Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

suurim sõidukiirus oli 50 km/h. Hageja järeldus, et liiklusõnnetus oleks toimunud ka lubatud kiirusega, on oletuslikku laadi. Kostja ei nõustu hageja tehtud järeldustega asjatundja arvamuse alusel kurvi läbimise võimalikkuse kohta veelgi suurema kiirusega. Vaidluse esemeks ei ole tuvastada, kui kiiresti on sõidukiga võimalik teoreetiliselt seda kurvi läbida. Veoauto juht võttis teadlikult vastu otsuse õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse eiramiseks, millega kaasnes negatiivne tagajärg – liiklusõnnetuse saabumine. Esimese astme kohtu otsus 25. juuni 2007. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et 3. oktoobril 2004. a. toimus kahjujuhtum hagejale kuuluva veoauto ja haagisega, mille tagajärjel said mõlemad ulatuslikke kahjustusi. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel olid veoauto ja haagis kindlustatud kostja juures. Veoauto kiirus enne teelt väljasõitu oli vahemikus 80 – 90 km/h, teelt väljasõit toimus kurvis, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km/h. Pooled ei vaidle ka liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju, viivise suuruse ja kindlustushüvitise arvutamise metoodika üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjaolu, et veoauto juht ületas oluliselt sõidukiirust, mõjutas kahjujuhtumi saabumist või mitte, ning kas sõidukikindlustuse lepingu rikkumine vabastab kostja kui kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusest. Tunnistajana ütlusi andnud veoautojuhi M.E ütlustega on tõendatud, et avariipaigale lähenedes vähendas ta küll veoauto kiirust, sest seal oli asula märk, kuid ei pidurdanud ja hakkas samal ajal avama katuseluuki, mis viis ta tähelepanu kõrvale. Märgates, et veoauto on jõudnud kraavipervele, ei jõudnud ta seda enam tagasi teele juhtida ja sõitis kurvi lõpuosas teelt välja. Maakohtule esitatud kirjalikust tõendist, asjatundja arvamusest, nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskoha kurvi läbimise arvutuslikuks kriitiliseks kiiruseks haagise ümberpaiskumisele on 104 km/h. Tsiviilasjas tehti liiklustehnika ekspertiis. Liiklustehnika eksperdi Rein Mündi, kes tugines asjatundja andmetele ja veoautojuhi ütlustele, arvates võis kurvi ohutult läbida kiirusel kuni 104 km/h, kui veoautojuht oleks tegelenud hoolikalt sõiduki juhtimisega ja liikunud sellise kiirusega omal sõidurajal. Kuivõrd sündmuskohast ei ole liiklusõnnetuse järel koostatud skeemi ega fikseeritud väljasõidu jälgi, siis on asjatundja ja eksperdi arvamused teoreetiline analüüs. Kiiruseületamine seostub otseselt toimunud liiklusõnnetusega. Maakohus nõustus küll hageja ja eksperdi arvamusega selle kohta, et kui veoautojuht teed ei jälgi ja tegeleb sõiduki juhtimise asemel kõrvaliste asjadega, siis võib teelt väljasõit toimuda igasuguse kiiruse juures, mis aga ei välista asjaolu, et liiklusõnnetuse toimumist mõjutas muu hulgas lubatust oluliselt suurem kiirus. Hageja väide, et liiklusõnnetus oleks toimunud sõltumata veoauto liikumiskiirusest, on oletuslik, sest puuduvad otsesed tõendid selle väite tõendamiseks. Seega esines VÕS § 452 lg. 2 p. 2 toodud asjaolu, mis andis kostjale üldtingimuste järgi õiguse keelduda kindlustushüvitise maksmisest. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada, juhul aga, kui kohtu arvates on kostjal lepingutest tulenev alus osa kindlustushüvituste maksmisest keelduda, mõista kostjalt kindlustushüvitused ja viivised välja vastavalt määratud osale. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei kuulu kindlustushüvitised ja viivised väljamõistmisele vastavalt määratud osale, rikkudes seega TsMS § 436 lg. 1 Maakohus on rikkunud VÕS § 452 lg. 2 p. 2. Kohus on vääralt leidnud asjatundja A. Leppiku arvamust ja eksperdi R. Mündi ekspertiisi hinnates, et nimetatud arvamuste puhul ei ole tegemist otseste tõenditega liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta, vaid teoreetilise analüüsidega. Eelmainitud seisukoht ei ole aga takistanud maakohut tuvastamast

nendesamade tõendite alusel, et lubatud sõidukiiruse ületamine antud olukorras on otseselt seostatav liiklusõnnetuse saabumisega. Asjaolu, et lubatud sõidukiiruse ületamine antud olukorras on otseselt seostatav liiklusõnnetuse saabumisega, on maakohus ebaõigesti tuvastanud. Vastustaja pole esitanud ühtegi tõendit, tõendamaks asjaolu, et liiklusõnnetuse saabumine oli mõjutatud lubatud sõidukiiruse ületamisest. Lähtudes TsMS § 230 lõikest 1 peab apellant tõendama kindlustusjuhtumi toimumist ja tekkinud kahju suurust, vastustaja peab tõendama selliste asjaolude esinemist, mis annaksid aluse kindlustushüvituse maksmisest keelduda. Kiiruse ületamisel antud juhtumi puhul ei olnud mõju õnnetuse toimumisele, nimetatud asjaolu on tuvastatud ja tõendatud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad

arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista; arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada. VÕS § 445 lg. 2 ja § 452 lg. 2 p. 2 võimalikul kohaldamisel peab tuvastama, kas veoautojuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine kui üldtingimuste p. 23. 4 rikkumine kujutab endast hagejapoolset VÕS § 444 rikkumist ja kas ning kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Kohtud ei ole selgesõnaliselt tuvastanud, missugune oli veoauto ja haagise teelt väljasõitmise liiklustehniline mehhanism ning kas ja kuidas põhjustas sõidukiiruse ületamine liiklusõnnetuse. Ringkonnakohus viitab oma otsuses muu hulgas veoautojuhi M. Erlendi ütlustele, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse tõenäoliseks põhjuseks see, et M. Erlend keeras teelt välja sõitmise vältimiseks rooli järsult vasakule ja veoauto paiskus ümber. Liiklusõnnetuse kirjeldatud mehhanismi korral peab kostja VÕS § 445 lg. 2 ja § 452 lg. 2 p. 2 kohaldamiseks tõendama, kas ja kuivõrd mõjutas sõidukiirus liiklusõnnetuse toimumist. Kohtud on valesti jaganud asjaolude tõendamise koormust, öeldes, et puuduvad otsesed tõendid hageja väite tõendamiseks, et liiklusõnnetus oleks toimunud sõltumata veoauto liikumiskiirusest. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb osaliselt rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 331.308 krooni ja viivise 33.130, 80 krooni, seega kokku 364.438, 80 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et 3. oktoobril 2004. a. toimus liiklusõnnetus, mille käigus Tallinna – Paldiski maantee 36. kilomeetril sõitis teelt välja hagejale kuuluv veoauto Scania koos haagisega Kögel, et nii veoauto kui haagis said ulatuslikke kahjustusi, et nii veoauto kui haagis olid kostja juures kindlustatud ning et liiklusõnnetus on lepingujärgseks kahjujuhtumiks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nii auto kui haagise suhtes olid sõlmitud sõidukikindlustuse lepingud, mille osaks olid Salva Kindlustuse AS-i sõidukikindlustuse üldtingimused SÜ-03 ja kindlustuse üldtingimused KÜ-03 (kaskokindlustus). Apellatsioonimenetluses on mõlemad pooled kinnitanud, et osundatud üldtingimuste näol on tegemist kostja tüüptingimustega. Samuti ei vaidle pooled õnnetuse tagajärjel tekkinud kahju ja viivise suuruse ning kindlustushüvitise arvutamise metoodika üle. Pooled ei ole ühel meelel õnnetuse toimumise liiklustehnilise mehhanismi osas. Siiski ei ole vaidlust selles, et teelt väljasõit toimus kurvis, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km/h, ning et sõiduki kiirus enne väljasõitu oli vahemikus 80 – 90 km/h. Vaidlevad pooled selle üle, kas juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisel oli mõju kahjujuhtumi saabumisele ning kas see võib olla kostja kahju hüvitamise kohustusest vabanemise aluseks. Sõidukikindlustuse üldtingimuste punktis 23 on sätestatud nõuded, mida sõiduki kasutamisel tuleb täita, alapunkti 23. 4 kohaselt peab sõidukijuht järgima vastavate liikluskorraldusvahenditega või õigusaktidega kehtestatud sõidukiiruse piirmäärasid. Üldtingimuste punkti 7. 1. 14 kohaselt ei loeta kindlustusjuhtumiks ja hüvitamisele ei kuulu kahju, mille on sõidukile või selle osale põhjustanud kindlustusvõtja raske hooletus, v. a. teeliikluses sõidukile tekkinud kahju. Kaskokindlustuse üldtingimuste punktis 15. 8 on märgitud, et kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sealhulgas täiendavaid ohustusnõudeid, tõendite esitamise kohustus), on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. VÕS § 445 lg. 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub sama seaduse §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast

tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 444 kohaselt ei või kindlustusvõtja pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. VÕS § 452 lg. 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult; sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sama paragrahvi lg. 2 p. 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Riigikohus on oma samas tsiviilasjas tehtud lahendis leidnud, et tulenevalt VÕS § 445 lõikest 2 ei anna VÕS § 452 lg. 2 p. 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt jätta kindlustushüvitis täies ulatuses maksmata juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Et VÕS § 427 lg. 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lõikes 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised üldtingimuste p. 23 ja kaskokindlustuse üldtingimuste p. 15. 8 osas, milles need võimaldavad kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. TsMS § 693 lg. 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Asjaolule, nagu oleks liiklusõnnetus põhjustatud tahtlikult, ei ole vaidluses tuginetud. Juba ainuüksi eespooltoodust tulenevalt ei andnud hagejapoolne üldtingimuste p. 23 rikkumine ja kaskokindlustuse üldtingimuste p. 15. 8 kostjale alust kindlustushüvitise väljamaksmisest täies ulatuses keelduda. Et üldtingimused ja kaskokindlustuse üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, kohaldub nendele VÕS § 37 lg. 3, mille kohaselt lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt on kindlustuslepingu tüüptingimus VÕS § 37 lg. 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista, ning et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui niisugused tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada. Üldtingimuste punkti 7. 1. 14 kohaselt ei hüvita kostja kahju, mille on sõidukile või selle osale põhjustanud kindlustusvõtja raske hooletus, v. a. teeliikluses sõidukile tekitatud kahju. Üldtingimustest ei nähtu ja ka tõlgendamise teel ei ole võimalik mõista, kas üldtingimuste kohaselt on ka punktide 23 ja 23. 4 kohaldamise eelduseks kindlustusvõitja raske hooletus ning kas teeliikluses sõidukile tekitatud kahju hüvitatakse igal juhul või piisab hüvitise maksmisest vabanemiseks tavalisest hooletusest. Kolleegium leiab, et lepingu ülesehitust arvestades ja üldtingimusi tõlgendades ei ole punktide 7. 1. 14, 23 ja 23. 4 vastastikusest seosest ja selle tulemusena punkti 7. 1. 14 sisust võimalik mõistlikult aru saada ning seda punkti ei saa vastavalt VÕS § 37 lõikele 3 lugeda lepingu osaks. Kolleegium leiab, et vaidluse lahendamisel tuleb juhinduda VÕS § 445 lõikest 2, § 452 lg. 2 punktist 2 ja lg. 3 punktist 2. Osundatud sätete kohaselt võib kindlustusandja vähendada hüvitise suurust eeldusel, et kindlustusvõtja on rikkunud kohustust, mille tulemusena suurenes kindlustusriski võimalikkus ning sellel kindlustusriski suurenemisel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Sama põhimõte tuleneb kaskokindlustuse üldtingimuste punktist 15. 8 osas, mis puudutab kindlustushüvitise vähendamise alust ja mida

eespooltoodud põhjendusest tulenevalt ei saa pidada tühiseks. Kostja on hüvitise väljamaksmisest keeldumist põhjendanud autojuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisega. Lubatud sõidukiiruse ületamine on üldtingimuste punkti 23. 4 rikkumine ja kiiruse ületamine suurendas kolleegiumi arvates kindlustusriski võimalikkust: eeldada tuleb, et kiirusepiirangud kehtestatakse, arvestades vastava teelõigu asukohta, selle ehituslikke iseärasusi, liiklustingimusi, teeolusid jmt., ning et kiirusepiirangu näol on tegemist vastava teelõigu jaoks optimaalse kiirusega, mis võimaldab teelõigu probleemideta läbida; lubatud sõidukiiruse 50 km/h ületamine 30 – 40 km/h, seega 60 – 80% võrra, muudab liiklemise tuntavalt ohtlikumaks ja suurendab seega kindlustusriski. Sama järeldub asjatundja ja eksperdi arvamustest, mida kolleegium käsitleb tagapool. VÕS § 445 lg. 2 kohaldamiseks peab kostja aga sama paragrahvi lg. 3 punktis 2 sätestatut arvestades lisaks sellele tõendama, et sõidukiiruse ületamine mõjutas liiklusõnnetuse toimumist, aga samuti, milline oli selle mõju määr. Kolleegium leiab, et kohtule esitatud tõendite põhjal saab järeldada, et veoautojuhi poolt sõidukiiruse ületamine mõjutas liiklusõnnetuse toimumist, kuid see mõju ei olnud suur. Nii ei ole vaidlust selle üle, et õnnetus juhtus maanteel vasakkurvis pärast KloogaRanna tee ristmikku, kui sõiduk liikus suunaga Paldiski poole, kus asfaltkattega sõiduraja ja teepeenra kõrval on kruusakattega teepeenar. Tunnistajana üle kuulatud autojuhi Erlend Matteuse ütluste (tl. 100) kohaselt võttis ta asulale liginedes kiirust maha, ilma et oleks pidurile vajutanud, ja hakkas katuseluuki avama; tähelepanu hajus ja sõiduk kaldus paremale teelt välja, parempoolsete ratastega maanteeäärsesse kraavi; kui ta märkas, et on teelt välja sõitnud, keeras järsult rooli vasakule, kuid sõiduk paiskus ümber parempoolsele küljele. Samuti on juht kirjeldanud liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid 4. oktoobril 2004. a., seega järgmisel päeval pärast õnnetust, kindlustusandjale antud kirjalikus seletuses (tl. 56). Kostja on väitnud, et autojuhi selgitused liiklusõnnetuse mehhanismi kohta ei ole usaldusväärsed sellest tulenevalt, et autojuhi väide asulas kiiruse vähendamisest on vastuolus dokumentaalse tõendiga – Siemens VDO Automotive AG juhataja Klaus Reuschi antud hinnanguga tahhograafi näitudele (tl. 34 – 40, tõlge tl. 41 – 44). Kolleegium niisugust vastuolu ei näe: viidatud kirjalikust tõendist nähtub, et 810 meetrit enne õnnetuse hetke sõiduki kiirus vähenes sujuvalt ja sellest ei nähtu kiiruse suurendamist, nagu kostja on väitnud. Juhi poolt seletuskirjas kasutatud väljendit „lasin hoo maha“ ja tunnistajana ütlusi andes seletatut, et asulasse sisenedes ta vähendas kiirust, kuid ei pidurdanud, võib mõista nii, et asulasse sisenedes ei lisanud juht gaasi ja laskis hool väheneda. See on kooskõlas ka eespoolviidatud dokumentaalse tõendi andmetega. Mingeid muid asjaolusid, mis võiksid tekitada kahtlust liiklusõnnetuse ainsa osalise – autojuhi – ütlustes, ei ole esile toodud. Kolleegium leiab, et Erlend Matteuse ütlustes ei ole põhjust kahelda ja liiklusõnnetus toimus viisil, nagu ta kirjeldas. Muid tõendeid, millest võiks järeldada õnnetuse toimumist teistsugustel asjaoludel, ei ole esitatud. Et lubatud kiiruse ületamine mõjutas liiklusõnnetuse toimumist, järeldab kolleegium liiklustehnika eksperdi Rein Münti arvamusest (tl. 111 – 119), mille kohaselt siis, kui sõiduk juhi sõiduvea tõttu kaldus paremale teelt välja parempoolsete ratastega teeäärsesse kraavi ja paremale kreeni, sõltus sõiduki juhitavus oluliselt sõidukiirusest (vastuse p. 4); lubatud sõidukiiruse 50 km/h ületamisel 30 – 40 km/h võrra toimub teelt väljasõit ajaliselt kiiremini ja jätab juhile vähem aega oma viga märgata, ohule reageerida ja sõidutrajektoori ohutult korrigeerida (vastuse p. 5); kiiruse ületamine 30 km/h võrra mõjutab oluliselt autorongi juhitavust kriitilistes olukordades – väljasõit toimub ajaliselt kiiremini ning kui autorong on juba teelt välja sõitnud ja liigub parempoolsete ratastega teeäärses kraavis, on sõiduki ümberpaiskumise võimalus oluliselt suurem ja juhitavuse taastamine oluliselt raskem (vastuse p. 6) ning sõidutrajektoori korrigeerimine oleks tulemuslikum väiksema liikumiskiiruse korral (vastuse p-d 8 ja 10). Et juht lõi oma tähelepanematusega kriitilise olukorra, siis mõjutas

lubatust suurem sõidukiirus tema võimalust olukorraga liiklusõnnetust põhjustamata toime tulla, olles seejuures ka liiklusõnnetuse põhjustamise üheks mõjuriks. Siiski leiab kolleegium, et liiklusõnnetuse peamiseks põhjuseks olid juhi ebaõiged juhtimisvõtted ja tema tähelepanematus (tegelemine juhtimise kõrval kõrvaliste asjadega), mille tõttu kriitiline olukord tekkis ja mille tõttu juht ei suutnud tekkinud olukorda liiklusõnnetust põhjustamata lahendada. Niisuguseks järelduseks annab alust samuti eksperdi Rein Münti arvamus, mille kohaselt liiklusõnnetuse tehniliseks põhjuseks on tõenäoliselt juhi ebaõiged juhtimisvõtted ja tähelepanematus (vastuse p. 1); liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui juht oleks tegelenud hoolikalt sõiduki juhtimisega ja liikunud kiirusega kuni 104 km/h omal sõidurajal, ja tõenäoliselt ei oleks sõiduki ümberpaiskumist toimunud ka siis, kui teelt väljasõidu järgselt ei oleks juht keeranud rooli järsult vasakule (vastuse p. 2); kui juht ei jälgi teed ja sõidutrajektoori järsus kurvis ning tegeleb roolis olles kõrvaliste asjadega, võib teelt väljasõit toimuda igasuguse kiiruse korral (vastuse p-d 3 ja 9); lubatud sõidukiiruse 50 km/h ületamine 30 km/h võrra ei oleks tehniliselt põhjustanud sõiduki külglibisemist ega ümberpaiskumist, kui sõiduk oleks liikunud mööda ühtlast sõidutrajektoori oma sõidurajal (vastuse p. 4) ja juhul, kui autorong oleks liikunud oma sõidurajal, ei oleks kiiruse ületamine tuvastatud ulatuses mõjutanud oluliselt autorongi juhitavust (vastuse p. 6). Seega ei oleks eksperdi arvates vaidlusalune kiiruseületamine iseenesest liiklusõnnetust kaasa toonud. Sama järeldub ka asjatundja Ain Leppiku arvamusest, mis on hinnatav dokumentaalse tõendina ja mille kohaselt oli vaidlusalune kurv haagise ümberpaiskumiseta läbitav kiirusega 104 km/h (tl. 48 – 49). Selle asjatundja arvamusest nähtub veel, et ka kiirusega 50 km/h on võimalik vaidlusalune autorong külili keerata, kui pöörata rooli 70o (tl. 48 – 49). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis sisaldaksid arvandmeid, mis võimaldaksid täpselt kindlaks määrata selle, milline oli lubatud kiiruse ületamise tõttu suurenenud kindlustusriski mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Arvestades aga asjaolu, et liiklusõnnetuse esmaseks ja peamiseks põhjuseks oli juhi tähelepanematus ja ebaõiged juhtimisvõtted ning lubatust suurem kiirus üksnes mõjutas teatud määral juhi võimalusi kriitilise olukorraga toime tulla, peab kolleegium õiglaseks, kui lugeda kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuseks 10%. Arvestades VÕS § 445 lõikes 2 sätestatut, vabaneb kindlustusandja seega kindlustushüvitise väljamaksmisest selles ulatuses ja hagi tuleb rahuldada 90% ulatuses. Lähtudes eespooltoodust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kindlustushüvitis 331.308 krooni ja viivis 33.130, 80 krooni ehk kõik kokku 364.438, 80 krooni. Et hagi on esitatud 13. detsembril 2005. a., tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS RakS) § 3 kohaselt kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS-s sätestatut. Selle TsMS § 60 lg. 1 lause 2 kohaselt, kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja taotles esimese astme kohtumenetluses hagiavalduselt tasutud riigilõivu 20.000 krooni ja ekspertiisitasu 4000 krooni väljamõistmist vastaspoolelt. Apellatsioonimenetluses taotles hageja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 18.250 krooni väljamõistmist. Et hagi rahuldatakse 90% ulatuses, tuleb hageja poolt tasutud riigilõiv ja ekspertiisitasu jaotada poolte vahel samas vahekorras, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 38.025 krooni (90% 42.250-st). Kassatsioonimenetluses esitas kostja taotluse õigusabikulu hüvitamiseks summas 15.200 krooni ja pärast asja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks saatmist taotles kostja apellatsioonimenetluse õigusabikulu hüvitamist samuti summas 15.200 krooni. Hageja esitas esmakordselt taotluse õigusabikulude hüvitamiseks summas 20.246, 60 krooni teistkordses apellatsioonimenetluses, seejuures nähtub lisatud tõenditest, et tegemist on tasuga õigusteenuse eest, mida osutati kassatsioonkaebuse koostamiseks ja hageja kassatsioonimenetluses esindamisel. Kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lg. 3 kohaselt

kaotas pool õiguse kulude hüvitamist nõuda, kui ta ei esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Et kohtuvaidlus peeti igas kohtuastmes, tuli vastava astme kohtukulude nimekiri esitada enne kohtuvaidlusi vastava astme kohtus ja sätte mõtte kohaselt tuli pooltel kassatsioonimenetluse õigusabikulu hüvitamiseks esitada vastav taotlus kassatsioonikohtule. Kostja esitas oma kassatsioonimenetluse kohtukulude nimekirja kassatsioonikohtule, hageja jättis selle aga tegemata ja kaotas seega õiguse kassatsioonimenetluse õigusabikulu hüvitamist nõuda. Apellatsioonimenetluse õigusabikulu hüvitamist ei ole hageja nõudnud. Arvestades aga seda, et hagejat apellatsioonimenetluses tegelikult esindas advokaat, et hagi rahuldati osaliselt, et hagi rahuldamata jätmise ulatust arvestades võiks kõne alla tulla kostja õigusabikulu hüvitamine hagisummaga võrreldes ebaolulises ulatuses ja endise TsMS § 60 lg. 1 lause 3 võimaldab ning § 61 lg. 1 p. 1 ei välista hagi osalise rahuldamise korral kummagi poole õigusabikulu jätmist tema kanda, peab kolleegium niisugust lahendust õiglaseks.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.