TSIVIILASI NR. 2-06-14759
Tsiviilasja number
2-06-14759
Kohus
Harju Maakohus
Kentmanni kohtumaja kohtunik
Epp Haabsaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi hagi Rahandusministeeriumi kaudu KJ ́i (XXX, eluk XXX) vastu 572 952 krooni väljamõistmiseks.
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja ning tema esindaja Silvi Uljas, kostja ning tema esindaja adv Natalia Lausmaa.
Hagiavaldus jätta rahuldamata ning menetluskulud panna hageja kanda. .
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Poolte seisukohad Hagiavalduse kohaselt toimetati OÜ-le F 26.05.1998. a sadama tollipunkti kaudu kaup, mille viimane deklareeris poleerimisvahendina. Kaup asus haagises reg nr PI NC 488 ning saabus veokiga XXX reg nr XXX. Tallinna Toliinspektuur lubas kauba tollist välja ja tegi sellekohase märke kaubadeklaratsioonile. OÜ F viis sõiduki koos kaubaga Tallinna Tähetorni ladude juurde, kust Tallinna Tolliinspektuur tõi kauba 26.05.1998. a uuesti kontrollimiseks sadamasse tagasi. Tallinna Tolliinspektuuri operatiivosakonna info kohaselt ei vastanud sisseveetav kaup deklareeritule ja seega tekkis vajadus kauba uueks kontrollimiseks ning kaup anti koos haagisega ABT Tollilao AS-i vastutavale hoiule, kust haagis 22.06.1998. a kostja KJ poolt varastati. Haagise varguse kohta algatati Tallinna Politseiprefektuuris kriminaalasi nr 98072851 ning kostja tunnistati KrK § 139 lg 3 p 1 järgi süüdi selles, et ta varastas ABT Tollilao AS-le vastutavale hoiule antud järelhaagise 488 PI-NC, põhjustades haagise omanikufirmale suures ulatuses kahju. Hageja andmetel on haagise omanikuks IWS I W -und S T ning seaduslikuks valdajaks (rentnikuks) OÜ F . 05.05.1999. a esitas OÜ F Eesti Vabariigile Rahandusministeeriumi kaudu taotluse haagise valduse taastamiseks ja tekitatud materiaalse kahju hüvitamiseks. Kahju moodustas haagise hind 55 000 DEM-i ja renditasu perioodi eest 03.06.1998 kuni 04.05.1999. a 33 000 DEM-i. Kokku 706 400 krooni. Viidatud summa on Vabariigi Valitsuse reservfondist OÜ-le F hüvitatud. Viimase soovil kanti hüvitis OÜ L –I arvele. Järelduvalt eeltoodust palus hageja kostjalt regressnõudena 706 400 krooni välja mõista. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et TsK § 460 annab õiguse regresskorras nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui kahju hüvitati isikule, kellele kriminaalkuriteoga vahetult kahju tekitati. Kostja väidetel ei ole Eesti Riik haagise omanikule kui õigustatud isikule ega ka kindlustajale, kes kindlustushüvitise omanikule välja maksis, kahju hüvitanud. Selle asemel hüvitati kahju OÜ F taotlusel OÜ-le LI, kusjuures mõlemad on riiulifirmad. Väide, et OÜ F oli sõiduki seaduslik valdaja, on kostja hinnangul tõendamata. Haagise väärtus on kostja arvates näidatust madalam ning see on kindlustaja poolt omanikule juba hüvitatud. Täiendavas hagiavalduses leidis hageja, et kostja tegevusega põhjustati kahju OÜ-le F , kes oli haagise valdaja. Kohtuistungil vähendas hageja kahju hüvitamise nõuet osas, mille kindlustaja on IWS I W -und S kui haagise omanikule juba välja maksnud. Seega jäi lõppnõude suuruseks 572 952 krooni, millest 306 552 on haagise maksumus ja 266 400 hüvitamisele kuuluv rent. Muus osas jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde. Kohtu seisukohad: Seaduse kohaldamisel järgib Harju Maakohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohta, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang
teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. Kriminaalmenetluses tehtud otsusest tulenevalt saab muutuda vaid tõendamiskoormus (tsiviilasi nr 3-2-1-41-05). VÕSrakS § 22 lg 1 kohaselt lähtutakse võlaõiguses sätestatust, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Sama seaduse § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002 asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega lähtub kohus TsK sätetest ning AÕS-i vastavast redaktsioonist. TsK § 460 lg 1 kohaselt on isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Regressnõude eelduseks on, et kahju hüvitati selleks õigustatud isikule. Eeldatav on kahju olemasolu, põhjusliku seose ning kahju tekitaja süü väljaselgitamine. Märkida võib, et kahju olemasolu ning põhjusliku seose tuvastamisel lasub tõendamise koormus hagejal. AÕS § 44 lg 1 kohaselt on valduse rikkumise korral valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist, edasise rikkumise ärahoidmist ja kahju hüvitamist (kuni 01.07.2003. a kehtinud redaktsioon). Kahju hüvitamise õigus on valdajal kõrvuti omanikuga. Seaduse tõlgendamisel on Riigikohtu tsiviilkolleegium märkinud, et AÕS § 44 lg 1, täpsustab valduse kui õigushuvi deliktilist kaitset, olles TsK § 448 suhtes erinorm. Nõude rahuldamise eeldusena peab olema tuvastatud, et kostja on rikkunud hageja valdust (s.t käitunud õigusvastaselt ja süüliselt), kahju olemasolu hagejal ja selle põhjustamine just valduse rikkumise tagajärjel. Tõendamiskoormus on seejuures hagejal, v.a kostja süü osas (tsiviilasi nr 3-2-1-64-05). Ühtlasi on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud, et üks ja sama õigusvastane tegu võib kahjustada erinevate isikute õigushüvesid, mida kõike ei saa paratamatult hüvitada. Vastasel juhul ei oleks rikkuja jaoks tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Asjade hävitamisel ja kahjustamisel on kaitstavaks huviks esmajoones asja omaniku huvi asja taastamise vastu, st asja terviklikkus, mitte niivõrd selle väärtus. Seega tuleb omanikule hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja taastamine on võimalik ja lubatud (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02). Muu kahju hüvitamine tuleb asja hävitamisel või kahjustamisel kõne alla vaid siis, kui see tuleneb kahju hüvitamise õigust andva normi kaitse-eesmärgist. Valdaja huvi ei ole omaniku huviga samastatav ega saa ulatuda asja taastamisele. Valdaja huviks on saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse, väärtus. Kui õigusvastase teoga seisati valdaja ettevõte või häiriti selle tööd, tuleb hüvitada ka sellest tekkinud kahju. Valdajale saab hüvitada seega esmajoones asja valdusest tulenenud kasutuseeliseid, millest hageja kostja õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Kasutuseelised on hõlmatud kasu mõistega AÕS § 23 lg 1 tähenduses. Lähtuda tuleb hagejal olnud valduse ja kasutusõiguse harilikust väärtusest. Selle arvestamisel võib lähtekohaks olla ka kasu, mida asja kasutaja oleks võinud saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Järelduvalt juba viidatud Riigikohtu lahendist on haagise väärtus ja rent kahju, mida on õigus nõuda haagise omanikul, mitte valdajal. Oluline on, et hagi rahuldamiseks ei piisa üksnes haagise valduse või rendilepingu olemasolu tõendamisest, vajalik on rendi maksmise tõendamine. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei järeldu, et OÜ F oleks haagise omanikule haagise väärtust hüvitanud või selle kasutamise eest faktiliselt renti tasunud. Samuti ei järeldu ühestki tõendist, et haagise omanik IWS I W -und S oleks kahju hüvitamise nõudest OÜ F kui valdaja kasuks loobunud. Märkida võib, et IWS I W -und S T tegevdirektori ja ühe omaniku IS21.09.2000. a antud ütlustel rendilepingut haagise kasutamiseks ei olnud. Ütlused on antud kriminaalasjas ning IS ́d on tõe rääkimise kohustusest teavitatud (toim 68, tõlge toim lk 87). Kohus nendib, et IWS Internatsonale Wein-und Spirtuosen Transport 22.05.1998. a kinnituskirja järgi oli OÜ F haagise rentnik. Samuti on rendilepingule viidatud taotlustes, kus OÜ F kahju hüvitamist Eesti Vabariigilt soovis (toim lk 9,10,12,65 jms). Tõendite usaldusväärsust hinnates suhtub kohus loetletud dokumentaalsetesse tõendisse kriitilisest, eelistades IS ajaliselt hiljem ning kriminaalasjas antud ütlusi. Kirjad, kus OÜ F taotles kahju hüvitamist, on tema enda koostatud ning taotluste suunitlus on saada kahjuhüvitist, mille nõudeõigus kuulub ilmselgelt haagise omanikule. Kummastav on tõdeda, et väljamakstud hüvitus, kanti faktiliselt OÜ F palvel hoopis OÜ LI arvele (toim lk 15 ja 71 kuni 87), kust see OÜ F direktorile AS ́ile kassa väljamineku orderiga välja maksti (toim lk 72 ja 74). Johtuvalt eksperdi arvamusest on nii raha väljamaksmise avaldusel kui ka kassa väljamineku orderil AS ́i allkiri (toim lk 75 kuni 86). Eeltoodut kogumis hinnates nõustub kohus kostja seisukohaga, mille järgi hageja ei ole haagise valduse rikkumisega tekitatud kahju selleks õigustatud isikule hüvitanud. Regressnõudeks puudub seega alus. Järgnevalt analüüsib kohus vaidlusaluse haagise väärust. OÜ AG hinnangul oli haagise üldine seisund hea, kuna haagist on kasutatud regulaarselt rahvusvahelistel vedudel. Avariilised vigastused või nende kõrvaldamise tunnused puuduvad jms. Kohus tegi menetluse käigus pooltele ettepaneku taotleda ekspertiisi, kuid pooled ei soostunud. Seega lähtub kohus olemasolevatest dokumentaalsetest tõenditest, milleks on Tallinna Linnakohtu 01.03.2005. a kohtuotsus, Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2005. a kohtuotsus, haagise omaniku kiri ja OÜ AG arvamus (toim lk 16 kuni 40, lk 67, lk 97 kuni 99 ning lk 127), hindab neid kogumis ning asub seisukohale, et haagise väärtus on 55 000 DEM-i . Kindlustushüvitise on hageja haagise väärtusest maha arvanud, mistõttu kohus ei pea vajalikuks nimetatud problemaatikat pikemalt analüüsida. Tallinna Halduskohtu 01.02.1999. a otsuses, samuti Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 07.04.1999. a otsuses (toim lk 5 kuni 8) on märgitud, et OÜ F on haagise valdaja. Viidatud dokumentaalsed tõendid hinnates kohus arvestab, et haagise valduse üle nimetatud haldusasjas vaidlus puudus. OÜ F halduskohtule esitatud avaldus oli suunatud Tallinna Tolliinspektuuri akti vaidlustamiseks ning kauba tagasisaamiseks. Ülejäänud dokumentaalseid tõendeid hindab kohus kogumis usaldusväärseks, kuid hagi eset arvestades teisejärguliseks.
Seega jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et hagi ei ole tõendatud ega ka õiguslikult põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.