Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kriminaalmenetlust (t lk 13), milles ei olnud hagi esitamise hetkeks otsust tehtud. Hageja ja M.B sõlmisid 24.08.2004 rendilepingu nr L04106287 (t lk 14-18), mille kohaselt kohustus M.B rentnikuna tasuma rendiobjekti eest rendimakseid vastavalt rendilepingus kokkulepitule ning maksegraafikule (t lk 19-20). MB ei tasunud kõiki rendilepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, mistõttu lõpetas hageja rendilepingu ühepoolselt. Seisuga 31.12.2007 on hageja kahju kokku summas 50 723.14 krooni. Nimetatud summa koosneb tasumata 2004.aasta septembrikuu rendimaksest summas 7.85 krooni, tasumata rendimaksetest perioodil oktoober 2004 – jaanuar 2005 kokku summas 31 991.40 krooni, rendilepingust tulenevast kindlustusmaksest summas 9 473.89 krooni (rendilepingu üldtingimuste p 7.1 kohaselt kannab kõik kindlustamisega seotud maksed rentnik) ning müügiteenusest summas 9 250.00 krooni (rendilepingu üldtingimuste p 10.5 kohaselt kannab kõik kulutused, mis kaasnevad rendilepingu lõpetamisega, rentnik). Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista kahjunõue summas 50 723.14 krooni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastuses kostja kirjalikule seisukohale lisas hageja, et vastavalt lepingu nr L04106287 p-le 5 kohustus kostja andma lepingu eseme koos selle päraldistega hageja poolt volitatud isikule, kelleks oli M.B . Hageja poolt väljastatud volitus ei olnud antud edasivolitamise õigusega, mistõttu puudus kostjal õigus anda lepingu ese üle M.B poolt edasivolitatud isikule S.B ́ile. Lepingu eseme üleandmise-vastuvõtmise aktil puudub rentniku MBi allkiri. Rendilepingu p 4.3 kohaselt pidi toimuma rendiobjekti üleandmine müüjalt otse rentnikule, hageja väljastas nimetatud toimingu sooritamiseks rentnikule vastavasisulise volikirja ning üleandmisel pidid rentnik ja üleandja koostama kolmes eksemplaris üleandmise-vastuvõtmise akti. Hageja väljastab alati rentnikele volikirjad rendiobjekti vastuvõtmiseks, kuid teeb seda ühes eksemplaris, milline jääb rendiobjekti üleandjale. Kuna hagejal puudub kõnealune volikiri, tõendab ta edasivolitamise õiguseta volikirja andmist M.B tüüpvolikirja põhjaga (t lk 78), millelt nähtub, et volikiri oli edasivolitamise õiguseta. Kostjal puudus volitus anda lepingu ese üle kolmandale isikule, mistõttu vastutab kostja hageja ees rendilepingu alusel tekkinud kahju eest. Antud vaidluse puhul ei kuulu kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, kuna kohustatud isikuna kostja rikkus oma kohustust tahtlikult. Kostja tahtlus tulenes rendiobjekti üleandmisest õigusevastaselt hageja poolt volitamata isikule. Kostjale oli teada, kellele ta pidi rendiobjekti üle andma, kuid ei täitnud oma lepingulist kohustust ning andis tahtlikult rendiobjekti kolmandale isikule. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja lepinguline esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ja lisas, et M.B ei teadnudki, et auto oli vastu võetud ja ta ei pöördunud hageja poole, et rendilepingut lõpetada. M.B poolt välja antud volikiri on õigustühine, kuna tal puudus edasivolitamisõigus. Kuna rentnik autot ei saanud, puudub hagejal õigus temalt raha nõuda. Kostja pidi ette nägema, et andes auto üle valele isikule, võib ta hagejale kahju tekitada. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Nii kirjalike vastuväidete kui istungitel antud esindaja selgituste kohaselt puudub hagejal õiguslik alus esitada oma nõue kostja vastu, kuna kostja täitis vaid oma lepingulisi kohustusi ja andis sõiduauto üle volitatud isikule. Kostja poole pöördus S.B , kes aitas M.B sõidukit soetada ning liisinguleping vormistada. S.B oitsov esitas kostjale kõik vajalikud dokumendid, sealhulgas üleandmise-vastuvõtmise akti ning MBi poolt allkirjastatud volikirja (t lk 53). S.B selgitas kostjale, et M.B on meremees ning seoses sellega ei saa ta ise autot vastu võtta. Kohustuste täitmisel peavad lepingu pooled lähtuma mõistlikkuse printsiibist. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 7 lg-st 2 arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kostja täitis kohusetundlikult ja mõistlikkuse printsiipi arvestades lepingust nr L04106287 tulenevaid kohustusi. Kostja juhatusel puudus kahtlus, et S.B ei ole volitatud isik, kuna ta esitas ka panga ja M.B poolt allkirjastatud dokumendid ning M.B poolt allkirjastatud üleandmisevastuvõtmise akti ning volituse. Samuti andis ta mõistlikke selgitusi selle kohta, miks M.B ei saanud ise sõiduautot vastu võtta. S.B oli ka varem seoses müügilepingu nr L04106287

sõlmimisega M.B nimel kostja poole pöördunud. Kostja oli vaid ostu-müügilepingu pooleks. Käesolev nõue on esitatud aga rendilepingu alusel, mis oli sõlmitud hageja ja M.B vahel. Lepingust ega volikirjast ei nähtunud, et M.B volitus oli piiratud. Lisaks eeltoodule on kostja seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Hageja nõue kostja vastu tuleneb müügilepingust. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Sama sätte lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Antud juhul algas aegumistähtaeg 24.08.2004 ehk üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamise momendist. Seega lõppes kostja vastu esitatud nõude aegumistähtaeg 24.08.2007. Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja lepinguline esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et hageja poolt volitatud isikut konkreetselt ei ole lepingus nimetatud. Samuti puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel. IV Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu. 1 Hageja on esitanud nõude kostja vastu nende vahel 24.08.2004 sõlmitud müügilepingu rikkumisega kostja kui müüja poolt hagejale kahju tekkimise alusel. Seega tuleb käesolev vaidlus lahendada võlaõigusseaduse (VÕS) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetest. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 3 on võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama sätte lg 2 kohaselt ei kuulu hüvitamisele kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohutustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Sama sätte lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

ostja poolt volitatud isikule. Puudub vaidlus, et ese anti üle müüja poolt volitatud isiku poolt edasivolitatud isikule. Asjas ei leidnud tõendamist kostja poolt väidetud asjaolu nagu oleks M.B olnud õigus edasi volitada. Vastavalt TsÜS § 119 lg-le 1 on esindajal edasivolitamise õigus, kui see tuleneb volitusest. Hageja kui volikirja välja andnud isiku väidete kohaselt oli nende poolt antud välja nn tüüpvolikiri, milline edasivolitamise õigust ei sisaldanud. Kohtule esitati väite tõendamiseks tüüpvolikirja tekst (t lk 78), millest edasivolitamise õiguse andmist ei nähtu. Kuna M.B oli antud volikiri konkreetse tehingu tegemiseks (sõiduki vastuvõtmiseks müüjalt), siis eelduslikult peab see volikiri (või ärakiri sellest) asuma müüja valduses koos kõigi muude sõiduki müüki ja üleandmist puudutavate dokumentidega. Seda enam, et edasivolitust tõendav volikiri müüja poolt esitati. Kostja esindaja väidete kohaselt hageja poolt antud volikirja ei leitud. Kohus on seisukohal, et konkreetse volikirja kaduma minekust tulenevat tõendamatuse riski kannab kostja ning kuna ta hageja poolt M.B antud volikirja ei esitanud, jääb tõendamata tema väide, et nimetatud volikirjast tulenes edasivolitamise õigus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei saa lugeda M.B volitused saanud isikut ostja poolt volitatud isikuks müügilepingu p 5 mõttes. Küll aga on kohus seisukohal, et selliselt mittekohaselt müügilepingu täitmisel ei pidanud müüjale olema mõistlikult ettenähtav kahju, milline seisnes selle sõiduki rentimiseks sõlmitud rendilepingu alusel tasumisele kuulunud rendimaksete tasumata jäämises ning tõendamata on põhjuslik seos hagejale kahju tekkimises (rendimaksete jmt saamata jäämises) ja kostja tegevuse (üleandmine volitamata isikule) vahel. Tulenevalt müügilepingust sai ja pidi müüja ette nägema sõiduki kadumise, hävimise või halvenemisega seonduvat kahju tekkimist, kui andis sõiduki üle selleks volitusi mitteomavale isikule, kuid sellesisulist kahju ei hageta. Hageja esindaja möönis istungil, et kuigi talle ei ole täpsed asjaolud teada, saab esitatud nõude asjaoludest (hagetava summa sisust, milline sisaldab müügiteenust arvel 05.05.2005) järeldada, et peale rendilepingu lõpetamist (vastav hageja kiri 05.01.2005; t lk 21) tagastati sõiduk hagejale. Kohtule ei ole teada, kelle poolt. Ka nähtub Põhja Politseiprefektuuri kirjast hagejale 02.12.2005, et vaidlusaluse müügilepingu alusel hageja poolt omandatud ja rendilepingu alusel M.B kasutada antud sõiduk oli 15.04.2005 võõrandatud (t lk 13). Seega ei saanud sõiduk minna ega läinudki volitamata isikule üleandmise tagajärjel kaotsi, vaid seda kasutati rendimakseid tasumata. Edasivolitamise volikirjaga 24.08.2004 on tõendatud, et hageja poolt volitatud isik rentnik M.B teadis, et sõiduki võtab tema eest vastu teine isik, kes seda reaalselt ka tegi ning seega pidi M.B olema teadlik ka asjaolust, kes tema poolt renditud sõidukit tegelikkuses kasutab. Põhja Politseiprefektuuri kirjast nähtub, et M.B ei eita rendilepingu sõlmimist ning pöördus politsei poole alles 03.10.2005. Hageja poolt väljastatud lepingu lõpetamise teatest ja arvetest (t lk 22, 23) ning asjaolust, et juba aprillis müüs hageja sõiduki edasi, nähtub, et M.B pidi olema sõiduki vastuvõtmise ja kasutamisega seotud asjaoludest teadlik tunduvalt enne politsei poole pöördumist. Seega sõltumata kostja mittekohasest tegevusest oli sõiduk omanikule kättesaadav ja rentnik pidi olema teadlik selle kasutamisest ning enda kohustusest rendimakseid tasuda ning kostja tegevus ei saanud tingida rendilepingu alusel igakuiste maksete tasumata jätmist.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.