu ühe kuu jooksul tarneperioodi lõpus jne. Viidatava punkti 5 eesmärk seisneb peaasjalikult selles, et Hagejal oleks võimalik enesega kokku leppimata graafikut eiravatest tarnetest keelduda.
33.Samasugune kaitsemehhanism on Müügilepingu lisas A, punktis 4 ette nähtud ka olukorraks kus müüja tarnib jäätmepuitu enneaegselt. Mõlemad viidatud punktid sätestavad aga sõnaselgelt õiguse muuta ostjaga kooskõlastatud juhul tarnitavate koguste jaotust kalendrikuude lõikes. Arvestades seega võimalust, et ühel kuul vajaka jäänud jäätmepuitu võib poolte kokkuleppel tarnida näiteks ka järgmistel kuudel, saabki tegelik tarnekoguste puudujääk selguda
2-20-11922 alles pärast tarneperioodi möödumist, mil ei ole enam võimalik tarnitavaid koguseid järgnevatel kuudel tasa teha. Kostja tõlgendusviis on seejuures äärmiselt ebaloogiline, kuivõrd see võimaldaks Hagejal Kostjat trahvima asuda muuhulgas ka juhul, kui paari tarnega on hilinetud, kuid kogu tarneperioodi peale on Kostja Hagejale siiski tarninud nõutud 294 000 MWh väärtuses jäätmepuitu. Kostja seisukohad on seda ebamõistlikumad ja vastuolulisemad kui arvestada, et ühelt poolt heidab Kostja Hagejale ette koostöötahte puudumist ent teiselt poolt seda, et Hageja ei asunud Kostjat trahvima piisavalt kiiresti. Tegelikkuses ootas Hageja leppetrahvi nõude esitamisega vaid soovist Kostjale vastu tulla ja koostööd jätkata. Isegi leppetrahvinõuet esitades, väljendas Hageja veel oma valmidust läbirääkimisteks.
34.Seejuures on just pooltevaheline koostöö põhjuseks, miks ei saa leppetrahvi nõuet lugeda aegunuks. Juhul, kui Harju Maakohus peaks nõustuma Kostja lepingutõlgendusega (millele Hageja vaidleb vastu!), siis ei saa leppetrahvi nõuet lugeda aegunuks aegumise peatumise tõttu. Vastavalt TsÜS § 167 lõikele 1 peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Käesoleval juhul on nõude aluseks olevaks asjaoluks jäätmepuidu tarnete teostamine/teostamata jätmine Kostja poolt, mis on ühtlasi ka leppetrahvi nõude aluseks. Nagu Hageja on selgitanud, pidasid pooled läbirääkimisi ja tegid koostööd jäätmepuidu tarnimise nimel, võimalusega teha tarneid ka muul ajal, kui on näidatud tarnegraafikus. Seega praktiliselt kogu lepingulise tarneperioodi vältel ning ka pärast seda, kuni leppetrahvi nõude esitamiseni pidasid pooled läbirääkimisi jäätmepuidu tarnete üle, mis on omakorda leppetrahvi aluseks olevad asjaolud. Seetõttu olnuks TsÜS § 167 alusel leppetrahvi nõude aegumine sama perioodi vältel peatunud. Eelnev tähendab, et Hageja leppetrahvi nõue ei olnud aegunud.
35.Viimase õlekõrrena taotleb Kostja Harju Maakohtult leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. Alused leppetrahvi vähendamiseks puuduvad (Hagivastuse p. 4). Iseenesest toob Kostja õigesti esile õiguskirjanduses ning kohtupraktikas tõdetud leppetrahvi funktsioonid: lihtsustada kahju hüvitamist ning sundida üht pooltest oma kohustuste täitmisele. Seoses tagatisfunktsiooniga selgitab Kostja, et tema hinnangul on tagatisfunktsioon „taandunud nullini“ ülekantult sellest, et väidetavalt ei täitnud Kostja lepingut endast sõltumatutel põhjustel ning leppetrahvi hirm ei saanud mõjutada kostjast sõltumatu Keskkonnaameti seisukohti. Siingi kujutab Kostja asjaolusid eksitavalt, justkui lepingu täitmise takistuseks oleksid Keskkonnaameti poolt kehtestatud kvaliteedinõuded, mitte tema enda võimetus neid täita. Kostja seisukoha sellest, et takistus sõltus üdini Keskkonnaametist lükkas muuhulgas ümber ka Kostja ise, kui ta sai enese poolt tarnitavale jäätmepuidule loa importimiseks. Hageja saab vaid küüniliseks nimetada Kostja väidet, et trahv ei saa kanda tagatisfunktsiooni, sest Kostjale käis lepingu täitmine alguses üle jõu.
36.Mis puudutab tekkinud kahju, pole Kostja tõepoolest seda küsimust tõstatanud, kuivõrd VÕS § 161 lg 1 kohaselt võib leppetrahvi kokkuleppe olemasolul leppetrahvi nõuda tegelikust kahjust sõltumata. Sellegipoolest on väärad Kostja väited, et lepingu täieliku täitmata jätmise tõttu ei tekkinud Hagejal kahju. Kahju tekkis Hagejale mitmel põhjusel: a. Hagejal tuli Kostjal saamata jäänud jäätmepuitu osta teistelt partneritelt, kes küsisid jäätmepuidu eest ligikaudu kaks korda kõrgemat hinda; b. Kokkulepitud tarneperioodil tuli Hagejal oma energiaplokkides põletada jäätmepuidu asemel põlevkivi. Põlevkivi omahind on seejuures MWh kohta mitmekordselt kõrgem kui jäätmepuidul. Kokkuvõttes ei esita Kostja ühtegi veenvat argumenti selle poolt, et Hageja poolt nõutav leppetrahvi summa oleks asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur.
KOSTJA VASTUVÄITED
37.Kostja esitas 15.03.2021 vastuse hagiavaldusele. Kostja teatas, et ta ei võta hagi õigeks ja ei tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid üheski osas.
2-20-11922
38.Hageja on 100% Eesti riigile kuuluva rahvusvahelise energiaettevõte Eesti Energia AS tütarettevõte. Kostja on Belgias registreeritud äriühing, kes osales hageja poolt välja kuulutatud avalikul konkursil “Competition for the Purchase of Waste Wood from Europe for the Baltic Power Plant No. EE-2721” tehes seal eduka pakkumise. Vastab tõele, et selle tulemusel sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu nr NJ-BEJ-9/3440 (hagi lisa 1). Lepingu p 5.1 sätestas: „Müüja poolt Ostjale müüdav kütus peab vastama Osas C "Kvaliteedinõuded" esitatud nõuetele.“ Käesoleva vaidluse võtmeküsimuseks ongi see, et hanke tulemusel sõlmitud lepingu lisas C olid täpselt määratletud nõuded lepingu esemele so jäätmepuidule. Vastavateks nõueteks oli: „2.1.Kütus on toodetud puidujäätmetest jäätmekoodiga (Euroopa Komisjoni 3. mai 2000. aasta otsus nr 2000/532 / EÜ), mis on märgitud vastavas TFS-is, mille kohaselt kütus tarnitakse; 2.2. Kütus ei tohi sisaldada või sisaldab ainult väga vähe tuleohtlikke võõrkehi, näiteks kive. 2.3. Kütus võib sisaldada väga väikestes kogustes ohtlikke põlevaid võõrkehi.
39.Kostja viitas kütuse kvaliteediparameetritele ja märkis, et mistahes muid nõuded puidu jäätmetele so lepingu esemele ei olnud ette nähtud, so ülaltoodud olid ammendavad tingimused tarnitavale jäätmepuidule. Lepingu p 9.2 sätestab, et Müüjal on kohustus omada kehtivaid jäätmelubasid ja/või keskkonnalubasid, volitusi, nõusolekuid ja kooskõlastusi kogu käesoleva Lepingu kehtivusaja jooksul, mis on vajalikud tema Lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kuigi hageja on nii enne kohtulikku menetlust, kui ka hagis üles näidanud Eesti Vabariigi visiitkaardiks oleva rahvusvahelise energiaettevõte kontserni kuuluva äriühingu kohta kohatut ja kostja jaoks uskumatule tasemele jõudnud pahausksust, eeldab kostja siiski, et hageja ei asu vaidlema selle üle, et kostjal olid kõik tema asukoha riigi so Belgia nõuetekohased load olemas. Samuti ei ole vaidlust, et kostja oli valmis kaupa Eestisse tarnima.
40.Asjaolu, mida hageja hagis kohtu eest varjab seisneb aga selles, et nii kostjale, kuid eelduslikult ka hagejale üllatuslikult asus Eesti Keskkonnaamet seadma Eestisse toodavale jäätmepuidule hoopis kõrgemaid nõudeid, kui seda sätestas eelviidatud Lepingu osa C. Ehk siis põhjus, miks kostja ei tarninud kaupa üheski osas Eestisse seisnes selles, et hageja ei saanud Eesti Keskkonnameti nõuete tõttu vastu võtta Eestis kaupa, mis vastaks pooltevahelise lepingu tingimustele. Nimelt edastas hageja kostjale 31. juulil 2019. a e-kirja, milles märkis, et sai just Eesti Keskkonnaametilt kirja, mille kohaselt kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad Soomes. Nõuded, mis Soomes kehtivad, olid viidatud lingina, millelt avaneb dokument nimetusega „Kasutatud puidu klassifitseerimine biomassiks või tahkeks aineks ümbertöödeldud kütuseks ning mitmetasandiline kasutamine Soomes.“ Seal toodud nõuded on kordades põhjalikumad ja rangemad kui pooltevahelise lepingu osa C sätestatud nõuded.
41.Võrreldes uusi tingimusi Lepingu osa C tingimustega, on tegemist täiesti erinevate tingimustega. Samas sätestab lepingu punkt 15.1: „Lepingu mis tahes sätet võib muuta ainult Poolte kirjalikul kokkuleppel ning see ei kehti enne, kui mõlema Poole volitatud esindajad on selle allkirjastanud.“ Kuna lepingut ei olnud muudetud, oli kostjal kohustus tarnida üksnes lepingu tingimustele vastavat kaupa. Nagu näha hageja kirjast, siis lepingutingimustele vastava kauba vastuvõtmine ei olnud Eestis aga võimalik Keskkonnameti seatud uute tingimuste tõttu. Vastava osa probleemist on hageja hagis jätnud täies ulatuses avamata jättes mulje, et kostja ei ole jäätmepuitu tarninud temast sõltuvatel põhjustel.
42.Seega oli olukord selline, et lepingu täitmine ilma selle tingimusi, so eelkõige lepingu osa C muutmata ei olnud võimalik. Sellises olukorras võinuks kostja nõuda hagejalt leppetrahvi lepingu p 10.24. alusel. Samas selle asemel, et vaielda, üritas kostja asuda otsima lahendusi. Nimelt oli kostja ühest küljest juba teinud olulisi kulutusi lepingu täitmisele, millele ta soovis hüvitist, kuid teisest küljest nägi kostja hagejaga ette pikaajalist koostööd. Näiteks paralleelselt käisid
2-20-11922 läbirääkimised järgmise viie aasta jooksul suures koguses rehvide tarne kohta Tšiilist, millisel eesmärgil toimus Tallinnas samuti kolmepoolne kohtumine koos Tšiili ettevõtete esindajatega. Seega selle asemel, et asuda hageja suhtes oma lepingust tulenevaid õigusi realiseerima ja leppetrahve nõudma, asus kostja hagejaga dialoogi lahenduste leidmiseks. Ka hageja väljendas alguses vähemalt avalikult, et „Kindlasti on ka meie eesmärk leida selles ootamatus olukorras lahendus, mis sobib mõlemale osapoolele.“ Hagi lisast 4 nähtub hästi see, et probleem on just nimelt lepingu eseme põhiomaduste osas: Keskkonnaamet asus esitama nõudeid, mis osutusid mh eeltoodust nähtuvalt oluliselt rangemateks, kui pooled lepingu osas C olid kokku leppinud.
43.Sellega seonduvalt peeti läbirääkimisi põhimõtteliselt kõigi pooltevahelise lepingu põhitingimuste osas: 1. esiteks loomulikult lepingu eseme kvaliteedinõuded, mis muutusid oluliselt. Vt nt hagi lisa 4 sisalduv kostja 05. novembri 2019. a kiri, kus märgitakse: „Manusest leiad ühe 9-st SGS poolt meile tehtud analüüsist. Kui võtta parameetrid ja arvutada -20%, jäävad pooled parameetritest siiski piiridest välja. Eriti kõrged on tsingi, lämmastiku, As, Cr ja Cu parameetrid. Ja see kehtib kogu “kõrge” analüüsi kohta“. Sellega seoses otsis kostja nt võimalusi tarnida jäätmepuit hoopis Hollandist, kus see oli enam Keskkonnaameti nõuetele vastav; 2. teiseks sellest tulenevalt hind; 3. kolmandaks kogused, mida hageja muutunud olukorras oluliselt vähendas; 4. neljandaks tarnete aeg, kuivõrd üheselt oli selge, et lepingus sätestatud tähtaegade täitmine oli võimatu. Ülaltoodust nähtuvalt pooled möönsid, et nende vahel sõlmitud lepingu põhitingimusi - lepingu ese, selle hind; kogus ja tarne aeg – ei ole üheski osas võimalik täita.
44.Samas ei jõudnud pooled sõlmitud lepingu muutmiseni. Küll oli kostja jõudnud juba selleni, et tal olnuks osa planeeritud jäätmepuidust olnud võimalik saata Eestisse. Kuivõrd kauba tarne kulud kohustus kandma kostja, siis välistamaks seda ja ära hoidmaks lisaks talle juba niigi tekkinud suurele kahjule täiendavaid kulusid, soovis kostja saada hagejalt kirjalikku kinnitust, mille kohaselt kannab hageja kõik kulud, kui materjal ei vasta siiski Keskkonnameti nõuetele. Hageja keeldus sellest. Seejuures oli hageja avaldades lootust, et kui mingi probleem isegi on, siis äkki see ei tule välja: „Tõenäosus, et lasti kontrollitakse uuesti, kui 3 päeva enne laeva teekonna alustamist on saadetud õige analüüs, on üsna madal.“ Kuivõrd pooled ei olnud lepingut muutnud ja riskid olid ikkagi kõrged, et Keskkonnaamet ei aktsepteeri puidujäätmete maale lubamist, mistõttu kostja kannab täiendavat kahju laevatamise kuudele, siis kostja lasti Eestisse ei saatnud ja lähtus ikkagi senise lepingu täitmise võimatusest.
45.Nagu hageja on ka välja toonud, ei jõudnud pooled ka kompromissi sõlmimiseni. Kuna vaidlus puudub, et kompromissi ei sõlmitud, siis vaidluse lahendamise seisukohalt puudub eriline vajadus ka selle sisu avada. Asjaolu üle, et kavandatud kompromissis olid täiesti muutunud eelpool esile toodud lepingu põhitingimused, ilmselt vaidlust ei ole. Vastavas osas on kostja meelest tähelepanuväärne üksnes kostja käitumine ja lõpuks avaldunud suhtumine, mis hästi tuleb esile hagi lisa sisalduvas kirjavahetuses. Rõhutame veelkord, et kostja pidas läbirääkimisi heas usus ning lootuses hagejaga ka tulevikus koostööd teha. Seetõttu ei esitanud kostja omalt poolt ka hagejale leppetrahvi nõuet, kuigi tal olnuks selleks lepinguline alus olnud. Sellest tulenevalt on kostja leppetrahvi nõue tänaseks aegunud - leppetrahvi esitamise tähtaeg oli lepingu p 10.8 tulenevalt 120 päeva.
46.Hageja käitumist arvestades võib teha järelduse, et kostjaga peeti läbirääkimisi just selleks, et jätta mulje püüdest olukorda lahendada ja vältida seeläbi leppetrahvi nõude esitamist hagejale. Nagu hageja samas ise kinnitab, oli 2019. a lõpus selge, et 2020. a osas planeeritud kogused olid hagejal juba planeeritud ja muutunud hinnasituatsioonis puudus tal huvi algselt planeeritud koguse vastu. Arvestades hagi lisast 2 nähtuvat jäika suhtumist 2020. a alguses, oli hageja eesmärgiks üksnes see, et kostjaga kompromissi ei sõlmitaks. Lisaks sellele, et kostjalt võeti ära võimalus endapoolse leppetrahvinõude esitamiseks, esitas hageja veel omapoolse leppetrahvi nõude. Kuivõrd lepingu täitmine oli võimatu, siis leppetrahvi nõue sellelt on sügavalt pahauskne ning ka
2-20-11922 juriidiliselt alusetu. Lisaks oleks leppetrahvinõue ka suuremas osas aegunud, isegi kui sellel mingi alus oleks.
47.Hageja leppetrahvinõue on ainetu mitmel põhjusel. Kostja leiab esiteks, et hageja leppetrahvinõue on alusetu, kuivõrd hageja ise oli vastuvõtuviivituses. Hageja teatas kostjale, et Eesti Keskkonnaamet oli kehtestanud Eestisse sisse veetavatele jäätmepuidule olulisel kõrgemad nõuded kui pooltevaheline leping sätestas. Asjaolu, et see oli ka hagejale ootamatu, kinnitas ka hageja ise. Hageja on rahvusvahelise energiaettevõtte Eesti Energia AS tütarettevõte so vaieldamatult äärmiselt professionaalne turuosaline. Konkursi tingimused sh nõuded hangitavale jäätmepuidule töötas välja hageja. Asjaolu, kas müügilepingu ese, millele kvaliteedi ja omaduste suhtes on pooled lepingus selgesõnalised kokkulepped sõlminud, sobib hagejale või on üldse riiki lubatav, on sügavalt hageja, kui tingimused määranud professionaalse isiku riisiko. Puudub vaidlus, et kostja oli valmis tarnima jäätmepuitu, mis vastas konkursil selle korraldaja poolt sätestatud ja poolte vahel kokku lepitud tingimustele. Hageja teatas, et Keskkonnaamet ei kooskõlasta vastavat tarnet.
48.Kostja oli valmis lepingu tingimustele vastavat jäätmepuitu tarnima. Kuna hageja keeldus sellest, siis on olukord käsitletav kui hageja poolne vastuvõtuviivitus VÕS) § 119 mõttes. Normi
1.lõike kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist. Kuivõrd kostja pakkus täpselt lepingus kokku lepitud tingimustele vastavat jäätmepuitu, siis kostja positsioonilt oli tegemist õigustamatu keeldumisega. VÕS § 119 lg 2 sätestab, et võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Puudub vaidlus, et antud juhul polnud küsimus üldse kostjas, vaid Keskkonnaameti esitatud nõudmistes jäätmepuidule, mida hageja ei olnud konkursi väljakuulutamisel ja kostjaga lepingu sõlmimisel arvestanud. Seega VÕS § 119 lg 2 tulenevalt ei saa kostja kuidagi hageja ees vastutav olla.
49.VÕS § 101 lg 3 on konkretiseerunud hea usu põhimõte, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Nagu rõhutatud, siis kvaliteedinõuded jäätmepuidule, mida avaliku konkursiga sooviti osta, töötas välja professionaalne Eesti Vabariigi ettevõtja, läbi oma emaettevõtte AS Eesti Energia, Eesti Vabariigile kuuluv hageja. Ka lepingutingimused töötas välja hageja ning allkirjastas need kostjaga lepingut sõlmides. Seega, kui neile tingimustele vaatav jäätmepuit ei ole Eesti Vabariigi ametkonna poolt aktsepteeritav, siis on see VÕS § 101 lg 3 mõttes hagejast tulenev asjaolu, kuivõrd konkursi ja lepingu tingimustega määratud jäätmepuidu tingimused olid hageja välja töötatud.
50.Teiseks saab kostja alternatiivselt tugineda ka lepingu täitmise võimatusele force majeure tõttu. Nimelt nagu nähtub lepingu osa B p 2, siis „Müüja müüb ja Ostja ostab Kütust CIF Sillamäe Sadam (Incoterms 2010) (edaspidi "Tarnekoht").“ CIF (Cost, Insurance and Freight) on meretranspordi puhul kasutatav tarneklausel, mis hõlmab endas ka müüja kohustust kaup sihtsadamas laevatekilt maha laadida. Kuivõrd Keskkonnaamet ei andnuks luba Eestisse tarnida poolte lepingus sätestatud tingimustele vastavat jäätmepuitu, siis see on kostja suhtes force majeure asjaolu. Nimelt sätestab lepingu p 11.1, et: „Pool vabastatakse vastutusest kahju eest, mis tuleneb tema kohustuste rikkumisest, ning viiviste, trahvide ja muude sanktsioonide maksmisest, kui kohustuste rikkumine tuleneb asjaoludest, mida võib pidada vääramatuks jõuks. Lepingu tähenduses moodustavad vääramatu jõu lisaks seaduses sätestatule järgmised asjaolud: [...] valitsusasutuste ja/või kohaliku omavalitsuse poolt õigusaktide vastuvõtmine, mis muudab täitmise või nõuetekohase täitmise võimatuks, ning ka muud asjaolud, mida loetakse kohtupraktikas riigi vääramatuks jõuks ja mida Pool ei saanud mõjutada, ning tuginedes
2-20-11922 mõistlikkuse põhimõttele, ei saa eeldada, et Pool on seda asjaolu Lepingu sõlmimisel arvesse võtnud või väldib seda või ületab takistuse või selle tulemuse.“
51.Keskkonnaameti kõrgendatud nõudmised võrreldes poolte vahel lepingus kokku lepitud tingimustega ei ole kuidagi asjaoluks, mida kostja saaks mõjutada. Seega isegi kui kostjat saaks süüdistada tema kohustuste mittetäimises (milles teda ei saa süüdistada, sest siinkohal on tegemist olukorraga, kus hoopis hageja oli vastuvõtuviivituses), siis oleks ta vastutusest ikkagi vaba tulenevalt eeltoodust ning temalt ei saaks ikkagi leppetrahvi nõuda.
52.Kolmandaks leiab kostja, et pooled on konkludentsete tahtevaldustega sõlmitud lepingu lõpetanud mõistes, et selle täitmine on võimatu. Nimelt oli olukord selline, et lepingu täitmine ilma selle tingimusi so eelkõige lepingu osa C muutmata ei olnud võimalik. Pooled asusid läbi rääkima sisuliselt kõiki olulisi lepingu tingimusi uuesti. Sellise käitumisega möönsid pooled, et senise lepingu täitmine on võimatu. Kuigi kumbki pool otsesõnu lepingut üles ei öelnud, siis oli mõlema poole ühine arusaamine see, et sõlmitud lepingut Keskkonnaameti nõuete tõttu täitma ei asuta ning lepingut kas muudetakse või sõlmitakse täiesti uus leping, kus on uued tingimused nii jäätmepuidu kvaliteedile, hinnale, kogustele kui ka tarne aegadele.
53.Läbirääkimiste pidamisega täiesti uutel tingimustel lepingu sõlmimisega avaldasid pooled ühtlasi tahet senise lepingu täitmisest loobuda. Poolte sellekohased nõusolekud so kokkulepe senise lepingu täitmine lõpetada tehti konkludentselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi „TsÜS“) § 68 lg 3 sätestab, et kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Poolte käitumine oli ilmselgelt selline, et see ei olnud enam suunatud lepingus kokkulepitud tingimustel jäätmepuidu Eestisse tarnimisele, vaid kui üldse, pidi tarne toimuma hoopis teistel tingimustel. Seega oli senine leping poolte konkludentsete tahteavaldustega lõppenud. Ennetamaks hageja väidet, et vastav lõpetamine pidanuks toimuma kirjalikus vormis tulenevalt lepingu p 15.1, siis Riigikohus on oma 25. aprilli 2018. a lahendis nr 2-15-5027 (p 12) selgitanud: „VÕS § 13 lg 3 näeb ette erisused lepingu muutmise vorminõuetele juhuks, mil pooled on kokku leppinud, et lepingut tuleb muuta kirjalikus vormis....“. VÕS § 13 lg 3 annab seega lepingumuudatusele jõu tulenevalt poolte käitumisest ja sõltumata puudusest lepingu muutmise vormis.
54.Neljandaks on hageja leppetrahvi nõue igal juhul pahauskne ning tal ei olnud sellise nõude esitamise õigust. Riigikohus on oma 6. detsembri 2007. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07 ps 16 avaldanud: „Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast“. Nagu eelpool avatud, siis kogu olukorra eest ei saa üheski osas olla vastutav kostja. Kõrgelt professionaalne Eesti Vabariigi ettevõtja, läbi oma emaettevõtte AS Eesti Energia Eesti Vabariigile kuuluv hageja töötas välja konkursi tingimused, millest lähtudes kostja tegi oma pakkumuse ja sõlmis hagejaga vastavatel tingimustel lepingu. Seejärel selgus, et hageja poolt välja töötatud tingimused ei arvesta jäätmepuidule Keskkonnaameti poolt esitatud tingimustega. Pooled üritasid olukorda lahendada. Kuigi probleem oli hageja poolne, käitus kostja heauskselt ning ei üritanud oma tehtud kulusid saada hüvitatud läbi leppetrahvi nõudmise, vaid hagejaga uut lepingut sõlmides. Seetõttu lasi kostja mööda ka leppetrahvi esitamise nõude tähtaja. Kui hageja riskid olid selles osas maas, muutus hageja käitumine aga jäigaks ning hoopis kostjale esitati leppetrahvi nõue.
55.Hageja poolne leppetrahvi nõudmine ei vasta pooltevahelise lepingu olemusele ega eesmärgile. Selline käitumine ei ole kooskõlas TsÜS § 138, mille kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
2-20-11922 Ilmselgelt on hageja käitumine vastuolus ka moraali ning eetikanormidega, mis on häbistanud Eesti Vabariiki tervikuna heaukse Belgia Kuningriigi ettevõtja so kostja ees. Kostja kaalub hageja käitumise viimist nii Belgia, kui Eesti avalikkuse ette hoiatamaks teisi ettevõtjaid Eesti Energia AS kontserni käitumise eest.
56.Riigikohtu 21. detsembri 2011. a lahendis nr 3-2-1-142-11 (p 16) on rõhutatud: „Sõltumata aegumisest tuleneb aga VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p-d 12, 13; 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10).“ Hageja väitis, et ka talle on Keskkonnaameti nõuded tekitanud ootamatu olukorra. Pooled asusid otsima lahendusi ja kui peale pika aja möödumist söandas hageja hoopis leppetrahvinõude esitada, oli see kostjale enam kui halb üllatus. Kostja leiab, et hageja on ka mh ülaltoodud Riigikohtu seisukohta arvestades minetanud oma õiguse leppetrahvi nõudmiseks isegi juhul, kui tal hoolimata eelpool käsitletust oleks selline õigus olnud.
57.Eelnevat arvestades on hageja leppetrahvi nõue ainetu vähemalt neljal erineval alusel, mistõttu tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Kuivõrd leppetrahvi nõue ei kuulu rahuldamisele, ei kuulu rahuldamisele ka viivise nõue sellelt.
58.Kostja leiab täiendavalt, et leppetrahvinõue on esitatud suuremas osas hilinemisega ja seega aegunud. Kokkulepitud graafiku rikkumisest pidi hageja saama teada pärast iga konkreetse kalendrikuu lõppu. Seega hakkas Lepingu kohane 120 päevane tähtaeg kulgema iga arvestuse aluseks oleva kalendrikuule järgneva kuu esimesest kuupäevast. Hagi lisast 3 nähtub, et hageja on oma leppetrahvi nõude esitanud alles 31. märtsil 2020. a. Selleks hetkeks olid aegunud kõik leppetrahvi nõuded, isegi kui neil oleks mingigi alus olnud, välja arvatud 2019. a detsembri kuu eest. Lepingu p 10.1 sätestab, et: „Kui Müüja tarnib vähem Kütust kui Osa A kohaselt kavandatud Kütusekogus, on Ostjal õigus nõuda Müüjalt leppetrahvi 3 eurot iga kütuse megavatt-tunni (MWh) kohta, mis ei ole õigel ajal kohale toimetatud.“ 2019. a detsembrikuu mahuks on Lepingu osast A nähtuvalt 42 000 MWh. Korrutades vastava summa läbi 3 euroga saame, et hageja 31. märtsil 2020. a. esitatud leppetrahvi nõudest ei ole aegunud vaid 126 000 eurot.
59.Riigikohtu 02. juuni 2003. a lahendis nr 3-2-1-70-03 märgiti, et: „hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muuhulgas ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse.” Käesoleval juhul piirasid pooled leppetrahvi esitamise nõudeõiguse ära 120 päevaga rikkumisest teadasaamisest. Seega ei saa heauskselt väita, et hageja sai alles lepinguperioodi lõppedes teada, et kaupa ei ole mitte mingis koguses tarnitud. TsÜS § 143 sätestab, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja taotleb, et kohus võtaks arvesse eeltoodust tulenevalt hageja nõude aegumist 126 000 eurot ületavas osas ja jätaks selles osas nõude igal juhul rahuldamata.
60.Kostja leiab, et hageja leppetrahvinõue on tervikuna ainetu ning hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Samas isegi hageja leppetrahvinõue oleks õiguspärane, on see suuremas summas kui 126 000 eurot aegunud. Kostja esitas juhuks, kui kohus leiab, et leppetrahvi nõue on õiguslikult mõnes osas põhjendatud, taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Kostja esitas VÕS § 162 lg 1 alusel alternatiivse taotluse leppetrahvi alandada nullini. Märgitud norm sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise
2-20-11922 ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
61.Riigikohus on juba ammu töötanud välja põhimõtted, käsitledes leppetrahvi kehtinud tsiviilkoodeksi regulatsioonis. Riigikohus on oma 14. juuni 2005. a lahendis nr 3-2-1-66-05 märkinud, et vastavad põhimõtted kehtivad üldiselt ka leppetrahvi nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel VÕS § 162 järgi. Arvestades mh eeltoodut ning VÕS §-s 162 loetletud asjaolusid, mida kohus peaks viivise ja leppetrahvi alandamisel arvesse võtma, märgib kostja järgmist. Puudub vaidlus, et kostjal oli olemas valmisolek lepingu täitmiseks, kui seda takistasid Keskkonnaameti nõuded. Seega tuleb arvestada, et kostja taha ei oleks lepingu täimine jäänud. Hageja kui teise lepingupoole õigustatud huvi saab eelkõige sisustada läbi funktsioonide, mis viivisel on. Nii oma 14. juuni 2005. a lahendis nr 3-2-1-66-05, kui ka 20. juuni 2005. a lahendis nr 3-2-1-78-05 on Riigikohus esile toonud leppetrahvi kaks peamist funktsiooni: esiteks tagatisfunktsioon ja teiseks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamine.
62.Tagatisfunktsioon ei ole olukorrast nähtuvalt realiseerunud: kostja ei täitnud lepingut mitte seetõttu, et ta seda poleks soovinud või suutnud. Ka leppetrahvi hirm ei oleks kuidagi saanud mõjutada kostjast sõltumatu Keskkonnaameti seisukohti. Seega on antud juhul leppetrahvi tagatisfunktsioon taandunud nullini. Kahjuhüvitamise funktsioonist rääkides pole hageja kordagi isegi väitnud, et ta oleks mingit kahju saanud. Isegi kui hageja seda täna väidaks, siis kahju hüvitamise osas tuleb alati arvestada ka väidetava kahju kannatanu enda osa kahju tekkimisel (VÕS § 139). Nagu eelpool rõhutatud, siis olid jäätmepuidu kvaliteedi tingimused konkursil ja lepingus välja töötatud just nimelt hageja, mitte kostja poolt või poolte koostöös. Erialakirjanduses on selgitatud: „Kohtupraktikas on tavaline leppetrahvi võrdlemine võlausaldaja kahjuga... [...]. Samas näitab võrdlus tekkinud kahjuga ehk selle osaga täitmisest, mida rikuti, kahju ulatust, mida rikkumisega tekitati. Kahju suuruse tõendamise koormus lasub nii viivise kui ka leppetrahvi vähendamise nõude esitamisel võlausaldajal. [...] Leppetrahvi nõue võib olla olukorras, kus võlausaldaja tegelikku kahju kandnud ei ole, vastuolus hea usu põhimõttega“. Kõike märgitut tuleks hageja leppetrahvi nõude osas hinnata. Riigikohus on oma 14. juuni 2005. a lahendis nr 32-1-66-05 märkinud: „Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust.“ Hageja ei ole üldse toonud esile, et ta oleks mingit kahju saanud ning isegi, kui oleks, kuuluks kahjuhüvitis VÕS § 139 arvestades vähendamiseni - eelduslikult nullini. Seejuures on tegelikkuses hoopis kostja saanud kogu olukorrast märkimisväärset kahju ja kandnud märkimisväärseid kulutusi.
63.Lepingupoolte majanduslik seisund: Eesti Energia kontserni 2020. a majandusaasta aruanne18 on 80 lk pikk, mistõttu ei pea me mõistlikuks asuda toimikut sellega koormama. Samas ainuüksi müügitulu 834 000 000 €; EBITDA 214 000 000 €, puhaskasum 19 300 000 €; investeeringud summas 188 000 000 € ja töötajate arv 4591 on näitajad, mis ei ole kostja andmetega suurusjärkudes võrreldavad. Märgitust tulenevalt on hageja käitumine veel eriliselt pahatahtlik. Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahv peaks siiski mingil põhjusel olema õigustatud, palub kostja vähendada see asjaolusid arvestades nullini.
64.05.05.2021 esitas kostja täiendava arvamuse. Kostja märgib, et poolte vahel kokku lepitud tingimused ei sisaldanud neid nõudeid, mis Keskkonnaamet lepingu sõlmimise järgselt kehtestas. Lepinguesemele kohalduvaid tingimusi tuleb sisustada lepingust lähtuvalt. Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled sõlmisid müügilepingu nr NJ-BEJ-9/3440 (hagi lisa 1). Samuti puudub vaidlus hagi vastuses avatud fakti üle, et kostjale, kuid eelduslikult ka hagejale ootamatult asus Eesti Keskkonnaametilt nõudma, et kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad Soomes (hagis vastus lisa 1, koos tõlkega).
Oma arvamuse p 7 leiab hageja, et: „... on eksitav käsitleda Müügilepingu Lisas C
2-20-11922 sätestatut tehnilisi nõudeid kui ammendavat loetelu kõikidest jäätmepuidule kohalduvatest nõuetest (Hagivastuse p. 1.4) või väita, et Keskkonnaameti poolt kehtestatavad nõuded oleksid kuidagi käsitletavad kui lepingu tingimuste muutmine.“ Lühidalt üritab hageja tagantjärele väita, et kostja oleks pidanud igal juhul tarnima kauba (puidujäätmed), mis vastaksid mistahes nõuetele, mis pooltest sõltumatult ametivõimud kehtestavad. Selline arusaam ei ole õige: Hankelepingu eseme tingimused peab ära nimetama hankija. Hagejale polnud teada, et Keskkonnaamet kavatseb vastavad nõuded kehtestada. Näiteks avaldab hageja esindaja L L oma 10. oktoobri 2019. a kella 10:16 e-kirjas: „Jah, tõepoolest on olukord nii, et pakkumises on meil hoopis teine olukord ja tingimused, mis meil praegu on. Kuid meie poolelt küsime ka mõistmist, et sel hetkel polnud meie "kallil" EA-l mingit aimugi B-puidu impordi ja muu kohta. On täiesti arusaamatu, kuidas üks riigiorgan suudab sellist sorti segadust tekitada.“ Seega ka hageja mõistis üheselt, et olukord on drastiliselt muutunud võrreldes pakkumise ajaga ning seda, mida hageja soovis osta, ei ole müüjal enam võimalik müüa. Mitte kordagi varem ei asunud hageja positsioonile, et kostja pidanuks vastavat muutust ette nägema ja ikkagi tagama lepingu täimise samadel tingimustel (sh nt ka sama hinnaga).
66.Samas isegi kui lähtuda sellest, et pakkuja peab ka rahvusvahelise hanke ja professionaalse hankija puhul eeldame, et äkki hankija ei ole pädev ja ei tunne enda asukohamaa õigusnorme ja nõudeid kaubale, siis ka sellisel juhul pakkuja ei saa arvestada muuga, kui pakkumise hetkel kehtiva ja teadaoleva õigusliku raamistiku või teadaolevate tulevikumuudatustega. Antud juhul ei olnud kostjale teada, et Keskkonnaamet võiks asuda kohaldama hoopis rangemaid nõudeid, kui seni. See teadmine saabus kostjale hageja 31. juuli 2019. a e-kirjaga (hagi vastuse lisa 1). Just sellist olukorda, kus pooltel puudus kohalduvate nõudmiste osas teadmine ning olukord muutus hilisemalt, reguleeribki lepingu p 11.1. Hageja väide, et pakkuja võtab endale hoomamatu kohustuse igal juhul vastutada mistahes muutuvate õigusaktide nõuete eest, devalveeriks lepingu p 11.1 mõtte nullini. Lepingu tõlgendamine selliselt, et selle mingi regulatsioon kaotaks täiesti oma mõtte, ei vasta ilmselgelt heausksele käitumisele. Samas on Riigikohus juba oma 15. märtsi 2002. a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-33-02 selgitanud, et ”tehingu tõlgendamisel tuleb kohtul juhinduda tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 64 ning arvestada, et TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Viimati nimetatud sättest tuleneb ka keeld tõlgendada tehingut viisil, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega”.
67.Veelgi enam, nagu hageja ise välja toob, siis on temapoolne biomassi kasutus üldtuntud. Kostja ei vaidle sellele vastu, kuid siinkohal on oluline, et täna lisab hageja kontsern enda puidujäätmete lepingute kvaliteeditingimustesse just nimelt need nõuded, mis kajastusid kostja jaoks esimest korda hageja 31. juuli 2019. a e-kirjas (hagi vastuse lisa 1). Kuigi näiteid võib ilmselt rohkem leida, toome kohtu ette järgnevad, mis peaks piisavalt hästi olukorda ilmestama kontsernis, kuhu hageja kuulub. Andmed pärinevad avalikust Riigihangete registri otsingusüsteemist: 1. „Enefit Power jaoks biomassi ost 2021 Q2 ja Q3“ (hanke viite nr 233717), hankija Eesti Energia Aktsiaselts. Vastava hanke dokumendid sisaldavad endas jäätmepuidu müügilepingut, mis analoogselt kostjaga sõlmitud lepinguga sätestab, et jäätmepuit, mille Müüja Ostjale müüb, peab vastama lisas C „Kvaliteedinõuded” sätestatud nõuetele (vt mõlema võrreldava lepingu p 5.1). Samas nagu näha lisaks 1 oleva lepingu projektist, siis võrreldes kostjaga sõlmitud lepinguga on p 7 oluliselt täiendatud kvaliteedi kindlaksmääramise korda. Mis aga kõige olulisem – kvaliteedinõudeid sätestavas lisas C on toodud p 13, mis sätestab: „Lubatud raskemetallide ja halogeenorgaaniliste ühendite piirväärtused on järgmised:...“ Sellele järgneb tabel, mis on identne sellega, mis sisaldus ka hageja 31. juulil 2019. a e-kirjas kostjale (hagi vastuse lisa 1), milles märkis, et sai just Eesti Keskkonnaametilt kirja, mille kohaselt kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad Soomes. Kostjaga sõlmitud lepingus selline tingimus (tabel piirväärtustega) puudus; 2. „Enefit Power jaoks biomassi ost 2021 Q1“ (hanke viite nr 232283), hankija Eesti Energia Aktsiaselts. Ka selle hanke dokumendid sisaldavad endas jäätmepuidu müügilepingut, milles kvaliteedinõudeid sätestavas lisas C on toodud p 11, kus
2-20-11922 samuti sisaldub sama piirväärtuste tabel, mille hageja edastas kostjale 31 . juulil 2019. a e-kirjaga (hagi vastuse lisa 1) ning mida kostjaga sõlmitud lepingutingimustes ei sisaldunud.
68.Tänasel hetkel kirjutab kontsern, kuhu ka hageja kuulub, hankedokumentidesse otsesõnu sisse need samad nõuded, mis kostja poolset lepingu täitmist asusid takistama. Märgitu muudab pehmelt öeldes silmakirjalikuks hageja esindajate teooria sellest, kuidas poolte vaheline leping nagu ei sätestanudki ammendavalt kõiki tingimusi. Lepingu esemele kohaldatavaid tingimusi tuleb hinnata lepingus sätestatud poolte kokkuleppeid arvestades. Poolte vahelises lepingus kokku lepitud kauba tarne muutus võimatuks tulenevalt Keskkonnameti nõuetest. Hageja püüab kohtule jätta muljet, et lepingu täitmine ei muutunud võimatuks, väites nt oma seisukoha p 5: „Ilmselt eksitavaimaks aspektiks Kostja asjaolude kirjeldusest on fiktsioon, et justkui olnuks lepingut võimatu täita, s.o tarnida Hageja poolt kehtestatud nõuetele vastavat jäätmepuitu. Kostja väited ei vääri pikemat kaalumist ....“ Hageja esindajad kas ei mõista ise olukorda või eksitavad meelega kohut. Kostja väiteks on, et lepingu eset, mille pooled omavahelises lepingus kokku leppisid so lepingu tingimustele vastavat kaupa ei olnud Keskkonnaameti muutunud nõuete kohaselt võimalik enam Eestisse tarnida.
69.Kostja märgib, et Hollandist pärinev jäätmepuit vastabki kõrgematele nõuetele kui algselt kostja poolt pakutav Belgiast pärinev puit – just seepärast viitaski kostja oma 10. oktoobri 2019. a kirjas „lepingu ümbervahetamisele Hollandisse“ (vt hagi vastuse lisa 3 kirjavahetus). Ehk siis Hollandist pärinevat, kõrgematele nõuetele vastavat puitu oli kostja ka võimeline pakkuma, kuid see ei olnud pooltevahelise lepingu esemeks. Pooltevahelise lepingu esemeks olnud jäätmepuit ei pidanud kõrgendatud nõudmistele vastama ning sellise jäätmepuidu tarnimine muutus alates 2019. juulist Eestisse võimatuks.
70.Nagu näha vastavast Keskkonnaameti loast, siis selle lk 3 on täpselt see sama tabel, mille hageja saatis kostjale oma 31. juulil 2019. a e-kirjaga (hagi vastuse lisa 1) ning mis nüüd sisaldub olulise lepingu tingimusena ka hageja kontserni tänastes müügilepingutes. Kostjaga sõlmitud lepingus vastav tabel ja sellest tulenevad tingimused puudusid, mis tähendab, et poolte vahel sõlmitud lepingu alusel tarnitav kaup ei pidanud vastavatele tingimustele vastama. Märgitust tulenevalt on eriliselt küüniline hageja viimases menetlusdokumendi lk 2 märgitu: „Seejuures väidab Kostja valelikult, et lepingu täitmine oli Keskkonnaameti kehtestatud reeglite tõttu võimatu vaatamata sellele, et ta sai hiljem täpselt samale kaubale ka loa impordiks.“ Tegemist ei ole täpselt sama kaubaga.
71.Ülaltoodust tulenevalt peaks olema selge, et võimatu ei olnud mitte iseenesest jäätmepuidu Eestisse tarnimine, vaid võimatu oli poolte vahelise lepingu esemeks oleva jäätmepuidu Eestisse tarnimine - seda piirasid Keskkonnaameti nõuded, mis mh nähtuvad ka hageja enda esitatud Keskkonnameti dokumendist (19. aprilli 2021. a seisukoha lisa 1). VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 217 (asja vastavus lepingutingimustele) lg 1 tuleneb, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Praegusel juhul leppisid pooled jäätmepuidu kvaliteeditingimustes kokku lepingu p 5.1 kohaselt lepingu lisas C. Puudub vaidlus, et: esiteks lepingu lisas C ei sisaldunud neid nõudeid, mida Keskkonnaamet asus alates 2019. a juulist Eestisse veetvale jäätmepuidule kohaldama; ning teiseks puudub vaidlus, et nimetatud nõuetele mittevastava jäätmepuidu sissevedu poleks olnud enam võimalik. See tähendab, et poolte vahel sõlmitud lepingu täitmine muutus võimatuks.
72.VÕS § 103 lg 2 sätestab, et § 103 kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja
2-20-11922 mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei saa Keskkonnaameti otsuseid mõjutada, samuti ei saanud ta hankel pakkumist tehes ja lepingut sõlmides teada, et Keskkonnaamet otsustab oma vastavat poliitikat muuta. Seega ei vastutaks kostja ainuüksi seaduse alusel ja seda isegi juhul, kui poolte vahel poleks lepingu p 11.1 sätestatud eelviidatud (vt p 1.4).
73.Poolte vahel puudub leping, mis kohustanuks kostjat tarnima hagejale lepingutingimustele mittevastavat kaupa. Poolte vahel on sõlmitud ainult üks leping so hagi lisa 1 sisalduv. Sellele lepingule vastava lepingu eseme Eestisse tarnimine muutus Keskkonnaameti muutunud nõuete tõttu võimatuks. Mingit muud lepingut poolte vahel ei olnud sõlmitud. Samuti ei ole kõnealust lepingut muudetud. Lepingu punkt 15.1 tuleneb „Lepingu mis tahes sätet võib muuta ainult Poolte kirjalikul kokkuleppel ning see ei kehti enne, kui mõlema Poole volitatud esindajad on selle allkirjastanud.“ Seda tehtud ei ole. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks hageja lähenemine, et kuidas kostja ikka oleks pidanud hagejale jäätmepuitu tarnima, et talle oli väljastatud selle kohane Keskkonnameti luba, jne. Hageja jätab aga tähelepanuta, et poolte vahel puudus leping, mis oleks kostjat kohustanud seda tegema.
74.Jah, pooled pidasid läbirääkimisi olukorra lahendamiseks, kuid nende läbirääkimiste tulemusel pidanuks sündima uus leping, mille põhitingimused olnuks täiesti teised: 1. lepingu eseme kvaliteedinõuded, mis muutusid oluliselt. Selle üle, et kvaliteeditingimised on oluliselt muutunud, ei saa vaidlust olla – vt nt L L 10. oktoobri 2019. a kella 10:16 e-kiri: „Jah, tõepoolest on olukord nii, et pakkumises on meil hoopis teine olukord ja tingimused, mis meil praegu on“; 2. teiseks sellest tulenevalt hind, mis uue läbiräägitava lepingu kohaselt oleks kordades tõusnud. Lepingu kohane hind oli 4,15 €/MWh. Olukorra muutumise järgselt räägiti nt hinnast 9,30 eur / MWh6; 3. kolmandaks kogused, mida hageja muutunud olukorras oluliselt vähendas ja mille osas kostja avaldas sügavat rahulolematust oma 19. detsembri 2019. a (2:14 PM) kirjas rõhutades, et hageja pakutud 30 000 tonni asemel peaks kostja tarnima sama hinnaga vähemalt 70 000 tonni, et saaks oma kahjud hüvitatud; 4. neljandaks tarnete aeg, kuivõrd üheselt oli selge, et lepingus sätestatud tähtaegade täitmine oli võimatu. Pooled rääkisid seejuures läbi koguseid, mis tulnuks tarnida 2020. a ehk siis üldse järgmisel tarneperioodil Seega olnuks tegemist täiesti uutel ning teistel põhitingimustel lepinguga, mille sõlmimiseni pooled ei jõudnud.
75.Kostja küll tõepoolest muretses heas usus Keskkonnametilt jooksvalt vastava loa, kuid need läbirääkimised ei saanud enam eeltoodust nähtuvalt toimuda sõlmitud müügilepingu raames, mille täitmine osutus võimatuks. Nagu ka hagi vastuses selgitatud, siis oli kostja orienteeritud hagejaga pikaajalisele koostööle ja lootis lisaks vähendada uue lepingu alusel oma juba kantud olulisi kahjusid seoses sõlmitud müügilepingu täitmise ettevalmistamisega. Samas puudub pooltel vaidlus, et uut müügilepingut ei ole poolte vahel sõlmitud ning seega puudus kostjal ka kohustus mistahes kogustes kauba tarnimiseks. Kuna ainsa pooltevahelise lepingu täitmine muutus võimatuks ja uut lepingut pole sõlmitud, siis on täiesti irrelevantsed poolte edasised läbirääkimised ning nendega seonduv – nagu asjaoludest näha, siis läbirääkimiste tulemusel pooled kuhugi ei jõudnud. Küll mõtles hageja üllatuslikult välja kontseptsiooni, et kostja arvelt võiks profiiti lõigata ikkagi ja hoopis leppetrahvi nõudmisega lepingu alusel, mille täitmise võimatust pooled olid seni enam kui pool aastat möönnud. Sellel eesmärgil hakati uusi läbirääkimisi alates 2020. a veebruarist tituleerima „kompromissiläbirääkimisteks“ nagu oleks kostjal olnud mingi täitmata kohustus hageja ees, mis lõppkokkuvõttes päädis leppetrahvi nõudega. Märgitu on ilmselgelt pahauskne käitumine olenemata sellest, kas vastav tõik hagejale meeldib või emotsioone tekitab.
76.Hageja käitumine on pahauskne nagu ka leppetrahvi nõue, mis lisaks on esitatud aegunult. Puudub vaidlus, et kostja sai Keskkonnameti poolt nõuete kõrgendamisest jäätmepuidule teada hageja 31. juuli 2019. a e-kirjast. Märgitu oli seega ajahetkeks, kui mõlemad pooled said või pidid
2-20-11922 aru saama, et sõlmitud lepingu eseme tarnimine Eestisse ei ole enam võimalik, nagu mh möönis ka hageja esindaja L L oma 10. oktoobri 2019. a kella 10:16 e-kirjas9: „Jah, tõepoolest on olukord nii, et pakkumises on meil hoopis teine olukord ja tingimused, mis meil praegu on.“ Kuna pooled asusid läbi rääkima hoopis uutel põhitingimustele lepingu osas (vt p 3.2), siis pooled möönsid, et nende vahel sõlmitud lepingu põhitingimusi - lepingu ese, selle hind; kogus ja tarne aeg – ei ole üheski osas võimalik täita. Seega pooled möönsid lepingu täitmise võimatust ja seda sisuliselt 2019. a suvest.
77.Kuna juba 2019. a juulis oli selge, et lepingu täitmine pole võimalik, siis juhul, kui hagejal olnuks enda meelest alust kostjalt leppetrahvi nõuda, tulnuks seda teha kohe. Samas nagu hageja ise oma seisukoha p 25 avas, siis: „....leppetrahvide nõudmise kavatsusest (mille Hageja sidus juba toona kompromissi sõlmimisega) teavitas Hageja kostjat 18.02.2021 kirjaga (vt Hagiavalduse lisa 2)“. Korrektseks kuupäevaks on siiski 18.veebruar 2020. a, kuid see on siiski enam, kui pool aastat pärast seda, kui pooled said aru senise lepingu täitmise võimatusest. Asjaolu, et varem ei olnud isegi suuliselt leppetrahvist mingit juttu olnud, nähtub hästi hagi lisa 2 sisalduvast kostja esindaja 02. märtsi 2020. a vastuskirjast. Ülaltoodud kiri võtab väga hästi kokku selle, et: 1. kostja oli siiani veendumusel, et hageja mõistab olukord nii, nagu kostja – lepingu täitmise võimatuse põhjustas Eesti ametisasutuse so Keskkonnaameti muutunud poliitika ja selles ei ole süüdi kostja.
78.Nimetatud arusaamise õigust kinnitab juba eelpool viidatud hageja esindaja L L oma 10. oktoobri 2019. a kella 10:16 e-kirjas. Vastupidi: ka hageja mõistis seda, et kostja on siin kahju saanud ning pidanud läbirääkimisi kostjale kulude kompenseerimise osas läbi rehvitehingu; 2. sellest tulenevalt pidi hageja üheselt olema mõistnud, et sõlmitud müügilepingu täitmine osutus võimatuks; 3. pooled pidasid sellest tulenevalt läbirääkimisi „uue puidulepingu“ sõlmimiseks, mitte vana lepingu muutmiseks; 4. samas ei jõudnud pooled uue lepinguni ja selleski polnud süüdi kostja, vaid see tulenes pehmest talvest ja hageja piisavatest varudest, mis mõjutas omakorda ka hinda, mida hageja oli nõus kõrgemate kvaliteedinõuetega puidu eest tasuma; 5. hageja pakkumine „kompromissiks“ ja viide leppetrahvile, mis tulenes lepingust, mille täitmist seni pooled pidasid ühiselt võimatuks ja mille osas räägiti hoopis kahjude kompenseerimisest, oli kostja jaoks enam kui hämmastav ning ootamatu.
79.Õigusteoorias on tunnustatud seisukoht, et tulenevalt hea usu põhimõttest on õiguste teostamine lubamatu siis, kui isik käitub õiguse teostamisel vastuolus oma eelneva käitumisega (venire contra factum proprium). Hageja kinnitab ise, et leppetrahvist üldse oli juttu esmakordselt 18.veebruar 2020. a. Leppetrahvi nõue esitati aga alles 31. märtsil 2020. a (hagi lisa 3). Vastav nõue on tervikuna pahauskne ja suuremas osas ka aegunud. Hageja seisukoha p 27 – 29 ei lükka seda ümber. Pool peab teisele poolele oma õigusliku positsiooni ja seisukohad avaldama võimalikult ruttu, neid mitte varjama ega eksitavalt käituma. Kostja ei väida, et hageja oleks pidanud talle kohe 2019. a suvel leppetrahvi esitama (selleks poleks olnud mingit juriidilist alust), vaid juhul, kui hageja selleks alust nägi, pidanuks ta viitama sellele võimalusele. Sellisel juhul oleks kostja ka oma positsiooni saanud sellisest käitumisest lähtestada. Praegusel juhul sai kostja üheselt aru, et pooltevaheline leping on lõppenud ja tegeletakse juba uute kokkulepetega, mis välistab leppetrahvi senise lepingu alusel. Ka Riigikohtu 02. juuni 2003. a lahendis nr 3-2-1-7003 on märgitud: „hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muuhulgas ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse.”
80.Hageja leiab lisaks: „Juhul, kui Harju Maakohus peaks mistahes põhjusel nõustuma Kostja lepingutõlgendusega (millele Hageja vaidleb vastu!), siis ei saa leppetrahvi nõuet lugeda aegunuks aegumise peatumise tõttu. Vastavalt TsÜS § 167 lõikele 1 peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi
2-20-11922 peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda.“ Veelkord: kostja sai üheselt aru, et pooltevaheline müügileping on lõppenud ja läbirääkimised käivad „uue puidulepingu“ üle nagu kostja väljendas nt ka oma p 4.4 viidatud 02. märtsi 2020. a kirjas. Pooled ei pidanud läbirääkimisi mingi kostja kohustuse rikkumise üle, vaid vastupidi – kuidas kostjale rehvide osas sõlmitava lepinguga kaetakse kahjud, mis tal sõlmitud müügilepingu võimatusest tekkisid. Need läbirääkimised ei saanud kuidagi peatada leppetrahvi osas aegumise kulgemist, sest leppetrahvi üle pole pooled läbirääkimisi pidanud. Hageja ise kinnitas, et tõi vastava teema esile alles 18.veebruar 2020. a.
81.Kostja jääb selle juurde, et leppetrahvi ei ole temalt võimalik nõuda, sest ülaltoodust nähtuvalt puudub selleks leping – varasem leping lõpetati poolte konkludentsel kokkuleppel ning uut lepingut ei sõlmitud. Kui siiski leppetrahvi nõudel oleks mingi alus, siis oleks igati asjakohased hagi vastuses toodud taotlus leppetrahvi alandamiseks. Oma 19. aprilli 2021. a seisukohtades ei ole hageja vastavale taotlusele midagi märkimisväärselt sisukat vastanud, mistõttu soovib kostja siinkohal esitada vaid paar kommentaari sellega seoses. Nimelt toob hageja p 32 esile väite, et talle tekkis kahju, kuna: „Hagejal tuli Kostjal saamata jäänud jäätmepuitu osta teistel partneritelt, kes küsisid jäätmepuidu eest ligikaudu kaks korda kõrgemat hinda“. Kostja juhib tähelepanu, et Keskkonnaameti muutunud nõuded tõidki kaasa selle, et tarnida oligi ainult võimalik kõrgematele nõuetele vastavat ja seega kallimat jäätmepuitu. See nähtub mh hästi ka nt eelpool esile toodust, mille kohaselt ka poolte vahel uue läbiräägitava lepingu kohaselt oleks kauba hind oluliselt tõusnud - lepingu kohane hind oli 4,15 €/MWh ning olukorra muutumise järgselt räägiti nt hinnast 9,30 eur / MWh12. Ilmselgelt samal põhjusel polnud ka teistel pakkujatel enam võimalik pakkuda kaupa senise hinnaga – Keskkonnaameti muutunud nõuded tõidki kaasa hinnatõusu. Kuivõrd kogu käesoleva vaidluse kese ongi muutunud Keskkonnaameti nõuded ja sellega kaasnev hinnatõus, siis ei saa sellise ebakohase näite toomine olla pelk asjatundmatus.
82.Kokkuvõtteks ei ole poolte suhteid ei ole kuni viimase ajani analüüsinud juristid, vaid kui Keskkonnameti muutunud poliitika teatavaks sai, üritasid mõlemad pooled leida olukorrale lahendust, mis küll kahjuks lõppkokkuvõttes päädis hageja poolse pahauskse sooviga alusetult kostja arvel rikastuda viimaselt alusetult leppetrahvi nõudes. Nüüd, kus vaidlus on jõudnud kohtusse, saame olukorda juriidiliselt hinnata täpselt nii, nagu kostja hagi vastuses esile tõi. Formaaljuriidiliselt oli hageja vastuvõtuviivituses. Poolte vahel oli sõlmitud leping, mida kostja oli valmis täitma, kuid seda takistasid muutunud Keskkonnameti nõuded. Seega kui hageja ei saanud enam lepingujärgset kaupa vastu võtta, pidanuks ta ise tuginema lepingu täitmise võimatusele force majeure tõttu ja sellel alusel lepingust taganema. Eriliselt kummastav on seejuures hageja lähenemine, et vastuvõtuviivitusega ei saa tegemist olla, kuna kostja ei tarninud kaupa, mille osas oli teada, et seda ei tohi Eestisse tarnida, Sillamäe sadamasse. Lepingujärgset kaupa ei oleks tohtinud ilma Keskkonnameti loata isegi sadamas maha laadida (CIF tarneklausel sisaldab ka mahalaadimist).
83.Force majeure’le saab igal juhul tugineda ka kostja. Kuna pooli ei esindanud juristid, ei asutud mitte analüüsima seda, kumb pool peaks force majeure tuginevalt lepingust taganema, vaid läbirääkimisi alustati olukorra lahendamiseks. Sellega lõpetasid pooled konkludentsete tahtevaldustega sõlmitud lepingu mõistes mõlemalt poolt, et selle täitmine on võimatu. Hageja ei nõudnud seejuures kordagi, et kostja täidaks senist sõlmitud lepingut, mille esemeks olevat kaupa polnud enam Eestisse võimalik tarnida. Läbirääkimisi peeti täiesti uutel põhitingimustel uue lepingu sõlmimiseks. Vastastikku mistahes sanktsioone ei esitatud – selline idee tuli hagejal alles hiljem. Seda, et pooled lugesid senise lepingu täitmise võimatuks, kinnitab mh asjaolu, et alustati läbirääkimisi täiesti uutel tingimustel –mitte ükski senise lepingu põhitingimus ei olnud sama. Samas uue lepingu sõlmimiseni pooled ei jõudnud ja kuna uut lepingut ei sõlmitud, siis ei saanud sellest ka kostjale mistahes kohustusi tekkida.
2-20-11922
84.Ülaltoodust tulenevalt puudub hagejal alus leppetrahvi nõudmiseks – senine leping oli igal juhul lõppenud ning uut lepingut ei olnud pooled sõlminud. Leppetrahvi nõue oleks asjaolusid arvestades ka pahauskne ning lisaks enamuse osas ka aegunud. Nimelt kuivõrd pooled ei ole kunagi leppetrahvi üle läbirääkimisi pidanud, siis ei ole läbirääkimiste tõttu leppetrahvi aegumise nõue ka peatunud. Isegi kui leppetrahvil oleks mingi juriidiline alus (mida kostja ei näe), siis oleks see sügavalt ebaõiglane, mistõttu on kostja oma vastuses taotlenud selle alandamist nullini.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
85.Hinnates kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus hindab esmalt leppetrahvi esitamise eelduste täidetust ja hageja nõudeõiguse olemasolu (I); ning seejärel võtab kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab menetluskulud (II). I
86.Vaidlus puudub selles, et kostja osales hageja poolt välja kuulutatud avalikul konkursil “Competition for the Purchase of Waste Wood from Europe for the Baltic Power Plant No. EE2721”, tehes seal eduka pakkumise. Selle tulemusel sõlmisid hageja ja kostja ümbertöödeldud puidu müügilepingu nr NJ-BEJ-9/3440 (I kd, tl 5-20). Lepingu esemeks oli poolte vahel kokkulepitud kvaliteedinõuetele, kogustele ja hinnale vastava jäätmepuidu müük ja tarne. Kostja kohustus kokkulepitud tarneperioodil 01.06.2019 - 31.12.2019 tarnima hagejale jäätmepuitu koguses 294 000 MWh hinnaga 4,15 €/MWh (I kd, tl 9 pöördel, tl 17 pöördel). Vaidlus puudub, et kokkulepitud tarnemahtu kostja ei täitnud. Tarneperioodil ei sooritanud kostja ühtegi edukat tarnet ning lepingu lõppemise seisuga (31.12.2019) oli kostja hagejale tarninud 0 MWh jäätmepuitu.
87.Pooled olid lepingu punktis 10.1 kokku leppinud, et juhul kui kostja tarnib hagejale vähem kui kokkulepitud koguse kütust (jäätmepuitu), on hagejal õigus nõuda leppetrahvi summas, mis vastab 3-le eurole iga megavatt-tunni (MWh) kohta, mis jäi õigeaegselt tarnimata. Arvestades, et kostja ei teostanud ühtegi kokkulepitud tarnet, nõuab kostja hagejalt leppetrahvi 882 000 (294 000 MWh x 3 eurot).
88.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 on sätestatud, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Poolte vahel on vaidlus, kas leppetrahvi nõudmise eeldused on käesoleval juhul täidetud. Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: ‒ poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); ‒ võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); ‒ võlgnik vastutab rikkumise eest (VÕS § 103); ‒ võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Järgnevalt hindab kohus nimetatud leppetrahvi nõudmise eelduste täidetust.
89.Kohus loeb tuvastatuks, et poolte vahel oli kehtiv leping ja leppetrahvikokkulepe (I kd tl 5-20) ning ka selle, et kostja on rikkunud oma lepingulist kohustust kostjale jäätmepuidu tarnimiseks. Kostja pole nimetatud asjaolusid vaidlustanud, kinnitades hagivastuses, et pole kaupa üheski osas Eestisse tarninud (I kd, tl 97 pöördel). Kohus ei nõustu seejuures kostjaga, nagu olnuks hageja vastuvõtuviivituses. Kuna kostja lepingus kokkulepitud tarneid ei teostanud ja kaupa hagejale kättesaadavaks ei teinud, siis ei ole kohtu hinnangul VÕS § 119 sätestatud vastuvõtuviivituse regulatsioon kohaldatav. Kokkulepitud tarnete teostamata jätmist ei saa asendada üksnes kostja valmisolek jäätmepuidu tarneks.
2-20-11922
90.Poolte vahel on vaidlus, kas kostja kohustuste rikkumine on vabandatav VÕS § 103 lg 2 järgi vääramatu jõu tõttu või mitte. TsMS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
91.Lepingu p-s 5.1 olid pooled viitega lepingu lisale C kokku leppinud kostja poolt müüdava jäätmepuidu (kütuse) kvaliteedinõuetes. Hageja poolt läbi viidud hanke tulemusel sõlmitud lepingu lisas C olid määratletud müüdava jäätmepuidu nõuded. Vastavateks nõueteks oli: „2.1.Kütus on toodetud puidujäätmetest jäätmekoodiga (Euroopa Komisjoni 3. mai 2000. aasta otsus nr 2000/532 / EÜ), mis on märgitud vastavas TFS-is, mille kohaselt kütus tarnitakse; 2.2. Kütus ei tohi sisaldada või sisaldab ainult väga vähe tuleohtlikke võõrkehi, näiteks kive. 2.3. Kütus võib sisaldada väga väikestes kogustes ohtlikke põlevaid võõrkehi. Kütuse täpsemad kvaliteedinõuded olid kokku lepitud lepingu lisa C p-s 3 (I kd, tl 10 pöördel, tl 18 pöördel). Kostja tugineb sellele, et üllatuslikult asus Eesti Keskkonnaamet pärast lepingu sõlmimist seadma Eestisse toodavale jäätmepuidule hoopis kõrgemaid nõudeid, kui seda sätestas eelviidatud lepingu osa C. Nimelt edastas hageja kostjale 31.07.2019 e-kirja, milles märkis, et sai Keskkonnaametilt kirja, mille kohaselt kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad Soomes (I kd, tl 104-107). Nõuded, mis Soomes kehtivad, nähtuvad dokumendist „Kasutatud puidu klassifitseerimine biomassiks või tahkeks aineks ümbertöödeldud kütuseks ning mitmetasandiline kasutamine Soomes“ (I kd, tl 108-112).
92.Kostja tugineb sellele, et Soomes kehtivad ja Keskkonnaameti poolt Eestisse rakendamiseks üle võetud jäätmepuidu nõuded olid tunduvalt põhjalikumad ja rangemad kui pooltevahelise lepingu lisas C sätestatud nõuded. Kohus nõustub kostjaga, et võrreldes Keskkonnameti uusi tingimusi lepingu lisa C tingimustega, on tegemist täiesti erinevate tingimustega (vrdl I kd tl 18 pöördel, tl 106 pöördel). Seda järeldust kinnitab ka pooltevaheline kirjavahetus oktoober – detsember 2019, millest nähtub, et pärast Keskkonnaameti poolt kehtestatud uusi nõudeid pidanuks kostja tarnima materjali, mis erineb täielikult lepingus kokkulepitust (I kd, tl 53-58; tl 113-123). 06.10.2019 e-kirjas väljendas hageja esindaja arusaamatust „kuidas üks riigiorgan suudab sellist sorti segadust tekitada.“ Ühtlasi kinnitas hageja esindaja, et „Jah, tõepoolest on olukord nii, et pakkumises on meil hoopis teine olukord ja tingimused, mis meil praegu on“ (I kd, tl 115 pöördel). Hageja esindaja märkis 06.11.2019 e-kirjas kostjale, et hageja eesmärk on seoses Keskkonnaameti kehtestatud uute nõuetega „leida selles ootamatus olukorras lahendus, mis sobib mõlemale osapoolele“ (I kd, tl 57).
93.Kohus ei nõustu hagejaga, nagu sisaldanuks lepingu lisa C üksnes tehnilisi parameetreid ja nagu pidanuks kostja sõltumata lepingu lisas C kokkulepitust olema valmis järgima ka kõiki muid jäätmepuidu kvaliteedile potentsiaalselt tulevikus kohalduda võivaid õigusakte. Pooltevahelise lepingu lisast C nähtub selgelt, et pooled olid kokku leppinud müüdava jäätmepuidu kvaliteedinõuetes (I kd, tl 10 pöördel, tl 18 pöördel). Kohus nõustub kostjaga, et lepingu lisa C sisaldas pooltevahelist ammendavat kokkulepet müüdavate puidujäätmete kvaliteedi osas, sest mingit teistsugust või rangemate kvaliteedinõuetega lepingut pooled sõlminud ei olnud. Kohus on seisukohal, et tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võivad pooled vabalt kokku leppida nendevahelise lepingu alusel müüdava kauba kvaliteedinõuetes ega pea seejuures lepingu täitmisel arvestama tulevikus mingi kaubagrupi osas rangemaks muutuvate avaliku võimu täiendavate kvaliteedinõuetega. Kahtlemata saab ka avalik võim enda pädevuse piires muuta teatava kaubagrupi kvaliteedinõudeid ajas rangemaks võrreldes varem kehtinud perioodiga. Kuid sellisel
2-20-11922 juhul tuleb hinnata, kas lepingu täitmine kokkulepitud kujul on võimalik ning kas müüja saab muutunud olukorras vastutada tema tahtest sõltumatute asjaolude eest, mis muudavad sõlmitud lepingu täitmise sisuliselt võimatuks.
94.Eelnevalt viidatud tõendeid arvestades nõustub kohus kostjaga, et pärast Keskkonnaameti uute tingimuste kehtestamist oli olukord selline, et lepingu täitmine ilma selle tingimusi, eelkõige lepingu osa C muutmata ei olnud võimalik. Kostja viitab, et Hollandist pärinevat kõrgematele nõuetele vastavat puitu oli kostja võimeline pakkuma, kuid see ei olnud pooltevahelise lepingu esemeks. Kostja märgib asjakohaselt, et lepingus kokkulepitud jäätmepuidu kvaliteedinõuete oluliselt rangemaks muutumine tähendas sisuliselt lepingu põhitingimuste muutmist, sest kvaliteedinõuete muutmine tähendas eelduslikult ühtlasi jäätmepuidu koguste, tarneaja ja hinna muutumist. Tähtsust ei oma hageja poolt esmakordselt alles kohtuistungil viidatud tööstusheite seaduse § 10 p 5, sest antud normist ei tulenenud kohtu hinnangul keeldu sõlmida lepingut vastavalt poolte kokkulepitud kvaliteedinõuetele (I kd, tl 18 pöördel) ega ka kohustust järgida mingeid täiendavaid kvaliteedinõudeid lisaks pooltevahelises lepingus kokkulepitule. Hageja esindaja on ise kinnitanud, et enne Keskkonnaameti poolt kehtestatud uusi kvaliteedinõudeid „puudusid Eestis jäätmepuidu osas õigusaktid, mida järgida“ (I kd, tl 106).
95.Kohus nõustub kostjaga, et pooltevahelise lepingu esemeks olnud jäätmepuit ei pidanud Keskkonnaameti poolt hiljem kehtestatud kõrgendatud nõudmistele vastama ning sellise jäätmepuidu tarnimine Eestisse muutus 2019. a juulis võimatuks. Lepingu täitmise võimatuse all tuleb seejuures mõista mitte n-ö absoluutset võimatust, vaid seda, et lepingut ei olnud seoses Keskkonnaameti poolt kehtestatud rangemate nõuetega võimalik täita senistel tingimustel (sh kokkulepitud hinnaga). Kostjalt ei saa eeldada, et ta oleks tarninud hagejale esialgselt kokkulepitust tunduvalt kõrgema kvaliteediga puitu sama hinnaga, sest selles ei olnud pooled kokku leppinud. Ka hageja ise on kinnitanud, et tal tuli kostjalt saamata jäänud jäätmepuitu osta teistelt partneritelt, kes küsisid jäätmepuidu eest ligikaudu kaks korda kõrgemat hinda (I kd, tl 135 pöördel). Lepingu täitmise võimatust Keskkonnaameti poolt oluliselt rangemaks muudetud kvaliteedinõuete järgselt kinnitab sisuliselt ka hageja poolt kostjale saadetud kompromissilepingu projekt (I kd, tl 29-36), kus kütuse hind on muutunud kaks korda kallimaks võrreldes pooltevahelises lepingus kokkulepituga (vrdl I kd, tl 9 pöördel, tl 17 pöördel ja tl 33 pöördel). Kompromissilepingu kohaselt oleks muutunud ka tarneajad- ja kogused ehk sisuliselt kõik lepingu põhitingimused võrreldes poolte vahel tegelikult kokkulepituga (vt ka I kd, tl 117-123 ja käesoleva kohtuotsuse p 92). Seega Keskkonnaameti muutunud nõuded tõid kaasa selle, et tarnida oligi võimalik ainult teistel tingimustel, kõrgematele nõuetele vastavat ja oluliselt kallimat jäätmepuitu.
96.Tähtsust ei oma Keskkonnaameti kiri kostjale jäätmepuidu impordi lubamise kohta (I kd, tl 137-139; tl 157-162), sest antud kiri ei muutnud pooltevahelist lepingut ega tekitanud hagejale kohustust tarnida kostjale kõrgemakvaliteedist jäätmepuitu madalama kvaliteediga jäätmepuidu osas kokkulepitud hinnaga. Keskkonnaameti 18.10.2019 kiri kinnitab niigi vaidluse all mitteolevat fakti, et Keskkonnaamet oli võrreldes pooltevahelise lepingu sõlmimise ajaga oluliselt karmistanud jäätmepuidule kehtestatud nõudeid (vrdl I kd, tl 104 pöördel, tl 138 ja tl 18 pöördel). Kostja märgib õigesti, et lepingu esemele kohaldatavaid tingimusi tuleb hinnata, arvestades poolte lepingulisi kokkuleppeid. Asjakohane on kostja viide, et hilisemalt on kostja kontserni hankedokumentidesse otsesõnu sisse kirjutanud vastavalt Keskkonnameti otsusele muutunud jäätmepuidu kvaliteedinõuded (I kd, tl 169-190). Kohtu hinnangul ei saa sellised uued tingimused muutuda tagantjärele kohustuslikuks kostjale, kes hagejaga lepingu sõlmimisel ja vastaval hankel osaledes uute tingimustega arvestada ei osanud. Kostja märgib asjakohaselt, et kuna lepingut ei olnud muudetud, oli kostjal kohustus tarnida üksnes lepingu tingimustele vastavat kaupa. Pooltevahelise lepingu p 15.1. kohaselt „Lepingu mis tahes sätet võib muuta ainult Poolte kirjalikul kokkuleppel ning see ei kehti enne, kui mõlema Poole volitatud esindajad on selle allkirjastanud“ (I kd, tl 8, tl 16).
2-20-11922
97.Eeltoodut arvestades nõustub kohus kostjaga, et kuivõrd Keskkonnaameti uute kvaliteedinõuete tõttu ei saanuks kostja Eestisse tarnida poolte lepingus sätestatud tingimustele vastavat jäätmepuitu, siis see oli kostja suhtes vääramatu jõu (force majeure) asjaolu. Keskkonnaameti kõrgendatud nõudmised võrreldes poolte vahel lepingus kokku lepitud tingimustega ei olnud asjaoluks, mida kostja saanuks mõjutada. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud kostjalt oodata, et ta hagejaga lepingu sõlmimise tekkimise ajal selle asjaoluga arvestanuks või seda vältinuks. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, olid Keskkonnaameti muutunud nõuded üllatavad isegi Eesti Vabariigi omandis oleva energiaettevõtte kontserni kuuluvale hagejale (vt käesoleva kohtuotsuse p 92). Seega poleks mõistlik eeldada, et Keskkonnaameti uued nõuded olnuks ettenähtavad ja välditavad kostjaks olevale välisriigi ettevõttele. Samuti puudus kostjal igasugune võimalus Keskkonnaameti nõuete eiramiseks või nende ületamiseks. Kostjalt kui eeldatavalt kasumile orienteeritud mõistlikult ettevõtjalt ei saanud eeldada enesekahjustamist viisil, et ta oleks Keskkonnameti uute nõuete mõju ületamiseks tarninud hagejale esialgselt kokkulepitust tunduvalt kõrgema kvaliteediga puitu selle puidu turuhinnast kaks korda odavama hinnaga.
98.Kohus märgib, et vääramatu jõu regulatsioon sisaldub lisaks VÕS § 103 ka pooltevahelises lepingus. Lepingu p-s 11.1, on sätestatud, et: „Pool vabastatakse vastutusest kahju eest, mis tuleneb tema kohustuste rikkumisest, ning viiviste, trahvide ja muude sanktsioonide maksmisest, kui kohustuste rikkumine tuleneb asjaoludest, mida võib pidada vääramatuks jõuks. Lepingu tähenduses moodustavad vääramatu jõu lisaks seaduses sätestatule järgmised asjaolud: [...] valitsusasutuste ja/või kohaliku omavalitsuse poolt õigusaktide vastuvõtmine, mis muudab täitmise või nõuetekohase täitmise võimatuks, ning ka muud asjaolud, mida loetakse kohtupraktikas riigi vääramatuks jõuks ja mida Pool ei saanud mõjutada, ning tuginedes mõistlikkuse põhimõttele, ei saa eeldada, et Pool on seda asjaolu Lepingu sõlmimisel arvesse võtnud või väldib seda või ületab takistuse või selle tulemuse“ (I kd, tl 7, 15). Eeltoodust tulenevalt on pooled otsesõnu pidanuks võimalikuks vääramatu jõu asjaoluks ka valitsusasutuste akte, mis muudavad lepingu nõuetekohase täitmise võimatuks. Seda möönab ka hageja, märkides, et „Tõsi, Müügilepingu punkt 11.1 näeb ette, et ka valitsusasutuste ja/või kohalike omavalitsuste poolt õigusaktide vastuvõtmine võib ideeliselt olla käsitletav vääramatu jõu ilminguna“ (I kd, tl 133).
99.Ekslik on hageja arusaam, nagu olnuks Keskkonnaameti uute reeglite poolt tekitatud raskused hõlmatud kostja garantiivastutusest. Kohtule ei nähtu pooltevahelisest lepingust ning kohtule ei ole esitatud ka muid tõendeid selle kohta, nagu võtnuks kostja hageja ees garantiikohustuse. Muuhulgas ei loonud kostjale garantiikohustust tarnete teostamiseks lepingu p
9.2.mille kohaselt oli kostjal kohustus omada kehtivaid jäätmelubasid ja/või keskkonnalubasid, volitusi, nõusolekuid ja kooskõlastusi kogu lepingu kehtivusaja jooksul (I kd, tl 6, tl 14). Käesoleval juhul ei takistanud kostja poolt tema kohustuste täitmist mitte lubade, nõusolekute, kooskõlastuste või volituste puudumine, vaid Keskkonnaameti poolt oluliselt rangemaks muutunud jäätmepuidu kvaliteedinõuded. Kohus on seisukohal, et sellised ootamatult kehtestatud avaliku võimu nõuded on käesoleval juhul vaadeldavad vääramatu jõuna.
100.Kohus ei jaga hageja seisukohta, nagu oleks kostja minetanud oma õiguse tugineda vääramatule jõule, sest pole hagejale teatanud müügilepingu p-s 11.3. ettenähtud korras lepingujärgsete kohustuste täitmise takistustest vääramatu jõu tõttu. Kohtu hinnangul nähtub poolte kirjavahetusest, et mõlemad pooled olid teadlikud Keskkonnaameti poolt kehtestatud uutest reeglitest ja asjaolust, et need takistavad lepingu täitmist (I kd, tl 53-58; tl 113-123). Määrav ei ole asjaolu, kuidas kostja Keskkonnameti poolsetest rangematest kvaliteedinõuetest tulenevat lepingu täitmise takistust juriidiliselt nimetas, kas „vääramatuks jõuks“ või kuidagi teisiti. Samuti ei tulene pooltevahelisest lepingust, et isegi kui kostja jätnuks hagejale vääramatu jõu asjaoludest teatamata, olnuks selle tagajärjeks kostja poolt vääramatu jõule tuginemise õiguse minetamine (vt I kd, tl 15). Pooled ei ole kokku leppinud, et kui kostja rikub Lepingu p-st 11.3. tulenevat teatamiskohustust,
2-20-11922 siis vastutab kostja hageja ees VÕS § 103 lg 4 järgi kohustuse rikkumise vabandatavusest sõltumata. Sellist järeldust ei tulene ka VÕS § 102 regulatsioonist. Kohus märgib, et teatamiskohustus on kõrvalkohustus ja isegi selle võimalik rikkumine ei muuda vääramatu jõu asjaolude esinemist olematuks ega takista neile asjaoludele tuginemist.
101.Kokkuvõttes on kohtu hinnangul kostja poolne kohustuse rikkumine vabandatav, sest kostja rikkus hagejaga sõlmitud lepingust tulenevat tarnekohustust vääramatu jõu tõttu (VÕS § 103 lg 2, pooltevahelise lepingu punkt 11.1.). II
102.Arvestades käesoleva kohtuotsuse I osas tuvastatud asjaolusid, jätab kohus hagiavalduse rahuldamata. Kuna kostja ei vastuta oma tarnekohustuse rikkumise eest vääramatu jõu asjaolude tõttu, ei ole leppetrahvi nõudmise eeldused täidetud. Kuna hagejal puudub õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, on alusetu ka leppetrahvinõudega seotud viivisenõue.
103.Kuna hagejal puudub kostjalt leppetrahvi nõudmise õigus, siis ei hinda kohus muid eelnevalt käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi. Muuhulgas ei pea kohus menetlusökonoomia kaalutlustel oluliseks anda hinnangut poolte läbirääkimistele Keskkonnaameti poolt uute kvaliteedinõuete kehtestamise järgselt, sest vaidlustamata asjaolude kohaselt ei jõudnud pooled muutunud olukorras uue lepingu sõlmimiseni. Kohus ei anna hinnangut ka poolte vaidlusele selles, kas pooled lõpetasid nendevahelise lepingu konkludentsete tahteavaldustega või mitte. Tähtsust ei oma ka asjaolu, kas kostja saanuks hagejale mingeid nõudeid esitada, sest käesolevas menetluses kostja selliseid vastunõudeid esitanud ei ole ja kohtul puudub alus neid hinnata. Samuti ei hinda kohus kostja muid alternatiivseid käsitlusi, nagu olnuks leppetrahvi nõue pahauskne, osaliselt aegunud või nagu esineks alus leppetrahvi vähendamiseks.
104.Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.
105.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja esitas 18.05.2021 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuluks õigusabikulu summas 4794 eurot (ilma käibemaksuta) + istungil osalemiseks kuluv aeg. 20.05.2021 menetlusdokumendis täpsustas kostja, et tema täiendavaks menetluskuluks on ka kohtuistungi protokolliga tutvumise ja 20.05.2021 menetlusdokumendi koostamise kulu kokku 1,5 h (255 eurot) ulatuses. Kostja kinnitusel on talle õigusabi osutatud tunnihinnaga 170 eurot. Hageja märkis oma 20.05.2021 menetlusdokumendis, et tema hinnangul on kostja menetluskulude nimekirjas esitatud summad ebamõistlikult ning põhjendamatult kõrged. Seetõttu palus hageja juhul, kui kohus otsustab mõista hagejalt välja mõista hüvitise kostja menetluskulude eest, vähendada menetluskulude hüvitist kuni summani, mis on kohtu hinnangul kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistlik ja põhjendatud.
106.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot/h (ilma käibemaksuta) on ülemäärase suurusega. Käesolev vaidlus pole sedavõrd keeruline ega mahukas, mis võiks
2-20-11922 õigustada kostja lepingulise esindaja sellist tunnitasu. Kohtu hinnangul ei ületa kostja lepingulise esindaja mõistlik tunnitasu käesolevas asjas ilma käibemaksuta 150 eurot/h.
107.Kohus leiab, et ka kostja lepingulise esindaja õigusabikulude ajaline maht on põhjendatud ja vajalik üksnes osaliselt. Kohus on seisukohal, et kostja arvega nr 1210304 seotud põhjendatud ja vajalik ajakulu kõikide hagiavaldusele vastamisega seotud toimingute eest kokku (sh materjaliga tutvumine, vastuse koostamine, kliendisuhtlus jm) ei ületa kostja hagivastuse sisu ja mahtu arvestades kokku 12 h. Kohtu hinnangul on kostja arvega nr 1210405 seotud põhjendatud ja vajalik ajakulu kõikide hageja seisukohtadele kostja arvamusega koostamisega seotud toimingute eest (sh materjaliga tutvumine, arvamuse koostamine, kliendisuhtlus jm) kostja 05.05.2021 arvamuse sisu ja mahtu arvestades kokku 6 h. Kostja 05.05.2021 arvamus kujutab endast suures osas kostja varasemate seisukohtade kordusi, kirjade tsiteerimist jms, mida oleks olnud mõistlik teha märksa väiksema ajakuluga. Kostja kohtuistungi ettevalmistamise kulu (sh menetluskulude nimekirja koostamine) peab kohus põhjendatuks 1,5 h ulatuses, arvestades asjaolu, et kohtuistungil kordasid pooled valdavalt oma seniseid kirjalikke seisukohti. 18.05.2021 kohtuistungil osalemise, kohtuistungi protokolliga tutvumise ja kostja 20.05.2021 menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks peab kohus kokku 1,5 h.
108.Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu käesolevas asjas ei ületa kokku 21 h (12 + 6 + 1,5 + 1,5), mis kostja lepingulise esindaja kohtu poolt mõistlikuks peetavat tunnihinda 150 eurot arvestades vastab summale 3150 eurot. Seega määrab kohus kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks summa 3150 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja menetluskulud kuuluvad hüvitamisele ilma käibemaksuta. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.
109.Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.