2.Tunnistada xxx avalduse ning 24. aprillil 2003.a sõlmitud notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingu (notar Piret Press, notari ametitoimingute raamatus registreerimise nr 2162) alusel täiteasjas nr 034/2006/288 xxx suhtes algatatud sundtäitmine lubamatuks.
3.Jätta 17. juulil 2006.a käesolevas tsiviilasjas Harju Maakohtu määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja xxx kanda.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 22. oktoobril 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.14. juulil 2006.a esitas xxx Harju Maakohtule hagi xxx vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitasjas nr 034/2006/288, mis toimub 24. aprillil 2003.a (hagis ilmselt ekslikult märgitud 24. aprill 2004.a) notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud laenu- ja käenduslepingu alusel (notari ametitoimingute raamatus registreerimise nr 2162).
2.Hageja väidete kohaselt on kostja esitanud kohtutäiturile sundtäitmiseks Tallinna notari Piret Pressi poolt koostatud ja tõestatud 24. aprilli 2003.a laenu- ja käenduslepingu (edaspidi laenu- ja käendusleping). Leping on sõlmitud xxx (kostja) kui laenuandja, xxx OÜ (registrikood 10887777) kui laenusaaja ning laenu käendajate xxx ja xxx (hageja) vahel. Laenu- ja käenduslepingu punkti 2.1 kohaselt kohustus hageja andma xxx OÜ-le laenu summas 400000 Eesti krooni ning andma nimetatud summa vastavalt lepingu punktile 2.2 kohaselt laenusaaja kasutusse ja käsutusse, kandes laenusumma laenusaaja pangakontole nr 332069940002 Sampo Pangas hiljemalt 1. juulil 2003.a. Lepingu punktis 2.8 leppisid laenuandja ja laenusaaja kokku, et juhul kui laenuandja ei tagasta laenusummat hiljemalt 10. aprillil 2004.a, kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale iga laenu tagasimaksmisega viivitatud päeva eest 0,5% päevas arvestatuna laenusummalt. Laenu- ja käenduslepingu punktis 4.1 leppisid hageja ning kostja ja xxx kokku, et viimased võtavad käendajatena kohustuse tagada laenusaaja lepingust tulenevad kohustused laenuandja ees koos kõrvalkohustustega. 24. aprillil 2003.a sõlmisid hageja ja xxx pantijatena ning kostja pandipidajana ka osade pandilepingu, mille punkti 1.3 kohaselt on pandiga tagatud kõik pandipidaja nõuded, mis tulenevad xxx OÜ ja pandipidaja (kostja) vahel 24. aprillil 2003.a sõlmitud laenu- ja käenduslepingust. Pandilepingu esemeks olid pandilepingu punkti 2.1 kohaselt hagejale ja xxx kuuluvad xxx OÜ osad. Pandilepingu punkti 1.4 kohaselt on pandiga tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, s.h intress, leppetrahv, kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused. Hageja märgib seejuures, et nii hageja kui kostja ning ka xxx on xxx OÜ osanikud ning juhatuse liikmed, kellel kõigil oli õigus esindada kõnealust äriühingut ainuisikuliselt. Hagi esitamise hetkel xxx OÜ-l majandustegevus puudub, kostja xxx oli xxx OÜ tegevjuht. Hageja peab laenu- ja käenduslepingu alusel algatatud sundtäitmist lubamatuks, kuna tegelikkuses kostja laenusummat laenusaaja kasutusse ja käsutusse ei andnud ning on jätnud omapoolsed lepinguga võetud kohustused täies ulatuses täitmata. Hageja hinnangul on tegemist rahatu lepinguga. Seetõttu puuduvad hagejal kostja kui sissenõudja ees mistahes võlgnevused või muud kohustused. Nimetatud asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud xxx OÜ Sampo Panga arveldusarve nr 332069940002 väljavõtte perioodist 01.11.2002-11.07.2006. Hageja osundab võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg-le 5, mis sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatise vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. 24. aprillil 2003.a sõlmitud pandilepingu punkti 1.3 kohaselt on pandiga tagatud kõik pandipidaja nõuded, mis tulenevad xxx OÜ ning pandipidaja vahel samal päeval sõlmitud laenu- ja käenduslepingu
alusel xxx OÜ poolt võetud võlakohustusest (400000 kr). Pandilepingu punkti 1.4 kohaselt on pandiga tagatud nõudega seotud kõrvalnõuded. Hageja leiab, et kuna kostja ise oli laenusaaja xxx OÜ osanik ja juhatuse liige, on temapoolne laenu- ja käenduslepingu täitmata jätmine põhjuseks, miks xxx OÜ sattus finantsraskustesse ja äriühingu majandustegevus on lõppenud. Seega on kostja poolt hageja kui käendaja vastu laenu- ja käenduslepingu sundtäitmisele pööramine hageja hinnangul alusetu ja ebaõige kostja tegevusetuse tulemusel pandilepingu eseme, s.t muu tagatise VÕS § 145 lg 5 mõttes, laenusumma ja kõrvalkohustuse suuruses summas vähenemise tõttu. Hageja hinnangul on ebaõige sissenõude pööramine tema vastu ka VÕS § 145 lg-s 1 sätestatust lähtuvalt. Nimetatud sätte kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul leppisid laenuandja (hageja) ning käendajad laenu- ja käenduslepingu punktis 4.1.2 kokku, et käendajad võtavad kohustuse tagada lepingu punktides 2.3 ja 2.4 nimetatud kohustusi üksnes juhul kui laenuandja ei saa nõuet laenusaaja vastu rahuldada. Hageja väidete kohaselt ei ole kostja vastava nõudega laenusaaja poole pöördunud ega laenusaaja osaniku ja juhtorgani liikmena lepingu täitmise otsust teinud ega sellesisulist arutelu algatanud.
3.Esitatud nõude õigusliku alusena on hageja lisaks ülalosundatud sättele tuginenud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
4.Kohtule 11. oktoobril 2006.a ja 7. veebruaril 2007.a esitatud kirjalikes vastuses leiab kostja, et käesoleval juhul ei esine alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest hageja ei ole nõuet täitnud ja puuduvad muud kokkulepped. Kostja nõue on tõendatud hageja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttega, samuti kostja poolt täiendavalt esitatavate väljavõtetega. Seega puudub alus väita, et laenuleping oleks rahatu. Hageja ei ole tõendanud ega ka põhjendanud, miks laenuleping on rahatu vaatamata sellele, et pangakonto väljavõtetest nähtuvad selgelt kostja rahaülekanded xxx OÜ-le. Kostja soovib rõhutada, et ka hageja oli kostjaga samavõrd laenusaaja ehk xxx OÜ osanik ja juhatuse liige, mistõttu xxx OÜ juhatuse liikmed ning osanikud vastutavad selle äriühingu tegevuse tulemuslikkuse eest. Kostja hinnangul on alusetu väita, et xxx OÜ muutus maksejõuetuks kostja tegevuse tulemusena. Lisaks ei ole hageja ka selgitanud, mida ta mõistab asjaolu all, et xxx oli xxx OÜ tegevjuht ning milline on selle väite õiguslik tähendus. Hageja ei ole tõendanud, et xxx OÜ väärtus vähenes kostja tegevuse tulemusena, samuti ei ole tõendatud, milles see tegevus seisnes, mille tulemusena kogu xxx OÜ majandustegevus seiskus. Eeltoodust tulenevalt on hageja väidete rajamine ka VÕS § 145 lõikele 5 alusetu. Kostja rõhutab, et poolte vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv tehing. Hageja väidab hagis, et xxx OÜ on finantsraskustes ja tema majandustegevus on lõppenud. Kostja nõustub nimetatud väitega. Samas leiab hageja, et käendajad on kohustatud käenduskohustuse täitma alles pärast seda, kui xxx OÜ ei suuda laenulepingukohaseid kohustusi täita. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust, et xxx OÜ on finantsraskustes ja ei tegutse, siis on kostja hinnangul ka tõendatud, et xxx OÜ ei suuda oma laenu tagasimaksmise kohustust täita. Samuti on nii kostjal kui hagejal osaühingu juhatuse liikmetena selge ülevaade xxx OÜ majanduslikust seisust.
24.aprillil 2003.a sõlmitud laenu- ja käenduslepinguga on hageja võtnud oma vaba tahte alusel kohustuse tagada laenu tagasimaksmine koos intressidega. Samuti on hageja võtnud lepingu
sõlmimisega endale kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele (laenu- ja käenduslepingu p 5). Seega on hageja käenduskohustus tekkinud eeldusel, et laen on üle antud ja et põhivõlgnik ei suuda laenu tagasimaksmise kohustust täita. Hageja on kohtule esitanud xxx OÜ Sampo Panga konto väljavõtte, samuti ka kostja täitmisavalduse kohtutäiturile, mille alusel täitur täitemenetlust alustas. Nimetatud tõenditest nähtub, millisel ajal ja osades on laen üle antud. Kostja väidab, et 24. aprillil 2003.a sõlmitud laenu- ja käenduslepingu kohaselt oli poolte tahteks fikseerida kostja poolt xxx OÜ-le laenu andmise tingimused, sealhulgas ka tingimuste fikseerimise ajaks tegelikult üle antud laenusummad. Laenulepinguga fikseeriti laenu lõppsumma ning laenulepingu notariaalse tõestamise hetkeks oli osa laenust tegelikkuses juba xxx OÜ-le üle antud. Kostja on seejuures esitanud kohtule ka xxx OÜ-le Sampo Pangas ja Hansapangas kuuluvate kontode väljavõtted. Kostja hinnangul on hageja käenduskohustus tekkinud, kuna põhivõlgnik ei ole suutnud kostja ees laenu tagasimaksmise kohustust täita, mida tõendavad kostja 30. detsembri 2004.a, 12. septembri 2005.a ja 6. märtsi 2006.a nõuded xxx OÜ-le. Nimetatud nõuetele ei ole xxx OÜ kirjalikult vastanud. Lisaks märgib kostja, et tema nõuet ei ole võimalik täita ka pandi realiseerimise ehk hagejale kuuluva xxx OÜ osa realiseerimise kaudu, kuna see on väärtusetu – hageja on hagis õigesti kinnitanud, et xxx OÜ majandustegevus käesoleval ajal puudub, samuti puudub xxx OÜ-l vara selle nõude täitmiseks. Hageja väide, et kostja poolt kogu laenusumma üleandmata jätmine ongi xxx OÜ finantsraskuste ja majandustegevuse lõppemise aluseks, on alusetu, tõendamata ja paljasõnaline ning ka seosetu hageja käenduskohustusega. Hageja ja kostja, samuti xxx on xxx OÜ juhatuse liikmetena võrdselt vastutavad xxx OÜ majandustegevuse ja juhtimise eest. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et nimetatud kolm isikut on ka xxx OÜ osanikud. Kostja 7. veebruari 2007.a vastuses on välja toodud ka täitemenetluses võlgnikult nõutava intressi ja viivise arvutuskäik.
MENETLUSE KÄIK
5.29. juunil 2007.a toimunud eelistungil tõi hageja täiendavalt välja asjaolu, et täitemenetluses nõutav summa ületab laenu- ja käenduslepingu punktis 4.1.1 fikseeritud käendaja vastutuse piirmäära 399800 krooni (vt toimik, lk 126).
6.24. augustil 2007.a on kostja edastanud kohtule vaidlusaluses täiteasjas kohtutäiturile esitatud avalduse, milles kostja (sissenõudja) teatab enda nõude vähendamisest ja soovist muuta esitatud täiteavaldust. Kostja vähendab nõuet 399800 kroonini ja palub sellise summa täitemenetluse jätkumisel hagejalt xxx sisse nõuda (vt toimik, lk 136).
7.Kohtuistungil jäi hageja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Vastavalt sama paragrahvi kolmandale lõikele võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Täitmisteate on hageja asja materjalidest nähtuvalt kätte saanud 14. juunil 2006.a (vt toimik, lk 15). Hagiavaldus on kohtule saabunud 14. juulil 2006.a, seega on hagiavaldus esitatud tähtaegselt.
10.TMS § 221 lg-s 1 sisalduv sundtäitmise lubamatuks tunnistamise põhjuste loetelu ei ole sätte sõnastusest lähtuvalt ammendav. Seetõttu võib võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada ja kohus sundtäitmise lubamatuks tunnistada ka TMS § 221 lg-s 1 loetlemata põhjustel. Kohtu hinnangul tingib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise käesoleval juhul asjaolu, et kostja (sissenõudja) väidetavat nõuet ei eksisteeri. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 24. aprillil 2003.a sõlmitud laenu- ja käenduslepingu punkti 2.2 kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse, kandes selle laenusaaja pangakontole nr 332069940002 Sampo Pangas hiljemalt 1. juulil 2003.a. Lepingu punkti 2.3 järgi kohustub laenusaaja laenusumma tagastama hiljemalt 10. aprillil 2004.a. Nii laenu- ja käenduslepingu punktist 2.2 kui ka VÕS § 396 lg-st 1 lähtudes sõltub laenusumma tagasimaksmiskohustuse tekkimine laenusumma eelnevast üleandmisest kostja poolt laenusaajale xxx OÜ. Laenusumma üleandmine kooskõlas laenu- ja käenduslepingu punktiga 2.2 ei ole käesoleva tsiviilasja menetlus käigus tõendamist leidnud.
11.VÕS § 149 lg-s 1 sisalduva üldreegli kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja (laenuandja) oleks teostanud laenu- ja käenduslepingu punktis 2.2 kokku lepitud ülekande xxx OÜ pangakontole nr 332069940002 Sampo Pangas. Hageja poolt kohtule esitatud kõnealuse pangakonto väljavõttest perioodil 01.03.200313.07.2006 võib teha järelduse, et kokkulepitud laenusummat kostja poolt kontole kantud ei ole. Kostja väide, et laenulepingu notariaalse tõestamise hetkeks oli osa laenust tegelikkuses juba xxx OÜ-le üle antud on kohtu hinnangul paljasõnaline ning vastuolus sõlmitud laenu- ja käenduslepingu sisuga. Kostja poolt esitatud xxx OÜ pangakontode väljavõtetest nähtub mitmete rahasummade üleandmine (s.h sularaha sissemaksed) kostja poolt nimetatud osaühingule nii enne kui pärast 24. aprilli 2003.a (vt toimik, lk 80-81; lk 82-85 ja lk 90-105). Samas ei nähtu nendest tõenditest, et raha üleandmine oleks toimunud 24. aprillil 2003.a sõlmitud laenu- ja käenduslepingu täitmisena. Lisaks on kooskõlas VÕS § 89 lg-ga 1 kohustuse täitmise asendamine (s.t võlgnik teeb kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teistsuguse teo) lubatav üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et laenusaaja oleks laenu- ja käenduslepingu punkti 2.2 täitmisena vastu võtnud sularaha üleandmist või rahasummade ülekandmist xxx OÜ teistele pangakontodele.
12.Kostja poolt esitatud xxx OÜ Sampo Panga pangakonto väljavõttest nähtub, et 10. oktoobril 2003.a on äriühing maksnud kostjale 65000 krooni selgitusega laenu tagasimakse (vt toimik, lk 81). Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi nimetatud asjaolust järeldada, et xx OÜ on tunnustanud sõlmitud laenu- ja käenduslepingust tuleneva kohustuse olemasolu kostja ees. Samuti on käendajal ülalosundatud VÕS § 149 lg-st 1 lähtuvalt õigus esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
13.Seoses hageja väidetega sõlmitud laenu- ja käenduslepingu rahatuse kohta märgib kohus, et enne 1. juulit 2002.a kehtinud tsiviilkooseksi (TsK) § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Tulenevalt kehtiva VÕS § 396 lg-s 1 sisalduvast määratlusest võib laenulepingu lugeda aga sõlmituks kokkuleppe saavutamisega
laenu andmise ja tagasimaksmise kohta. Seetõttu pole kehtiva õiguse pinnal iseenesest õiguslikult asjakohane laenulepingu vaidlustamine selle rahatuse pärast nagu seda võimaldas TsK § 276 lg 1. Vaidlus saab olla laenulepingu täitmise üle laenuandja poolt.
14.Lähtudes eeltoodust, asub kohus seisukohale, et esinevad alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks vastavalt TMS § 221 lg-le 1 ning hagi kuulub rahuldamisele.
15.Vastuseks poolte väidetele märgib kohus täiendavalt järgmist. Esitatud tõendite põhjal võib nõustuda hageja väitega, et ebaõige on sissenõude pööramine tema vastu ka VÕS § 145 lg-s 1 sätestatust lähtuvalt. Nimetatud sätte kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Ka käesoleval juhul on laenu- ja käenduslepingu punktis 4.1.2 kokku lepitud, et käendajad vastutavad lepingu punktis 2.3 nimetatud laenusaaja kohustuse täitmise eest üksnes juhul kui laenuandja (kostja) ei saa nõuet laenusaaja vastu rahuldada. Puuduvad tõendid, et kostja oleks proovinud nõuet laenusaaja kui põhivõlgniku vastu rahuldada. Samuti pole tõendatud kostja poolt esitatud nõudekirjade (vt toimik, lk 86-88) kättesaamine xxx OÜ poolt. Pooltel puudub küll vaidlus, et käesoleval hetkel xxx OÜ reaalne majandustegevus puudub ning äriühing on finantsraskustes. Samas on kohtu arvates ebaõige nimetatud asjaoludest järeldada, et nõuet ei ole isegi osaliselt võimalik laenusaaja vastu rahuldada ning käendaja vastutuse eeldused on täidetud. Kohtu hinnangul on tõendamata hageja väide, et kostja kui võlausaldaja tegevuse tulemusena on vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, s.t et vähenenud on xxx OÜ osade väärtus. Nii hageja kui kostja on xxx OÜ osanikud ja juhatuse liikmed ning asja menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud, et ühingu väärtuse väidetav vähenemine oleks tingitud kostja tegevusest. Hageja väide, et xxx OÜ majanduslikud raskused tekkisid kostja poolt lubatud laenu saamata jäämisest, on olemasolevate tõendite pinnal otsustades oletusliku iseloomuga. Liiatigi ei saaks ainuüksi pandieseme väärtuse vähenemine olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele. Käendaja saaks nõuda üksnes tema vastu algatatud sundtäitmise peatamist vastavalt VÕS § 149 lg-le 6.
16.17. juulil 2006.a käesolevas tsiviilasjas tehtud määrusega on Harju Maakohus rahuldanud hageja hagi tagamise taotluse ning hagi tagamiseks peatanud täitemenetluse täiteasjas nr 034/2006/288. Kohus leiab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg-s 2 sätestatule on vajalik jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse käesoleva kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.