2-07-40376/6 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

Esitatud hagis palub hageja mõista kostjatelt hageja kasuks välja võlg, intress ja viivis kokku summas 74 811.11 Eesti krooni ja menetluskulud s.o riigilõiv 650 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja AS Saare Finants (edaspidi hageja) ja T Ü (edaspidi laenusaaja) 16.08.2005.a. laenulepingu nr 2792 (edaspidi leping), mille alusel hageja andis laenusaajale laenu summas 50 000 Eesti krooni, intressimääraga 14,4 % laenusummalt aastas. Laenu ja intressi tagastamise lõpp tähtajaga 15.08.2008.a. Laenusumma anti üle laenusaajale 16.08.2005.a. sularahas, mille kohta koostati sularaha vastuvõtmise akt. Laenuleping oli tagatud D Z ja A Z (edaspidi kostjad) käendustega (lepingu p. 5), kes kohustusid vastutama laenusaajaga solidaarselt laenusaaja täitmata kohustuste eest (lepingu p. 5.1). Käendajate vastutuse rahaline maksimumsumma on 75 000 krooni. Lepingu punkti 2.1.1 järgi lepingu lisa 1 graafiku kohaselt (vt. Lisa nr 1) kohustus laenusaaja maksma laenu -ja intressisummat hagejale igakuiste maksetena (1 388.89 krooni laenusummat ja intressimakset 600 krooni) kokku 1988.89 krooni iga kuu 15 kuupäevaks. Lepingu punkti 4 kohaselt on kostjad) kohustatud maksma viivist varaliste kohustuste mittekohase täitmise eest hagejale vastavalt 1 % päevas tähtajaks tasumata maksete eest. Laenusaaja on teinud tagasimakseid viiel korral, kokku summas 6 988.89 krooni. Selle summaga loeb hageja tasutuks 4 intressimakset (4 x 600 = 2 400 krooni, laekunud summast 6 988.89 - intressimaksed 2 400 = 4 588.89 krooni, mille arvestab hageja maha laenupõhiosast). Kuna laenusaaja ja kostjad ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi, kasutas hageja (lepingu p. 8) lepingu erakorralist ülesütlemist ja lepingu lõpetamist ennetähtaegselt 31.07.2007.a., millest hageja teatas laenusaajale ja kostjatele 30.07.2007 (mis väljastati väljastusteatistega). Samas tegi hageja ettepaneku sõlmida laenusaajal ja kostjatel notari juures sundtäitmisele allumise kokkulepe. Laenusaaja reageeris ettepanekule ja temaga sõlmiti 08.08.2007.a. notariaalne kokkulepe sundtäitmisele allumise kohta ( vt Lisa nr 5). Lepingust nr 2792 tulenev kostjate võlgnevus hageja ees moodustab kokku 74 811.11 Eesti krooni, millest: 1) laenu põhiosa võlg on 45 411.11 Eesti krooni (tasutud summas 4 588.89 krooni. 50 0004588.89 = 45411.11);

2-07-40376 2) intressi võlg 11 400 Eesti krooni (laenu kasutatud 23 kuud, tasutud 4 kuud. 19 x 600 = 11 400); 3) viivis 18 000 Eesti krooni. Viivist hakkas hageja arvestama 15.12.05 kuni lepingu ülesütlemise päevani s. o. 31.07.2007.a. Vastavalt graafikule on viivisesumma 135 413. 43 krooni (vt Lisa nr 3). Tulenevalt sellest, et viivis ületab põhivõlga ning lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, pidades silmas Eesti Vabariigi kohtupraktikat (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend ts. asjas nr 3-2-1-66-05) ning TsMS § lg 2 lauses 2 sätestatut on hageja huvitatud põhivõlast väiksemas ulatuses s. o. 18 000 kroonist. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS § 8 lg 2) kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS §-i 101 lg 1 punktidele 1, 4 ja 6 võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, öelda lepingu üles, nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Vastavalt VÕS §-le 108 lg 1 võib võlausaldaja alati nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust. Vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist, arvestades kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohese täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 kohustuste rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Vastavalt VÕS § -le 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustab sama rahasumma tagasi maksma või sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga tagastama. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb laenulepingu korral intressi maksta kui see on kokku lepitud. Hageja on nõus asja kirjaliku menetlusega. Hageja on avatud kostjate poolseteks ettepanekuteks sõlmida kompromiss. Juhul, kui ilmnevad TsMS § 407 lõikes 1 nimetatud asjaolud, palub hageja asja lahendada tagaseljaotsusega enne eelistungit. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 133 lg 1 ja 2, §-dele 138 lg 1 ja 2 , 139, 162 lg 1, 173 lg 1 ja 3, 339, 340,363 ja VÕS § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, §-le 94, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, 3 ja 6, § 108 lg-le 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1, § 113 lg 1 § 396 lg 1 ja 397 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 3 lg 1 ja 2 p 1 ja 33 palub hageja:

Kohus olles tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et käesolevas asjas võib tagaseljaotsusega hagi rahuldada. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja taotlusel või omal algatusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja võib nimetatud taotluse esitada ka hagiavalduses (TsMS § 407 lg 2). Tagaseljaotsuse võib TsMS § 407 lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata (TsMS § 407 lg 3). Kostjale A Zle väljastas kohus hagiavalduse ja sellele lisatud materjalid 24.01.2008.a. A Z teatas kohtule 07.02.2008.a., et võtab hagi õigeks /t.l 55/. Kostjale D Zle väljastas kohus hagimaterjalid 14.02.2008.a. ja kohustas teda hagile kirjalikult vastama 20 päeva jooksul hagi kättesaamisest alates /t.l 56-57/. D Zle on menetlusdokumendid postiasutuse poolt kätte toimetatud edasiandmiseks 16.02.2008 /t.l. 58/. Hagimaterjale ei ole kohtule tagastatud. Kostja D Z ei ole kohtule tähtaegselt vastanud. A Z on kohtule oma kirjalikus vastuses ka teatanud, et ta võtab hagi õigeks. D Zle on teatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest. Järelikult tuleb lugeda hageja hagis esitatud faktilised väited kostjate poolt omaksvõetuks. Kohus asub seisukohale, et hageja on õiguslikult põhjendanud oma hagiavalduses märgitud nõudmist ja TsMS § 407 lg 1 alusel kuulub hagi tagaseljaotsusega rahuldamisele. Kostjad ei ole täitnud oma lepingulisi rahalisi kohustusi ning hagejal on õigus VÕS § 8 lg 2, § 76 lg-le 1, §-le 94, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, 3 ja 6, § 108 lg-le 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja 2, 150, § 113 lg-1, § 396 lg 1, 397 lg 1 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist. Samuti on hagejal õigus nõuda kostjatelt VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt viivist. Kohus selgitab kostjatele, et võlaõigusseaduse § 152 lg 1 kohaselt põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut. Seega on käendajatel A. Zl ja D. Zl omakorda õigus nõuda põhivõlgnikult (T Üalt) käesolevas otsuses väljamõistetud võla (koos intresside ja viivisega) tasumist. Menetluskulud Hageja palub kõik menetluskulud s.o hageja poolt tasutud riigilõiv 2750 krooni jätta kostjate kanda. TsMS § 162 lg-te 1,2 ja 4 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud