Võlaõigus › Kompromissilepingud

2

esitatud ebainimlikult. Kostja soovib täita enda kohustusi mõistlikul viisil, kuid leiab, et praegune hagi ja nõutud summa ei vasta tehingu tegelikule sisule ega arvestata kostja poolseid makseid ja hageja lepingurikkumisi. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. VÕS § 8 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Sama sätte lõikes 2 sätestatud, et lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 188 lg 1 ja 3 sätestab, et lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Väited ja tõendid mida otsuses ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et pooled sõlmisid ostu-müügi lepingu, millest hageja hilisemalt taganes. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale hageja poolt tasutud ettemaksu 5000 eurot maksegraafiku alusel. Kostja on hagejale tasunud käesoleva menetluse jooksul 1500 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on poolte vahel sõlmitud maksegraafiku üles öelnud või mitte ning sellest tulenevalt, kas hagejal on õigus kostjalt nõuda kogu tasumata kohustuse täitmist. Hageja on seisukohal, et kostja makse viivitamisega muutus kogu nõue sissenõutavaks ning seda pidid pooled sama moodi mõistma. Kostja vaidleb nimetatule vastu leides, et hageja pidi maksegraafiku eraldi üles ütlema. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 sätestab, et lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla 3

ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevusvõi kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 sätestab, et kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. VÕS § 29 lg 8 sätestab, et lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval juhul usutavalt tõendanud poolte tegelikku tahet olukorras, milles kostja jääb makseraskustesse. Kui hageja väidab, et eluliselt on usutav olukord, milles makseraskuse tõttu muutub kogu võlgnevus koheselt sisse nõutavaks, siis nimetatuga ei nõustu kostja ning kohtu hinnangul ei saa seetõttu hageja seisukohast lähtuda, kuivõrd kohtule nähtub selgelt, et pooltel on kohustuste täitmise osas erinev arusaam. Seega ei saa kohtu hinnangul antud juhul maksegraafiku ülesütlemise küsimuses lähtuda hageja vaatenurgast, mille järgi pidi makse viivitamine automaatselt kaasa tooma maksegraafiku ülesütlemise. Seega kuivõrd lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus leiab, et seda et makse viivitamisega muutub kogu nõue kohe sissenõutavaks, ei saa ilma sellekohase konkreetse kokkuleppeta eeldada, kuivõrd seadus näeb ette ka muid võimalusi lisaks terve kohustuse kohesele sissenõudmisele (VÕS § 101) ja seejuures kohese koguvõlgnevuse sissenõudmise eeldamisel, oleks ka lepingute ülesütlemise eraldi regulatsioon paljuski mõttetu. Hageja on seisukohal, et ta on hagiavalduse esitamisega teinud kaudse tahteavalduse, millega ütles üles poolte vahel sõlmitud maksegraafiku. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1). Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega tuleb selle 4

hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega üles öeldud, hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud (vt Riigikohtu lahend nr 2-19-11650 p 11). Kohus märgib, et hagiavaldus esitati 05.04.2025 ja kostja kinnitas hagiavalduse kättesaamist 05.08.2025. Esimese makse (hilinenult) tegi kostja hagejale alles 18.08.2025 (kostja vastuse Lisa1), st peale hagiavalduse kättesaamist. Seega saab esitatud asjaoludest tuvastada, et kui lugeda hagiavalduse esitamine konkludentseks tahteavalduseks ülesütlemiseks ja maksegraafiku ülesülemine sellega toimunuks, siis maksegraafik öeldi hageja poolt üles seisuga 05.08.2025 (kättetoimetamine) ja selleks ajaks ei olnud kostja oma maksegraafikust tulenevaid kohustusi korrektselt täitnud, mistõttu oli ülesütlemine õigustatud. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole hagiavaldusega maksegraafiku üles öelnud, kuivõrd hageja ei ole hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on maksegraafiku üles öelnud ja avaldanud selget tahet leping lõpetada. Seega ei saa maksegraafikut lugeda lõppenuks ka alates hagiavalduse esitamisest, sest ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus ei olnud hagiavalduses formuleeritud. Kostja on viidanud Riigikohtu 14.06.2016 lahendile nr 3-2-1-53-16, p-d 12 ja 14. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-16, p 12 leidnud, et ülesütlemisavaldus võib sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Riigikohus ei ole öelnud, et see tahteavaldus ei võiks olla konkludentne. Täpsemalt on Riigikohus selgitanud: Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsMS § 306 lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Saaja on menetlusosaline või muu isik, kellele menetlusdokument on adresseeritud. Eelnevast tulenevalt saab üldjuhul eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine. Lisaks on Riigikohus varem leidnud, et taganemisavalduse on võimalik esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Samuti peab kohus arvestama kohtumenetluse ajal esitatud tasaarvestuse avaldust. Tasaarvestuse saab lugeda tehtuks alates hetkest, mil pool on tasaarvestuse avaldusest teada saanud (Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Sarnaselt taganemise ja tasaarvestusega on ka ülesütlemine võlasuhte lõppemine kujundusõiguse kasutamise tulemusel. Seega on võimalik lepingu ülesütlemise avaldus esitada ka kohtumenetluses. Kohus märgib, et kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-53-16, p 14 ei kohaldu täiel määral, kuivõrd käsitleb tarbijakrediidilepingu puhul esinevate eelduste olemasolu nõutavust lepingu ülesütlemisel. Lähtuda saab seal käsitletud sisuliselt põhimõttest, et kohtumenetluses saab lepingu üles öelda vaid juhul, kui täidetud on ka materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks, kuid tarbijakrediidi sätted ei kohaldu. Kostja on põhjendanud, et kuna hagiavalduse esitamise ajaks 05.04.2025 kostja võlgnevus oli vaid 500 eurot ning käeolevaks hetkeks kostja on juba üle kandnud hagejale 1000 eurot ei saa hageja enam tugineda lepingu rikkumisele ning lõpetada leping kohtule esitatud menetlusdokumendiga. Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Siinkohal on kostja viidanud veel ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-53-16 p 13.

5

Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-16 p 13 leidnud, et: Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Kohus leiab, et kostja argumentatsioon on asjakohatu, kuivõrd see, et võlgnevus oli „vaid“ 500 eurot ei ole põhjendatud argument ja vaidluse all ei ole asjaolu, et see makse tehti alles peale hagiavalduse kättetoimetamist, ehk peale seda kui ka kostja enda poolt välja toodud Riigikohtu seisukohtade kohaselt oli ülesütlemine juba toimunud. Kostja on lisaks veel välja toonud, et lepingu ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb võlgnikul vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine on hagi muutmine, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Siinkohal on kostja viidanud veel ka Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-53-16 p 15. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-53-16 p 15 leidnud, et: Lisaks peab kohtumenetluses lepingu ülesütlemine olema ka menetluslikult lubatav (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Ringkonnakohus pidas kohtumenetluses lepingute ülesütlemisele tuginemist lubamatuks seetõttu, et hagi aluseks oli asjaolu, et lepingud on üles öeldud alates 30. oktoobrist 2009 ning hageja ei ole hagi muutunud, täiendanud ega esitanud uut nõuet. Hagis tugines hageja lepingu lõppemisele alates 30. oktoobrist 2009 (ringkonnakohtu otsuse p 10). Lepingute ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb kostjal vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Olukorras, kus laen tuleb tagastada osade kaupa, tuleb eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat (vt ka Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Eelnevast tulenevalt on kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülesütlemise ja lepingu lõppemise kuupäeva muutmine faktiliste väidete täiendamine või parandamine TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes. Kohus peab hagi muutmise lubatavuse kohta menetluses võtma selge seisukoha (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Kohus leiab, et Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-53-16 p 15 käsitletu ei kohaldu antud juhul, kuivõrd seal leiti, et kui hageja on algselt tuginenud ühele lepingu ülesütlemise kuupäevale ja hiljem muutnud seda menetluse kestel tehtud ülesütlemiseks, on tegemist hagi muutmisega ja see vajab seetõttu kostja või siis kohtu luba. Antud juhul aga ei ole hageja nimetanud hagis ega mujal mingit muud aega lepingu ülesütlemisena, kui hagi esitamine ise, st tegemist ei ole hagi muutmise olukorraga. Kohus ei näe, mida hageja muutnud oleks selles osas vahepeal. Hageja on menetluse jooksul muutnud üksnes nõude suurust tulenevalt kostja poolt maksete tegemist peale hagi kättesaamist, kuid nõude vähendamist ei loeta hagi muutmiseks (TsMS § 374 lg 4 p 2). Kostja leiab lisaks eeltoodule, et kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja lepingu ülesütlemise teadet saatnud, siis ei olnud ta maksegraafiku kehtivalt üles öelnud ning puudub tal 5000 euro nõudmiseks õiguslik alus. Hageja viitab siinkohal Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-14604, p 19. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-146-04, p 19 leidnud, et: Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Üürilepingu ülesütlemisavaldus on tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada kehtiv üürisuhe. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on 6

tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Ringkonnakohus tuvastas, et üürilepingu erakorralise ülesütlemise teate sai kostja kohtu poolt saadetuna koos hagimaterjalidega. Kuna üürilepingu lõppemine kuulub selles asjas hagi alusesse ja kohtud on tuvastanud, et hagi esitamise ajal, s.o 24. novembril 2003. a ei olnud kostja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud hageja üürilepingut kehtivalt üles öelnud. Seega ei ole kostjalt eluruumi väljanõudmiseks õiguslikku alust. Kohus leiab, et see viide rohkem kui 20 aastat vanale Riigikohtu seisukohale, mis on ümber muudetud Riigikohtu hilisemate seisukohtadega (eelnevalt viidatud märgatavalt uuem lahend) on asjakohatu. Riigikohus on ilmselgelt muutnud viidatud lahendi nr 3-2-1-146-04 seisukohta lahendis nr 3-2-1-53-16, aktsepteerides kohtumenetlusega ülesütlemist. Kohus leiab seega, et hagiavalduse esitamise saab lugeda konkludentseks tahteavalduseks maksegraafiku ülesütlemiseks ja maksegraafiku ülesülemine on seega toimunud hagiavalduse kostjale kättetoimetamisega. Seega on maksegraafik öeldud hageja poolt üles seisuga 05.08.2025 ja selleks ajaks ei olnud kostja oma maksegraafikust tulenevaid kohustusi korrektselt täitnud, mistõttu oli ülesütlemine õigustatud ja tasumata summa 5000 eurot nõudmine põhjendatud. Seejuures vaidlus puudub, et käesolevaks on kostja asja menetluse jooksul tasunud hagejale 5000-st eurost 1500 eurot ja seetõttu on ka hageja poolt oma nõude vähendamine summale 3500 eurot põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks ja hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks seega välja mõista tasumata põhivõlgnevus summas 3500 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hageja esmase nõude, ei näe kohus põhjust käsitleda lahendis hageja alternatiivset nõuet, mis esitati juhuks kui esmast nõuet ei rahuldata (vt TsMS § 370 lg 2 ja Riigikohtu lahend 2-18-2243/179, p 25). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 560 eurot ning kandnud õigusabikulusid summas 1260 eurot. Kostja ei ole menetluskulude suurusele vastu vaielnud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. 7

Kohus leiab, et nii riigilõivu kui ka õigusabikulu näol on tegemist põhjendatud kulutustega ja need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku summas 1820 eurot. VÕS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Viktor Bome Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.