Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Kostja ei ole esitanud hagejale kindlustatud esemete kohta ühtegi järelepärimist, millele ta ei oleks vastust saanud. Raadiosaatjad olid kindlustusjuhtumi ajal kindlustuskohas ja hageja kasutuses hageja ja Hansa Turvateenistused OÜ vahel sõlmitud rendilepingu alusel. AS-ile E-Kindlustus Kindlustusmaakler esitatud ettevõtte varakindlustuse riskikaardistuselt nähtub, et hageja soovis kindlustuskaitset kindlustuskohas olevatele seadmetele, inventarile, arvutitele, kontoritehnikale ja mööblile. Nimetatud dokumentidest ei tulene, et hageja soovib kindlustuskaitset üksnes vara põhinimekirjas märgitud esemetele. Kindlustuslepingu dokumentidest tuleneb, et hageja soovis kindlustuskaitset seadmetele 50.000 krooni, inventarile 3000 krooni, arvutitele 335.000 krooni, kontoritehnikale 28.500 krooni ja mööblile 65.000 krooni ulatuses. Mitte ühestki hageja ja kostja vahelisest kindlustussuhet reguleerivast dokumendist ei tulene, et kindlustuskaitse kehtib üksnes põhivara nimekirjas märgitud varale. Varastatud arvutite ja monitoride eest kuulub hüvitamisele 24.627, 40 krooni (kahju ilma käibemaksuta 49.379 x 0, 6 – 5000). Raadiosaatjate rendilepingust nähtuvalt on ühe raadiosaatja HYT TC 700 maksumuseks 4700 krooni (käibemaksuta). OÜ Kindlused Puhastus kontorist varastati 23 raadiosaatjat. Seega varastati kindlustuskohast seadmeid kokku 108.100 krooni väärtuses. Eeltoodust tulenevalt on raadiosaatjate eest hüvitamisele kuuluvaks kahjusummaks 29.187, 22 krooni ((108.100 x 50.000 : 158.100) - 5000). Seesami poolt hüvitamisele kuuluvaks kahjusummaks on kokku seega 53.814, 62 krooni, millele lisandub kindlustuslepingus kokku lepitud viivis. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja rikkus ohutusnõudeid, mistõttu kostja vabanes täielikult täitmise kohustusest. Puudub vaidlus, et varguse toimumisel valvesüsteem ei rakendunud ning häireteadet juhtimiskeskusesse ei edastatud. Seega on täitmata poliisi nõue

kindlustusturu spetsiifikat tundva kindlustusmaakleri vahendusel, seega tuleb hageja arusaama hinnata võrdluses kindlustusturgu tundvate isikutega. Hageja on märkinud hüvitustaotluses raadiosaatjate soetushinnaks 127.558 krooni, kuid märkimata on soetusaeg. Kuivõrd kindlustatud vara nimekirjast tulenevalt oli igal juhul kindlustatud tööriistakomplekt väärtusega 50.000 krooni, siis oli seadmete kindlustusväärtus kokku 177.558 krooni (127.558 + 50.000). Kindlustussumma oli 50.000 krooni. Hindamis- ja hüvitisreeglite p. 4. 2 kohaselt hüvitab alakindlustatud vara korral kostja ainult selle osa kahjust, mis vastab kindlustussumma ja vara tegeliku väärtuse suhtele. Sellisel juhul on valemiks: hüvitis = kahjusumma x kindlustussumma : kindlustusväärtus. Hüvitise suuruseks oleks seega 35.920, 09 krooni (127.558 x 50.000 : 177.558), millest tuleb maha arvata omavastutus 5000 krooni. Kindlustushüvitis oleks seega maksimaalselt 30.920, 09 krooni. Tegelik hüvitis oleks tulenevalt raadiosaatjate vanusest ilmselt väiksem, kuivõrd olenevalt raadisaatjate soetusajast ja kulumist kuuluks mahaarvamisele ka mõistlik kulum. Kuivõrd kahju suurus ei vasta kindlustuslepingus ega seaduses sätestatule, siis on ebaõige ka hagiavalduses toodud viivis. Esimese astme kohtu otsus

Hageja ja OÜ Kindlused Turvateenistus vahel oli vaidlusalusel ajavahemikul sõlmitud leping, mille lisa nr. 1 kohaselt oli alates 1. juunist 2006. a. valveobjektiks Haigru 22 Tallinnas. A. Pukk’i e-kirjaga (tl. 136) on tõendatud, et kuigi lepingu lisa kannab 1. juuni 2006. a. kuupäeva, osutas OÜ Kindlused Turvateenistus tehnilise valve teenust

Poliisi nõuet 4 tuleb hinnata selle kooskõla suhtes VÕS 452 lg. 2 punktis 1 sätestatuga. VÕS 452 lg. 2 p. 1 sätestatu käsitleb kindlustusvõtja kohustuse süülist rikkumist ja rikkumist süüst sõltumata, kui rikkumine mõjutas kahju tekkimist. VÕS-i regulatsioon tugineb vabandatavusele ehk nn. garantiivastutuse kontseptsioonile, kus peamise vastutusest vabastamise alusena on ette nähtud vääramatu jõud (VÕS § 103 lg. 2). Ainult seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata. VÕS § 452 lg. 2 ei sätesta, et tegemist on sellise vastutusega, mille korral vabandatavus ei loe. Kindlustusandja tüüptingimus, mis sätestab vastutuse tehniliselt töökorras olevate seadmete korral, millest mingil põhjusel ei jõua signaal häirekeskusesse, ei ole kooskõlas VÕS § 452 lg. 2 punktis 1 sätestatuga ja on tühine, kuna näeb ette vastutuse kohustuse rikkumise eest selle vabandatavusest sõltumata. Selline tüüptingimus piirab ka hageja lepingust tulenevaid õigusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks (VÕS § 42 lg. 2). Edasi tuleb hinnata, kas lepingu alusel oli kindlustatud hageja vara asjade kogumina või olid kindlustatud üksikud esemed. Asjade kogumi korral hõlmab kindlustus VÕS § 476 lg. 2 järgi kõiki asju, mis kindlustusjuhtumi toimumisel kogumi moodustavad. Ühestki lepingu punktist ei tulene, et kindlustatud oleksid olnud vara põhinimekirjas olnud esemed. Nimetatu ei tulene ka ettevõtte varakindlustuse riskikaardistuselt. Asjaolust, et poliisil sisaldub nõue, et „kindlustuskatte kehtimiseks peab kindlustusvõtja esitama Seesamile kindlustatava põhivara nimekirja, vara nimekiri on kindlustuslepingu kohustuslik lisa”, ei ole mõistlikul inimesel võimalik aru saada, et kindlustatud on ainult põhivara nimekirja kantud vara. Sellisel juhul peaks kindlustusandja kindlustusvõtjale lepingu tüüptingimustes selgitama või ette nägema kohustuse, et põhivara koosseisu või muude lepingute alusel kasutuses oleva vara koosseisu muutumisel tuleb esitada uus nimekiri. VÕS § 39 lg. 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samades asjaoludel mõistma pidi. Et lepingupooleks on kostja, mitte kindlustusmaakler, siis tuleb lähtuda hagejast kui lepingupoolega sarnasest mõistlikust isikust. Kostja ei ole selgitanud, millised on need kindlustustegevuse tavad, millest hageja pidi järeldama, et lepinguga on kindlustuskaitse tagatud ainult põhivara nimekirjas märgitule. Asjaolu, et pakkumus tehti ja leping sõlmiti maakleri vahendusel, ei anna põhjust kalduda kõrvale VÕS § 39 lõikes 1 sätestatust. Kindlustusmaakleri vahendusel lepingu sõlmimine ei saa legitimeerida lepingu mitmeti mõistetavust või ebaselgust. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust kasutaja kahjuks. Tüüptingimust poliisil pealkirjaga „Vara nimekiri” tuleb tõlgendada kostja kahjuks ja lugeda, et see ei tähenda, et kindlustati vara nimekirjas olnud esemed, vaid kindlustati vara asjade kogumina. Hinnata tuleb kahju ulatust ja suurust. Kindlustushüvitise taotlusega ja Põhja Politseiprefektuuri kirjaga on tõendatud, et hagejalt varastati arvuteid, monitore ja 23 hageja kasutuses olnud raadiosaatjat. Asjaolu, et politseiasutus on formuleerinud kirjas, et „... olid varastatud Hansa Turvateenused OÜ-u kasutusel olevaid 23 tk. raadiosaatjat ...”, ei tõenda hageja oletusi, et raadiosaatjad ei olnud hageja kasutuses. Tegemist võib olla tsiviilõiguse valdkonnas termineid mitte tundva isikuga. Nimetatut ei tõenda ka asjaolu, et nimetatud äriühingud asuvad samal aadressil. Rendilepinguga ja üleandmis-vastuvõtmisaktiga on tõendatud, et ajavahemikul 30. juunist kuni 9. juulini 2006. a. anti 25 raadiosaatjat hagejale rendile. Rendilepingus on märgitud raadiosaatja maksumuseks 4700 krooni. Hageja on usutavalt selgitanud rendilepingu lühikest tähtaega – nimelt lühiajalist vajadust laevadele puhastusteenuse osutamiseks. Hageja on võtnud omaks, et tegemist oli alakindlustusega seadmete osas, seega kuulub kohaldamisele hindamise- ja hüvitamisreeglite p. 4. 2 ehk VÕS § 482. Hageja on võtnud omaks ka kostja väite, et arvutustehnika hinnalangus aastas on ligikaudu 20% ning seda tuleb arvestada kindlustushüvitise arvutamisel (VÕS § 479 lg. 2). Hinnapakkumisega ja seda

selgitava kirjaga on tõendatud, et arvutite ja monitoride väärtus tarkvarata moodustab 49.370 krooni, millest tuleb maha arvestada 20% amortisatsiooni aastas ja omavastutus 5000 krooni. Kuivõrd tegemist oli kaks aastat kasutuses olnud arvutitega, on arvutuskäik järgmine: 49.370 x 0, 6 – 5000. Raadiosaatjate hinna määramisel tuleb lähtuda hageja poolt esitatud tõenditest, kostja raadiosaatjate teistsugust väärtust tõendanud ei ole. Hüvitistaotluses on hageja märkinud, et kaduma läks 23 raadiosaatjat. Seega on arvutuskäik raadiosaatjate osas alakindlustust arvestades järgmine 23 x 4700= 108.100 krooni; 108.100 x 50.000 : 167.500 – 500 = 27.268, 66 krooni. Kahju kogusumma on seega 52.393, 33 krooni, mis kostjal tuleb hagejale hüvitada (VÕS § 422 lg. 1). Renditud vara osas hageja ja rendileandja kahjude hüvitamise lepinguline regulatsioon ei saa mõjutada kindlustusandja täitmiskohustust hageja suhtes, kui kindlustuslepinguga on vastav risk kindlustatud. Üldiste Tingimuste (ÜT) p. 14 alusel on pooled kokku leppinud, et kindlustusandja tasub viivist kohustuse täitmisega viivitamise korral 0, 02% päevas, kuid kokku mitte enam kui 15% võlgnevuse suurusest. Kostja tegi hüvitisotsuse 29. augustil 2006. a. ja viivist tuleb arvestada sellest ajast kuni nõude täitmiseni, kui mitte suuremas summas kui 7.858, 99 krooni (VÕS § 101 lg. 1 p. 1 ja § 113 lg. 1). Kindlused Puhastus OÜ apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti asjas kantud menetluskulud poolte kanda selliselt, et poolte kohtukulud jaoti võrdselt ja kohtuvälised kulud jäeti poolte endi kanda. Ta taotleb uut otsust, millega mõistetaks kostjalt hageja kasuks välja kõik menetluskulud, s. h. advokaaditasu. Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ei ole kohus arvestanud hagi rahuldamise ulatust ega muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kuna hagi on sisuliselt rahuldatud täies ulatuses, oleks kohus pidanud lähtuma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõikes 1 sätestatust ning jätma menetluskulud kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja nõude suuruseks oli 53.814, 62 krooni, millele lisanduvad viivised. Kohus rahuldas hagi põhinõude osas 52.393, 33 krooni suuruses summas ning viivise apellandi poolt taotletud ulatuses. Seega mõistis kohus apellandi kasuks välja vaid 1421, 29 krooni taotletust vähem ning on hagi sisulisest küljest lähtuvalt täies ulatuses rahuldanud. Hageja poolt nõutu ning kohtu poolt väljamõistetu vahe ei tulenenud mitte nõude sisu osas tekkinud erimeelsusest kohtu ja apellandi vahel, vaid erinevast arvutuskäigust. Hageja möönab, et tema arvutuskäigus võis esineda viga, kuid see ei põhjenda menetluskulude välja mõistmata jätmist. Hageja esitas esimese astme kohtus ka alternatiivse nõude – juhul, kui kohus leiab, et kostjal on lepingust tulenev alus kindlustushüvitise maksmisest osaliseks keeldumiseks, siis määrata vastav osa ning mõista kostjalt kindlustushüvitis välja osaliselt. Kui asuda seisukohale, et apellandi poolt esimese astme kohtule esitatud nõue tuleb esimese nõude suhtes lugeda osaliselt rahuldatuks, on ilmne, et kohus rahuldas teise alternatiivse nõude täies ulatuses. Seega tuleb nõue lugeda täies ulatuses rahuldatuks ning kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse täielikult tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et poolte vahel on vaidlus eelkõige selle üle, kas hageja on rikkunud kokkulepitud ohutusnõudeid ja kas kostja vabanes seetõttu täitmise kohustusest. Oluline osa poolte vaidlusest seisnes ka selles, milline vara oli kindlustatud ja milline on kahju suurus.

Kohus on lugenud tõendatuks nii valveseadmestiku kui turvateenuse pakkuja olemasolu, kuigi asjas kogutud tõendid on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit valvesignalisatsiooni paigaldamise, toimimise ning hooldamise kohta. Kohus on leidnud, et hageja ja Kindlused Turvateenistus OÜ vahel lepinguga nr. 138 ja A. Pukki e-kirjaga on tõendatud, et Tallinnas Haigru 22 asuv objekt oli valves. Lepingu lisa 1 kannab 1. juuni 2006. a. kuupäeva, kuid nimetatud lisast ei nähtu, millal see on koostatud. Lepingu muutmise aja osas on lepingu nr. 138 lisa 1 ja A. Pukki e-kiri omavahel vastuolus. Kohus on lähtunud kohtumenetluse ajal tekitatud OÜ Kindlused Turvateenistuse juhatuse liikme e-kirjast ega ole põhjendanud, miks ta peab e-kirja usaldusväärsemaks kui kirjaliku lepingu lisa. Lepingu nr. 138 muutmise osas on lepingu lisa vastuolus A. Pukki e-kirjaga. Lepingus ei ole märgitud lepingu kehtivuse lõppu, samas on lepingus kokku lepitud kindla suurusega tasus. Hageja väidab, et leping kehtis sama tasu eest pea viis aastat ning seda ka uue objekti suhtes. Selline väide on ebausutav. Koidula 10 oli hageja aadressiks 2001. aastal. Seega ilmselt ei kehtinud valveleping Koidula 10 suhtes kuni 1. juunini 2006. a. Lepingus on märgitud objekti number, samas kui lisas 1, millega väidetavalt objekti muudeti, ei ole uut objekti numbrit märgitud. Lepingu lisas ei ole märgitud lisa koostamise aega ega ka seda, kelle poolt see on allkirjastatud. Seega ei ole tõendatud, et kindlustuskoha suhtes oli sõlmitud valveteenuse osutamise leping ja on tõendamata, kas valveteenust üldse osutati. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Karite Pluss OÜ on objekti valvestaja. Süsteemi valvestamise aegasid tõendab valveseadme logi väljatrükk. Hagejal puudus igasugune takistus logi esitamiseks. Asjaolu, et hageja seda ei teinud, viitab, et logi väljavõte erines kirjas toodud kannetest. Apellant leiab, et objekti valvestatus ei ole tõendatud. A. Pukki e-kiri ei ole TsMS-i nõuetele vastav tõend ning on ebausaldusväärne. E-kiri ei saa tõendada süsteemi valvestatust. Hageja on väitnud, et Kindlused Turvateenistus OÜ osutas üksnes valveteenust, kuid seadmed paigaldas Karite Pluss OÜ. Info väidetavate valvestamise aegade kohta on esitanud Karite Pluss OÜ. Seega jääb arusaamatuks, kuidas saab nende väidete valguses OÜ Kindlused Turvateenistuse juhatuse liige kinnitada, et süsteem oli valvestatud. Kohus ei ole nimetatud vastuolu tõendite ja hageja väidete vahel kõrvaldanud ning on jõudnud seetõttu ebaõige lahendini. Maakohus ei ole andnud ka hinnangut viidatud Karite Pluss OÜ teatisest nähtuva kahe lühikese valvest maha võtmise ja valvestamise kohta: Ain on võtnud 2. juulil 2006. a. kell 18.25 valvest maha ja pannud valvesse 18.28 ning Kristel on võtnud valvest maha 06.43 ja pannud valvesse 06.56. Olukorras, kus hageja väidab, et ta ei tea, miks valvesüsteem, mis oli väidetavalt töökorras, varguse toimumise ajal ei rakendunud, ei oleks kohus tohtinud jätta nimetatud lühikesi valvest mahavõtmise ja valvestamise aegu tähelepanuta. Näiteks võidi sellel ajal andurid kinni katta või välistada muul moel valvesüsteemi rakendumine. Samuti võis väidetav vara kadumine toimuda just sellel ajal ning sellega võisid olla seotud hageja enda töötajad. A. Pukki e-kirjas ei mainita valvesüsteemi töökorda, seega ei saa nimetatud dokument tõendada valvesüsteemi töökorras olekut. Ühelegi teisele tõendile ei ole kohus süsteemi tehnilise töökorras oleku osas tuginenud. Seega on kohtu seisukoht selles osas põhjendamata ja ebaõige. Kostja keeldus kindlustushüvitise maksmisest seetõttu, et hageja ei täitnud poliisi nõuet 4. Kohus on õigesti tuvastanud, et kuivõrd poliisil kokkulepitu erineb ÜL-s kokkulepitust, siis on tegemist eritingimusega kindlustuslepingu suhtes. Kohus on ka õigesti leidnud, et nõudes 4 on sätestatud kaks alternatiivset võimalust kindlustusandjale kohustuse täitmisest vabanemiseks: kindlustusvõtja süül nõude täitmata jätmine või nõude täitmata jätmise mõju kahju tekkimisele või selle suurusele. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et varguse toimumisel valvesüsteem ei rakendunud ning häireteadet juhtimiskeskusesse ei edastanud, samuti selles, et nõude 4 täitmata jätmine mõjutas kahju tekkimist ja selle suurust. Seega on hageja rikkunud nõuet 4 ning sellel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ja kahju suurusele. Nõude 4 rikkumist hageja poolt tõendab kas või asjaolu, et lepingu nr. 138

lisa 1 kohaselt on valveleping kindlustuskoha suhtes sõlmitud alles 1. juunil 2006. a., samas, kui kindlustusleping sõlmiti alates 1. aprillil 2006. a. Kindlustusavaldusel on hageja kinnitanud, et objektil on turvaettevõttesse ühendatud valvesignalisatsioon. Seega on hageja kindlustuslepingu sõlmimisel esitanud valeandmeid, mida võib käsitleda tõendina hageja muude, eriti valvesüsteemi puudutavate väidete ebausaldusväärsuse tuvastamisel. Hageja on ise ka kinnitanud, et kuni 1. juunini 2006. a. ja alates 3. augustist 2006. a. ei olnud objekti suhtes sõlmitud valveteenuse lepingut, seega ei olnud täidetud poliisi nõue 4. Samuti on tõendamata, et objekt oli valvestatud ja töökorras. Süsteemi mittekäivitumine on tõendiks süsteemi puudumise või ebapiisavuse kohta. Kohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 103 ja § 452 lg. 2 punkte 1 ja 2, samuti on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 105. Kostja leiab, et nimetatud rikkumised viisid ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. VÕS § 452 lg. 2 punktides 1 ja 2 tuleneb, et kindlustusandja võib tugineda üksnes kokkulepetele, mille kohaselt ta vabaneb täitmise kohustusest siis, kui kindlustusvõtja rikkus enne kindlustusjuhtumit täita tulnud kohustust süüliselt või kui rikkumisel oli mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele (punkti 2 kohaselt on oluline üksnes mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele). Nimetatud säte ei reguleeri rikkumise vabandatavust. Käesolevas vaidluses on asjakohane VÕS § 452 lg. 2 p. 2, kuivõrd nõude 4 eesmärgiks on kindlustusriski vähendamine. VÕS § 103 lg. 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg. 4 kohaselt vastutab seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata. Käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud, et tegemist on vabandatavusest sõltumatu vastutusega. Seega kohaldub VÕS §-s 103 sätestatud regulatsioon. Kohtu teistsugune seisukoht on ebaõige ja põhjendamatu. Kohus on tuvastanud, et turvaseadme mitterakendumise põhjus ei ole teada. Kohus on üksnes oletanud, et põhjuseks võis olla kaitseriietuse kasutamine varaste poolt. Seega vastutab hageja nõude 4 rikkumise eest. Kuivõrd käesoleval juhul vaidlevad pooled selle üle, kas apellant vabanes täitmise kohustusest, ei saa VÕS § 103 kohaldamisel jätta kohaldamata VÕS § 105. VÕS § 105 kohaselt on teisel poolel õigus keelduda enda kohustuse täitmisest sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest või mitte. Kohus on asunud seisukohale, et poliisi nõue 4 on VÕS § 42 lg. 2 kohaselt tühine, kuivõrd see piirab hageja lepingust tulenevaid õigusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Lisaks VÕS § 103, § 105 ja § 452 lg. 2 ebaõigele kohaldamisele on kohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 42 lg. 2. Kohus on lähtunud VÕS § 42 lg. 2 esimese lause esimesest alternatiivist, jättes kohaldamata teises lauses toodud erandi ja esimese lause esimese alternatiivi. VÕS § 42 lg. 2 teisest lausest ning direktiivi 93/13/EMÜ sisust ja eesmärgist tulenevalt ei allu nõue 4 tüüptingimuste ebaõigsuse kontrollile. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu alusel oli kindlustatud Tallinnas Haigru 22 asuvas hageja kontoris asuv kontoritehnika, mööbel, seadmed ja muu vallasvara, mis on toodud kindlustuslepingu lisaks olevas vara nimekirjas. Kohus on ebaõigesti leidnud, et raadiosaatjad olid kindlustatud. Esiteks oli kindlustatud üksnes vara nimekirjas nimetatud vara. Isegi kui asuda seisukohale, et kindlustatud oli vara kogum, siis oli kindlustatud üksnes kindlustuskohas asuv ja hageja omandis või kasutuses olev vara. Poliisi tekstist: „Kindlustuskatte kehtimiseks peab kindlustusvõtja esitama Seesamile kindlustatava põhivara nimekirja, vara nimekiri on kindlustuslepingu kohustuslik lisa“, tuleneb, et kindlustatud on üksnes vara nimekirjas loetletud vara ning vara nimekirja muutumisel tuleb esitada uus nimekiri, kui soovitakse ka uusi asju kindlustada. Vastasel juhul ei laiene kindlustuskate uutele asjadele. Kindlustustellimus on hageja tahteavaldus (TsÜS § 75 lg. 1) kindlustuslepingu sõlmimiseks. Iga kostjaga sarnane mõistlik isik oleks hageja kindlustustellimusest lugenud välja hageja selge soovi kindlustada konkreetsed vara nimekirjas olevad esemed.

Kindlustustellimusest ei saa välja lugeda hageja tahet kindlustada kindlustuskohas olevaid esemeid kogumina. Arvestades asjaolu, et hagejat nõustas kindlustusprofessionaal, ei ole hageja väited, et ta soovis kindlustada vara kogumina, usutavad. Mõistlik ettevõtja ei oleks sellisel juhul kindlustusandjale mingit vara nimekirja esitanud. Avalduses märgitust suuremat hulka esemeid ei oleks kostja nõustunud ka sellise kindlustussumma ja kindlustusmakse eest kindlustama. Hageja ei ole samuti tõendanud, millised asjad kogumi moodustasid; see on kinnituseks, et vara oli kindlustatud nimekirja alusel. Kokkulepe kindlustatud varas ei ole tüüptingimus, kuivõrd kindlustatav vara on alati eraldi kokku lepitud. Samuti on tegemist lepingu põhilise eseme määratlusega, mis ei allu igal juhul tüüptingimuste ebaõigsuse kontrollile. Seega on puudunud alus ja vajadus VÕS § 39 lg. 1 kohaldamiseks. Poolte vahel puudus vaidlus, et raadiosaatjad ei olnud hageja omandis. Ei ole tõendatud, et raadiosaatjad kindlustuskohas olid ning et need oleksid olnud hageja kasutuses. Kuivõrd Hansa Turvateenused OÜ ja hageja on seotud ettevõtted, mis kuuluvad samasse gruppi, tuleb lugeda usaldusväärseks Põhja Politseiprefektuuri kirja, mille kohaselt olid raadiosaatjad Hansa Turvateenused OÜ kasutuses ning ei olnud seega kindlustatud. Kohus on eksinud kahju suuruse kindlakstegemisel. Otsuses toodud arvutuskäik ei anna tulemuseks väljamõistetud summat. 49.370 x 0, 6 – 5000 = 24.622 krooni. Nimetatud summale on kohus liitnud 27.268, 66 krooni ning saanud tulemuseks 52.393, 33, samas kui 24.622 + 27.268, 66 = 51.890, 66 krooni. Nimetatud summa ebaõigest leidmisest tulenevalt on ebaõige ka viivise ülempiir. 15% 51.890, 66-st on 7783,60 krooni. Kohus on pidanud viivise ülempiiriks 7858, 99 krooni. Hageja on võtnud omaks, et arvutustehnika hinnalangus on ca 20% aastas ning seda tuleb kindlustushüvitise arvutamisel arvestada. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks hageja poolt esitatud arvutite pakkumisega on tõendatud nende soetamine ja soetusmaksumus. Kui hageja tõesti arvutid sellise hinnaga soetas, oleks ta saanud esitada ostuarved. Hageja ei ole seda teinud ning kohus ei ole nimetatud asjaolu arvutite soetusmaksumuse hindamisel arvestanud. VÕS § 447 kohaselt on kindlustusandja hüvitamiskohustus piiratud tegeliku kahjuga. Sama sätestab ÜL p. 8. 9. Kuivõrd rendilepingu kohaselt vastutab hageja Hansa Turvateenused OÜ ees üksnes juhul, kui raadiosaatjad kadusid tema süül, siis saab olla hagejale raadiosaatjate kadumisest kahju tekkinud üksnes juhul, kui ta oli nende kadumises süüdi. Käesoleval juhul on hageja püüdnud väita, et raadiosaatjate kadumises puudus igasugune tema süü. Seega väidab hageja, et tal puudub igasugune kahju hüvitamise kohustus Hansa Turvateenused OÜ ees. Seega ei saa selles ulatuses olla hagejale kahju tekkinud. Rendilepingus kokkulepitu omab tähtsust ka seetõttu, et raadiosaatjate vargusest tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel on kohus lähtunud rendilepingus märgitud raadiosaatjate maksumusest, s. o. väärtusest, mille ulatuses hageja rendileandja ees vastutab. Raadiosaatjate tegelikku väärtust ei ole hageja tõendanud. Kohus ei ole nimetatud vastuolusid kõrvaldanud ega otsuse tegemisel arvestanud. Samuti on kohus jätnud kohaldamata VÕS § 477. Kohus on mõistnud kostjalt välja viivist protsendina alates 29. augustist 2006. a. Selline viivise väljamõistmine ei ole kooskõlas TsMS §-st 367 sätestatuga. Kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis tuleb välja arvutada ning nõuda selle väljamõistmist kindla summana. Kui hageja seda teinud ei ole, siis protsendina saab kohus mõista viivise välja üksnes alates hagiavalduse esitamisest. Seega käesoleval juhul oleks kohus saanud mõista viivise protsendina välja alates 12. jaanuarist 2007. a. Poolte seisukohad vastastikuste kaebuste kohta Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest ei ole kooskõlas kindlustuslepingu ega seadusega. Kindlustushüvitise

maksmisest keeldumine poliisi nõude 4 alusel eeldab kindlustusvõtja süülist ohutusnõuete rikkumist. Tõendamist on leidnud, et kindlustuslepinguga kindlustatud vara asukohas oli töökorras valveseadmestik, seega ei ole ohutusnõudeid rikutud. Kindlustuspoliisi nõude 4 rikkumine on vabandatav vääramatu jõu asjaoludel. Piisavalt on tõendatud, et valvesüsteem ei rakendunud põhjusel, mis on väljaspool hageja mõjusfääri. Hageja apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu. Kuna hageja loobus osaliselt esitatud hagist ja vähendas nõuet pärast seda, kui kostja oli esitanud hagile põhjalikud vastuväited, siis ei saa rääkida hagi täielikust rahuldamisest ja kohaldamisele kuuluvad TsMS § 163 lg. 2 ja § 168 lg. 4. Maakohus on lähtunud menetluskulude jaotuse puhul õigesti haginõude algsest suurusest ning kuivõrd see nõue rahuldati ligikaudu pooles ulatuses, jaotanud menetluskulud võrdselt. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada, kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tuleb teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kindlustushüvitis 24.627, 40 krooni ja viivis 679, 63 krooni ajavahemiku eest 29. augustist 2006. a. kuni 14. jaanuarini 2007. a. Ajavahemiku eest 15. jaanuarist 2007. a. kuni põhinõude kohase täitmiseni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0, 02% põhinõudelt päevas, kuid selle ajavahemiku eest kokku mitte enam kui 3014, 03 krooni. Vaidlust ei ole olnud selles, et 3. aprillil 2006. a. sõlmisid pooled kindlustuslepingu, mille objektiks oli Tallinnas Haigru 22 asuvas hageja kontoris paiknev vara, muuhulgas kontoritehnika kindlustussummaga 363.500 krooni (omavastutus 5000 krooni) ja seadmed kindlustussummaga 50.000 krooni (omavastutus 5000 krooni), ning et kindlustusriskiks oli muuhulgas murdvargusega kaasnev vara hõivamine. Kindlustuslepingu osaks olid muuhulgas üldised lepingutingimused 1/2003 (ÜL) ning hindamis- ja hüvitisreeglid (HH). Vaidlust ei olnud ka selles, et ajavahemikul 2. kuni 3. juulini 2006. a., seega kindlustusperioodil, tungisid seni tuvastamata isikud vaidlusalusesse kontorisse ja varastasid sealt vara, kuid kostja keeldus hüvitise väljamaksmisest põhjusel, et kindlustuskohas olnud valveseadmestik ei olnud töökorras, kuna see ei rakendunud sissetungi, ründe või ohu esinemisel ega edastanud juhtimiskeskusesse häireteadet. Hüvitisotsuses hüvitise väljamaksmisest keeldumise kohta leidis kindlustusandja, et hageja on süüliselt rikkunud poliisi nõuet 4. Poliisi nõue 4 on sõnastatud järgmiselt: „Süüteo tagajärjel tekkinud kahju puhul peab kindlustuskaitse kehtimiseks kindlustuskohas olema töökorras (s. o. sissetungi, ründe või ohu esinemisel rakenduv ja juhtimiskeskusesse häireteadet edastav) valve alla antud juhtimiskeskusesse ühendatud valveseadmestik selliselt, et oleks tagatud kõrvalise isiku kindlustuskohta õigusvastase sisenemise, sealt väljumise või vara hõivamise kohene avastamine ning kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks vajalike meetmete rakendamine. Kui kahjujuhtumi toimumise ajal on nõue osaliselt või täielikult täitmata, puudub Seesamil tekkinud kahju hüvitamise kohustus, kui nõue oli täitmata kindlustusvõtja süül või nõude täitmata jätmine mõjutas kahju tekkimist või suurust.“. Kolleegium leiab, et tegemist on kindlustusvõtja kohustusega vältida kindlustusriski suurenemist ja vastavalt VÕS § 447 lõikele 3, mille kohaselt VÕS 23. peatüki 3. jaos sätestatu ei mõjuta kokkulepet, millega kindlustusvõtja võtab kohustuse vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ei ole kindlustusriski suurenemise vältimisele suunatud kokkuleppe sõlmimine iseenesest keelatud. Samas on hageja kohustus poliisil formuleeritud selliselt, et hagejale on võimalik ette heita objektiivset olukorda, mis ei sõltu hagejast tulenevatest asjaoludest, kostja võib aga vabaneda täitmise kohustusest olenemata sellest, milline on kindlustusriski suurenemise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Niisugust kokkulepet ei võimalda sõlmida VÕS § 445 lg. 3 punktid 2 ja 3, mille mõtte kohaselt sõltub kindlustusandja täitmiskohustus sellest

kindlustusriski võimalikkuse suurenemise mõjust kindlustusjuhtumile, mille on põhjustanud kindlustusvõtjast tulenev asjaolu. Ka Riigikohus on lahendis 3-2-1-59-05 kinnitanud mõtet, et kindlustuslepingu alusel tuleb kahju hüvitada juhul, kui kindlustusvõtja on teinud temalt kõik mõistlikult eeldatava kindlustatud objekti kaitseks (punkt 14). Maakohus tuvastas, et vaidlusalusel objektil oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal poliisi nõude 4 kohane töökorras valveseadmestik. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust hinnata selles osas tõendeid ja tuvastada asjaolusid teisiti, kui seda tegi maakohus. Sellel, kas valveleping vaidlusaluse objekti valveteenuse osutamiseks Kindlused Puhastus OÜ-ga oli hagejal alates 1. juunist 2005. a. või 2006. a., ei olegi vaidluse lahendamiseks põhimõttelist tähtsust, sest kindlustusjuhtumi toimimise ajal oli leping igal juhul kehtiv. Kostja ei saa oma vastuväidetes tugineda väitele, et valvesüsteemi olemasolu ja valveteenuse osutamine ei ole tõendatud, nagu ta apellatsioonkaebuse kohaselt on väitnud. Et pooled ei ole tõendamiskoormise jaotuses kokku leppinud, siis pidi kumbki pool üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt (TsMS § 230 lg. 1) tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja soovib vabaneda hüvitise väljamaksmise kohustusest ja hüvitise väljamaksmisest keeldumise õigustamiseks tuli tal tõendada, et tal oli väljamaksmisest keeldumiseks alus. Et kostja on hüvitise väljamaksmisest keeldumist põhjendanud hagejapoolse ohutusnõuete (poliisi nõue 4) rikkumisega, siis pidi ta seda rikkumist tõendama. Kuna kostja on hageja rikkumiseks pidanud muuhulgas kontoris valvesüsteemi ja valveteenuse puudumist, siis langes temale koormis neid väiteid tõendada. Seda ei ole kostja tõendanud ja seega eeldatakse, et kirjeldatud ohutusnõuded olid täidetud. Vaidluse all ei ole, et signaal varguse ajal valvekeskusesse ei jõudnud, kusjuures põhjust ei ole tuvastatud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et signaal jäi valvekeskusesse edastamata hagejast tulenevatel asjaoludel ja seega, et hageja ei ole teinud kindlustatud objekti kaitseks kõike temalt mõistlikult eeldatavat. Seega tuleb eeldada, et selleski osas ei ole hageja ohutusnõudeid rikkunud. Et eespooltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud hagejapoolset lepingurikkumist, mis annaks aluse kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks või selle vähendamiseks, siis tuleb kostjal juba ainuüksi sellest tulenevalt kindlustusjuhtumiga hagejale tekitatud kahju hüvitada. Lisaks sellele leiab kolleegium aga ka, et kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks või selle vähendamiseks oleks kostja lisaks hagejapoolsele ohutusnõuete rikkumisele pidanud tõendama ka tema süü. Nii vabaneb Seesam ÜL punkti 7. 2. 2 kohaselt täitmise kohustusest osaliselt või täielikult, kui kindlustusvõtja rikub süüliselt punktis 7. 2. 1 sätestatud kohustust. Punkti 7. 2. 1 kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud järgima ohutusnõudeid. Poliisi nõue 4 ongi taoline ohutusnõue. Kostja on selle lauset 2 tõlgendanud nii, nagu piisaks tema täitmiskohustusest vabanemiseks kas hagejapoolsest ohutusnõude süülisest rikkumisest või rikkumise mõjust kahju tekkimisele või suurusele. Kolleegium leiab, et niisugune tõlgendus on vastuolus ÜL punktis 7. 2. 2 kokkulepituga. Et vaidlust ei ole selle üle, et nii poliisi nõue 4 kui ÜL punkt

jäämises võiks põhjendada, siis ei olnud sellestki tulenevalt kostja keeldumine hüvitise väljamaksmisest õigustatud. Hageja pidi kindlustushüvitise saamiseks tõendama lisaks kindlustusjuhtumi saabumisele ka kahju tekkimise ning selle suuruse. Hageja väitel varastati kindlustuskohast kolm arvutit, kaks monitori ja 23 renditud raadiosaatjat. Kostja ei ole vaidlustanud kolme arvuti ja kahe monitori vargust, kuid on vaidlustanud raadiosaatjate varguse, leides, et nende asumist kindlustuskohas ei ole hageja tõendanud. Kolleegium nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel võiks piisava tõenäosusega järeldada, et varguse toimumise ajal olid kindlustuskohas ja varastati raadiosaatjad, mille hageja oli väidetavalt rentinud. Nii on hageja selle asjaolu tõendamiseks esitanud üksnes Hansa Turvateenused OÜ-ga sõlmitud rendilepingu raadiosaatjate kasutusse võtmise kohta (tl. 120 – 122) ja üleandmis-vastuvõtuakti (tl. 123). Leping oli sõlmitud ajavahemikuks 30. juunist 9. juulini 2006. a. ja raadiosaatjate lühiajalise rentimise vajadust on hageja selgitanud vajadusega pidada nende abil laevade puhastusteenuse osutamisel sidet meeskonna vahel (tl. 109). Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et tema töötajad võtsid need kaasa ja kuna neid ei saanud laeva jätta, siis toodi need tagasi hageja ruumidesse. Samas ei osanud hageja esindaja anda täpsemaid selgitusi kellaaegade kohta (tl. 185). Hageja pool ei ole selgitanud, kuidas oli korraldatud raadiosaatjate kasutamine ja hoidmine, seega, millal, mis asjaoludel ja kellele täpselt raadiosaatjad jagati ja nende poolt tagasi toodi. Tõendeid vaidlusaluste raadiosaatjate tööks kasutamise ja iga tööpäeva lõpul kontorisse tagastamise kohta antud väidete tõendamiseks ei ole hageja esitanud. Ainuüksi asjaolust, et raadiosaatjad olid renditud, ei saa järeldada, et need olid kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustuskohas. Seda ei saa järeldada ka ei hüvitistaotluses märgitust (tl. 32) ega Põhja Politseiprefektuuri õiendist (tl. 76). Esimese on koostanud hageja ise. Teine on koostatud hagejalt saadud teabe põhjal, kusjuures selle kohaselt oli tegemist Hansa Turvateenused OÜ kasutuses olnud raadiosaatjatega. Kolleegium leiab, et politseitõendis märgitu on vastuolus hageja hüvitistaotluses märgitu ning hageja poolt esitatud rendilepingu ja üleandmis-vastuvõtuaktis märgituga, selle vastuolu kõrvaldamiseks ei ole hageja aga tõendeid esitanud. Et varastatud arvutid ja monitorid olid kindlustatava vara nimekirjas, raadiosaatjate eest aga, mida vara nimekirjas ei olnud, ei saa hageja hüvitust nõuda juba ainuüksi sellest tulenevalt, et ta ei ole nende vargusega kahju tekitamist tõendanud, siis ei olegi vaidluse lahendamiseks oluline määratleda, kas pooltevahelise kindlustuslepinguga kindlustati üksnes vara nimekirjas loetletud vara või kindlustuskohas asuva vara kogum olenemata sellest, kas sellesse kuuluvad esemed olid vara nimekirjas loetletud või mitte. Esimese astme kohtu menetluses esitatud viimases kirjalikus dokumendis ja kohtuistungil on jäänud hageja selle juurde, et kolme arvuti ja kahe monitori eest tuleks kostjal tasuda talle hinnalangust ja omavastutust arvestades kindlustushüvitis 24.627, 40 krooni suuruses summas (tl. 181 ja 183). Hageja on hüvitise suuruse leidnud, kui on arvutite ja monitoride maksumusest 49.379 krooni (käibemaksu arvestamata) maha arvestanud hinnalanguse 20% aastas (2 x 20%) ja omavastutuse 5000 krooni. Et see summa on veidi väiksem kui kostja poolt leitud arvutite ja monitoride eest maksimaalselt hüvitamisele kuuluv summa (tl. 151), tulebki kostjalt hageja kasuks välja mõista kindlustushüvitis 24.627, 40 krooni. Selles osas kahju tõendamiseks esitatud tõenditele maakohtu poolt antud hinnanguga kolleegium nõustub. Kostja ei ole põhjendanud, miks ei ole esitatud tõendid piisavad, eriti arvestades asjaolu, et hageja poolt hüvitistaotluses märgitud maksumus on võrreldav vastava vara maksumusega kindlustatud vara nimekirjas (tl. 32 ja 51). Hageja on hagenud kostjalt ka viivise väljamõistmist. ÜL punkti 14 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda viivist, on intressimääraks 0, 02% päevas, kuid kokku mitte enam kui 15% võlgnevuse suurusest. Kolleegium nõustub kostjaga, et hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis tuleb kostjalt välja mõista ühekordse

summana. Teisiti ei tulene ka TsMS §-st 367, mille kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuigi hageja ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisesummat välja arvestanud, saab kohus seda teha, sest viivist poolte poolt kokkulepitud summas on hageja nõudnud alates selle sissenõutavaks muutumisest 29. augustil 2006. a. ning seega ei ole tegemist nõude piiride ületamisega TsMS § 439 mõttes. Viivise arvestamise algusaega ja määra ei ole kostja vaidlustanud. Hagi esitati 15. jaanuaril 2007. a. Ajavahemikul 29. augustist 2006. a. kuni

Maakohus käsitles poliisi nõuet 4 vastuoluliselt, pidades seda kord eritingimuseks ja hinnates seda siis kui tüüptingimust. Et pooled ei olnud tuginenud sellele, nagu oleks poliisi nõue 4 poolte poolt eraldi läbi räägitud, nagu ka maakohus oma otsuses märkis, siis oli põhjendatud pidada seda tüüptingimuseks. Taoliseks tingimuseks pidasid seda kohtumenetluses ka mõlemad pooled ning alust ei ole anda sellele asjaolule teistsugust hinnangut. Kolleegium nõustub kostja väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 103, kuid ei nõustu selle põhjendusega. Osundatud säte ei ole kohaldatav seetõttu, et vaidlusaluses asjas ei otsustata hageja tsiviilvastutusest vabastamise küsimust. Et hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jaotada nende vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kooskõlas TsMS § 163 lg. 1 lausega 1. Hageja poolt esialgselt kohtusse esitatud põhihagist summas 90.207, 78 rahuldatakse 27, 3%, seega tuleb hagejal kanda esimese astme menetluskuludest 72, 7% ja kostjal 27, 3%. Apellatsioonkaebuses oli kostja vaidlustanud kohtuotsuse, millega temalt mõisteti välja põhisumma 52.393, 33 krooni ja tema kaebus rahuldatakse 47% ulatuses. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskuludest kanda hagejal 47% ja kostjal 53%.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.