Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-07-47755 mistõttu lõpetas hageja lepingu ühepoolselt, mille kohta edastati kostjale 07.06.2004.a vastav teatis (tl 10). Seisuga 13.11.2007.a on kostja võlgnevuse summa 16 494.39 krooni. Nimetatud summa koosneb: a. tasumata rendimaksed perioodil märts 2004.a – juuni 2004.a summas 9 629.39 (üheksa tuhat kuussada kakskümmend üheksa krooni ja kolmkümmend üheksa senti) krooni. Nimetatud summa moodustub nelja kuu rendimaksest 2465.42 x 4 (märts kuni juuni 2004.a), millest on maha võetud kostja poolt 17.03.2005.a tasutud 232.29 krooni (maksekorraldus tl 60); b. Teisaldustasu summas 5 900 krooni (arve tl 11). Lepingu üldtingimuste punkt 10.2. sätestab rentniku kohustuse hüvitada kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärjel tekkinud kulutused. Tegemist on lepingu rikkumisel vara võtmisega hageja valdusesse, mis vastavalt hageja hinnakirjale (tl 40) on teenustasuga 5000 krooni ja millele lisandub käibemaks; c. Liikluskindlustuse makse (21.08.2004 – 20.02.2005) summas 965 krooni (arve tl 12). Seisuga 13.11.2007.a on kostja viivisevõlgnevus hageja ees 60 412.66 (kuuskümmend tuhat nelisada kaksteist krooni ja kuuskümmend kuus senti) krooni. Lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest nõuab hageja kostjatelt viivitusintressi põhinõudest väiksemas ulatuses, s.o summas 16 493.39 krooni. Hageja esindaja saatis kostjale enne kohtusse pöördumist menetluse käigus perioodil 03.07.2004.a kuni 18.06.2005.a 9 (üheksa) võlgnevuse tasumise kohustust meeldetuletavat kirja. Hageja esindajal ei ole õnnestunud kostjaga kohtuvälist kompromissi saavutada. Lähtudes eelnevast palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlanõude põhiosa summas 16 494.39 krooni ja viivitusintressi summas 16 493.39 krooni. Kostja vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja vastuväidete osas Kostja võtab oma kirjalikus vastuses (tl 26-27) ja seisukohas (tl 43-44) hagi õigeks liikluskindlustuse makse 965 EEK ja rendivõla 0.77 EEK nõudes ehk kogusummas 965.77 krooni. Muus osas kostja hagi ei tunnista ning esitab sellele järgnevad vastuväited. Kostja on nõus hageja väitega, et hageja lõpetas rendilepingu ühepoolselt 07.06.2004. Hageja kohustas kostjat rendiobjekti koheselt tagastama ja seda kostja ka tegi, viies auto küll mitte hageja kontorisse Tornimäe 2 Tallinnas, vaid hageja tollase esindaja poolt osundatud BRC parklasse. Auto valduse üleandmise kohta on vormistatud ka akt (tl 39). Auto tagastamisega oli pooltevaheline rendileping lõppenud ning järgnenud pooltevaheliste arvelduste käigus kustutati ka kostja võlg hageja ees. Selle tõenduseks esitas kostja hageja esindaja saadetud neli maksemeeldetuletust ajavahemikust 09.09.2004 - 04.06.2005 (tl 28 ja 45-47), kus on kostja hinnangul üheselt mõistetavalt märgitud, et vastaval arvel märgitud kuupäeva seisuga on kostja võlg auto rentimise eest (lepingu nr L02108298) hageja ees 0.77 krooni ning liikluskindlustuse eest 965 krooni, millises ulatuses kostja ka hagi tunnistab. Küll on aga kostja võlgnevus nimetatud arvetel erinev kanafarmi seadmete eest pooltevahelise teise lepingu (nr L02101975) alusel, ulatudes 35 243.15 kroonist 57 854.87 kroonini. Hageja väitel aeti maksemeeldetuletustes rendiobjektid segamini, sest elektroonilises süsteemis olid rendiobjektid valesti kantud, kuna hagejal oli kostjaga ka kapitalirendileping L02101975 komplekssete kanafarmi seadmete rendiks. Selle lepingu alusel oli kostja võlgnevus 22 083.77 krooni, millest ta tasus hagejale 16.08.2004.a (maksekorraldus tl 59) 22 083 krooni. Seega tuleb õigeks lugeda, et 0.77 krooni on kostja jäänud võlgu kanafarmi seadmete eest ning 15 761.68 krooni hagiavalduses nimetatud rendilepingu alusel 2 (5)

Tsiviilasi nr 2-07-47755 rendiobjekti Lada Samara 21093 eest. Hageja märgib lisaks, et ta on vaatamata viiviste olemasolule ja lepingu punktist 6.6. ja võlaõigusseaduse § 88 lg 8 sätetest tulenevale (kui võlgnik peab tasuma lisaks rahalisele põhikohustusele kulutusi ja intresse, loetakse täitmise raames täidetuks esmalt kulutused, siis intress ja siis põhikohustus) lugenud kostja poolt tehtud ülalmärgitud maksed kõik põhikohustuse täitmiseks mõlema lepingu puhul ning seega on kostja mittearusaamine oma võlgnevusest pahauskne. Isegi juhul, kui kostja rendilepingu järgne võlg auto kasutamise eest on hagejale tasumata ja selle nõue ei ole aegunud (vt allpool), ei ole hagejal alust nõuda kostjalt teisaldustasu summas 5900 krooni. Nimetatud summat on õigus nõuda, kui hageja poolt osutatakse vara enda valdusse võtmise teenus. Kostja esindaja andis auto hageja poolt osundatud isikule (mitte hagejale) üle ning kostjale teadaolevalt müüs auto saanud äriühing selle hageja ülesandel ka uuesti maha. Hageja ei vaidle vastu kostja esitatud faktiväidetele auto üleandmise osas (akt tl 39), ent peab oma vastavat nõuet põhjendatuks pelgalt lepingu rikkumise faktist lähtudes. Samuti toetub kostja ka aegumise vastuväitele. Hageja, lõpetades ühepoolselt Rendilepingu 2004.a suvel, pidanuks sellest tulenevad nõuded kostja vastu esitama hiljemalt kolme aasta jooksul arvates Rendilepingu lõppemise päevast ehk hiljemalt 2007.a suvel. Lõpetatud lepingust tulenevad nõuded aeguvad kolme aasta möödumisel lepingu lõpetamise päevast, mistõttu palub kostja kohaldada kohtul hagi aegumist vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143. Aegumise vastuväitele vastab hageja, et TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks ja rendimaksete näol on tegemist kokkulepitud tasu maksmisega. Seega ei ole nõuded aegunud. Lisaks eelnevale taotleb kostja viiviste vähendamist või üldse rahuldamata jätmist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 juhul, kui ta peab hagis märgitud alusel maksma mingi osa põhivõlast, kuna hageja nõue on viiviste osas ülemäära suur. Hageja esitas hagi alles novembris 2007.a ehk kolm aastat ja viis kuud pärast rendilepingu lõppemist ning viivise nõue on seetõttu pahauskne, liiatigi arvestades maksemeeldetuletusi, kus võla suurus oli märgitud oluliselt väiksemana kui haginõudes. Kui kohus peab võimalikuks viivise nõuet rahuldada, palub kostja seda vähendada kuni VÕS § 94 ja § 113 lg 1 sätestatud määrani. Kohtu põhjendused, tuvastatud asjaolud, kohaldatavad õigusnormid Kohus käsitleb esmalt aegumise vastuväitega seonduvat. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning see algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (milliseks aegumise vastuväide kahtlemata on), siis leiab kohus, et asjas on leidnud tuvastamist aegumise katkemine, kuigi kumbki pool sellele ei viita. TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda muuhulgas õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Kuna hageja on esitanud tõendi (maksekorraldus), et 17.03.2005.a on kostja tasunud pooltevahelise rendilepingu eest 232.29 krooni (tl 60), on sellel päeval tehingust tulenevate nõuete aegumine katkenud ja alanud uuesti. Nimetatud maksekorralduselt on selgelt näha, et kostja on teinud makse just vaidlusaluse rendilepingu eest – selgituses on toodud lepingu number. Kuivõrd hageja esitas hagi 14.11.2007.a, milliseks ajaks ei olnud täitunud kolme aastat viimase makse tegemisest, mis katkestas eeltoodud põhjustel aegumise,

3 (5)

Tsiviilasi nr 2-07-47755 siis ei ole haginõuded aegunud. Poolte väited aegumise algusaja kohta (kas seda tuleks arvutada lepingu lõpetamise päevast või TsÜS § 147 lg 3 kohaselt) ei oma asjas tähtsust ning kohus neid eelnevalt tuvastatu tõttu ei käsitle. Rendimaksete võlgnevus. Selles osas leiab kohus, et nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada hageja viidatud summas 9629.39 krooni. Kostja väide, et sõiduki tagastamisega lõppes pooltevaheline rendileping ja järgnenud arvelduste käigus kustutati kostja võlg hageja ees, on paljasõnaline. Ühtki sellekohast arveldust kinnitavat tõendit ei ole kostja esitanud. Kohus leiab, et hageja väited maksemeeldetuletustel esinevate kahe lepingu (nii rendileping kui leping nr L02101975 kanafarmi seadmete osas) erinevate võlgnevuste osas inimliku eksituse tegemises on piisavalt veenvad ning põhjendab seda alljärgnevaga: 1) TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi; 2) kostja on 16.08.2004.a tasunud lepingu nr L02101975 kohaselt hagejale 22 083.77 krooni, mida kinnitab esitatud maksekorraldus (tl 59). Esimesel, 09.09.2004.a esitatud, maksemeeldetuletusel on sama summa märgitud rendilepingu nr L02108298 kohase (selgitusega Lada Samara 21093, mis oli lepingu objekt) võlgnevusena. Järgmistel (vastavalt 27.09.2004, 11.10.2004, 04.06.2005) maksemeeldetuletustel on nimetatud võlgnevusest alles jäänud vaid 77 senti, samal ajal kui kanafarmi seadmete võlgnevus on alates esimesest maksemeeldetuletusest sama – 15 761.68 krooni. Kogusumma on maksemeeldetuletustel muus osas muutunud vaid viivise summa osas; 3) kostja on 17.03.2005.a tasunud sõiduki rendilepingu nr L02108298 alusel hagejale veel 232.29 krooni, samas ei ole ta väitnud, et see summa oleks tasutud liikluskindlustuse makse eest, makse selgitusest ei saa samuti midagi peale lepingu numbri välja lugeda; 4) kohus leiab, et kuigi hageja tahteavaldused osas, milline on kostja tegelik võlgnevus kõnesoleva sõiduki rendilepingu eest, ei olnud üheselt selged, näitab kostja enda käitumine kahe ülalmärgitud makse tegemisel, et ta oli teadlik oma võlgnevusest mõlema lepingu järgi. Vastasel korral puudunuks vajadus 17.03.2005.a makse tegemiseks sellises summas, kui kostja olnuks veendunud, et lepingujärgne võlgnevus on 77 senti. Kohus on arvamusel, et kostja pidi mõistliku isikuna vaatamata ekslikele maksemeeldetuletustele aru saama, et 22 083.77-kroonine võlgnevus oli tal kanafarmi seadmete eest (mille ta ka tasus ja mis kajastus hageja esitatus mõningase hilinemisega) ning 15 761.68-kroonine võlg on sõiduki rendi eest. Liikluskindlustuse makse. Selles osas on kostja sisuliselt hagi õigeks võtnud ning nõue tuleb rahuldada summas 965 krooni. Teisaldustasu. Siinkohal nõustub kohus kostjaga, et nõue ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole osutanud vara enda valdusse võtmise teenust omaenda hinnakirja mõttes. Tõlgendades hinnakirja kui tüüptingimust VÕS § 35 lg 1 mõttes (hinnakiri on eelnevalt välja töötatud ja seda ei ole eraldi läbi räägitud) leiab kohus, et mõistlik isik peaks hinnakirjas sätestatud sõnastusest „Lepingu rikkumisel Ühisliisingule kuuluva vara võtmine Ühisliisingu valdusse“ aru saama selliselt, et teenuse osutamine toimub Ühisliisingu poolt vara valduse tagasisaamise

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-07-47755 suhtes aktiivse tegevuse teostamisega – s.t nt juhul, kui keegi hageja esindajaist läheb vara ise selle valdaja käest enda valdusse võtma. Antud juhul aga ei ole vaidlust selles, et kostja tõi sõiduki ise hageja nimetatud kohta, kus vormistati üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 39). VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Viivised. Esmalt märgib kohus, et kostja soov viivise vähendamiseks VÕS § 94 ja § 113 lg 1 sätestatud määrani ei ole kohtule arusaadav. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 viimasele lausele ja pooltevahelisele lepingule (üldtingimuste p 6.7) on viivisemääraks 0,3% päevas ning seda määra kohus alandada ei saa. Küll aga saaks kohus vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Viimatinimetatud sätete kohaselt on võimalik viivist mõistliku suuruseni vähendada, kui see on ebamõistlikult suur. Sellisel juhul tuleks arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Arvestades, et -

-

-

juba ülalpool on tuvastatud, et kostja oleks pidanud aru saama lepingujärgse võlgnevuse olemasolust, isegi kui möönda, et hageja esindaja segased maksemeeldetuletused tegid äsjanimetatud arusaamise keeruliseks, puudus igasugune alus jätta täitmata liikluskindlustuse makse tasumise kohustus, lepingu alusel arvutatav viivis on tegelikult hagi esitamise seisuga üle 60 000 krooni, mida hageja on heas usus vähendanud alla põhinõude suuruse, lepingujärgse võla tasumise kohustust on kostja täitnud väga väikeses osas (232.29 krooni ülalpool tuvastatud 10 594.39 kroonist), hageja ei pöördunud pärast lepingu lõpetamist kohe võlgnevuse nõudega kohtu poole, vaid üritas seda sisse nõuda kohtuväliselt, esitades väidetavalt (kostja ei ole sellele vastu vaielnud) üheksa maksemeeldetuletust kokku ca aasta jooksul, hageja ei pöördunud siiski ka pärast aastast kohtuvälist menetlust kohtusse, kuigi oli selge, et kostja ilmselt oma võlga ei tasu,

leiab kohus, et õiglane on vähendada viivist hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes analoogselt hageja esitatud nõude põhimõttega ehk krooni võrra alla rahuldatud põhinõude osa, 10 594.39 kroonini. Väiksem viivis ei arvestaks kostja käitumisega kohustuse täitmisel, suuremaks viiviseks aga ei ole ülaltoodud asjaolusid arvestades hagejal õigustatud huvi. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla (rendivõlg ja liikluskindlustuse makse) 10 594.39 krooni ning viivise 10 593.39 krooni, kokku seega 21 187.78 krooni. Menetluskulud. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, kuid seda 64,23% (21 187.78 : 32 987.78 x 100) osas nõutud summast, siis on TsMS § 163 lg 1 sätetele tuginedes õiglane jaotada menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Toomas Talviste Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.