(vaheotsus) Kohus
Harju Maakohus
Kohtunik
Viivi Villemson
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.juuni 2008.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-08-9039
Tsiviilasi
ETA hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) vastu 5 000 euro saamiseks
Menetlusosalised ja nende
Hageja ETA(registrikood XXX; asukoht XXX)
esindajad
Hageja seaduslik esindaja J T Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalministeeriumi kaudu) Kostja lepinguline esindaja G Hummel
Kohtuistungi toimumise aeg
12.juuni 2008
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta ETA kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja selle põhjendused ETA esitas 10.03.2008 hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) vastu 5 000 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) ja hageja 01.10.2002.a lepingu Eesti keskkonnamõju hindamise dokumentide koostamiseks
elektrituulikute ja tuuleparkide kohta projekti Phare ACCESS programmi raames (edaspidi leping) summas 62 500 eurot. Phare ACCESS programmi rakendusasutuseks on Sotsiaalministeerium, kes on Eesti Vabariigi nimel Rahandusministeeriumilt lepingu lõpetamise üle võtnud. Vastavalt lepingu eritingimuste p-le 4(2) Tehnilised ja finantsaruanded ning maksete kord (lk 002) jagunevad projekti väljamaksed kolme etappi: ettemakse – 27 732 eurot, iga-aastane vahemakse – 17 265 eurot ja lõppmakse – 5 000 eurot. Vastavalt lepingu Lisale I: „Tegevuse kirjeldus”, koosneb projekti tegevus erinevatest etappidest, millest viimane tegevus oli p 4 järgi käsiraamatu avalik arutelu, huvitatud isikutelt arvamusavalduste saamine, käsiraamatu parandamine ja avalikustamine; p 6 järgi aga vajaliku tarkvara soetus (WindPRO) ning p 7 järgi käsiraamatu avalikustamine veebikeskkonnas. Nimetatud tegevuste tarbeks oli planeeritud viimane lõppmakse, mille väljamaksmiseks esitati Rahandusministeeriumile 01.04.2004 väljamaksetaotlus Annex V, mille jättis Rahandusministeerium lepingut rikkudes tasumata. Hageja esitas 20.03.2004 Rahandusministeeriumile projekti lõpparuande, mille riik heaks kiitis ja milles on peatükk „Käsiraamatu lõpetamise tegevuskava”, mis sätestab, et lõplik avalik diskussioon toimub 30.05.2004.a. Hageja leiab, et kuna Rahandusministeerium kiitis lõpparuande heaks, kiitis ta heaks ka planeeritud lisategevused ja vastavalt lepingu p-le 15 (1), mille kohaselt lepingu sõlmiv asutus maksab toetuse saajale toetuse välja järgmisel viisil: lõppsumma (inglise keeles „balance payment”) 60 päeva jooksul pärast seda, kui lepingu sõlmiv asutus on registreerinud lõppmakse taotluse, mis vastab lisas V toodud vormile ja millele on lisatud lõpparuanne. Kostja ei ole hagejale lõppmakset tasunud ja seega oli hageja sunnitud lepingus ja lõppraportis sätestatud tegevused finantseerima isiklikest vahenditest. Hageja palub kostjalt välja nõuda lõpparuandejärgne lõppmakse summas 5 000 eurot. Hageja esitas 15.05.2008 arvamuse kostja vastuväidetele. Vastavalt Detsentraliseeritud Programmi Toetuslepingule „Euroopa Ühenduse Välisabi” nr 063 (edaspidi leping) on projekti teostumise aeg lepingu eritingimuste punkt 2(2) järgi fikseeritud 18 kuud ja lepingu eritingimuste punkt 2(1) fikseerib, et tegevuse teostumine algab kõigi osapoolte allkirjade andmise päevale järgneval päeval. Hageja allkirjastas lepingu 01.10.2002, millest alates järgmisest päevast asuti lugema 18 kuu pikkust projektiperioodi. Seega lõppes projekt ametlikult 02.04.2004. Vastavalt lepingu Lisale I, ptk 1.9: „Ajakava ja tegevusplaan” (Lisa I, ptk 1.9 ja lisa 1a), koosneb projekti tegevus erinevatest etappidest, millest 2 aasta 4-ndal kuul viiakse läbi ETA spetsialisti WindPRO tarkvara koolitus. Ühtlasi fikseerib sama lepingu Annex I, ptk 1.7 „Tegevuste detailne kirjeldus” lõige 6 (lisa 2) WindPRO tarkvara soetamise, mis toimus koolitusega samal perioodil, ehk projekti tegevusperioodi vältel, mitte selle lõppedes.
Teise aasta neljas kuu, mil sooritati WindPRO koolitus ja tarkvara soetus, toimus lepingujärgse vahemakse ja planeeritud lõppmakse vahelisel perioodil assotsiatsiooni omavahenditest, mida kinnitab tarkvaraostu arve ja hinnakiri tarkvaraarendaja koduleheküljelt. Kostja tõlgendab meelevaldselt lepingu eritingimuste p 4(2) lingvistilist sõnastust, väites et lepingus fikseeritud ingliskeelne sõnastus „Forecast final payment” on prognoositav lõppmakse ning et prognoositav lõppmakse ei eelda selle automaatset väljamaksmist. J. Silveti inglise-eesti sõnaraamatu I köite lk 493 annab sõnale „forecast” tunduvalt laiema tähenduse, kui kostja poolt tõlgendatud prognoositav makse. Nii on termini vasteks antud „ette arvama, ette arvestama või kavatsema; ettearvestus”. Seega eeldab kostjapoolne lõppmaksest loobumise põhjendus, et vastavalt lepingule tal polnudki selleks mingit alust, kuna lepingu sõnastus on jätnud talle piisavalt vaba voli otsustada, kas lõppmakset sooritada või mitte, korrektset lingvistilist lisaanalüüsi. Kostja esitas taotluse aegumise kohaldamiseks, mille tõendamiseks on Rahandusministeeriumi 18.11.2004 kiri, mille kohaselt ei ole Rahandusministeeriumil alust teha hagejale lõppmakset summas 5 000 eurot. Kostja palub kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegumist. Hageja väiteil toimus tema ja Rahandusministeeriumi vahel lepingust tulenev kirjavahetus pidevalt ka pärast nimetatud kuupäeva, milles hageja üritas jätkuvalt saada selgust lepingu rikkumise asjus ning ühtlasi jätkus kirjavahetus ka Euroopa Komisjoni ja Rahandusministeeriumi vahel, milles näiteks päris Euroopa Komisjon aru lepingu nõuetekohase mittelõpetamise osas veel 12.07.2005. Lepingu nõuetekohane mittelõpetamine seisneski kostjapoolses lõppmakse tasumisest loobumises ja see põhjustas Euroopa Komisjoni järelepäringu. Hageja palub lugeda käesolevat vaidlust, mis on vahelduva eduga kestnud 2004 aastast jätkuva protsessina. Ühtlasi lugeda Euroopa Komisjoni järelepäringu kuupäeva 12.07.2005 olulise osapoolte vaidlust kinnitavaks kuupäevaks, millest lugedes on hageja hagiavaldus enne kolme aasta möödumist. Hageja vaidleb vastu kostja taotlusele aegumise kohaldamiseks. Hageja esitas 12.06.2008 arvamuse kostja vastuväidetele. Hageja poolt Rahandusministeeriumile 20.03.2004 koostatud ja 01.04.2004 esitatud lõpparuandes lk 12, on fikseeritud, et WindPRO tarkvara soetatakse projekti lõppmakse 5 000 euro arvel. Hageja väiteil asuvad lepingust tulenevad kuludokumendid Rahandusministeeriumis. Lepingu eritingimuste LISA II sätestab järgmist (lk 0028 ja 0033): p 1 (1) toetuse saaja kohustub tagama, et tegevust teostatakse kooskõlas Lisas I toodud tegevuse kirjeldusega, kas üksi või koostöös ühe või mitme valitsusvälise organisatsiooniga või muu asutusega. Punkt 1 (2) toetuse saaja peab tegevust teostama vajalikul määral hoolikalt, efektiivselt, läbipaistvalt ja töökalt, nagu nõuavad vastava valdkonna parimad tavad, ning kooskõlas vastava lepinguga. Selleks peab toetuse saaja kasutama kõiki projekti täielikuks elluviimiseks nõutavaid finants-, inim- ja materiaalseid ressursse, nagu on sätestatud tegevuse kirjelduses. Punkt 14 (1) kohaselt selleks, et teatud kulusid loetaks antud tegevuse raames abikõlbulikeks, peavad need olema: vajalikud tegevuse teostamiseks. Lepingu rakenduseks soetas hageja tarkvara.
Projekti eelarves on mitu üldist kuluartiklit, nagu näiteks eelarverida number 10 (Partner organization overheads) summas 13 332 eurot ja mille lõplik kasutamine on jäetud projektipartnerite otsustada vastavalt lõppmakse summale. Nimetatud summa kuluartiklite vaba valiku võimalust sätestab lepingu eritingimuste LISA II punkt 14 – abikõlblikud kulud alalõikes 3 - kaudsed kulud: punkt 14 (3) kaudsetest kuludest on abikõlblik kindel protsent toetuse saaja üldkuludest, mida võib lugeda tegevusega seotuks ja mis ei ületa 7% abikõlblikest otsekuludest. Seitse protsenti üldkuludest ehk 62 500 eurost on 4 375 eurot. Kuna lõppmakse taotlus oli 5 000 eurot ja WindPRO kulu 4 000 eurot, siis antud juhul on lepingu eritingimuste LISA II mõistes tegemist abikõlbliku kuluga. Hageja poolt sooritatud WindPRO soetamine on abikõlblik kulu ja kajastub igati projekti dokumentides. Seega tuleb pöörata olulist tähelepanu lepingu LISA II eritingimuste punkt 4 (2) sõnastusele. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Eesti Vabariik (Sotsiaalministeeriumi kaudu) esitas 28.09.2006 hagi ETA vastu kahju hüvitamiseks summas 73 140 ja viivise saamiseks summas 2 549 krooni (tsiviilasi 2-0617394). Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu artiklile 3 (2) kuulus Eesti Vabariigi poolt tasumisele maksimaalselt 50 000 eurot, see oli aga tingimuslik, lepingu Lisa 2 artikli 17 (2) kohaselt kuulus tasumisele 80% abikõlblikest kuludest. Lõppmakse summas 5 000 eurot kuulus vastavalt lepingu Lisa 2 artiklile 15 (1) tasumisele pärast lõpparuande esitamist. Kuivõrd lõpparuandest selgus, et kostja abikõlblikud kulutused osutusid väiksemaks, kui juba ettemakse ja vahemaksega oli Eesti Vabariik hagejale tasunud, puudus igasugune alus lõppmakse sooritamiseks. Kuni kohtuvaidluseni tunnistas hageja täielikult nõuet ning veenis kostjat kahe aasta vältel, et makseraskustest tulenevalt ei ole tal kahjuks võimalik summat kostjale tagastada. Hageja väited lõpparuande aktsepteerimise osas tuleb jätta tähelepanuta järgmistel põhjustel: vastavalt lepingu Lisa 2 artikli 14 (1) teises sättes öeldule, peavad kulud olema tehtud tegevuse teostamise kestuse jooksul, mis on sätestatud lepingu artiklis 2 (2). Vastavalt viimati nimetatud artiklile on tegevuse kestuseks 18 kuud alates kõigi poolte allkirjastamisele järgnevast päevast. Leping allkirjastati viimase poole poolt 1.10.2002. Seega algas projekti tegevuste abikõlblikkuse periood 2.10.2002 ning kestis kuni 1.04.2004. Hageja esitas 20.03.2004 kostjale vastavalt lepingu Lisa 2 punktile 2 (3) projekti lõpparuande, kus ta märkis 30.05.2004 aset leidvast üritusest. Hagiavalduses viidatud lepingu lisa 1 tegevuste 4 ja 7 toimumine oli hagejal planeeritud projekti 15-17 kuusse ehk ajavahemikku detsember 2003 kuni veebruar 2004. Hagiavalduses viidatud lepingu lisa 1 tegevuse 6 kohta selgub projekti lõpparuande eelarve kulutamise aruande punktist 3, et arvuti riist- ja tarkvarasoetuseks ette nähtud 3 071,36 eurost oli juba lõpparuande esitamise ajaks ära kulutatud 3 116 eurot. Lõpparuande esitamist ei saa kuidagi käsitleda hagejapoolse taotlusena lepingu muutmise osas. Projekti kestuse pikendamiseks, sealhulgas abikõlblikkuse perioodi pikendamiseks oleks
hageja pidanud vastavalt lepingu lisa 2 artiklile 9 (1) esitama sellekohase taotluse kirjalikult hiljemalt üks kuu enne soovitud muudatuse jõustumist ehk hiljemalt üks kuu enne projekti abikõlblikkuse perioodi lõppu. Paraku ei esitanud hageja eelnevalt taotlust lepingu muutmise osas. Koos lõpparuandega esitas hageja palve lõppmakse tasumise kohta, mis samuti eeldab tegevuse lõppemist, kuna projekti lõpparuandes antakse lõplik ülevaade tegevuse kõigi abikõlblike kulude kohta ning täielik kokkuvõte tegevuse kulude ja tulude ning saadud maksete kohta. Seega ei ole kuidagi võimalik lugeda tegevuse kulude hulka kulusid, mis tekivad pärast projekti lõpparuande ning lõppmakse taotluse esitamist. Pärast lõpparuande esitamist kontrollis Rahandusministeerium põhjalikult esitatud kuludokumente ning jõudis veendumuseni, et abikõlblikud kulutused osutusid väiksemaks planeeritust, seega puudus igasugune alus lõppmakse tegemiseks. Kostja taotleb hageja nõude osas vastavalt TsÜS § 143 aegumise kohaldamist. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 loetakse aegumise tähtaja alguseks hetke, mil nõue muutus sissenõutavaks. Sama sätte lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja leiab, et hageja pidi 18.11.2004 saama teada, et kõnealune lõppmakse ei kuulu Eesti Vabariigi poolt tasumisele eeltoodud põhjustel. Kostja esitas 29.05.2008 vastuväited hageja täiendavatele seisukohtadele. Vastavalt lepingu Eritingimuste punktile 3 (1) on lepingu kogumaksumus vastavalt lisale 3 hinnanguliselt (lepingu originaalis: „estimated at“) 62 500 eurot. Lepingu Eritingimuste punkti 3 (2) alusel kohustus Eesti Vabariik tasuma maksimaalselt (lepingu originaalis: maximum of) 50 000 eurot, millest tasuti kostjale ette- ja vahemaksega kokku 45 000 eurot. Kostja poolt tasumisele kuuluv summa on seatud sama artikli kohaselt sõltuvusse kogu projekti eeldatavast maksumusest. Vastavalt lepingu Eritingimuste punktile 4 (2), kus viidatakse lepingu Lisa 2 sätetele, on 5 000 eurot prognoositav lõppmakse. Lepingu Lisa 2 artiklist 17 (2) nähtub, et tasumisele kuulub 80% lepingu täitmiseks reaalselt tehtud abikõlblikest kuludest. Vastavalt lepingu Lisa 2 artiklile 15 (1) on viimase makse sooritamine sõltuvuses lõpparuande esitamisest ning selle heakskiitmisest Rahandusministeeriumi poolt. Rahandusministeeriumil puudus alus viimase makse sooritamiseks, kuna lõpparuandest selgus, et reaalselt tehtud abikõlblikud kulutused olid vastavalt esitatud dokumentatsioonile väiksemad hagejale ette- ja vahemaksega tasutud summast. Nimetatud lepingu sätetele tuginedes jääb kostjale mõistmatuks hageja kommentaar täiendava lingvistilise analüüsi osas. Ülaltoodud sätteid lugedes tuleb eeldada, et iga mõistlik isik saab aru kõnealuse lepingu finantseerimise põhimõtetest. Seega ei pea kostja põhjendatuks hageja poolset vandetõlgi töö kahtluse alla seadmist ega vajadust täiendava lingvistilise analüüsi järele. Kostja möönab, et hageja poolt nimetatud WindPro tarkvara soetamine võis toimuda lepingu Eritingimuste punktis 2 (2) nimetatud perioodil, kuid ühelegi hageja poolt esitatud aruandele (k.a. lõpparuandele) ei ole lisatud nimetatud kulu tõendavat dokumenti. Hageja poolt esitatud tarkvara hinnakiri ega ostuarve ei tõenda tehingu sooritamist hageja poolt. Samuti jääb nimetatud asjas kostjale selgusetuks, milliste vahendite arvelt kavatses hageja nimetatud WindPro tarkvara ostmise kulutused katta. Lepingu Lisaga 3 kinnitasid pooled projekti täpse eelarve, millest kõrvalekalded olid lubatud vaid kooskõlas lepingu Lisa 2 artikliga 9 (2) ning millest pidi teavitama teist lepingupoolt. Vastavalt lõpparuande eelarve
kulutamise aruande punktile 3, mille hageja esitas 10.03.2008 esitatud hagiavaldusega nähtub, et arvuti riist- ja tarkvarasoetuseks ette nähtud 3 071,36 eurost oli juba lõpparuande esitamise ajaks ära kulutatud 3 116 eurot. Eelarve muudatust täiendavaks arvuti riist- ja tarkvarasoetuseks hageja esitanud ei ole. Kirjavahetus hageja ja Rahandusministeeriumi vahel leidis tõesti aset ka pärast 18.11.2004, kui ühe kuu jooksul täpsustati hageja poolt tehtud kulutuste sisu ning mitteabikõlblike kulutuste summat. Rahandusministeeriumi 17.12.2004 kirjaga nr 9-2.3/15335 fikseeriti lõplikult hageja poolt tagastamisele kuuluvate rahaliste vahendite kogusumma. Sama sisuga meeldetuletus edastati hagejale Rahandusministeeriumi 10.02.2005 kirjaga nr 9-2.3/2044. Vastuseks hageja kinnitas 18.02.2005 kirjas nr PH-08 Rahandusministeeriumile, et aktsepteerib nõuet nimetatud summa ulatuses ning palus täiendavat aega tagasimakse teostamiseks. Nimetatud kirjavahetusega ei ole tõendatud hageja poolne nõude esitamine kostja poolse lepingu rikkumise osas ning hageja ei ole esitanud siiani ühtegi tõendit, mis tõendaks nimetaud nõude esitamist. Seetõttu tuleb jätta hageja taotlus võimaliku aegumise peatumise osas tähelepanuta. Kostjale jääb arusaamatuks hagejapoolne viide nimetatud kontekstis Euroopa Komisjoni järelepäringule. Eesti Vabariik ei märkinud nimetatud lepingut pikka aega lõpetatuks just põhjusel, et püüdis hagejalt saada kohtuväliselt tagasi vahendeid, mis osutusid projekti lõppedes mitteabikõlblikeks. Peale asjatuid püüdlusi oli Eesti Vabariik kohustatud nimetatud summa Euroopa Komisjonile tagastamiseks kasutama riigieelarve kassareservi vahendeid, mis võimaldas lepingu Euroopa Komisjoni jaoks lõpetatuks lugeda ja programmi sulgeda. Hageja nimetatud tõend ei ole aga aegumise kontekstis asjakohane ning tuleb jätta tähelepanuta. See ei ole kuidagi seotud hageja esitatud nõudega kostjapoolse lepingu rikkumise osas.
Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde, kuid vaidles vastu hagi aegumise kohaldamisele. Kostja esindaja jäi kirjalike vastuväidete juurde ja palus teha vaheotsus nõude aegumise suhtes. Käesolev otsus käsitleb tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 449 järgi ainult hagi aegumist. Vaidlus puudub selles, et Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) ja hageja sõlmisid 01.10.2002.a Detsentraliseeritud Programmi Toetuslepingu nr 063 või EE0002.01.004, mille objektiks oli Eesti keskkonnamõju hindamise dokumentide koostamine elektrituulikute ja tuuleparkide kohta Phare ACCESS programmi raames summas 62 500 eurot tähtajaga 02.04.2004 (t lk 8-43). Vaidlus puudub selles, et Phare ACCESS programmi rakendusasutuseks on Sotsiaalministeerium, kes on Eesti Vabariigi nimel Rahandusministeeriumilt lepingu lõpetamise üle võtnud. Vaidlus puudub selles, et hageja on esitanud 01.01.2004 lõpparuande ja arve lõppmakse 5 000 euro tasumiseks Rahandusministeeriumile (t lk 44-60). Vaidlus puudub selles, et Rahandusministeerium on 18.11.2004 teavitanud hagejat, et puudub alus teha lõppmakset summas 5 000 eurot (t lk 75).
Vaidlus on poolte vahel selles, kas hageja on õigustatud saama lõppmakset summas 5 000 eurot ja kas hagi on aegunud. Hageja on 19.11.2004 kirjaga kinnitanud, et ta on kätte saanud Rahandusministeeriumi 18.11.2004 kirja (t lk 151). Asjakohane on kostja osundamine TsÜS §146 lg 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kohus ei nõustu hageja positsiooniga, et lõppmakse osas kestis kirjavahetus poolte vahel veel 2005.a ja vaidlus oli kohtus abikõlblike kulutuste üle ning vaidlus tuleneb lepingu rikkumisest kuna Rahandusministeeriumi 08.09.2005 kiri Sotsiaalministeeriumile puudutab programmi EE002 tagasimakset 73 140 krooni Euroopa Komisjonile ega oma puutumust kostjalt saadava lõppmaksega (t lk 154-155). Kohus asub seisukohale, et hageja 01.01.2004 arve esitamisega Rahandusministeeriumile väidetava lõppmakse saamiseks algas nõude aegumistähtaeg 31.12.2004 tuginedes TsÜS § 147 lg 3. Järgnevalt analüüsib kohus, kas aegumine on peatunud. Vastavalt TsÜS § 167 lg 1 ja 2 nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Kohus leiab, et kuna hageja esitatud arve lõppmakse saamise üle läbirääkimisi poolte vahel pole toimunud, siis ei tõusetu nõude aegumise peatumise küsimust. Meelevaldne on hageja arusaam, et vaidlus lepingu rikkumise üle tsiviilasjas nr 2-06-17394 peatab hagi aegumise, kuna märgitud kohtuvaidlus puudutas lepingust tulenevaid abikõlblikke kulutusi ega ole siduv lõppmakse nõudega. TsÜS § 136 lg 2 järgi kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Seega pidanuks hagi olema kohtule esitatud hiljemalt 31.12.2007. Käesolev hagi on kohtule esitatud 10.03.2008. Kohus leiab, et hagi on aegunud ja jätab aegumise tõttu hagi rahuldamata.
VÕS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Seega on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Viivi Villemson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.