Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-6258
Kohtuasi
Vedamir OÜ hagi KNOKE Kaubanduse OÜ vastu 10 000 euro, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. novembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Vedamir OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
12 154 eurot 52 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Vedamir OÜ (registrikood 12150213), lepinguline esindaja Jaanus Silm Kostja (vastustaja) KNOKE Kaubanduse OÜ (registrikood 11237589), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vedamir OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 15. novembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Vedamir OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-21-6258 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Vedamir OÜ (hageja) esitas 21. aprillil 2021 Harju Maakohtule KNOKE Kaubanduse OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 000 eurot, intressi 1354 eurot 53 senti ning alates 21. aprillist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud suulise tähtajatu laenulepingu, millega hageja laenas kostjale 10 000 eurot. Hageja kandis kostjale laenusumma üle 28. mail 2020 selgitusega „laenu leping 280520-1“. Kostja ei ole maksele ega selle selgitusele vastu vaielnud. Hageja edastas kostjale 1. veebruaril 2021 laenulepingu ülesütlemise teate, milles nõudis laenu tagastamist hiljemalt kahe kuu jooksul alates ülesütlemise teate kättesaamisest. Kostja pidi laenu tagastama hiljemalt 2. aprillil 2021, kuid ei ole seda teinud.
1.2.Hageja nõuab laenulepingu täitmist, s.o põhivõla 10 000 euro tasumist. Kui laenulepingut ei saa sõlmituks lugeda, nõuab hageja 10 000 euro tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel, sest hageja tahe oli kanda kostjale raha laenulepingu täitmiseks. Lisaks nõuab hageja intressi, mille suurus on laenu kasutamise perioodi 309 päeva ja intressimäära 16% aastas arvestades 1354 eurot 52 senti. Hageja lähtub intressinõude puhul sellest, et pooled sõlmisid laenulepingu enda majandus- ja kutsetegevuses ning 16% aastas on väikelaenude puhul harilik intressimäär. Samuti nõuab hageja alates hagi esitamisest põhivõlalt seadusjärgses määras viivist.
1.3.Hageja ei kandnud kostjale 10 000 eurot ettemaksuna kinnaste eest ning kostja ei esitanud hagejale selle kohta 2020. a-l ka ettemaksuarvet. Kuigi hageja on kahel korral ostnud kostjalt kaupa ja selle eest tasunud, ei ole ta kunagi tellinud kostja esitatud ettemaksuarvel märgitud kaupa. Hageja soovis osta Aurelia Bold (kohtumenetluses läbivalt ekslikult märgitud Aurelia Bolt) kindaid ning kuna kostjal ei olnud neid kohe pakkuda ja tal oli nende soetamiseks vaja raha, leppisid pooled 2020. a mai lõpus kokku, et hageja annab kostjale nende kinnaste soetamiseks laenu ning laen tagastatakse pärast müügiarve tasumist või tasaarvestatakse kattuvas ulatuses. Seda kaupa ei ole kostja hagejale üleandmiseks valmis pannud ja üle andnud. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel laenulepingut. Kostja ei ole laenu vajanud, küsinud ega saanud. Kostja ei saa mõjutada seda, mida hageja märgib makse selgitusena, ning kostjal ei ole kohustust maksete selgitusi jälgida.
2.2.Pooled ajasid 2020. a esimeses pooles aktiivselt kindaäri, s.o kostja müüs hagejale kindaid. Konkreetsel juhul soovis hageja osta kostjalt 1000 karpi nitriilkindaid hinnaga 10 eurot karp. Kostja tellis kindad lähtuvalt hageja soovist ja tasus nende eest kinnaste tarnijale. Hagejale
2-21-6258 väljastas ta kinnaste eest ettemaksuarve, mille hageja tasus. Kostja teatas hagejale, et kindad on kostja laos ja neile saab järele tulla. Hageja käis laos kohal, kuid ei võtnud kindaid kaasa ja ei ole neile ka hiljem järele tulnud. Kostjale üllatuslikult esitas hageja laenulepingu ülesütlemise teate, mille kostja sai kätte 1. veebruaril 2021. Kostja vastas sellele 24. märtsil 2021, et poolte vahel ei ole laenusuhet, ning kordas üle, et kaup, mille eest hageja on tasunud ettemaksuna 10 000 eurot, ootab hagejat kostja laos, kust hageja on kindad ka varem kätte saanud. Kostja saatis hagejale 26. märtsil 2021 uuesti ettemaksuarve, mille peale hageja vastas, et ta näeb arvet esimest korda, talle ei sobi hinnad ja tegemist ei ole kokkulepitud kaubaga, s.o Aurelia Bold kinnastega, ning palus raha tagastada. 31. märtsil 2021 kirjutas hageja, et palub tagastada ettemaksu 10 000 eurot. 1. aprillil 2021 kirjutas hageja, et nõuab kas 1000 karpi Aurelia Bold nitriilkindaid või 10 000 euro tagastamist. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 15. novembri 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas olulise asjaoluna, et hageja kandis 28. mail 2020 kostjale 10 000 eurot selgitusega „laenu leping 280520-1“.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi rahuldamiseks alust ei laenulepingu ega alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud laenulepingu sõlmimist, s.o laenulepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vahetamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 mõttes. Samuti ei ole hageja vaatamata kohtu selgitustele tõendanud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid, s.o asjaolusid, millest ilmneks, millist kohustust soovis hageja kostjale ülekannet tehes täita, ning et vastav kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.
3.3.Kuigi asja materjalidest nähtuvalt võis poolte vahel olla müügileping, ei ole hageja nõude alusena müügilepingule tuginenud, vaid on selle sõlmimist eitanud. Kuna hageja ei ole esitanud ka väited ega tõendeid selle kohta, et ta on müügilepingust taganenud, ei ole alust asuda sellega seonduvat hindama.
3.4.Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 järgi kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus hindamata, kas kostja tegevusetus pärast makse saamist on käsitatav kaudse tahteavalduse vormis antud nõustumusega laenulepingu sõlmimiseks. Kostja sellist tegevusetust saab käsitada nõustumusena ja laenuleping tulnuks lugeda sõlmituks.
4.2.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei selgitanud, milles seisnes hageja sooritus kostjale ning milline kohustus langes ära või jäi tekkimata. Hageja selgitas ja tõendas, et kui laenulepingut ei saa sõlmituks lugeda, siis täitis hageja kostjale enne laenulepingu sõlmimist laenuandja kohustuse ja andis kostjale üle laenusumma 10 000 eurot. Teisisõnu tegi hageja kostjale makse, täitmaks laenulepingust tulenevat kohustust, mida ei tekkinud.
2-21-6258
4.3.Kostja väide, et hageja tasus talle 10 000 eurot müügilepingu täitmiseks, on tõendamata ning maakohus ei ole müügilepingu sõlmimist ka tuvastanud. Selliselt on tuvastamata õiguslik alus, mis võimaldaks kostjal 10 000 euro tagastamisest keelduda. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ja jäädes maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja laenulepingust tulenevad nõuded tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid laenulepingu. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust hageja väited selle kohta, et maakohus jättis laenulepingu sõlmimist tuvastades arvestamata hageja väite, et hageja tegi 10 000 euro suuruse ülekandega kostjale pakkumuse ning kostja tegevusetus pärast seda on käsitatav kaudse tahteavaldusega antud nõustumusena. Ringkonnakohus selgitab, et leping loetakse VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 kohaselt lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Nõustumus on VÕS § 20 lg 1 kohaselt otsese tahteavaldusega või mingi teoga (s.o TsÜS § 68 lg 3 tähenduses kaudse tahteavaldusega) väljendatud nõusolek sõlmida leping. Seejuures loetakse VÕS § 20 lg 2 järgi vaikimist või tegevusetust nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele VÕS § 20 lg 3 järgi mõistliku aja jooksul vastata ning vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. Kolleegiumi arvates ei saa hageja esile toodud asjaoludest järeldada, et hageja tegi pakkumuse laenulepingu sõlmimiseks, ega ka seda, et kostja nõustus hageja väidetava pakkumusega. Hageja väitel leppisid pooled 2020. a mai lõpus kokku, et hageja annab kostjale laenu kinnaste soetamiseks, kuid sellise kokkuleppe või vastavate tahteavalduste vahetamise kinnituseks ei ole hageja esitanud ühtki tõendit. Hageja on laenulepingu sõlmimise tõendamiseks esitanud üksnes enda pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et ta kandis 28. mail 2020 kostjale 10 000 eurot selgitusega „laenu leping 280520-1“ (tl 5). Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi ülekande tegemist, mille selgituseks on märgitud „laenu leping 280520-1“, pidada laenulepingu
2-21-6258 sõlmimise pakkumuseks, sest see ei ole piisavalt määratletud ja äratuntavalt väljendatud. Ka juhul, kui hageja oleks teinud kostjale pakkumuse, ei ole hageja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja nõustus hageja pakkumusega, sh ei saa kostja tegevusetust ja vaikimist pidada nõustumuseks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud kostja tegu, milles saaks väljenduda kaudne tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks. Lisaks ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et poolte vahel oleks kokkulepe või praktika või et nende tegevus- või kutsealal kehtiks tava, mis võimaldab nõustumuseks lugeda vaikimise või tegevusetuse, ega ka seda, et kostja majandus- või kutsetegevusse kuuluks laenulepingute sõlmimine. Seetõttu ei ole alust käsitada kostja vaikimist või tegevusetust ülekande saamisel nõustumusena sõlmida hagejaga laenuleping.
8.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hageja alusetu rikastumise nõude rahuldamiseks ei ole samuti alust, kuid maakohus tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel ning jättis selle nõude osas tuvastamata osad asjas tähtsad asjaolud. Ringkonnakohus saab selle eksimuse parandada. Kolleegium selgitab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on leidnud, et selle sätte kohaldamiseks tuleb hagejal tõendada, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära, seejuures peab olema selge, milles seisnes sooritus ja milline kohustus langes ära või jäi tekkimata. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 20; 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4 ja 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10). Siinsel juhul tõi hageja esile, et kui maakohus ei tuvasta, et pooled sõlmisid laenulepingu, on hageja kandnud kostjale laenulepingu täitmiseks alusetult üle 10 000 eurot ning kostja peab selle hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama. Seega tõi hageja esile, et ta soovis 10 000 eurot kostjale üle kandes täita laenulepingust tulenevat laenuandja kohustust anda kostjale laenuks raha. Seetõttu ei ole õige maakohtu järeldus, et hageja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest ilmneks, millist kohustust soovis hageja kostjale ülekannet tehes täita, ning et vastav kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kuna hageja tõi esile kohustuse, mida ta väidetavalt täitis, kuid mida ei tekkinud, tuli kostjal hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, kas ja millisel õiguslikul alusel oli tal õigus hagejalt 10 000 eurot saada. Kostja tõi esile, et hageja täitis 28. mai 2020. a ülekandega müügilepingust tulenevat ettemaksu tasumise kohustust. Oma väite kinnituseks esitas kostja poolte e-kirjavahetuse (tl 21–23 ja 31–31 pöördel), millest nähtub, et pärast hageja saadetud laenulepingu ülesütlemise avalduse kättesaamist vaidles kostja 24. märtsi 2021. a e-kirjas vastu suuliselt sõlmitud laenusuhte olemasolule ning selgitas, et kostja väljastas 2020. a maikuus hagejale kinnaste eest kolm ettemaksuarvet, mille hageja on tasunud. Kahe esimese ettemaksuarve alusel on hageja kauba ka kätte saanud, kuid viimasel arvel märgitud kaubale ei ole hageja järgi tulnud. Seejuures lisas kostja 26. märtsi 2021. a e-kirjale ka 28. mai 2020. a ettemaksuarve nr 2114771 summaga 10 000 eurot erinevate nitriilkinnaste eest. Kuigi hageja
26.märtsi 2021. a e-kirja kohaselt nägi hageja seda arvet esimest korda, on hageja kinnitanud nii selles kui ka 30. märtsi ja 1. aprilli 2021. a e-kirjas, et ettemaksuarvel märgitud hinnad talle ei sobinud ning tegemist ei olnud kokkulepitud kaubaga. Hageja kinnitusel soovis ta tellida
2-21-6258 1000 karpi Aurelia Bold nitriilkindaid. Seetõttu nõudis ta kostjalt 1000 karbi Aurelia Bold nitriilkinnaste üleandmist või 10 000 euro tagastamist. Ka 12. oktoobri 2021. a kohtuistungil kinnitas hageja, et ta tellis kostjalt kindaid. Kuigi kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, kas ja millistel tingimustel esitas hageja talle nitriilkinnaste tellimuse, ning kas ja millal edastas kostja esimest korda hagejale ettemaksuarve, kinnitab poolte ülalviidatud e-kirjavahetus selgelt seda, et hageja tellis kostjalt nitriilkindaid ja tasus nende eest ettemaksuna 10 000 eurot, kuid pooltel tekkisid lepingu täitmisel erimeelsused – hageja väitel tuli kokkuleppe kohaselt talle üle anda 1000 karpi Aurelia Bold nitriilkindaid, kostja ettemaksuarve kohaselt on aga lepingu esemeks olnud muud erinevate parameetritega nitriilkindad. Seda arvestades on kostja tõendanud, et hageja tasus kostjale 10 000 eurot kinnaste eest ettemaksuna, mitte laenuna, ning hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt 10 000 eurot tagasi, tuginedes äralangenud või tekkimata jäänud laenusuhtele.
9.Kolleegium märgib lisaks, et kuna hageja on tasunud kostjale 10 000 eurot ettemaksuna tellitud kinnaste eest, kuid hageja ei ole kostjalt kindaid saanud, ei ole välistatud, et hagejal võib olla kostja vastu müügilepingust tulenevaid nõudeid, kuid siinses kohtumenetluses ei ole hageja soovinud tugineda müügilepingule ega selle rikkumisele ning esitada sel alusel oma nõudeid. Seetõttu ei saa ka kohus neid nõudeid lahendada. Hageja on kogu menetluse vältel nõudnud kostjalt laenulepingu alusel põhivõla, intressi ja viivise maksmist või vastava lepingulise suhte puudumise korral alusetult saadud 10 000 euro tagastamist, ega ole soovinud esitada müügilepingust tulenevaid nõudeid, sh ei ole hageja toonud esile ega tõendanud ka müügilepingust tulenevate võimalike nõuete aluseks olevaid asjaolusid.
10.Eeltoodut arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.