Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Lõpetada menetlus BAS-i nõudes HV`i ja KP vastu kahju hüvitamiseks summas 33 000 krooni seoses hageja loobumisega antud nõudest kostjate vastu. Menetluskulude jaotus Asja menetluskulud jätta H V`i ja KPkanda võrdsetes osades kummalegi.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtusse kohtuotsuse teatavaks tegemisest 26.06.2008.a. Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumaja tsiviilkantselei kaudu. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtule 08.06.2007.a. esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja põhivõlgnik HV 27.01.2007.a. tarbijakrediidilepingu nr. 0700158/15kt. Lepingu kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 65 527.48 krooni krediiti. Lepingu järgi on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 24,95 % krediidisummast ühe aasta kohta. Kogu lepingu perioodi eest on põhivõlgnik kohustatud hagejale tasuma intressi summas 139 590.60 krooni. Krediidi brutosummaks kujunes 205 773.35 krooni ning krediidi kulukuse määraks 41,41 % aasta kohta. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule BAS-i krediidilepingute üldtingimusi nr. S. Hageja sõlmis 27.01.2007.a. käenduslepingu KP`ga, millega viimane võttis käendajana endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust nr. 0700158/15kt ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingute kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 270 645 krooni ning käenduse tähtajaks 01.09.2017.a. Arvestades asjaoluga, et kostjad ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, oli hageja sunnitud saatma kostjatele 24.04.2007.a. lepingu ülesütlemise hoiatused, mille kohaselt paluti neil kahe nädala jooksul likvideerida lepingust tulenevad võlgnevused, teavitades kostjaid lepingu ülesütlemise ohust ja andes samas võimaluse kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna kostjad ei tasunud hagejale vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja ülesütlemishoiatusele kolme järjestikust makset, ütles hageja 18.05.2007.a. lepingu põhivõlgnikule üles. Lepingu ülesütlemisest teavitas hageja ka käendajat viimasele saadetud nõudekirjas ning hageja nõudis kostjatelt 87 466.30 krooni tasumist, millest 65 527.48 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 7 059.92 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 13 105.50 krooni leppetrahvi, 655.27 krooni tasumata lepingu sõlmimise tasu, 1 450 krooni võla sissenõudmisega seotud kulu ja 218.13 krooni viivist. Kuna kostjad ei ole hageja pöördumistele reageerinud, on hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma hagiga kohtusse.

655.27 krooni. Kokku tunnustab põhivõlgnik hageja nõuet summas 74 356.64 krooni. Hageja poolt nõutava leppetrahvi osas jäävad hageja lepingu eritingimused kostjale arusaamatuks. Nimelt on eritingimustes näidatud maksmisele kuuluva leppetrahvi summa konkreetse kohustusena ning suurusena juba lepingu allkirjastamisel. Mis on sellise trahvisumma aluseks ja kas seda on arvestatud ka krediidi kulukuse määra arvestamisel, jääb põhivõlgnikule arusaamatuks. Samuti tuleks hageja poolt viidatud tüüptingimuste p. 6.3. toodud 20 % trahvimäära laenusummast lugeda ebamõistlikult suureks ja seega tühiseks VÕS § 42 lg.-te 3 ja 5 alusel. Kostja hageja trahvinõuet ei tunnista selle ebaselguse tõttu ja hageja kompromissiga mittenõustumise korral taotleb kostja HV hageja tüüptingimuste p. 6. 3. tühisuse tunnistamist. Kogukahjuna käsitleb hageja seoses lepingu ülesütlemisega kogu lepingu perioodil saamata jäänud intressi summas 139 590.60 krooni, millest arvestab maha sissenõutavaks muutunud intressi ehk 7 059.92 krooni ja leppetrahvi summas 13 105.50 krooni. Kahju hüvitamise nõudena esitab hageja nõude summas 33 000 krooni, mis moodustub saamata jäänud arvestuslik intressitulu alates lepingu ülesütlemisest kuni 10.12.2008.a. ehk siis 18 kuu intressitulu. Tegemist on seega tulevikus tekkida võiva kahjuga. Kostja, tunnistades põhivõlga ja soovides hagejaga sõlmida kompromisslepet võla tasumise maksegraafiku osas, välistab sellise saamata jääva tulu (kahju) tekkimise võimaluse, sest hageja saab talle tagastatava summa uuesti intressi teenima panna, millega välistab enese tekkida võiva kahju võimalikkuse. Saamata jäänud tulu kui kahju hageja-poolse arvestuse kohta peab kostja vajalikuks märkida, et saamata jäänud tulu on oma õiguslikult olemuselt otsese kahju alaliik ehk siis sellise kahju arvestamine peab samuti toimima faktilise, mitte normatiivse arvestuse alusel. Sellise nõude esitamisel tuleks kahjusumma kindlaksmääramisel sellest maha arvata igasugune kasu, mida hageja võiks lepingu ülesütlemisest saada ja mis ei ole kahju tekkimise ja tema suuruse määratlemisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg. 4). Kogu saamatajäänud intressisummat ei saa mitte kuidagi käsitleda hageja kahjuna, sest intress on just see osa, mida finantstegevusega tegelev ettevõtja kasutab oma kogutegevuse finantseerimiseks. Tekibki küsimus, milline osa saamatajäävast intressist moodustab saamata jäänud tulu, milline osa on suunatud laenu teenindamiseks, ehk siis laenu tegeliku tulususe probleem. Seega on hageja kahjunõu ebaselge nõude suuruse hindamise osas ja seega ebaselge ka tarbija kaitsenormi VÕS § 416 lg. 3 kohaldamise õigsuse ja võimaluse osas. Samuti võib kostja kinnitada, et hageja kahjunõude puhul saamata jäänud tulu osas oleks tegemist VÕS § 127 lg. 7 toodud juhtumiga, mille kohaselt juhul kui kahju suurust ei saa kindlaks teha, on kohtul võimalus hüvitise suurust otsustada hiljem. Seega kostja hageja kahjunõuet selle ebaselguse ja tõendamatuse tõttu ei tunnista. Võla sissenõudmisega seotud kulude osas summas 1 450 krooni leiab põhivõlgnik, et hüvitamisele kuuluvad ainult tegelikult kantud kulutused. Hageja poolt esitatud hinnakiri kui faktilisi kulutusi tõendav dokument oleks kostja arvates aktsepteeritav teenuste osutamise korral, kuid mitte panga initsiatiivil toimuva igasusguse tegevuse finantseerimisel. Hageja ei ole asjas tõendanud, mitme kirja kirjutamise ja saatmise eest ta kostjalt kantud kulutusi nõuab. Kostja HV pakkus hagejale kompromissina võimalust tasuda 74 356.64 krooni, millises ulatuses ta hagi tunnistab. Kompromissi korral võtaks kostja enda kanda ka põhjendatud menetluskulude kandmise. Kostja KP käendaja hagile vastuväiteid ei ole esitanud. Hageja vastuväited kostja kostja poolt hagile esitatud kirjalikele vastuväidetele Hageja leiab, et lähtudes kostja HV`i kirjalikust vastusest hagile, kostja tunnistab hagi osaliselt ning on võtnud hagi õigeks summas 74 356.64 krooni. Pooltel puudub vaidlus selle nõude osas ning antud summa kuulub väljamõistmisele kostjatelt solidaarselt. Kostja vastuväidete osas leppetrahvi kohaldamise suhtes leiab hageja, et pooltevahelises lepingus kohaldatav leppetrahv põhineb lepinguvabaduse põhimõttel. Antud põhimõttest lähtuvalt on lepingupooled vabad valima, kellega, millistel tingimustel ning mis vormis lepinguid sõlmivad. Kostja, olles vaba valima, kas sõlmida leping hagejaga või mitte, aktsepteeris lepingut sõlmides üldtingimuste p.-s 6.3. sätestatut ning sõlmis hagejaga lepingu, mille alusel väljastati kostjale krediidisumma 65 527.48 krooni. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine viitab asjaolule, et kostja on olnud nõus hageja üldtingimustega ning ka nende p-ga 6.3. Seega on üldtingimuste p. 6.3. pooltele siduv lepinguline kokkulepe, s.t. kokkulepe põhineb lepinguvabaduse põhimõttel ning kostja on sellega lepingu sõlmimisel nõustunud.

Seega ei saa lepinguvabadusele tuginev kokkulepe olla kostjale ebamõistlikult kahjustav. Leppetrahvi tasumise kohustuse tekkimise aluseks on võlgniku käitumine käsitletavas võlasuhtes. Üldtingimuste p.-i 6.3. kohaselt kohustub krediidiandja tasuma leppetrahvi üksnes krediidisaaja tegevusest või tegevusetusest lepinguliste kohustuste täitmisel. Järelikult tsiviilõigusi heas usus teostavatel isikutel ei tule üldtingimuste p. 6.3. kohaselt mitte kunagi leppetrahvi tasuda, sest nemad ei riku lepingutingimusi ega kahjusta hageja õigushüvesid, mistõttu ei pea ega saagi hageja nendega lepingut erakorraliselt üles öelda. Üldtingimuste p.-i 6.3. arvestab kohustuste täitmise ulatust võlgniku poolt. VÕS § 162 lg. 1 alusel võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada ebamõistlikukult suurt trahvi mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega on üheks kriteeriumiks võlgniku poolt kohustuste täitmise ulatus. Kostja ei ole peale lepingu sõlmimist hagejale tasunud ühtegi makset ehk peaaegu 10 kuu jooksul ega ka praegusel hetkel ei ole hagejale midagi võla katteks laekunud. Leppetrahvi vähendamine kostja poolt roodud alustel oleks nii seadusega kui hea usu põhimõttega vastuolus ning kahjustaks juba omakorda oluliselt ja ebamõistlikult hagejat. Leppetrahvi puhul on tegemist kõrval kohustusega, mille toime on suunatud põhikohustuse (antud juhul krediidi ja intressimaksete tasumine) nõuetekohase täitmise tagamisele, tekitades võlgnikul huvi lepinguliste kohstuste nõuetekohase täitmise vastu. Seega on leppetrahvi esmane ülesanne hageja arvates sundidda võlgnikku kohustuste täitmisele. Selleks, et leppetrahv reaalselt täidaks oma funktsiooni, peab selle määr olema piisavalt suur, võttes võlgnikult igasuguse huvi lepingulisi kohustusi rikkuda. Üldtingimuste p.-i 6.3. kohaselt on toodud leppetrahvi määraks 20 % lepingu ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast, mis hageja arvates on täiesti mõistlik määr. Kostja kirjaliku vastuse kohaselt jääb talle arusaamatuks, kas krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvestatud ka leppetrahvi suurusega. VÕS § 406 lg. 2 kohaselt on sätestatud, et krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvsse kulusid, mida tarbija peab tasuma lepinguts tulenevate kohustuste rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja omandamise, teenuse kasutamise või muu soorituse saamisega. Seega seadusest tulenevalt krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse leppetrahvi. Ülaltoodust lähtuvalt on hageja arvates ka leppetrahvi nõue selge, seaduslik ja põhjendatud ning pole ka ebamõistlikult suur. Lisaks eeltoodule esitab hageja kostja vastu ka kahju hüvitamise ehk saamata jäänud tulu nõude. Hageja poolt saamata jäänud tulu ehk kasuna tuleb antud juhul mõista intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingu põhitingimustes ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, aga samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kostja poolt tasumisele kuulunud rahasummade edasilaenamisest. Lepingujärgse intressi ehk planeeritud tulu saamise võimaluse kaotas hageja ülesütlemisel VÕS § 416 lg.-s 3 sätestatud korras. Vastavalt nimetatud sättele vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seda hageja ka tegi, nõudes lepingu ülesütlemisel üksnes selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi. Lepingu põhitingimuste kohaselt on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 24,9 % krediidisummast aastas ehk kogu krediidisummalt tulnuks tasuda 139 590.60 krooni. Nimetatud intressi oleks hageja olnud õigustatud saama, kui ei oleks esinenud kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid, st. kostjapoolset lepinguliste kohustuste rikkumist ning lepingu ülesütlemist. Arvestades, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli lepingujärgsest intressist sissenõutavaks muutunud 7 059.92 krooni, on hagejale tekkinud kahju lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäävate intressimaksete osas 132 530.68 krooni ulatuses (139 590.60 kr. – 7 059.92 kr.). Vaadates lepingu maksegraafikut, selgub, et lepingu ülesütlemisele järgnenud ajal peaks kostja olema tasunud 15.10.2007.a. seisuga veel üle 9 376.44 krooni intrese (11.06.2007.a. – 10.10.2007.a. intressimaksed), mistõttu kahju sellises ulatuses om hagejale juba reaalselt tekkinud. Hageja on seisukohal, et kahjuhüvitise väljamõistmisel ei saa piirduda üksnes teadaoleva kahjuga, vaid on võimalik ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamine. VÕS § 127 lg. 6 kohaselt otsustab tulevikus tekkida võiva kahju korral hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilasjas nr. 3-2-1-81-02 17.06.2002.a. tehtud lahendi p.-s 16 sätestatu kohaselt ei takista kahju väljamõistmist asjaolu, et tekkinud kahju suurus pole lõplikult selge. Viidatud kolleegiumi seisukoha järgi saab kohus hinnata kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, lähtuvalt kahju tõenäolisest suurusest. Kolleegium avaldas viidatud kohtuotsuses, et lähtuda tuleb tõenäosuse piiridest ning et kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi seetõttu, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Hageja arvates on tulevikus tekkiva kahju hüvitise suuruse otsustamisel oluline arvesse võtta võlgniku varasemat maksekäitumist. Antud juhtumil ei ole kostja hagejale tasunud

alates lepingu sõlmimisest ühtegi makset. Lisaks eeltoodule on kostjad korduvalt antud lubadusi rikkunud. 28.06.2007.a. on käendaja võtnud ühendust hagejaga ning lubanud 16.07.2007.a. tasuda hagejale kogu võlgnevuse. Samuti on põhivõlgnik 29.06.2007.a. võtnud hagejaga ühendust ja lubanud, et tasub võla katteks hiljemalt 03.07.2007.a. 87 500 krooni, kuid seda lubadust põhivõlgnik pole täitnud. Põhivõlgnik ei iäitnud ka hilisemat lubadust võlg tasuda. Seetõttu on hageja seisukohal, et ka peale kohtulahendit asub kostja kohtuotsust täitma või et ta suudaks seda teha lepingu maksegraafikuga võrreldes lühema perioodi jooksul. Pigem annavad lepingu rikkumise ulatus ning kostja käitumine mõistliku aluse eeldada, et võlgnik hoiab oma kohustuste täitmisest kõrvale ka pärast kohtuotsuse tegemist ning hageja on sunnitud oma nõuete rahuldamiseks läbima lisaks tsiviilkohtumenetlusele ka täitemenetluse. Ühtlasi juhib hageja kohtu tähelepanu ka sellele, et arvestades kostja senist käitumist ei ole hageja arvates mõistlik kostjatega kompromissi sõlmimine, kuna kostja on korduvalt oma lubadusi rikkunud, mis annab hagejale alust arvata, et kostja ei asuks ka kompromissi selle sõlmimise korral täitma. Hageja arvates ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt ja kahju hüvitamise eesmärke arvestades aktsepteeritav olukord, kus lepingulist kohustust rikkunud isik on tunduvalt paremas oluorras kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud (kostja vabanes lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tuleviku intressimaksete tasumisest). Kahjuhüvitise väljamõistmine kõrvaldaks nimetatud ebaõigluse. Lisaks intressimaksete saamise võimaluse kasutamisele põhjustas kostjapoolne lepingu rikkumine hagejale kahju ka seetõttu, et hageja ei saanud lepingujärgselt tasumisele kuulunud summasid edasi laenata ja teenida planeeritud intressitulu. Riigikohus oma kohtuotsuses nr. 3-2-1-66-5 on väljendanud seisukohta, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh. saamata jäänud tuluna, mida isik oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Lisaks on senises kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui võlausaldaja põhitegevuseks on majandus- ja kutsetegevuses finantsteenuste osutamine ning kui antud võlausaldaja ei ole saanud võlgnike-poolset lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt kasutada tagastamata laenusummat ja intresse umbes aasta vältel, tuleb võlausaldajale kahju tekitamist eeldada. Hageja peamiseks majandustegevuseks on laenude väljastamine ning neilt makstavaid intresse kasutab hageja omakorda uute laenude väljastamisel. Kuna kostja on jätnud hagejale lepingujärgsed maksed tasumata alates lepingu sõlmimisest 27.01.2007.a., ei ole hagejal olnud võimalik peaaegu aasta jooksul kostja poolt tasumisele kuulunud summasid oma laenutegevuses kasutada. Eeltoodu põhjal tuleb kahju tekkimist hagejale eeldada. Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on tagatiseta laenutoode, mille puhul on hageja poolt nõutav minimaalne intressimäär 25 % laenusummast aastas. Lähtudes arvestusest, et käesolevaks hetkeks on kogu krediidisumma krediidisaaja kasutuses olnud alates lepingu sõlmimisest kuni käesoleva hetkeni, on hageja juba ainuüksi krediidisumma ja nimetatud perioodi eest tasumisele kuulunud intressi edasilaenamise võimatuse tõttu jäänud ilma intressitulust minimaalselt 8 046 krooni ulatuses. Seega on hageja saamata jäänud tulu näol saanud kahju kokku summas 140 576.68 krooni, sealhulgas lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud intressimaksetena summas 132 530.68 krooni ning kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamise võimatuse tõttu saamata jäänud intressituluna summas 8 046 krooni. Hageja nõuab kostjatelt kahju hüvitamist siiski osaliselt summas 33 000 krooni. Samas juhib hageja kostjate ja kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja, vaatamata sellele, et ta on vähendanud kostjate vastu esitatavat nõuet peaaegu 100 000 krooni võrra, on hageja valmis kahjuhüvitist veelgi vähendama, kui kostjad koheselt tasuvad lepingujärgsed võlgnevused. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade saamtiskulud vastavalt hageja asjas esitatud loetelule ning kokku moodustavad võla sissenõudmisega seotud kulud hageja arvestuse kohaselt 1 450 krooni. Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses, aluseks võttes hageja poolt kohtule 22.05.2008.a. esitatud avaldust nõude täpsustamiseks, ja seda alljärgnevail põhjendustel. Pooltel puudub vaidlus selles, et HV`il oli sõlmitud hagejaga 27.01.2007.a. tarbijakrediidileping 65 527.48 krooni ulatuses krediidi saamiseks. 27.01.2007.a. sõlmiti hageja ning KP vahel käendusleping, millega käendaja KP võttis endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku HV`i vahelisest tarbijakrediidilepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 270 645 krooni ning käenduse tähtajaks 01.09.2017.a. Vaidlus puudub selles, et kostjad ei ole täitnud oma

lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt. Kostja HV tunnistab hagi osaliselt summas 74 356.64 krooni, sellest põhivõlgnevust summas 65 527.48 krooni, viivist summas 1 113.97 krooni, tasumata intressi osas summas 7 059.92 krooni ning lepingu sõlmimise tasu osas summas 655.27 krooni. Hageja hagis esitatud arvestuse kohaselt on hageja viivisenõudeks perioodil 07.06.2007.a. – 22.05.2008.a. suurenenud 15 675.81 krooni võrra ning hageja viivisenõudeks on 22.05.2008.a. seisuga 16 789.78 krooni. Lisaks eeltoodule nõuab hageja kostjatelt leppetrahvi summas 13 105.50 krooni, millise nõude osas on kostja esitanud kirjalikud vastuväited. Kohus leiab, et kostja HV`i sellekohased vastuväited leppetrahvi kohaldamiseks käsitletavas lepingusuhtes tuleb jätta tähelepanuta põhjusel, et kostja on lepingut sõlmides aktsepteerinud ka üldtingimuste p.-i 6.3. sätestatut ning sõlmis lepingu hagejaga, mille alusel talle väljastati krediidisumma 65 527.48 krooni. Seonduvalt asjaoluga, et kostja on lepingut sõlmides olnud nõus hageja üldtingimustega ning muuhulgas ka nende p.-ga 6.3., on antud kokkulepe kohtu arvates pooltele siduv lepinguline kokkulepe, st. kui kokkulepe, mis põhineb lepinguvabadusel ning millega kostja on lepingut sõlmides nõustunud, mistõttu lepinguvabadusele rajanev kokkulepe ei saa kohtu arvates olla kostjale ebamõistlikult koormav. Põhivõlgnik on omal vabal tahtel pöördunud hageja poole tarbijakrediidi saamiseks ning sõlminud hagejaga lepingu viimase poolt pakutud tingimustel. Leppetrahvi tasumise kohustus tekib võlgnikul üksnes juhul, kui võlgnik ei täida maksekohustust. Asjas on veenvat tõendamist leidnud asjaolu, et põhivõlgnik HV ega ka käendaja KP ei ole alates hagejaga lepingu sõlmimisest 27.01.2007.a. tasunud ainsatki lepingus kokkulepitud makset, seega on hageja poolt nende suhtes leppetrahvi kohaldamine õigustatud. Kostja HV on hageja poolt leppetrahvi kohaldamisele esitanud vastuväited, osundades selle õigusvastasusele, kuid samas pole ta taotlenud kohtult VÕS § 162 lg. 1 alusel leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni, kui ta leiab, et see on ebamõistlikult suur. Ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et kostja HV on tarbijakrediidilepingu sõlmimisel nõustunud kõigi hageja poolt pakutud tingimustega tarbijakrediidi saamiseks, s.h. ka leppetrahvi ja viiviste kohaldamisega juhuks, kui tekivad makseraskused krediidi tagasimaksmisel hagejale. Kostja HV ei ole asjas kohtule ka põhjendanud, miks ta pole asunud hagejale saadud krediiti ning laenuintressi tagasi maksma. Vastavalt VÕS §-s 76 lg.-s 1 sätestatule tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS §-i 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, mittekohane täitmine, sh. täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 103 lg. 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad ei ole viidanud asjaoludele, millest nähtuks nende vabandatavus lepinguliste kohustuste mittetäitmisel. VÕS § 142 lg. 1 sätestatu kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtajaga või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg. 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg. 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse täitmisega võimalus neid kulusid vältida. Asja materjalide kohaselt on kohtu arvates ilmne asjaolu, et kostja KP oli käendajana hageja poolt informeeritud asjaolust, et põhivõlgnik oma lepingulisi kohustusi täitma ei asunud. Hageja saatis kirjalikke meeldetuletusi nii põhivõlgnikule kui käendajale (vt. tlk. 19 – 26). Hageja loobus kostjate suhtes kahju hüvitamise nõudest summas 33 000 krooni. Antud nõude osas tuleb asjas menetlus lõpetada. Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hagi tuleb kostjate suhtes rahuldada täies ulatuses solidaarselt, sest hageja on kostjate vastu esitanud õiguslikult põhjendatud hagi.

Asja menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda võrdsetes osades 50 % ulatuses kummalegi neist. Vastavalt TsMS § 174 lg. 1 võib selleks õigustatud menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude kundlaksmääramist lahendis sisalduva proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 26.06.2008.a.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.