Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

2(14)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui rentnik ja kostja kui rendileandja 20. juulil 2020 rendilepingu sõiduki Peugeot Boxer (sõiduk) kasutamiseks eesmärgiga transportida hageja vara seoses kolimisega Rootsist (Sjulsmarkist) Eestisse. Rendiperiood pidi kestma 21. juulist 2020 kuni 27. juulini 2020. Marsruudiks pidi olema Pärnu-HelsingiTornioSjulsmark-Tartu-Pärnu. Lepingu sõlmimisel, sellele eelnenud telefonivestluse käigus ega pärast lepingu sõlmimist läbiviidud sõiduki esmasel tutvustamisel ei viidatud sõiduki puudustele. Hagejaga osales sõidul ja kolimisel kaasjuhina Hannes Ots. Kostja poolt volitatud isik Udo Born andis 21. juulil 2021 hagejale sõiduki üle. Udo Born võttis vastu ettemaksena tasutud renditasu 315 eurot sularahas. U. Born viitas sõiduki üleandmisel sõidukil esinevatele puudustele: teine käik ei püsi aeg-ajalt sees ja süütelukul esineb tõrkeid. U. Born lisas, et "aga alati on ju auto lõpuks käima saadud". Viitmatinimetatu viitab sellele, et tegu ei olnud hiljuti ilmnenud puudustega, vaid kostja oli neist lepingu sõlmimisel teadlik, kuid ei teavitanud hagejat. Kuivõrd laevapiletid (sõidukile, hagejale ja kaasjuhile) olid samaks päevaks ostetud, ei olnud hagejal enam võimalust lepingust taganeda või oodata puuduste kõrvaldamist. Kuna puudustele viidati kui väheolulistele, mis ei takista sõiduki sihtotstarbelist kasutamist, jätkas hageja senise plaaniga ja alustas sõitu läbi Soome Rootsi poole. Sõiduki süütelukuga ilmnes probleem sõiduki esimesel korral bensiinijaamas tankimiseks seiskamisel. Pärast tankimist ei õnnestunud võtit süütelukus keerata ja sõidukit käivitada. Samuti selgus, et sõiduki seisupidur ei tööta. Hageja teavitas U. Borni sellest telefoni teel, mispeale viimane soovitas võtit süütelukus "logistada". Pärast 5–10 minutit kestnud proovimist õnnestus sõiduk käivitada ja hageja liikus laevale. Sama probleem ilmnes laevalt maha sõitmist alustades, kus tekkis oht, et laevalt ei õnnestugi maha sõita, kuna teatavasti lukustub süütevõtme eemaldamisel sõiduki rool, mis teeb liikumise võimatuks. Sõiduki edasisel kasutamisel süüteluku tõrge süvenes ja pärast sihtpunkti (Sjulsmarki) jõudmist 22. juulil 2020 ei õnnestunud sõidukit käivitada. Pärast mitme tunni pikkust katsetamist õnnestus 23. juulil 2020 sõiduk käivitada, käia tankimas ning osaliselt asjad sõidukisse laadida. Hiljem ei õnnestunud käivitamine jälle. Hageja teavitas olukorrast kostja seaduslikku esindajat Andres Oksa ja U. Borni. A. Oks soovitas hagejal ise lahendus leida, otsida töökoda, kus tõrge likvideerida, või kasutada sõidukit viisil, et parkimisel süütevõtit ei eemaldata. Kostja andis hagejale seega üle puudustega sõiduki ega kõrvaldanud puudust (süüteluku riket) ka pärast sellest teadasaamist. Hagejal ei olnud kostjast tuleneval põhjusel seega võimalik sõidukit kasutada. A. Oks saatis 23. juulil 2020 hagejale e-kirja, milles pakkus hagejale tekkinud olukorra eest hüvitist 200 eurot ja nentis, et kuna tegu on tehnikaga, siis võib tõrkeid ette tulla. Kuna hageja ei saanud sõidukit eesmärgipäraselt kasutada ja sõiduki rentimise eesmärk ei täitunud, ei nõustunud hageja hüvitisega. Edaspidi vältis kostja hageja e-kirjadele vastamist, oli telefonivestlustes ebaviisakas või vältis hageja telefonikõnedele vastamist. Hageja tellis 25. juulil 2020 kohalikult autoremonditöökojalt Norrvagn spetsialisti (mehhaaniku), et tuvastada süüteluku tõrge. Mehhaanik tuvastas sõiduki ülevaatusel, et süütevõti sobib süütelukku, kuid süüteluku silindrit ei ole võimalik pöörata ning soovitas kontakteeruda Peugeot’ esindusega, et süütelukk välja vahetada. Kostja ei teinud pikkade telefonivestluste ja e-kirjade vahetamise käigus puuduse kõrvaldamiseks midagi. Hageja järeldas sellest, et kostja ei kavatse riket kõrvaldada ega sõidukit asendada. Hageja saatis 25. juulil 2020 kostjale e-kirja, milles märkis, et kuna sõidukit ei ole võimalik käivitada ega kolimiseks kasutada, soovib hageja renditasu tagastamist ja laevapiletite ning kütusekulu hüvitamist. Hageja andis kostjale teada, et

3(14)

kostja tuleks sõidukile Rootsi järele. Kostja saabus sõiduki asukohta Rootsis ja viis sõiduki ära 28. juulil 2020. Hageja peab ülalmärgitud 25. juuli 2020. a e-kirja lepingu ülesütlemise avalduseks. Lepingu ülesütlemine on põhjendatud ja kehtiv. Üürisumma tagastamise nõue on käsitletav hinna alandamisena VÕS § 112 lg 1 mõttes. Kuna lepingu sõlmimisega soovitud eesmärk jäi täies ulatuses saavutamata, nõudis hageja kogu üürisumma tagastamist, st hinna alandamist nullini. Kuna kostja riket ise ei likvideerinud ega toonud asendusautot, millega oleks olnud võimalik kahju tekkimist vältida, pidi hageja tegema eraldi sõidu Eestisse, võtma uue auto, millega kolida asjad Rootsist Eestisse. Hagejal tekkisid seetõttu kulud. Kuna rikke tekkimise tagajärjel ei olnud võimalik sõidukit kasutada ja üürilepingu sõlmimise eesmärk jäi täitmata, oli hageja sunnitud tegema täiendavaid kulutusi oma asjade ja kaasjuhi Rootsist Eestisse toimetamiseks. Kui riket ei oleks olnud ja sõidukit oleks saanud kavatsetud eesmärgil kasutada, ei oleks kahju tekkinud. Hagejale tekkis lepingu rikkumise tõttu järgnev kahju: laevapilet Helsingi-Tallinn (10. juuli 2020) 36 eurot; laevapiletid Muuga-Vuosaari-Muuga (21. ja 26. juuli 2020) 160 eurot; kütusekulu (23. juuli 2020) 116 eurot 82 senti (1177,06 Rootsi krooni); laevapilet mootorrattale 27 eurot; laevapiletid Vuosaari-Muuga (13. august 2020) 97 eurot; tasu Hannes Otsale 350 eurot. Kostja vastutab kahju eest. Rendilepingu punktis IV 2 sätestatud kostja vastutuse piirang on tühine tüüptingimus. Leping sõlmiti kostja poolt eelnevalt välja töötatud lepingupõhjal, mille sisu hageja ei saanud mõjutada.

Kostja hagi ei tunnistanud.

Vastuväidete kohaselt oli hagejale kasutamiseks antud sõiduk tehniliselt ja funktsionaalselt korras. U. Born ei väitnud, et sõidukil olid tehnilised puudused. Puudusi ei olnud. Süüteluku riket ei olnud. Sõiduk oli läbinud tehnilise ülevaatuse. Hageja ei osanud sõidukit ilmselt käsitleda. Kui kostja esindaja läks koos Peep Huntiga sõidukit Rootsist ära tooma, käivitus see kogu teekonna vältel Eestisse. Hageja oleks seega ka ise saanud sõidukiga Rootsist tagasi Eestisse sõita. Sõiduk on jätkuvalt rendiautona kasutusel. Sellel ei ole tõrkeid. Hageja ei tõendanud puuduste olemasolu. Hageja ei tõendanud, et puudused tekkisid kostja kohustuste rikkumise tõttu. Hageja väitel tekkis sõidukil tõrge enne laevale minekut Eestis tankimisel. Kui tegemist oleks olnud tõsise rikkega, mis oleks takistanud sõiduki kasutamist, oleks hageja kahjude tekkimise ärahoidmiseks võinud lepingust taganeda ja tagastada sõiduki kostjale. Hageja läks sellele vaatamata pikale reisile ja võttis sellega kõik sõidukist tulenevad takistused või kahju enda riisikoks. Kui hageja oleks leidnud ja tõendanud, et tegemist on sõiduki kasutamist takistava rikkega, oleks teise rendiauto leidmine olnud kerge. Seda enam, et hageja liikus Eestist Rootsi tühja autoga, mistõttu oleks olnud auto vahetamine lihtne. Sõiduki rendilepingu punktist IV 2 tuleneb, et kõik sõiduki kasutaja kulud (avarii, reisi ära jäämine, töö või muude kohustuste täitmata jätmisest tulenev kahju), mis tekivad sõiduki võimalikust rikkest, jäävad seega sõiduki kasutaja, mitte rendileandja kanda. Arvestades sõiduki vanust ja amortisatsiooni ning sellele vastava renditasu suurust, oli see tingimus hagejale vastuvõetav. Hageja võttis sõiduki kasutamisega seega sõidu võimalikust rikkest tekkida võivate kulude kandmise riski. Rendilepingu p IV 2 ei ole tühine tüüptingimus. Lepingu sõlmimisel oli võimalik lepingut muuta või täiendada, kui selle üle oleks läbi räägitud ja jõutud kokkuleppele. Lepingupoolte õigused ja kohustused olid tasakaalus – 4(14)

mõningast suuremat riski tasakaalustati vastava klassi ja vanusega sõiduki puhul soodsama rendihinnaga. Rendilepingust taganemise või selle ülesütlemise aluseid ei ole. Lepingust taganemine või selle ülesütlemine ei ole kehtiv. Hageja kahju ei ole tõendatud. 23. juuli 2020. a e-kirjaga ei tunnistanud kostja hageja nõuet, vaid pakkus kliendi heaolu nimel välja lahenduse.

MAAKOHTU LAHEND

2020 kompromissi korras 200 eurot, kuid ei maksnud tegelikult seda summat ega kõrvaldanud puudust. Hageja ütles lepingu üles 25. juuli 2020 e-kirjaga (dtl 53). Arvestades lepingu olemust, eesmärki ja tähtaega, ütles hageja lepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta oli kostjale puudusest teatanud. Kostja kinnitas, et ta sai hageja 25. juuli 2020 e-kirja kätte (dtl 184). Hageja võis lepingu VÕS § 278 ja § 279 lg 1 alusel seega üles öelda. Lepingu ülesütlemine vabastab VÕS § 195 lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Lepingu ülesütlemise korral võib hageja VÕS § 195 lg 5 järgi nõuda üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu tagastamist, st renditasu tagastamist perioodi eest, mis jääb lepingu ülesütlemise ja lepingu tähtaja lõppemise vahele. Lepingust nähtub, et hageja pidi maksma kostjale sõiduki kasutamise eest tasu 315 eurot. Pooled ei vaidle, et hageja maksis selle ära. Sõiduk renditi seitsmeks päevaks, st renditasu oli 45 eurot päevas. Hageja saab VÕS § 195 lg 5 alusel nõuda kostjalt seega renditasu tagastamist 26. ja 27. juuli 2020 eest, s.o summas 90 eurot. Selles osas tuleb hagi rahuldada. Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik VÕS § 278 p 4 kohaselt alandada üüri vastavalt VÕS §-s 296 sätestatule. VÕS § 296 lg 2 näeb ette, et kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on VÕS §- s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu üksnes vähenenud, võib üürnik alandada üüri puudusele vastaval määral puudusest teada saamisest kuni puuduse kõrvaldamiseni kestnud ajavahemiku eest. Maakohtu hinnangul ei nähtunud asja materjalidest, et sõiduki kasutamine oleks olnud ajavahemikul 21.–25. juuli 2020 kogu aeg täielikult välistatud. Hageja poolt üüri tasumisest täielik keeldumine, s.o selle nullini alandamine ei ole VÕS § 278 p 4 ja § 296 lg 1 alusel seega põhjendatud. Samas oli sõiduki sihtotstarbeline kasutamine VÕS §-s 278 nimetatud puuduse (süütelukku rike) sellel ajavahemikul siiski vähenenud. Kohtu hinnangul oli hagejal VÕS § 278 p 4 ja § 296 lg 2 alusel seega õigus alandada puudusele vastaval määral sõiduki kasutamise tasu puudusest teada saamisest (21. juulist 2020) kuni lepingu lõppemiseni (25. juuli 2020). Kohus määras VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel mittekohase täitmise väärtuse asjaolusid arvestades ise. Kohus leidis, et mittekohase täitmise väärtus on vähemalt 35 eurot päevas, s.o kokku 175 eurot (35 × 5). Pole alust arvata, et sõidukit oleks renditud muu kui turuhinna eest, st kohase täitmise väärtus on samuti 315 eurot, s.o 45 eurot päevas. Alandatud hinna leidmiseks korrutas kohus seega mittekohase täitmise väärtuse 175 eurot kokkulepitud hinnaga 315 eurot ning jagas selle kohase täitmise väärtusega 315 eurot. Alandatud hind on seega 175 eurot. Hageja märgib 25. juulil 2020 kostjale saadetud e-kirjas, et sõidukil ei ole süütelukk korras ja hageja soovib, et kostja hüvitaks hagejale lepingujärgse üürihinna 315 eurot. Hageja see tahteavaldus on seega suunatud tasutud üüri tagastamisele, s.o tegemist saab olla VÕS § 112 lg 2 ja 3 mõttes hinna alandamise ja hinda ületava rahasumma tagastamise avaldusega. Isegi, kui hageja 25. juuli 2020 e-kirja ei saa lugeda hinna alandamise avalduseks, on selleks hageja 14. detsembri 2021. a menetlusdokument. Hageja maksis kostjale üürilepingu kehtivuse aja, s.o 5 päeva eest 225 eurot (45 × 5). Hageja pidi maksma nimetatud ajavahemiku eest aga 175 eurot (alandatud hind). Hageja võib VÕS § 278 p 4, § 296 lg 2 ja § 112 lg-te 1–3 alusel seega nõuda enamtasutud hinna tagastamist 50 euro ulatuses. Selles osas tuleb hagi rahuldada. 6(14)

Hageja võib nõuda kostjalt lepingu ning VÕS § 278 p 3 ja 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige alljärgnevad üldised eeldused: kostja rikkus lepingut, so sõidukil tekkis lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest hageja ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui sõiduki lepingujärgne kasutamine oli takistatud; kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Rendilepingu punkti IV 2, mille järgi ei kuulu sõiduki rikkest tingitud ja muud kahjud kandmisele rendifirma poolt, luges kohus tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Kohtu arvates oli see tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel tühine, kuna see piirab ebamõistlikult hageja, so tarbija, võimalusi nõuda kostjalt lepingu rikkumise korral kahju hüvitamist. Kostja vastutab VÕS § 103 lg 1 ja 2 kohaselt lepingu rikkumise eest. Kohus pidas põhjendatuks nõuet 26. juulil 2020 mootorratta laevapileti eest tasutud 27 euro hüvitamiseks. Kui sõidukil ei oleks tekkinud üüriperioodi jooksul puudust ja hageja oleks saanud seda tõrgeteta kasutada, ei oleks hageja pidanud ostma mootorrattale uut laevapiletit, millega Eestisse tagasi tulla, kuna ta oleks saanud sõita Eestisse kaubikuga ja kasutada seda laevapiletit, mille ta juba oli 26. juuliks 2020 kaubikule ostnud. Lepingu rikkumise ja hageja täiendava laevapileti ostmiseks kulutatud 27 euro vahel on seega põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostjale oli lepingu sõlmimisel teada, et hageja läheb sõidukiga Rootsi ja tuleb sellega Eestisse tagasi. Kostja jaoks pidi lepingu sõlmimisel olema seega ettenähtav, et juhul, kui sõidukiga midagi juhtub ja hageja ei saa sõidukit reisi lõpuni kasutada, peab hageja leidma muu viisi, kuidas Rootsist Eestisse tagasi tulla. Kahju oli seega lepingu sõlmimisel kostja jaoks ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Hageja võib VÕS § 278 p 3 ja § 115 lg 1 alusel nõuda kostjalt seega laevapileti 27 euro hüvitamist. Selles osas tuleb hagi rahuldada. Samuti pidas kohus põhjendatuks 13. augusti 2020. a laevapileti (mille hageja ostis 10. augustil) kulu 97 euro hüvitamise nõuet. Kui sõidukil ei oleks tekkinud üüriperioodi jooksul puudust ja hageja oleks saanud seda tõrgeteta kasutada, ei oleks hageja pidanud ostma uut laevapileti Vuosaari-Muuga. Hageja oleks sel juhul saanud sõidukiga enda asjad Rootsist ära tuua ning uue sõiduki hankimise vajadust ei oleks olnud. Lepingu rikkumise ja uue laevapileti ostmise vahel on seega põhjuslik seos. Kostja pidi lepingu sõlmimisel ette nägema, et sõiduki rikke korral võib hagejal tekkida vajadus hankida teine kaubik ja kasutada seda selleks, et tuua oma asjad Rootsist ära. Hageja poolt 13. augustiks 2020 uue laevapileti ostmisest hagejale tekkinud kahju pidi seega olema kostjale lepingu sõlmimisel ettenähtav. Kohus leidis, et kostja lepingurikkumise ja hageja poolt 8. juulil 2020 laevapileti ostmiseks kulutatud 36 euro vahel ei ole VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikku seost. Sõidukil lepingu kehtivuse ajal puuduse tekkimine ei põhjustanud seda, et hageja pidi maksma 8. juulil 2020 10. juuli 2020. a laevapileti eest. Vastavas osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Samuti leidis kohus, et puudub põhjuslik seos lepingurikkumise ja hageja poolt 17. juulil 2020 laevapiletite ostmiseks (Muuga-Vuosaari-Muuga 21. juuliks ja 26. juuliks 2020) kulutatud 160 euro vahel. Sõidukil lepingu kehtivuse ajal puuduse tekkimine ei 7(14)

põhjustanud seda, et hageja pidi maksma 17. juulil 2020 laevapiletite eest 160 eurot. Hageja nõue laevapiletite 160 euro hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Lepingu rikkumise ja hageja poolt kütusele (81,57 liitrit) kulutatud 116 euro 82 sendi vahel ei olnud kohtu hinnangul samuti põhjuslikku seost, kuna sõidukil lepingu kehtivuse ajal puuduse tekkimine ei põhjustanud seda, et hageja pidi maksma sõiduki tankimiseks vajamineva kütuse eest 116 eurot 82 senti. Kütuse kahjuna hagejale hüvitamine ei ole põhjendatud lisaks seetõttu, et hageja tegelikult kasutas rendiperioodil sõidukit ja tekitas seeläbi vajaduse sõidukile kütust osta. Kohus jättis selle nõude samuti rahuldamata. Hageja poolt kaasreisijale H. Otsale abi osutamise eest tasutud 350 eurot ei kuulunud kohtu hinnangul kostja poolt hagejale hüvitamisele. Kostja ei saanud hagejale sõidukit üürile andes ette näha, et juhul, kui sõidukil peaks tekkima lepinguperioodi jooksul rike, siis hageja maksab sellest tulenevalt H. Otsale kompensatsiooni, kuigi H. Otsal ei tekkinud asjaoludest tulenevalt hageja vastu nõudeid, mida tal oleks võimalik hagejalt sisse nõuda. Kokkuvõttes rahuldas kohus hageja nõuded järgmiselt: üüritasu tagastamise nõue 140 eurot (45 + 45 + 50) ning mootorratta laevapileti hüvitamise nõue 27 eurot ja 13. augusti 2020 laevapileti hüvitamise nõue 97 eurot, kokku 264 eurot. Hageja võib VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel nõuda kostjalt 264 euro tasumisega viivitamise eest viivist alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi esitamise aeg on TsMS § 486 lg 2 järgi maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aeg (s.o 21. aprill 2021). Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 163 lg-st 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8(14)

saanud. Lisaks märgib hageja, et kostja ise ei ole sõiduki täis paagiga tagastamise kohustusele tuginenud. Maakohus väljus seega vaidluse piiridest. Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et sõiduki kasutamine ei olnud 24. ja 25. juulil 2020 välistatud. Hageja on selgitanud, et pärast mitme tunni pikkust proovimist 23. juulil õnnestus tal sõiduk käivitada, kuid hiljem see jälle ei õnnestunud (kohus on sellele otsuse ka viidanud). Kahtluse puhul oleks kohus pidanud hagejale täiendavaid küsimusi esitama, tuvastamaks, kas pärast 23. juulit oli võimalik sõidukit käivitada ja sihtotstarbeliselt kasutada. Asjaoludest nähtub selgelt, et sõiduki rike süvenes ning pärast 23. juulit (kui käivitamine võttis juba tunde) sõidukit enam käima ei saadudki, mis oli ka üürilepingu ülesütlemise põhjuseks. Oleks sõiduki käivitamine olnud võimalik, ei oleks hageja üürilepingut üles öelnud, tekitades sellega nii endale kui ka kaassõitjale täiendavalt kulusid ja ebamugavusi. Vastuoluline on maakohtu käsitlus mittekohase täitmise väärtusest. Ühelt poolt leidis maakohus, et süüteluku rikkega sõiduki üüri turuhinda ei ole ilmselt võimalik välja selgitada, kuna kaubikuid, mida ei ole võimalik käivitada, ei soovita ilmselt üürida. Teiselt poolt aga jõudis maakohus järeldusele, et mittekohase täitmise väärtus on vähemalt 35 eurot päevas. Hageja hinnangul ei ole asjas ka kohaldatav maakohtu kohaldatud arvutuskäik. Sellise arvutuskäigu tulemuseks oleks alati (kohtu poolt juba määratud) mittekohase täitmise väärtus. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis oli lisaks tegemist korteriga, millel ka vaatamata puudustele on alati mingi väärtus, antud juhul aga oli tegu sõiduki üürilepinguga, kus sõiduki puudustest tulenevalt ei olnud hageja jaoks üürilepingu esemel mingit väärtust. Hageja poolne üürihinna vähendamine nullini oli põhjendatud ja kogu tasutud üürihind (315 eurot) tuleb kostjalt välja mõista. Kuna maakohus luges põhjendatuks üürihinna tagastamise nõuet kokku 140 euro ulatuses, tuleb hageja kasuks täiendavalt välja mõista 175 eurot. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 3, leides, et kostja ei saanud hagejale sõidukit üürile andes ette näha, et juhul, kui sõidukil peaks tekkima lepinguperioodi jooksul rike, siis hageja maksab sellest tulenevalt H. Otsale kompensatsiooni 350 eurot. Maakohus jättis tähelepanuta VÕS § 127 lg 3 teises pooles tahtluse ja raske hooletuse kohta sätestatu. Hageja tugines menetluses mh sellele, et kostja oli kahju tekitamisel raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 4). Kostja andis teadlikult üle rikkega sõiduki, ei üritanud riket kõrvaldada ega võimaldanud asendussõidukit (kuigi hageja oli seda kostjalt palunud) ning viivitas põhjendamatult lahenduse leidmisega (isegi sõidukile järele läks kostja alles pärast lepingu tähtaja lõppu), jättes selliselt käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata ja käitus seega raskelt hooletult. Kui kostja oleks rikke viivitamatult kõrvaldanud või asendussõiduki võimaldanud, oleks hagejal olnud võimalik oma reisi jätkata. Hagejal ei oleks kolimise plaanipärase kestuse puhul tulnud kaasjuhile kompenseerida pikemaks ajaks Rootsi jäämisega seotud täiendavaid kulusid ja ebamugavuse talumist, mistõttu on kulu põhjuslikus seoses lepingu raskelt hooletu rikkumisega ja tuleb rahuldada.

Hageja ka ise kinnitab, et sõidukit vastu võttes käivitus see esimesel katsel kohe (st sõiduk oli tehniliselt korras). Samuti on sõiduk läbinud tehnoülevaatused probleemideta, mida tõendab sõiduki pidev faktiline kasutamine liikluses. Hageja väide mingi tehnilise rikke olemasolu kohta on alusetu, mistõttu on alusetud hageja nõuded kostja vastu. Väärad on hageja väited selle kohta, et kostja käitus hageja suhtes pahauskselt või tahtlikult raske hooletusega või ei pakkunud hagejale kui sõiduki rentnikule lahendusvariante. Kui hageja teatas kostjale, et väidetavalt on sõidukil mingi tehniline probleem, siis ilma asjaolusid kontrollimata pakkus kostja hagejale 200 eurot, et isegi juhul, kui peakski olema mingi tehniline probleem, saaks selle Rootsis korda teha ja hageja saaks teha soovitud sõidu Eestisse. Hageja jättis kostja poolt pakutud mõistuspärase lahenduse kasutamata. Kõik hagis märgitud kulud on põhjustanud hageja ise enda otsuste ja enda poolt kavandatud tegevuste kaudu, mida kostja ei saanud mõjutada. Kostja on algusest peale püüdnud pakkuda hagejale lahendusvariante ning igal võimalikul juhul tegutsenud vaidluse lõpetamise ja lahenduste leidmise suunal, mh ei esitanud kostja hagejale nõuet kostja poolt sõiduki Eestisse tagasitoomise kulude hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kuna maakohtu tuvastatud asjaoludel oli hagejal sõiduki kasutamine sellel ilmnenud puuduste tõttu pärast seda oluliselt takistatud ning sõidukiga Rootsist Eestisse tagasi sõitmine osutus rikke tõttu hageja jaoks üldse võimatuks. Tuleb ka arvestada, et hagis märgitud asjaoludest nähtuvalt tankis hageja sõidukit ka juba Eestis (enne sõidu alustamist Rootsi). See on kooskõlas maakohtu tuvastatuga, et lepingust nähtuvalt oli sõiduki üleandmisel sõidukis 1⁄4 paagitäit kütust.

täielikult välistatud, mistõttu ei ole hageja poolt nende päevade eest üüri tasumisest täielik keeldumine VÕS § 278 p 4 ja § 296 lg 1 alusel põhjendatud. Hageja peab maakohtu otsuses esitatud käsitlust ka üllatuslikuks. Ringkonnakohtu arvates ei anna need hageja etteheited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, sh tõendite hindamise osas (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik VÕS § 278 p 4 kohaselt alandada üüri vastavalt VÕS §-s 296 sätestatule. Ringkonnakohus rõhutab, et üüri alandamise õiguse tekkimise ja alandamise ulatuse eelduseks olevate asjaolude osas on tõendamise koormis TsMS § 230 lg-st 1 lähtuvalt hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki kasutamine oli 24. ja 25. juulil 2020 oli rikke tõttu täielikult välistatud. Hageja väidetest nähtuvalt ta veel vähemalt 23. juulil 2020 sõidukit ka kasutas. Sõiduki ülevaatus kohaliku autoremonditöökoja (Norrvagn) spetsialisti poolt, kes süüteluku tõrke tuvastas, toimus asja materjalidest nähtuvalt 25. juulil 2020 (dtl 52, tõlge dtl 100). Süüteluku rikke täpsema põhjuse ja vea süvenemise kohta pärast 23. juulit 2020 asjas tõendid puuduvad.

13(14)

Ringkonnakohus lisab, et kõnealune väidetav kahju ei kuuluks hüvitamisele ka VÕS § 127 lg-st 2 tuleneva piirangu tõttu. Lepingust ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale sellise kahju kandmise riski.

(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.